Abielu ja lapsed - minu seisukoht asjast

Üritasin, mis ma üritasin, aga ei saa ma ka mööda praegu blogimaastikul tuisuna üle käivast teemast. Algas (vist) see arutelu Jane postitusest (LINK). Vahepeal on üks, teine ja kolmas sel teemal oma arvamusega postitust teinud. On välja tulnud mitmeid asju, mille peale tahaks öelda AGA. Kuna igale poole kommenteerida ei jõua, siis kommenteerin siia, oma blogisse, pikemalt, mida asjast mina arvan.

Mina, vana patune, olen juba kolm last ilma abiellumata saanud. No mõni võib olla imestab ka selle üle, et kõik kolm ühe mehega ja ikka pole suutnud abielluda. Nii on. Mis teha. Kusjuures ma pole üldse abielu vastane ja ootan neid pulmi, aga nad kipuvad kuidagi venitama oma tulekuga.

Alguses, kui me Priiduga hakkasime käima, siis suure suuga lubas üks mees (ise ta seda muidugi ei mäleta), et oma viiendat koos veedetud aastapäeva tähistame pulmadega. Nii tore, nii tore eks. Aga nüüdseks oleme koos olnud juba üle üheksa aasta ja sõrmes on mul vaid kihlasõrmus, kui seda ka nii võib üldse nimetada. Kui kaua üldse kihlus võiks kesta? Ilmselt mitte nii kaua, kui meie oma kestab :D

Laste saamise plaan aga ei jäänud meil niimoodi venima. Marek jõudis isegi veidike meie plaanist ette. Mareli oli viisakas ja tuli täpselt siis, kui palutud. Ja Margus tuli pisikese hilinemisega. Nii et asi ilusti tasakaalus sellel maastikul.

Miks aga lapsed tulid siis, kui plaan tekkis, aga abieluga plaanist kinni peetud ei saa? Tunduks kui lastesaamine ei vajagi nii suurt kaalumist ja planeerimist. Nii see kindlasti pole. Minu jaoks on lapsed tunduvalt rohkem siduvamad, kui abielu. Kui sa otsustad kellegagi koos lapse saada, siis tead, et oled temaga elu lõpuni seotud. Jah, võib olla mitte kooselu mõttes, aga teatud tasemel sa pead temaga arvestama.

Sa pead temaga jagama jõulusid, sünnipäevi, muid tähtpäevi. Sa näed teda iga kord, kui ta tuleb lapsi enda juurde viima või kui sa lähed lapsele külla tema juurde jne. See teine lapsevanem on lihtsalt su elus kogu aeg ja sa ei saa teda kuidagi välja lõigata (isegi, kui sa väga üritad).

Abielu on aga midagi sellist, millest sa saad end välja "keerutada". Lahutus sisse anda, paar pulmapilti puruks rebida ja asja võibki unustatuks lugeda. Natuke lihtsameelne lähenemine, aga enamvähem nii ju on (kui muidugi selle abielu jooksul ühiseid kohustusi pole tekkinud, näiteks laenud jms, siis läheb veidi raskemalt selle abielu olematuks tegemine).

Kui lastega oleme oma elud Priiduga juba ammu sidunud igaveseks, siis mitte abielluda kohe? Olles ise abielu usku, imestan vahel isegi, et pole siiani abielus. See asi on kuidagi nii venima jäänud, et enam ei viitsi peres keegi isegi vihjeid teha pulmadest (millal see nüüd oligi, kui meile pruudipärg maha mängiti? :D) . Aga meil on mõned asjad seoses abiellumisega, mis on olnud takistuseks.

Pruudipärja maha mängimine 2009 aastal õe pulmas 
Esiteks raha. Alati on olnud midagi olulisemat (ja ma ei taha öelda, et abiellumine mingi lihtne ja suvaline asi oleks), kuhu raha suunata. Või meil lihtsalt pole seda hetkel olnud :D Võtame või praegu. Kas remontida maja terves ulatuses elatavaks või abielluda? Ehk olen liialt mugav ja praktiline inimene, aga ma eelistan abielluda siis, kui mul on elutuba olemas. Ning mul on ka oma magamistuba, kus ei maga ühtki last. See juba lükkab pulmad vähemalt aastakese veel edasi.

Teiseks minu välimus. Olen Priidule mitu korda öelnud, et ma hea meelega juba abielluks, aga ma tahan pulmapiltidel selline välja näha, et ka 80-aastasena saaksin õhata ja sooja tundega meenutada, kui pagana hea ma välja nägin oma pulmapäeval. Selleks aga peaks.. hm,.. no natuke kilosid kaotama :D

Kolmas faktor on muidugi lapsed (seda kõige paremas mõttes). Ma ei taha abielluda nii, et mul on rinnaga toidetav laps. Lapsed peavad olema piisavalt suured, et ma saaks pulmapidu nautida. See peaks olema SEE päev, kus mina (ja muidugi ka peigmees :P) olen kõige tähtsam! Üks päev elus ju võib nii olla.

Kui nüüd päris aus olla, siis vahepeal oli aeg, kus meil oli pulmapäev paigas, isegi mõned broneeringud juba tehtud. Aga kuna samal ajal oli ka mu kooli lõpetamine (ülikooli ikka :D), siis stressi oli liiga palju ja lükkasime plaani edasi. No ja siis tuli juba maja ostmine, mis kogu raha enda alla neelas.

Ja nii me siis elamegi jätkuvalt oma patust elu. Kõigil teistel ühine perekonnanimi, aga mul teine. See vist häirib isegi mind olukorra juures kõige rohkem. Teine nimi. Vahel isegi nii väga, et tuleb tunne, et paneks aja kirja ja registreeriks selle abielu ära ilma igasuguse peo ja meluta. No aga siis hakkan mõtlema, et korra elus ikka tahaks valget kleiti kanda ja pulmatorti ka lahti lõigata.. Ja sinna see abiellumine ongi jäänud.



17 comments:

  1. Mingi pseudoprobleemiga on inimesed välja tulnud. Mõttes ma tahaks küll enne lapsi abielluda, aga kunagi ei tea, mis juhtub. Veel vähem huvitab mind, kas ja millal teised inimesed abielluvad.

    ReplyDelete
    Replies
    1. tegelikult on ju oluline, et inimesed oleks õnnelikud :) Olgu nad siis abielus, kooselus, lastega või ilma.

      Delete
    2. Arvan täpselt sama. Inimesed võiks teha rohkem asju südame järgi, tunnete järgi. Elada ja nautida. Olla hetkes ;)

      Delete
  2. Minu jaoks oleks (oleks, sest abiellusin enne lapsi) kõige suurem probleem see, et juriidiliselt poleks ma mitte keegi ja samuti poleks mul õiguseid ei varale ega muule. Nimi muidugi ka.

    ReplyDelete
    Replies
    1. See juriidiline probleem on ka jah hästi teravalt tuntav teatud olukordades.

      Delete
  3. Ma ei tea, kas ma olen hull, aga mina ei mõtle sellele üldse, ei plaani ei arutle. Kui tekib kunagi see suur tunne ja hetk, siis lihtsalt abiellun.
    Olen abielus olnud, seda me ka ei planeerinud, ei kaalutlenud, lihtsalt teadsime, et tahame seda, mu pulm oli imeline, ise olin ilus ja ma ei kahetse midagi. Olgugi, et meie tee viis lahutuseni, 5a lahus oldud, nüüd tee viis taas kokku. Ja kui peaks tulema jälle see tunne, et tahaks abielluda, vot siis abiellun ka. Kuigi ma arvan, et enam ei.
    Võibolla ei tundu täiskasvanulik, kuid nii elan mina.
    Kumb on tähtsam otsus, lapsed või abielu? Eks muidugi lapsed. Kuid kas seda kõike peab niii pingeliselt võtma?
    Päikest sulle Mari ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks võti peitubki selles, et tegelikult on igaühel oma viis, kuidas elada nii, et tema oleks õnnelik. Ja polegi teiste asi midagi kobiseda :) Kes planeerib lapsest saati oma imelisi pulmi, kes läheb üleöö ja annab avaldused sisse, et siis kuu pärast registeerida oma abielu :)

      Delete
  4. Mina olen maailma jaoks liiga naiivne. Oleks ju tore kui inimesel lastaks omada enda arvamust. Seda siis nii abiellumise, laste kui kõige muu juures. Mina näiteks ei taha abielluda aga lapsi tahaks kunagi ikka. Miks on nii, et kui mina ütlen välja oma arvamuse, lendavad kohale kõiketeadjad ja mina pean neile seletama, miks? Mul on selleks väga isiklik põhjus. Kuigi jah, kunagi ei mõelda midagi halvasti siis...miks mina peaksin ennast õigustama? Mina ei ütle nende inimeste kohta midagi, kes tahavad abielluda. Selle kohta vist öeldakse, et elage ja laske teistel ka elada:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kõigil peakski oma arvamus olema. Ja kõik peaks selle järgi elama oma elu elama, mitte teistelt eeldama nii elamist. Mina vähemalt elan oma elu oma seisukohtade järgi, mille ka antud postituses kirja panin. Kindlasti ei arva, et kui mina tahan kunagi ikka abielluda (eelkõige ühise nime saamiseks ja osati ka juriidiliste probleemide vältimiseks), siis peaks kõik paarid siin maailmas abielluma. Mul tuttavaid küll, kes ei hetke seisuga ei plaani kunagi abielluda ja see on täiesti ok minu jaoks :)

      Delete
  5. Oh. Ma olin see inimene, kes oli pulmade vastane. Mul suguvôsas aina lahutati. Kes ei olnud abielus, need elasid ônnelikult. Need, kes abiellusid, vôtsid kohe laenu ja siis u5a hiljem oli varade jagamine. Kartsin, et meie suguvôsas on mingi pulma needus. Siis aga peale teise lapse sûndi hakkasin teisiti môtlema. Nimelt olin haiglas ja mees esimese lapsega kodus. Ta ei saanud haiglast mingisugust infot minu kohta, kuigi olin paberid tàitnud. Öeldi kohe, et pole seaduslik abikaasa. Hakkasimegi siis sellest rààkima. Mees kohe, et kôik naised unistavad suurtest pulmadest ja raha pole. Ja kindlasti uhke kiviga sôrmus. Mina aga tahtsin saada privaatset oma pere ringis( mees, mina ja lapsed). U aasta hiljem mees ûtleski, et peame need pulmad ikka tegema, kuna 8a koos ja imelik öelda, et oled elukaaslane, mitte abikaasa. Mehe soovil siis ma olin nôus làhedaste sugulastega peo tegema. Kui aga meil ûks vàga oluline inimene suri, siis ma ûtlesin kohe mehele, et ma ei taha neid pulmi. Ma ei taha pidu. Ma tahan vaikset. Kuna kleit oli ostetud, avaldused sees ja paigad broneeritud, siis sai broneeringud tühistatud ja pulmapàev edasi lûkatud. Kui aga jàin kolmanda ootele, siis ûtlesin mehele, et mul kleid tehtud minu hetke keha kumeruste jàrgi ja tahaks seda ikka kanda. Kuna sôrmused olid ka tellitud, siis saigi nö salajas tehtud. Olid kohal siis pildistaja meie pisike 4 liikmeline pere ja kaks parimat sôpra. Olid siis suureks abiks meie pildistamise ajal. Head lapsehoidjad :) ja kui meie pulmapàeval sadas padu vihma, siis pildistamise ajaks tuli pàike vàlja. Vaatan meie pulmapilte ja need imelised pàikesekiired piltidel on kui maagilised. Vaatame neid koos ja môtleme, et see oluline inimene oli meiega pulmas kaasas ja ka piltidel annab pàikesekiirtega endast märku. Mees oli peale pulmi sama meelt, et see pisike registreerimine ja restoranis söömine oli see meie pulm. Oli nö meie nägu. Ei ole me peo inimesed ja see oleks kui mingisugune näitemáng olnud. Nb: ei môista hukka suurte pidude soovijaid. Lihtsalt meile see ei sobi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. See peo suurus on meil mitmeid kordi arutuses olnud. Ühtpidi tahakski nii, et väga vähe inimesi, väike registreerimine ja pulmalaud. Ja kõik. Samas kuna meil mõlemal on suhteliselt suur perering, siis valida, keda kutsuda ja keda mitte, on väga raske. Ja mõne sõbra tahaks ka ikka kutsuda, need kõige lähemad. Ja siis juba ongi jälle vähemalt 50 inimest koos. Ühesõnaga raske värk.

      Kord siin arutasime küll, et teeme ka nii salaja ära, aga südames tahaks ikka, et vähemalt mu vanemad oleks kohal sel päeval :)

      Delete
    2. Kus haiglas sa olid, et infot ei antud? Meil seni sellega probleemi pole olnud (no samas ma ise ju polegi nii haiglas olnud, vaid koguaeg mõne lapsega koos, kes on isa laps ka).

      Delete
    3. Meil ka suur pere. Kokku tulnuks 30 inimest ainult ôed, vennad, vanemad, vanavanemad. See oligi pôhjus, miks otsustasime, et ei kutsu kedagi sugulastest. Siis ei tule ka hiljem sellist asja, et miks ûks sai ja teine mitte. Aga oli solvujaid küll. Saigi vastatud, et pulmad on meie pere otsus ja sûndmus, mitte teistele.
      Paide haigla andis ilusti infot aga itk ei andnud. Kuna unustasin oma telefoni koju, siis mees helistas haiglasse ja ei antud mingit infot minu kohta. Lôpuks sain laenatud telefoni ja öeldud, et tule kella 14ks jàrgi.

      Delete
  6. Vanasti oli ikka elu hea :D pidi abielluma (sest nii lihtsalt käisid need asjad), seejärel tehti lapsed ja oligi kõik.

    Mina arvan, et olgu abielus või mitte, aga kui lapsed on mängus, siis inimesed võiksid viimase piirini ikkagi üritada omavahel hakkama saada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Selle koha pealt on sul vägagi õigus, et kui juba lapsed koos saadud, siis võiks mingisugune viisakus omavahelistes suhetes püsida :) Eriti laste nähes/kuuldes.

      Delete
  7. Kasutatud sülearvutid parima hinnaga Eestis! www.1it.ee

    ReplyDelete
    Replies
    1. tore teada, aga kuidas see abielu ja lastega seotud on? :D

      Delete