Palun vabandust!

Lugesin FB´st mõni aeg tagasi üht omamoodi kahevestlust. Kuna ma seda hetkel üles ei leia, siis jutustan ümber, mis seal oli. Point oli sellest, et poeg läks isa käest enne abiellumist viimaseid õpetussõnu küsima. Isa palus aga tal vabandust paluda. Poiss ei saanud aru, et miks ta peab vabandust paluma, sest tahtis vaid õpetussõnu. Isa aga nõudis vabandust. Lõpuks poeg vabandas. Selle peale isa ütles, et see ongi kõige suurem õpetussõna tema poolt - naise ees tuleb vabandada ka siis, kui sa ei tea, mille eest sa vabandama peaksid.

Vabandamine kui selline, on vist paljude inimeste jaoks raske tegevus. Ka siis, kui sa pole abielus, abiellumas või mitte kaugeltki veel selles eas. Võtame või lapsed. Kui raske on ühe lapse käest peale väikest madinat õe/vennaga kätte saada vabandus. Ma ei mõtlegi neid kaht sõna (selle suudab iga ema lapse käest kurjemat häält tehes välja pigistada), vaid seda õiget tunnet, et laps tõesti kahetseb.

Oma laste pealt võin öelda, et Mareku poolt tuleb see tunduvalt raskemalt, kui Mareli käest. Just sellistes olukordades, kus enamasti vabandamise asemel tuleb "aga, tema...." stiilis ettekäänded ja põhjendused oma teole. Samas kui olukord on tõesti kogemata juhtunud, siis ei ole enamasti ka mind vahendajaks vaja ja lapsed saavad ilusti omavahel vabandatud ja asja klaaritud.

Miks aga see vabandus tuleb inimestel nii raskelt? Miks on raske tunnistada, et sa oled teinud valesti või sa oled kuidagi teist inimest haavanud? Kas see on ego, mis takistab neid sõnu ütlemast? Oskamatus end väljendada? Tunne, et sa polegi midagi valesti teinud? Eks igaühele oma põhjendus, aga leidsin Interneti avarustest sellise toreda lause: apologizing does not always mean, that you are wrong and other person is right. It just means that you value your relationship more than your ego.

Täpselt nii ongi. Kui sa hindad suhet, mis sul oma naise/mehe, elukaaslase, sõbra/sõbranna, lapsega on, siis sa teatud olukordades oled nõus enda seisukoha alla suruma. Oled nõus tegema end haavatavaks, rääkima asja lahti ilma kedagi süüdistamata, nägema asja ka teise külje vaatenurgast ja vabandama. Südamest vabandama. Mitte ütlema vaid need kaks sõna, vaid seda ka kogu hingega tundma.

See oskus ilmselt ei tule üleöö. Sellepärast mina õpetangi oma lapsi väiksest saati vabandama. Ja seda lisaks sõnadele ka eeskujuga. Olen oma laste ees mitmeid kordi vabandanud, sest ma pole ideaalne ja teen vigu ka nende suhtes. Oleme Mareku kui Mareliga pikki jutuajamisi maha pidanud sel teemal. Nii nendes olukordades, kus kumbki neist peaks vabandama minu ees kui ka vastupidistes. Loodan, et sellega saavad nad paremad oskused toime tulla ka täiskasvanu eas sarnaste olukordadega. Kasvõi siis, kui nad samuti abiellumas, kui antud poeg jutu alguses.

Kuigi minu jaoks ei ole vabandamine raske, tean inimesi, kelle suust ei ole ma kordagi vabandust kuulnud. Ta võib oma teguviisi põhjendada sajal eri viisil ja öelda, et ta teist korda samasse olukorda sattudes nii ei käituks, aga ta ei vabanda. Ta ei tunnista, et tal just sel hetkel, täpselt selles olukorras käitus või ütles ta midagi valesti. Temale peab jääma õigus. Ja jutul lõpp.

Selliste inimeste puhul jääb vaid pead vangutada ja omaette tõdeda, et mõne inimese ego on nii suur, et isegi suhted teda ümbritsevate inimestega ei ole sellest tähtsamad. Kui veab, siis tema ümber on inimesed, kes püüavad teda võtta sellisena nagu ta on ja oma solvatud, pettunud või haavunud olemise alla suruda. Aga üks hetk tuleb ikkagi olukord, kus tehakse või öeldakse midagi sellist, kus lasteaia stiilis "aga sa ise..."  või "aga tema tegi naa" põhjendused ei mõju ja see inimene leiab, et on ilma jäänud olulistest inimestest oma elus. EHK siis ta mõistab, kui palju võivad need kaks sõna tähendada...


No comments:

Post a Comment