Madalpunkt

Kui blogis on vaikus, siis ilmselt on blogijal kiire periood. Kui kaalu- ja trenniga seotud blogis on vaikus, siis võib põhjuseks olla ka parajasti käsil olev mõõnaperiood. Mul siin pole päris mitu päeva postitusi tulnud. Seega rahuldan teie uudishimu ja ütlen, et põhjuseks on olnud nii esimene põhjus kui kahjuks ka teine.

Viimane kuu aega kuni eelmise kolmapäevani oli vägagi ideaalilähedane toitumise ja trenni koha pealt. Polnud mingeid isusid, toitumine jooksis ilusti kava järgi ja trenni tegemine läks ka päris ladusalt. Hakkas juba vaikselt tunduma, et ehk olengi ahvatlustest, motivatsioonikriisist ja kõigest muust pahast, mis sellega kaasas käib, vaba. Aga alati, kui millegi suhtes valvsuse kaotad, hiilib see su selja taha ja äsab mõnuga üle kukla.

Nagu teate, siis on väike haiguselaine meid tabanud. Väike ütlen seetõttu, et mina ja Mareli oleme enamvähem sellest pääsenud. Ja Marek sai juba terveks. Aga Margust piinab siiani  nohu. Õnneks midagi hullemat pole, aga nohust ei saa kohe kuidagi lahti. Olenemata aga haiguse suurusest, siis lapse olemine on niru ikka.

Nii ta ongi juba päris mitmed päevad olnud "ma ei taha midagi muud, kui emme süles olla ja seal joriseda" olekus. Hommikust õhtuni laps kaenlas toimetusi teha pole just kõige toredam. Magamine on ka olnud kuidas juhtub. Pannes nüüd kokku haige laps + minu magamatus + lihtsalt väga kehv päev= eelmine kolmapäev.

Kolmapäeva hommik algas juba väga nirusti. Kõik asjad läksid nässu, kukkusid käest maha jne. Lõunaks juba oli peas väike suhkrusõltuvus mulle ajupesu üritanud teha. Senini ma suutsin vastu panna, aga kui ma oma mustikasmuuti magamistoa vaiba peale ümber suutsin keerata, siis käis peas mingi klõps läbi.

Selle klõpsuga kadus see tubli ajutegelane, kes seni oli suhkrusõltuvusele vastu vaielda suutnud. Kui ma olin vaiba puhtaks suutnud küürida ja  Marguse magama pannud, siis ma lihtsalt ründasin kööki. Et rahustada end. Emotsionaalne sööja, nagu ma olen, lootsin enda taevani aetud närviskaala alla tagasi tõmmata. Aga kööki jõudes olin ma vee närvilisem, sest meil ei ole ju kodus magusat :D :D

Nii ma siis sõin banaani, õuna, kohupiima jms tervislikku, mida vahepaladeks ja hommikuteks olin varunud. Päris mitme päeva varu sõin ära. Ega paremaks olemine ei läinud, sest keha nõudis nö rämpsu. Olemine läks isegi kehvemaks, sest nüüd oli magu vastikult täis, aga isu ikka meeletu magusa järgi.

Kes pole suhkrusõltlane ilmselt ei pruugi seda tunnet ette kujutada, aga see on väga nõme. Sest ühtpidi mõistad, et sa ei peakski neid asju sööma, mida keha nõuab, aga samas see nõudlus on nii suur...

Igatahes lõpuks võtsin julguse kokku ja helistasin Priidule, et ta mulle poest kooki tooks. Priit aga oli juba kohe tuppa astumas :D Nii ma magusat ei saanudki sel päeval ja õhtul läksin magama teatud südamerahuga, sest küll minust olenemata põhjustel suutsin kõige hullemast pääseda.

Järgmisel hommikul oli olemine veidi lootusrikkam. Oli planeeritud väga tihesisu päev ja jäin lootma, et see on nö pääsetee maiustamise eest (sest isu oli ju ikkagi rahuldamata ja pakitses sees). Kuni lõunani suutsin vastu panna, aga kui terve tee Paidest ema juurde Margus röökis autos, siis mul lendas katus pealt. No selle päeva kohta võib öelda leebelt, et see läks omadega ikka väga metsa.

Reedel suutsin jälle hommikul rajal olla, aga õhtul läksin sünnipäevale. Mhh, ma enam seda päeva ei kommenteeri. Laupäeval olin varahommikust õhtuni välja lapsehoidja ametis ja mitte oma kodus. Kuskil, kus oli VÄGA palju ahvatlusi. Seega jällegi vist rohkem pole vaja öelda. Eile suutsin juba ilusti rajal püsida, kui välja arvata õhtusöök, mille ajal käisime jälle sünnipäeval, aga seal väga üle piiride ei läinud :)

Täna on tunne juba veidi kindlam. Tundub, et hakkan tunneli otsas valgust jälle nägema ja madalpunktist välja ronima. Samas 100%list kava järgimist lubada ei saa, sest sel nädalal on ees KOLM tähistamist!!! Üritan selle nädala üle elada nii väikeste apsudega, kui võimalik. Teha oma mõtlemisega nii palju tööd, kui suudan, aga kuna juba kõva suhkrulaks on all, siis on neid isusid veelgi raskem taltsutada. Eriti, kui nad on mul silme all.

Nii, täitsa ausalt said nüüd oma apsud kirja pandud. Ei ole minulgi see teekond nii sile, kui vahel tundub. Aga kui selle nädala veel üle elan, siis saab jälle veidi rahulikumas rütmis sammuda.

Üks asi, millega pean hakkama mingil viisil kogu selle toitumise ja trenni kõrvalt tegelema, on see emotsionaalne sööja minu sees. Hetkel tunnen, et olen  punktis, kus on kaks lahendust - kas mitte üldse või kõik. Kuidagi võiks ju jõuda punkti, kus üks tükk  kooki on ok ja rohkem pole vajagi. Aga kuidas ma sinna küll jõuan????


4 comments:

  1. Tean, mida tunnen, ma olen ka selline :( kui juhe jookseb kokku, siis vajan magusat ja see vajadus pole väike, pärast küll häbenen, aga sel hetkel ei teadvusta.
    Kas sa lina ei ole proovinud, palju mugavam lapsega, eriti kui virin on :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. ei ole proovinud, olen kogu aeg arvanud millegi pärast, et seljale hakkab nii suure kaaluga lapse tassimine. Mul rõngaslina isegi on kuskil olemas. Peaks välja otsima ja proovima.

      Delete
  2. Sa oled väga tubli! Kõigil tuleb madalpunkti ette ja see on ju normaalne! Ära üldse muretse eelmise nädala pärast ja alusta seda nädalat puhtalt lehelt!
    Edu ja jaksu!
    Mina usun Sinusse! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh toetuse eest! See aitab väga palju, kui tean, et on inimesi, kes tõesti hoiavad pöialt ja toetavad mind mu ettevõtmistes :) See nädal läheb juba päris edukalt, eilse päeva sain ilusti üle elatud kava järgselt toitudes. Kui Nüüd veel teisipäeva-kolmapäevase vabariigi pidustustelaine ja nädalalõpus veel ühe pisikese beebi sünni tähistamise üle elan (sain seitsmendat korda tädiks!), siis saab jälle rahulikumalt võtta selle toitumise poole pealt ka :)

      Delete