Kas sinu keha vajab rohkem vett?

Mulle viskas eile Facebookis ühe artikli seinale, kus kirjutati märkidest, mille järgi saad aru, kas su keha vajaks rohkem vett, kui ta praegu saab. Kuna see oli nii rusikas silma auku postitus minu jaoks, siis panen siia ka kirja need asjad, mille järgi aru saada, kas peaksid rohkem vett jooma või mitte. Inglise keelset allikat võite ise lugeda SIIT.


  1. peavalud - Käib täpselt minu kohta. Kui on pikem ja intensiivsem trenn, siis alati lõpetan peavaluga. Peavalud kiusavad hommikuti, kui olen öösel hästi palju higistanud. Ühesõnaga näen väga palju seoseid oma peavalude ja vedeliku vähese tarbimise vahel. 
  2. kõhukinnisus ja aeglane seedimine - linnuke kirjas. Muud sel teemal kommenteerima ei hakka :D (jah, ma veel olen seal maal, et päris avalikult oma vetsu harjumusi ei kommenteeri). 
  3. südamepekslemine - see käib minu kohta mingis osas. Ma pole seda siiani vedelikupuudusega seostanud, aga vahel öösel on küll neid hetki, kus olemine läheb kehvaks ja süda hakkab pekslema. Täpsemalt kuidas see vedelikupuudusega on seotud, saad allikast lugeda. Aga südamepekslemist võib ka magneesiumipuudus põhjustada. 
  4. Valulikud lihased ja liigesed - No täpselt! Minu valulike põlvede mure sai sellega põhjenduse, kui seda kohta lugesin. Varem mul polnud õrna aimugi, et liigesed ja vee joomine võivad omavahel seotud olla. 
  5. tume uriin 
  6. paha hingeõhk - mida vähem vett jood, seda rohkem võib esineda hambaauke ja muid suu hädasid. Mul õnneks hammaste koha pealt probleemi pole. Hingeõhk? No alati võiks ju roosilisem olla :D :D 
  7. Isud erinevate toitude järgi - seda räägitakse ammu, et kui kehal on piisavalt vett, siis ei teki ka isusid nii kergelt. Siiani pole ma seda nii sõna sõnalt võtnud, aga vist peaks. 
  8. väsimus ja unisus  - oma kogemuse põhjal võib tõesti tõmmata seoseid nende päevadega, kus vett on vähem tarbitud. 
  9. kuiv nahk ja kuivad huuled - kuiv nahk on mul küll. Mingitel perioodidel kohe väga kuiv. Nii et võib seostada küll sellega, et joon liiga vähe vett. 
  10. nö "brain fog" ja tujude kõikumine - ma ei oska seda eesti keelde normaalselt tõlkida, aga tähendab see sellist olekut, kus mälu veab alt, oled natuke nagu segaduses, ei suuda keskenduda jms. Nagu ei suudaks ajuga tööd teha, sest oledki nagu udus. Seda on ette tulnud küll. Ja kui nüüd mõelda, siis päris tihti. Tujude kõikumist on ka. Enamasti seostatakse, et kui vähe sööd, siis inimene läheb tigedaks. Aga hoopis võib olla asi sellest, et juuakse vähem ja ollakse nagu siilid :D 
Kui nüüd enda kohta linnukesi peaks tõmbama, siis võiks kas osalise või täieliku linnukese teha iga punkti ette.Ja kuigi neid kõiki asju võib ka muude probleemidega seostada, siis 10/10-st tulemus ilmselgelt näitab, et ma peaksin rohkem vedelikku jooma. 

Üritan nüüd jälgida, et päeva jooksul kolm pudelitäit vett saaks ära joodud. Pudel mul 700ml ja esimene täis hakkab täna juba otsa saama. Tõmban endale telefoni mingi rakenduse ka, mis mulle meelde tuletaks vee joomist. Ja ehk mõni nendest hädadest leevendub või kaob üldse ära. Loota ju võib ja olgem ausad, rohkem vee joomist kahju kohe kindlasti ei tee (kui just väga äärmustesse ei lange). 

Kui palju jood sina päevas vett? 

Toiduteisipäev 29.03.2016

Toiduteisipäev on postitustesari, kus kirjutan üles ühe päeva toidud, olenemata, kas sel päeval on toitumine 5+ või alla igasuguse arvestuse. Kirja lähevad kõik ampsud, näksimised ja ka õhtused voodis söödud salaampsud (neid loodetavasti siiski ei tule). Kommentaaridena on alati oodatud konstruktiivne kriitika, kiitused, lohutused jne.

***
Ärkasime mõlemad Margusega kuskil 6.30 ajal. Söömiseni ei jõudnud kumbki esimese ärkvel oleku tunni ajal, nagu oleks vist hea ja kasulik. Mina küll jõin vahtramahla klaasikese, et seedimine saaks pihta hakata. Öeldakse ju, et ärgates tuleb juua vähemalt toasooja vett klaasikese. No meil praegu vahtramahla uputus, seega läks see käiku.

Marguse esimene söögikord oli 7.40. Tegin talle 130gr putru, aga ta sõi ära sellest kuskil viis ampsu. Rohkem ei tahtnud. Eks haigus veel natuke mõjutab söömist ja uni hakkas ka peale tulema. Seega panin ta magama ära.

Ma ise sõin hommikusöögi 8 ajal, kui Margus oli magama pandud. Hommikuks sõin kohupiima mustikatega. Pähklid pidid ka juures olema, aga need ma jätsin söömata. Hoian nö varuks, et kui näksimise isu peale tuleb :)


Margus ärkas 9.30 oma päeva esimesest unest. Mingil imelisel kombel suutis ta 1,5 tundi magada ilma, et ma oleks pidanud vahepeal teda kussutamas käima. Peale ärkamist nõudis ta kohe väga kurjalt tissi. Eks nüüd hakkas tühi kõht juba vaevama. Mida tahtis, seda ka sai. Kuus minutit lausa oli rinnal, aga sõi heal juhul 4 minutit. Edasi mõnules niisama.

11.15 sõin mina lõunasöögi ära. Selleks oli juba eile valmis tehtud kapsas kanaga. Enamasti mulle meeldibki kahe päeva toit korraga valmis teha. Samamoodi tegin eile ka õhtusöögi topeltportsuna valmis ja täna sellega ka jändama ei pea.


Margus ärkas järgmisest unest 12.20, aga kohe süüa ei tahtnudki. Kella 13-st andsin talle ühe magusa püree. 100gr ja viimased ampsud ei tahtnud enam kohe kuidagi alla minna. Tal selle haigusega on isu kohe väga väikseks jäänud.

Ise võtsin järgmisena kella kahe ajal vahepala. Kuna mul kohupiimad hakkasid oma säilivuskuupäeva kaotama, siis võtsin samamoodi, nagu hommikuks, kohupiima. Ja jälle mustikatega. Ainult kogus oli väiksem, kui hommikul.

Margus sõi järgmist korda 15.15. Ilmselt oleks hiljem söönud, kui oleks õigel ajal magama saanud. Aga kuna olukord nõudis, et ta on üleval, siis andsin talle enne magama jäämist rinda. Nii ehk magab pikemalt, kui kõht ilusti täis.

Õhtusöögiks oli tomatine hakkliha. Tegin veidi seal enda muudatusi ja lisasin porgandi, mis pidi salatisse minema, hoopis panniroa sisse (koguseliselt sama). Ja salatisse panin veidi tilli ja rohelist sibulat juurde, mis mu maitseaine "peenral" hoogsasti kasvamas on :) Pildi panen eilse, aga ports ja sisu oli täna täpselt sama.

Margus mängis oma viimase toidukorra maha. ta lihtsalt oli nii hoos teistega mängimisega, et ma ei hakanud teda sööma viima. Seitsme aeg tuletas talle kõht meelde, et söömine jäi vahele (muidu oleks kuue ajal andnud). Andsin siis rinda, sest olime juba magamistuppa kõik kogunenud. Mina ise närisin siis veel oma pähklid ära, mis hommikusöögist söömata jäid.

Margus sai veel natuke uuesti rinda kaheksa ajal, et uni hea tuleks. Kella keeramisega on praegu natuke õhtune uni edasi lükkunud, mis sobib mulle väga hästi :) Marguse kohta veel nii palju, et tavaliselt on tal ka soolane püree menüüs, aga kuna ta praegu ilmselt haigusest on natuke nadi sööja, siis eelistan hetkel rohkem rinda anda, sest see läheb paremini kaubaks. Palaviku päevadel saigi ainult rinda.

Kaal: 89,3kg


Juba linnukesed...

Õues on kevad juba oma kõige otsesemas mõttes, aga me välja ei saa. Just nüüd, kui hea meelega toimetaks juba väljas, läheks kõndima, jooksma, rattaga sõitma ja veel teeks sadamiljon asja, peame me toas istuma. Ainuke asi, mida me teha saame, on aknast vaadata seda linnumerd, mis me ümber on.

Nii nagu sügisel parvedesse kogunemise ajal, on ka nüüd, kevadel, lindudele väga meeldiv parvedena meie maja ümber toimetada. Magamistoa aknast paistab üks suur lomp, mille puhul veepinda näha polegi. Lihtsalt terve see lomp on külg külje vastas olevaid hanesid ja luiki täis. Luikesid on küll tunduvalt vähem, aga nad suuremad ja ilusad valged. Seega paistavad paremini silma :D

Mareli pani ennast eile õhtul riidesse, võttis koti kätte ja ütles, et tema läheb. Muidugi linde püüdma. Varblasi on ta pidevalt üritanud kinni püüda. Pole siiani õnnestunud. Haned tundusid kergem saak olevat. Nii ta läks sinna linnumere poole.

Mul hakkas veidi kõhe, sest kes teab, äkki linnud ründavad vms. Priit arvas küll, et loll mõte, aga igaksjuhuks andsin Marguse (kellel tervis muideks juba väga hea!) Priidu kätte ja jooksin Marelile järgi. Selle aja peale oli ta küll juba suurema osa linde minema peletanud enda lähemale kõndimisega. Minu peale liikusid viimased isendid ka minema :D

Mareli ise oli ülepeakaela porine ja natuke kurb, sest tema jutu järgi peletasin mina oma sinna minekuga kõik linnud minema. Ta juba olevat peaaegu ühe hane kätte saanud. Aeti mind tuppa tagasi ja Mareli läks uuele ringile linnujahiga. Tuppa jõudes oli ta lisaks porile ka üleni märg, sest kuskil oli vesi peaaegu põlvini ulatunud. Mul käis juba peast õuduspilt läbi, kuidas ta seal vees (mille põhjas ju väga kleepuv muda) kõndis.

Pilti ma teile hea kvaliteediga panna ei saa, sest mul on digikas hetkel kodust ära. Aga panen ühe telefoniga tehtud pildi. Midagi ikka saate aru, et mis toimub. Ja see pilt sai tehtud siis, kui enamus linde juba oli jooksu pannud. See parv on kuskil minimaalselt 1/10 nendest, kes siin kõik kokku on.


Ahjaa, enne kui tuppa tulin, jooksin aiast ka korra läbi. Rabarber on ilusti oma nupud maa seest välja lükanud ja paar lehtegi juba näha :)


Nädala kokkuvõte 21.03-27.03.2016

Kiirelt, kiirelt panen paar rida kirja. Hetkel on jälle iga sekund arvel ja ei saa midagi niisama siin arvutis istuda. Üldse fakt ise, et arvuti lahti tegin, on tegelikult juba ajaraisk. Aga näpistan natuke enda söögiajast ja üritan valmis saada selle postituse ja ka hommikusöögi ära süüa enne, kui Margus ärkab.

Nii, nädal on olnud väga kaootiline. Algus oli väga hea ja ilus. Esmaspäeval alustasin nädalat jooksuga. 6km intervalljooksu. Söömine oli paigas ja kõik tundus väga hea olevat.

Ka teisipäev polnud paha päev. Trennis tegin puhkepäeva, sest ilm polnud kõige parem. Söömine seetõttu ei kannatanud, v.a see õhtune oode, millest kirjutasin ka SIIN.

Kolmapäeva läks ka sujuvalt puhkepäevaks. Olin päev otsa kodust ära ja mõtlesin, et küll jõuab veel kõik trennid ilusti ära teha. Oli vaja veel teha kaks oma trenni ja kaks jooksutrenni. Söömine kodust väljas oleku ajal ei olnud kava järgi kahjuks.

Neljapäeval oli nädala parim päev! Toitumine väga hea ja trenni sai tehtud mitmel rindel. Jooksin intervalljooksuna 10km, sõitsin õhtul veel rattaga aeroobikasse (aeroobika kestis 50min) ja tagasi ka. Seega endomondo andmetel kulutasin päevaga trenni tehes üle 2000 kcal.

Reedel oli vaba päev. Priit ka kodus ja kuna lapsed tundusid kõik terved olevat lõpuks (järelnohu me ei arvesta haiguseks), siis läksime külapeale. Trenni ei teinud seega ja söömise koha pealt ka väga tubli ei olnud.  Jällegi lootsin veel laupäevale-pühapäevale. Üks päev oma trenn ja teisel jooks ja asi oleks väga super olnud.

Aga oleks on paha poiss. Laupäeva hommikul ärkas Margus üles kõrges palavikus. Kellel on kodus olnud kõrges palavikus pisike laps, siis teab, et ilmselgelt ei olnud mul südant jätta teda, et minna kuhugi jooksma või midagi muud tegema. Ma ei suutnud teda maha panna isegi vetsu mineku ajaks, sest ta lihtsalt hakkas kohe nii lohutamatult nutma. Õnneks Priiduga ta veel leppis, kui ma toas olin, aga enamuse aja olin ma inimvoodi lapsele.

Kui laupäeval veel püüdsin söömist kontrolli all hoida, siis õhtuks oli juhe nii koos, et Priit tõi poest kohupiimakooki. Ise kirusin end peas, et miks ma lohutan end toiduga, aga ma olin reaalselt nii läbi, et see isudele allunud osa andis kainele mõistusele tappa ja nii see päev läks.

Pühapäeval tegi süüa terve päeva Priit, sest mina olin sõna otseses mõttes voodis päev otsa. Margus oli maksimaalselt 1 tund korraga üleval, vahel ka ainult 20minutit ja jälle magas mu süles. Käis pidev kraadimine, rohu võtmine ja lohutamine. Seega sain hommikuks pannkooke näpu vahelt süüa, lõunaks sama ja õhtuks tegi Priit vähe tervislikuma toidu kartuli näol. Hakkliha gemüüse oli ka kõrval :)

Täna hommikul kaalul käies tuli nutt kurku, sest number oli 2 kg tõusnud :( Ma tean, et see pole kõik nüüd rasv, mis juures ja ilmselt päeva-paariga on see jälle kadunud, kui korralikult toituda, aga siiski. Kurb, kurb, kurb.... Ja ega Margus pole veel terve. Sellest olenemata üritan täna väga kavas kinni olla. Nii palju kui vähegi suudan, sätin aegu nii, et saaksin toidud valmis teha ja ka need ära süüa õigel ajal.

Täna saame õnneks arsti juurde ka ja ehk mingi selguse, et millest see palavik nüüd nii kimbutab. Kuigi registratuuri tädi ei arvanud veel nii hullu midagi olevat meil, aga kauplesin ikka aja välja.


DIY linnumaja (pildipostitus)

Priit tuli eile mõttele, et teeks lastega linnumajad valmis. Neile enne tänast hommikut ei hakanud ütlema, et selline plaan on, sest nad oleks suutnud ilmselt terve eilse õhtu naakuda, et millal nüüd see homme hommik juba tuleb ja ehitama saaks hakata. Seega ütlesimegi alles täna, kui Priidul juba lauad valmis olid vaadatud ja tegemine pihta hakkas.

Lapsed said natuke proovida kõiki töid, mida linnumaja tegemiseks vaja läks. Ainult augud puuris Priit ise. Nii said lapsed mõõta, märkida puidu peale, kust saagima peab, saagida, naelu sisse lüüa, kruve trelliga sisse lasta ja lõpuks ka natuke katust kaunistada (Mareli ei saa kohe ilma kaunistamata maja lasta üles panna).

Mõlemad lapsed said enda linnumaja. Panen natuke pildimaterjali ka meisterdamise hommikust :)












toiduteisipäev 22.03.2016

Toiduteisipäev on postitustesari, kus kirjutan üles ühe päeva toidud, olenemata, kas sel päeval on toitumine 5+ või alla igasuguse arvestuse. Kirja lähevad kõik ampsud, näksimised ja ka õhtused voodis söödud salaampsud (neid loodetavasti siiski ei tule). Kommentaaridena on alati oodatud konstruktiivne kriitika, kiitused, lohutused jne.

***

Täna hommikuks oli toit, mida seni polnud veel teinud. Kaerahelbepuder banaani ja chia seemnetega. Kaerahelvesteks olid need õiged, mitte kiirvariant. Puder oli hästi mõnus ja hea. Kogus oli küll meeletu ja isegi liiga suur, kui minu magu kuulata.



Lõunaks sõime ühepajatoitu, mis sai juba eelmisel päeval valmis tehtud. Kevadime on juhtunud ja Mareli hakkas üle öö ühepajatoitu armastama. Siiani pidin neid enamvähem sundima seda sööma, aga nüüd sõi Mareli lausa kaks portsu :D (tema ports muidugi ei ole täisports). Marekuga, nagu ikka, pean sõdima selle toidu üle.

Õhtuks hakkasin tegema kanapada, aga päris mitu asja sai kiirelt asendustabeli abiga ära muudetud. Üks asi sai otsa ja siis teine ja pidin midagi juurde panema, et kogused ikka õigeks jääks. Õnneks annab aga FitCati toidukavas ilusti toidule asendusi vaadata ja lisada :)

Ooteks pidin ma sööma porgandeid ja mandleid. Jätsin selle söögikorra õhtuks, et kui näksimise isu tuleb, siis saan võtta. Aga siis tuli Priit poest. Ja ostis kondenspiima! Ja saia! Mhh,,, Hurjutasin teda selle eest natuke, aga ta arvas, et ma ei pea ju neid sööma. Ei pidanud jah, aga sõin ikka :( Kaikaga mulle selle eest (kuigi maitse oli imehea :D :D ). Nii et ooteks jäi 2 kondenspiimaga saiaviilu ja väike tass piima.

Vot selline päev sai minul. Mõtlesin, et kas kedagi huvitaks ka, kuidas Marguse toidulaud hetkel välja näeb? Võiksin ju toiduteisipäeviti ka tema söömised üles märkida. See mõte tuli mul päeva lõpuks, seega seekord väga täpselt enam ei mäleta kellaaegu panna kirja, aga järgmine kord võiks ju proovida, kui huvi on.

Kaal: 87,9kg 


Rahakoti otsingul

Mu rahakott läks katki vist juba 2014 aasta suvel, kui ma õigesti mäletan. Kogu aeg sellest hetkest alates, olen mõelnud, et kui nüüd kuhugi šoppama lähen, siis ostan uue. No ja siiamaani ma lähen kuhugi, et seda osta 😀 Ok, olen ju käinud küll vahepeal, aga ei ole meeles olnud rahakotti uuendada. Isegi siis ei tule meelde, kui poes millegi eest makstes kaarti või sula sealt välja võtan.

Kuna ma hommikul aliexpressi lainel olin, siis mõtlesin, et vaatan sealt rahakotti. Et äkki leian midagi sellist, mis mulle meeldiks. Ma nüüd ei tea, kas ma tahan midagi nii imelikku või ongi tänapäeva valik täielikult mitte mulle sobiv.

Ma ei taha sellist suurt ja piklikku rahakotti, kuhu telefoni saaks peita. Millegi pärast pooled pakutavatest rahakottidest seda funktsiooni täidavad. Samuti ei taha ma, et peal peaks olema sadamiljon pilti, lauset vms. Tahan täiesti tavalist rahakotti, mida saaks pista ka jope taskusse, kui kõndimas käin. Kus on normaalses suuruses senditasku, arvestatavas koguses kaarditaskuid ja normaalne vahe, kuhu sula pista. On palju tahetud?

Ilmselt küll, sest heal juhul saan rahakoti, kus on kaks neist tingimustest täidetud, kui sedagi. Ma ei taha eraldi senditaskut ega eraldi kaarditaskut. Kui ma ei taha rahakotti kaasa võtta, siis panen kaardi telefoni kaante vahele ja asi ants. Ma just tahan sellist head kompaktset, aga samas piisavalt väikest rahakotti, nagu mul on praegu. Ainult terve võiks olla. No ja hind võiks ka jääda normaalsetesse piiridesse 😊

Ilmselt seekord aliexpress mind välja ei aita ja pean ikka poodi näppima minema erinevaid rahakotte. Loodame, et see juhtub ikka lähima poole aasta jooksul 😄


Elutoa remondist

Kuna ma jälle siin mängin Margusele voodit (no ei maga see laps enam ilma minu juures olemiseta toas), siis kirjutan natuke remondist. Pole sellel teemal päris pikalt suud paotanud.

Kui tuppa sisse vaadata, siis minu silma jaoks midagi oluliselt arenenud viimase kuuga ei ole. Sellele, kes pole pikalt meil külas käinud, on vaatepilt juba natuke teine. Samas tundub ikkagi, et asi venib teokiirusel ja kohe kuidagi ei saa me seda tuba nii kaugele, et sinna sisse kolida. Eks sellel on omad põhjused ka.

Alguses oli plaan, et ei hakka põrandat vahetama. Paneme uued plaadid peale ja asi ants. No tuli välja, et nii ikka ei saa, sest siis ei hakka uksed käima :D Nii hakkas Priit juba vana aasta sees põrandat lahti kakkuma.

Siis oli plaan, et vahetab pool põrandat ära, sest kuna tahame kunagi ahju teise koha peale teha, siis täpselt ei tea kui suur see tuleks ja kuhu täpselt seda ahjualust valada. Nii, selle saime tehtud. Edasi hakkas Priit lage lõpetama. üks kiht villa sai sinna juba väga ammu pandud, aga nüüd pani teist kihti ja OSB plaati peale. Kaugele ta sellega ei jõudnud, sest hakkas seinu tegema.

Seinte juurde liikus edasi selle pärast, et lae tegemisel jõudis lambi kohani. Selleks aga oleks vaja seintele juhtmed enne paika panna, et lakke lambi kohani ka juhe tulla saaks. Nii sai üks osa toast natuke OSB ja kipsiga kaetud. Ja siis jäi see ka pooleli. Priit liikus edasi (või õigemini tagasi) lae juurde. Nüüd on lagi peaaegu lõpuni pandud (üks meetrine riba jäi veel lõpust eile panemata).

Põranda teise poole üle arutasime hästi pikalt. Kas võtta kõik üles ja sellega ka ahi kohe ära lõhkuda ja suvel uus teha? Aga siis peab rahaliselt valima, kas katus või ahi. Ja kui juba ahju teha, siis äkki on vaja korstent ka ikka kõpitseda ja siis oleks eelarve täiesti uppis. Lõpuks loobusime hetkel ahju asukoha muutmisest ja Priit tegi põranda lõpuni ära. Prusse küll teises pooles põrandas ei hakanud vahetada, aga vähemalt põrandaplaat on nüüd tervel põrandal peal. Siia peale tuleb ilmselt veel laminaat.

Mis edasi? Seinad on vaja ära lõpetada. Seal on ka jälle paras dilemma. Kuna pool põrandat on siiski alt  vahetamata ja lähima 5 aasta jooksul kindlasti läheb see koos ahjuga vahetamisele, siis seina ei saa midagi OSB katteks panna. Põranda üles lõhkumisel tuleks OSB maha võtta ka seinast ja kui me sinna kipsi peale paneme ja kõik ära pahteldame, siis on seda suht võimatu teha nii. et plaadid kõik puruks ei lähe. Samas OSB kastis ma ka istuda järgnevad aastad ei taha.

Minu mõte on teha seinad ära, sest tegelikult me ei tea, millal me selle ahjuni ikka jõuame. Ma pakkusin Priidule välja, et pangu see tapeet sinna OSB plaadi peale ja lasku siis kruvidega seina :D :D Siis leiab hiljem oma kruvi kohad üles ja ma ei pea seda plaati vahtima. Aga ta arvas, et see on ikka väga ulme idee. Kas keegi pakuks midagi mõistlikumat välja?

Seal pool, kus põrand on prussidest alates uus, saab toa nö lõpuni teha. Seinad on juba sealt poolt pooleldi kipsiga kaetud ja ootavad pahteldamist. Osaliselt saab tuba värvi, osaliselt tapeedi selga. Üks osa seinast, mis kivist (korstna ääres), ootab oma saatust, et mis temast saab. Mõtteid jällegi erinevaid ja Priit pole veel otsustanud, kuidas kõige parem. Aga lõpuks ta tehtud peaks saama :D

Tegelikult on selle elutoa koha pealt seda arutlust, et mida ja kuidas ja millal hästi palju olnud. Seepärast ka on asi veninud, et me ei saa kohe kuidagi kokkuleppele. Priit on selline hästi põhjalik ehitaja ja talle ei meeldi sellist poolikut tööd teha (nagu näiteks see teine pool põrandast), aga mina hindan hetkel olulisemaks seda, et mul oleks toas ruumi, mida kasutada. Olgugi, et prussid jäid alt vahetamata. Arvestades, et me siiani elame ainult kahe magamistoa ja köögi alal, siis on mul juba väga VÄGA  vaja seda elutuba kasutada!

Nii me arutame ja vaatame seda tuba igal õhtul. Ja jälle jõuame erinevale seisukohale, kui eelneval või järgmisel õhtul :D Üks asi on ainult kindel. Ühte elutoa nurka tuleb nö meie pesa, sest Marek ja Mareli peavad kiiremas korras eri tubadesse saama (Mareku koolitöö pärast). Selle nurga teeme ka lõplikult valmis ja teisele poole tuleb diivani koht.

Ma tean, et hästi raske on aru saada, et mis üks nurk ja teine ja kus see trepp seal vahel veel siis on. Aga üritan teha teile joonise. Mõõtkava on väga mööda, aga mingi ettekujutuse saate asjast vähemalt. Tuba on muidu 4x8 meetrit suur, kui ma nüüd õigesti mäletan.
Mõõtudelt võite arvestada, et maja teine pool on sama suur. Selle teise poole peal on need kolm ruumi, mida hetkel kasutame. Nii et võite aimata, miks ma seda ruumi juurde saamist pean olulisemaks, kui oodata, millal ükskord ahju vahetuseks ka raha saame ja siis tuba lõpuni teha. Ahi tegelikult töötab küll, aga ta lihtsalt on väga nõmeda koha peal.

Ja isiklikult tahaksin enne selle ahju vahetust veel köögi remondi ette võtta. Aga need on unistused alles, sest enne tuleb see suvi kindlasti katust veidi vahetada (tervet ilmselt ei jõua), siis trepihall ülevalt valmis teha, et ka trepi nö lae saaks maha võtta. Ja sissesõidutee tahab kindlasti oma summat saada, sest see on jubedus kuubis, mis seal ikka toimub. Oeh, raha paneb ikka piirid...

Lisaks rahalistele piirangutele paneb edusammudele piirangud ka aeg. Priitu ei jagu igale poole. Ja üksi tehes ei jõua ühe päevaga eriti palju tehtud. Ma tahaks teda ikka aidata, aga enamasti jääb oskustest vajaka ja ka vabast ajast, sest ega Margus väga lase mul pikalt seal midagi toimetada. Nii on minust isegi rohkem kasu, kui toimetan lastega, teen süüa jne.

Vot selline seis hetkel selle elutoaga ongi. Ühtpidi nagu juba lõpp paistaks kuskilt kaugustest, aga teistpidi ei oska seda seinasaagat kuidagi eduka lõpuni viia ja seega ei ole seda lõppu veel kuskil. Ehk ikka Priit mõtleb sinna midagi normaalset välja, et tuba näeks ikka toa moodi välja, mitte mingi puidust kast :)

Ühesõnaga, aega veel enne ja pärast piltidega läheb päris mitu kuud ilmselt :D

Kaalukaotuse eest raha?

Kas sa oled kunagi saanud raha selle eest, et sa kaalust alla võtad? Ma kunagi ühe korra sain. Kui veel pereklubi ajal kaalu kaotasin, siis seal tegime kaalukaotusvõistlusi raha peale. Eks ta suuresti aususe peale oli, aga osalejad olid ju nö nagu oma pere klubi mõistes ja ei hakanud keegi kahtlema, kas nüüd tehti ikka enda varvastega kaalu numbrist pilti või oli hoopis 10kg naabri-Malle kaalu peal.

Sellest muidugi on nüüd juba mitu aastat möödas ja enam inimesed pole nii usaldavad vist, et uisapäisa raha kellegi teise kontole kanda ja loota, et ta kaalukaotuse korral sealt midagi ka tagasi saab. Iseenesest on see ju täitsa lahe, kui kaalukaotuse eest raha ka saaks, aga kuidas seda nii teha, et oleks turvaline?

Avastasin instagramis ringi uidates, et on olemas kohe selline leht, kus on võimalik võistluse raames kaalukaotuse eest raha saada. Seal on tingimused tunduvalt rangemad, kui meie pereklubi võistlusel olid, aga rahanumbrid on ka märksa suuremad. Aga mis kõige olulisem, raha ei kanta kellegi osaleja kontole, vaid jääb nö õhku läbi Paypal´i.

Mul kohe võttis kihelema, et võiks ka osaleda, aga seal peab Paypal´i konto olema, et maksta. Seda mul pole ja ei oska teha ka kuidagi.Iseenesest tundub, et seal on osalejaid päris korralikult erinevatel võistlustel ja võiks isegi täitsa enda võistluse teha, kui huvi.

Reeglid on sellised, et pead tegema endast täispikkuses ja kaalunumbrist pilti nii alustades ja ka lõpetades. Kahtluse korral võidakse paluda isegi videot enda kaalumisest :D Lõpus jagatakse kogutud summa (miinus muidugi väike tasu lehe kasutamise eest) kõigi nende vahel, kes ette nähtud aja jooksul minimaalselt ettepandud % oma kaalust kaotavad (näiteks 28 päeva puhul 4%). Ajaline kestvus on erinev eri võistluste korral ja korraldajana saad ise valida, kui pika aja valid. Sissepandav rahasumma on ka erinev eri võistlustel. Kui täpsem huvi, et kuidas siis täpselt asi käib, siis võid uurida SIIT.

Nüüd ma olengi nagu kits kahe kuhja vahel. Tahaks ju proovida osaleda mõnes võistluses, aga mul pole seda pagana kontot. Samas nagu väga seda kontot teha ei taha ka, ma natuke kardan seda Paypal´i mingi paranoia pärast, et keegi varastab mu raha sealt ära (alles lugesin mingist juhtumist :D).

Huvitav, kas Eestis ei oleks sellise lehe tegemine võimalik? Ilmselt kasutajate hulk oleks nii väike, et ei tasuks asi ära, aga lahe oleks küll :) Kas sa võtaksid sellisest võistlusest osa?


Nädala kokkuvõte 14.03 -20.03.2016

Aeg nädala kokkuvõtet teha. Sel nädalal olid omad tõusud ja mõõnad. Ei ütleks, et olen siledal teel tagasi oma teekonnaga, aga vaikselt hakkan sinna punkti taas jõudma.

Trenn. Võtsin see nädal vaikselt. Kuna plaanis oli teha FitCati jooksukava järgi, siis oli ette nähtud kaks jooksutrenni ja kaks enda valitud trenni.

Esmaspäeval oli puhkepäev kava järgi. Nii ka talitasin. Kuna lapsed hoidsid mind päev otsa tegevuses ka, siis ei tulnud ka mõtet kavast kõrvale hiilida ja midagi teha. Isegi kõndimas ei käinud, sest lapsed kodus haiged ja siis polnud otseselt vaja välja minna.

Teisipäeval pidi jooksupäev olema, aga mind ründas mingi nõme kõhuviirus. Ei tea kust me selle üles korjasime (ma süüdistan Priitu, kes töölt selle kaasa tõi, sest temal oli enne mind tunnused), aga päris nõme variant oli seekord. Kõht valutas ikka meeletult ja kuigi ma õhtuni ikka hellitasin lootust, et ÄKKI läheb paremaks, siis seda ikkagi ei juhtunud ja jooks jäi jooksmata.

Ka kolmapäeval oli veel olemine ütlemata niru. Aga ei suutnud enam nelja seina vahel istuda. Seega käisin kõndimas. 45 minutit kõndisin ja tempot väga ei aretanud. Lihtsalt kiirema sammu korral hakkas seest kõik tundma andma.  See jäi nö üheks mu "trenniks", mida kava see nädal ette nägi.

Neljapäevaks oli kehv olemine üle läinud. Kohe hommikul ajasin end jooksma ka, et nädala esimene jooks tagant järgi ära teha. Intervall jooks - 1 minut jooksu, 1 minut kõndi. 48 minutit sai läbitud. Ette oli nähtud küll 40, aga jooksulõpp jäi täpselt sellele ajale, kui pidin Mareli teeotsa saatma (käis esinemas lasteaias teatriga).

Et neljapäev ikka täiega kirja saaks, siis käisin kõndimas ka. Marekul oli koolist vaja mingit paberit ja siis ma käisin sellel järgi. Peaaegu tunnike sai käidud, mis jäi mu selle nädala teiseks ettenähtud trenniks.

Reede ja laupäev olid puhkepäevad. Trenni ei teinud. Ilmselt oleks pühapäev ka sinna lainele jäänud, sest reede õhtust valdas mind mingi meeletu söömiseisu ja laupäev muutus kohe mitte üldse tervislikuks puhkepäevaks :( Aga pühapäeval sain kõva sundimise mõjul end välja nädala teisele jooksule aetud.

Alustades arvasin, et üle 2km ma seekord joosta ei jaksa. Mõtlesin, et jooksen siis kruusatee otsani ja tagasi. See peaks olema umbes 2,2km. Tagasi enda tee otsa jõudes mõtlesin, et ma ikka jooksen veel teisele poole ka, näiteks kabelini. Siis peaks juba 3 km täis tulema koju jõudes. Kabelini jõudes mõtlesin ikka ühe liiklusmärgini joosta ja sinna jõudes juba teisele poole kruusatee otsani ikka minna.

Nii saigi lõpuks 5.5km. Õhtul jooksu järgmist plaani nähes ma natuke kahetsesin, et ma nii palju jooksin :D Järgmine nädal tuleb pühapäeval sama maa + 1km joosta :D :D Aga pole midagi. Küll hakkama saame!

Nüüd söömine. Kuni reedeni oli kõik paigas. Isegi kõhuviiruse ajal sõin ilusti kava järgi ja ei kaldunud kõrvale. Valisin lihtsalt kavasse toidud, mis ehk veidi vähem magu ärritavad. Reede õhtul oli juhe kuidagi väga koos. Lapsed oskavad vahel nii hästi õigetele punktidele vajutada :D

Ühesõnaga reede õhtul jõin kokakoolat. Väga jama valik, ma tean, aga see on üks asi, mis on täielik patujook mu jaoks. Kuna midagi muud ma praegu juua ei saa, siis jäin kokakoola juurde :D :D

Laupäeval käisin maal ja no seal on mul üldse söömise kontrollimisega väga rasked lood. Hommik kodus oli kava järgi, aga mis ülejäänud päeva toimus, ei kannata kirjamusta. Põhirõhk on sõnal röster, sai ja nutella.

Pühapäeva hommikul andsin endale kurja sõnaga käsu, et täna me ei luuserda. Kuigi keha oli ju eilsest magusalainel, siis olid hommikuks galetid nagu niuhti. Ka muud toidukorrad olid korralikud. Õhtusöök polnud küll täpselt kava järgi, aga Priit tegi enamusosas süüa ja ei hakanud seal vahele segama. Midagi hullu ta kokku ei keeranud igatahes :)

Kaalu koha pealt tiksun nagu kellapomm - nõks siiapoole, nõks teisele poole. Pean nüüd viimased kümme päeva olema eriti tubli, et ikka lõpuks saaks kaalu uuesti jooksvalt allapoole liikuma ja 31. märtsiks ikka numbri alla 85kg :)

Üritan see nädal ka trennidest jälle osa võtta. Tundub, et Priidul praegu suurem ehitustuhin möödas ja kui ikka koju jõudes tal ehitusplaani pole, siis vähemalt esmaspäeval ja neljapäeval üritan trenni jõuda spordisaali :)


Kõik telekat vaatama - "Tütardega metsikus looduses"

Kuna ma siin voodisse aheldatuna istun (Margus magab süles), siis kirjutan teile ühest lahedast saatest, millele ma üks öö puhtjuhuslikult peale sattusin ja nüüd saatekava välja otsisin, et teada, mis ajal ta päriselt nähtav telekast on.

Kolmapäeviti, kell 21 õhtul käib kanal2-st selline lahe saade, nagu "tütardega metsikus looduses". Mart Reimann on võtnud oma kaks tütart (kellel on muideks väga ägedad nimed - Rute ja Ere) ja läinud nendega metsa. Selles osas, mida mina nägin, rändasid nad parajast kuskil rabas. Nii lahe oli vaadata, kuidas lapsed nii asjalikult matkasid ja majandasid retkel. Mõtlesin kohe, et peaks oma pättidele ka näitama, kui lahe saade.

Marekule rääkisin saatest ja ta väga ei uskunud, et keegi nii pikalt on võimeline lihtsalt kõndima :D Aga natuke isegi vist hakkas mõte meeldima, kui rääkisin, et need plikad seal saates magasid telgis ja tegid lõkke peal süüa jne. Ma juba ammu mõtlen, et peaks oma omadega ka kuskil niimoodi minema, et telk magamiseks kaasa ja kott selga. Seega see saade on mu jaoks kui rusikas silma auku.

Natuke kahju, et nad täpsemalt ei rääkinud sellest, et mis nad kaasa pakkisid või mis riietus peaks olema lastel sellisel matkal (äkki alguses rääkisid ka, ma algust ju ei näinud). Või mis marsruut üldse plaanis on, seda ma ka kuskilt ei näinud. Ühesõnaga, saaks seda saadet veelgi paremaks teha, aga ka ilma nende asjadeta oli väga huvitav vaadata.

Kui kedagi huvitab Eesti loodus, lastega koos matkamine või tahab lihtsalt näha, kuidas lapsed sellistes ekstreemstes olukordades käituvad, siis soovitan soojalt. Ma ise hakkan kindlasti seda vaatama. Muideks seda näidatakse kordusena ka. Laupäeval 9.35 või neljapäeval 13.30.

Kas siin on veel mõni hull, kes hea meelega läheks niimoodi lastega matkama nädalaks, äkki isegi pikemaks ajaks? 


Mareli kuues sünnipäev

Jälle üks tagant järgi postitus. Eelmine laupäev oli see tore päev, kus mu pisike printsess sai kjuba kuueseks. Täitsa jube ausalt öeldes! Alles nad olid pisikesed ja mina noor :D Laste kasvamine on üks asi, mis paneb ikka ja jälle mind vanana tundma ja ma pole ju veel üldse vana tegelikult.


Aga sünnipäevast. See aasta ei olnud Marelil ühtegi  suuremat kingisoovi. Olen sünnipäevaks ikka midagi suuremat ostnud siiani, aga seekord olin omadega päris jännis. Muidu oleks ratta ostnud, aga selle ta sai juba Priidu ema käest jõuludeks. Seega pea oli tühi, mis tühi.

Lõpuks otsustasin, et ostame neid pisikesi asju, mida ta väga tahaks. Nii saigi kingituse üle anda nii Marek, Priit, mina kui ka Margus. Meie poolt sai Mareli sünnipäevaks tuulelohe, erinevaid moeraamatuid, Ken´ile riideid.

Kodus me see aasta väga sünnipäeva ei pidanudki, sest sünnipäev langes laupäevale ja sel päeval peame sünnipäevi ka maal. Seega läksime kohe hommikul sinna, et seal tordipildid teha ja ka süüa. Ema-isa juures olid isa ja ema natuke vaeva näinud ja plikadele (õe lapsel samal päeval sünnipäev) teinud suured sildid ja palju õhupalle tuppa üles pannud.

Seal sai Mareli veel juurde papernukude raamatud, Fisher Price Little people sarja farmi komplekti (jeerum, see on sõltuvus, kui kord neid koju hakkad muretsema), barbie majja köögi ja riidekapi. Mareli oli kõigiga rahul ja farm on ülipopp mänguasi siiani nii Mareli, Mareku kui ka Marguse poolt (Margus fännab ka juba neid little people sarja tegelasi ja asju).


Ega muud moodi see aasta väga sünnipäeva ei tähistanudki, kui laulu laulmine sünnipäeva lapsele, kingitused ja sünnipäeva laud. Kui muidu tähtpäevadel on meil suured elutoas ja lapsed söögitoas, siis seekord löödi suured tahaplaanile ja lapsed said ise suures toas pidutseda :)

Kookidest ka natuke. Tegin kaht erinevat kooki. Üks oli siis nö sünnipäeva tort, milleks oli küpsisetort. Mareli ise tahtis seda ja ise aitas teha ka. Teine oli kodujuustu-kohupiima kook, mis oli see tervislik variant. Kohendasin natuke eelnevalt juba proovitud retsepti ja sai jälle veidi parem. Natuke vähe magus olevat olnud teiste arvates, seega järgmine kord pean veidi magusamana tegema :)

Sünnipäevast veel nii palju, et sünnipäeva hommikul oli hea lugu. Kui meil muidu siin tuulepealsel maal ikka enamasti puhub tuul päris suure kiirusega, siis sel hommikul, kui laps sai sünnipäevaks tuulelohe, oli täielik tuulevaikus :D Nii et tuulelohe saime ära katsetada alles mitu päeva hiljem.



Tervislikud pannkoogid FitCat´i moodi

Lubasin eile pannkookide retsepti üles panna. Meeles oli küll, aga õhtul, kui aega oleks olnud, tuli telekast nii lahe saade, et ei hakanud arvutit käima panema. Aga võlg saab kohe tasutud ja retsept on siin. Retsept on päris FitCati kavast.

Tervislikud pannkoogid 
Vaja läheb: 
170g banaan
85g ricotta kohupiim 8%
50g mandlimass ehk mandlijahu (mina asendasin riisijahuga, sest mandlijahu kodus polnud)
5 munavalge
2tl mesi
2tl kookosrasv rafineeritud
sool (Himalaya või meresool)
kaneel mahepõllumajandusest

Pane kaussi munavalged, kahvliga purustatud banaan, mandlijahu, sool ja kaneel. Sega kõik koostisosad ühtlaseks massiks ja prae pannkoogid kookosrasvas mõlemalt pool kuldseks. Serveeri meega magustatud kohupiimaga.

Maitse kohta nii palju ütlen, et Mareli armastas neid meeletult. Marek väga ei tahtnud, aga tal on juba mingi totaalne blokk üldse tervislike toitude vastu. Isegi need, mida ta varem hea meelega sõi, on nüüd välistatud ja hea meelega toituks ta ta ainult riisist ja makaronidest, kui lubatakse. No ja pelmeene ei mainigi, aga tema kurvastuseks kuri ema ei tee neid sööke. 



toiduteisipäev 15.03.2016

Toiduteisipäev on postitustesari, kus kirjutan üles ühe päeva toidud, olenemata, kas sel päeval on toitumine 5+ või alla igasuguse arvestuse. Kirja lähevad kõik ampsud, näksimised ja ka õhtused voodis söödud salaampsud (neid loodetavasti siiski ei tule). Kommentaaridena on alati oodatud konstruktiivne kriitika, kiitused, lohutused jne.

***

Külmkapp oli hommikul suhteliselt tühi. Jälle on just teisipäevaks langenud see aeg, kus tuleb viimastest riismetest midagi kokku leiutada :) Aga õnneks vaatasin hommikul kava kriitilise pilguga üle ja vahetasin mõned toidud välja, et ikka saaks õhtuni söödud.

Hommikuks olid meil pannkoogid. Ei olnud küll tehtud tavalise "vanaema" retsepti järgi, aga maitsvad selle eest ikka. Ja serveerides kohupiimaga olid need veel eriti head ;)


Lõunaks tegin vana hea tatra ja hakkliha. Seda eelkõige, kuna eilsest oli tatart veel alles (lapsed, pirtsud, ei tahtnud oma jagu ära süüa).


Peale lõunasööki võtsin kätte ja läksin magama. Ma ei teagi millest, aga mul oli hommikust saadik jube kehv olla. Magu valutas ja selline kõhuviiruse tunne oli peal. Pidin tegelikult juba hommikuse une ajal jooksma täna minema, aga kehva enesetunde pärast lükkasin seda minekut muudkui edasi. Teise une ajal seega jäi ka jooksma minemata (aga mida ma väga jooksen, kui seest kõik valutab).

Üles ärgates sõin oote ära, milleks oli täna õunad. Kuna kaaluliselt sain ooteks päris palju õuna süüa, siis sõin kohe kaks korraga ära. Olemine läks korraks paremaks, sest kui magu oli täis, siis nagu keeras natuke vähem.

Õhtuks sõime kartulit, kotlette ja toorsalatit. Need kotletid on nii lihtsad teha, aga ülimaitsvad. Vaja läheb ainult hakkliha, porgandit ja sibulat. No maitseaineid ka ikka, aga siiski- ülilihtne!

Kuna valud ja kehv olek ei läinudki üle, siis jäi jooks ära. Nüüd järgmise päeva hommikul võin seda otsust ainult kiita, sest terve öö kõht valutas ja veel rohkemgi, kui päeva ajal. Kuna Priidul olid ka kõhuga hädad, siis ilmselt oleme ikka kuskilt kõhuviiruse pisiku kinni püüdnud :(



Kes mu ära needis?

Nii, tunnistage üles. Kes on mulle mingi halva aura või needuse kaela saatnud? No ei saa üks häda lõppeda, kui teine juba otsas. Lootsin esmaspäevaga halvad ajad selja taha jätta, aga minu kiuste ei saa kohe kuidagi tava rutiini tagasi.

See, et nädala lõpus Marek ka haigeks jäi, polnudki kõige hullem minu jaoks, sest Marelil ja Margusel oli juba parem. Marek nii väga ei hädalda ka oma haiguse üle ja ime kombel magab ta isegi lõunaund haige olles. Seega olukord Mareku-Mareli koha pealt on isegi rahulikum.

Mu enda tervis hakkas ka paranemise märke näitama, kuni täna hommikul ärkasin üles väga rõveda olemisega. Seest kõik keeras ja magu valutas. Ei aidanud söömine ega vee joomine. Olemise järgi ütleks, et mingit sorti kõhuviirus kallal, aga vist siiski pole ja mingist toidust see mõju. Ainult pikali olles olemine leevendub, aga ei saa ma ju päev otsa voodis pikutada.

Lisaks arvas Margus, et nüüd on kõikse parem aeg hakata oma viiendat hammast välja  ajama. Kaks eelnevat ööd andsid juba tegelikult sellest aimu, aga täna on tipphetk, kus hambaots aegamisi end välja ajab. Ei möödu päevauned ka ilma minu süles olemata. Ärkvel oleku ajast ma ei hakka rääkimagi.

Söömine on mul kõigest olenemata kava järgi ilusti (toiduteisipäeva postitus tuleb ka õhtul). Valikus on küll toidud, mis vajavad võimalikult vähest ettevalmistust, aga tehtud ma need kuidagi saan. Hetkel saavad need 15-20  minutit Mareli ja Marek aidata Marguse lõbustamisega. Kui neid kodus poleks, siis ilmselt ei oleks söömine ka nii eeskujulik või teeksin süüa nuttev Margus kõrval.

Loodan, et õhtuks läheb olemine paremaks ja saan ikka jooksma ka, nagu plaan tänaseks oli. Ilmselt üritan leida selle aja õhtul, kui Priit juba kodus ja saan lapsed tema hoolde jätta. Saan siis hetke puhata ja värsket õhku hingata.

Loodan, et homne on juba parem ja saan ära lõpetada oma hala ja hädaldamise...



teine FitCati kuu, nädala kokkuvõte ja kõike muud

Kuna eelmine nädal oli nii ulme, kui vähegi olla saab ja ega ka praegu veel pole aega eriti siin kirjutada, siis panen kiirelt kõik asjad ühte postitusse kirja.

Kõige pealt FitCati teine kuu. Oeh, ma ei teagi kuidas selle kohta peaks ütlema. Teate, kuidas lasteaias on lapsed, kellel läheb ülikaua harjumiseks ja teised, kellel see nö protesti moment tuleb alles paari nädala pärast? No toitumise koha pealt on mu keha vist seda teist tüüpi. See teine kuu ei kannata eriti kriitikat. Eks siia aega jäi päris mitu (no ikka 10 ligi lausa) tähistamist ja ega see asja kergeks ei teinud.

Igatahes selle teise kuuga ma plussis kaalu koha pealt ei ole (hip-hip-hurraa selle eest), aga alla sain ainult 1kg. Nuuks :( Trenni koha pealt olin tubli ja eks sellest ka see kaalukaotus tuli. Muidu oleks ilmselt pluss tulnud ka. Vöö ümbermõõdust kadus 2cm :)

Kui nüüd otseselt kaalunäidud ja trennitunnid kõrvale jätta, siis üks asi, millega ma olen väga rahul, on see, et mulle on tekkinud oskus juurikatest midagi head teha ka ilma kava vaatamata! Ja see oskus on üks asi, mida lootsin endale külge harjutada seda kava jälgides.

Näiteks, tahtsin üks päev makarone teha. Kui enne oleks ma makaronid ära keetnud, ära praadinud suure koguse juustuga ja lihtsalt nahka pistnud, siis seekord tegin korraliku roa, kus kõvasti üle poole sisust oli juurikad + lõhe. Reaalselt vähendasin sellega söödud makaroni kogust vähemalt poole võrra, võiks isegi öelda, et kuni 75%.

Muidugi ei saa öelda, et nüüd makaron oleks tervislik toit, aga see, kuidas mu mõte hakkas kohe jooksma, et kuidas oleks mõttekam ja tervislikum seda makaroni tavapärase praadimise asemel teha, oligi ülim võidumoment mu jaoks.

Kavas on jällegi päris mitmeid uusi roogi tulnud ja seega ei saa öelda, et olen juba mingitesse kindlate lemmikute toitude tegemise juurde jäänud. Näiteks eile hommikul tegin esimest korda šokolaadist putru. Kusjuures šokolaad sealjuures oli ka enda tehtud ;) Ma parem ei hakka kirjeldama, kui võrratult hea see oli.

Ok, aeg hakkab otsa saama, seega kokkuvõtlikult ütlen, et kuuga rahul ei ole. Eelkõige mu enda nõrkuse tõttu ikka. Enamus toidud said küll kava järgi söödud, aga lisaks neile tuli pidupäevadel liiga palju muud nänni suhu ja sealt ka kaalul selline seis, nagu on.

Tegelikult oleks kuu kokkuvõte tunduvalt parem tulnud, kui poleks seda viimast nädalat olnud. See nädal oli kõike muud, kui tore, kuigi sellesse nädalasse jäi ju naistepäev ja Mareli sünnipäev (sellest kirjutan eraldi mingi aeg rõõmsama postituse).

Nädal algas sellega, et peale Mareku olid kõik haiged. Ka Priit tiksus tööl käia oma luriseva nina ja palavikuga nädal otsa. Ma ei tea, kas pingutasin trenni ja kõige muuga üle, aga isegi minul, raudse tervisega emal, andis tervis lõpuks alla ja viirused said tantsu lüüa.

Esmaspäeval püüdsin veel vastu pidada, aga siis, teisipäeva hommikul tuli üks väga kurb uudis ja ma tundsin, et mul on vaja puhkust. Kõigest! Mingi osa ajust üritas veel hoida toitumist kontrolli all, seega lausõgimist ei toimunud. Aga ma väga ei jaksanud ja tahtnudki arvutit lahti teha, et vaadata, mis seal kavas täpsemalt on. Tegin söögid mäletamise pealt, et mis ma varasemalt kava järgselt olen teinud.

Naistepäeva/meie jaoks ka leinapäeva õhtul palusin Priidul kooki tuua. Kooki sai söödud veel järgmisel päeval tükike (mis eelmisest päevast alles jäi), laupäeval sünnipäeva pidades ja pühapäeval matustel. Nii et kooki jagus sellesse nädalasse päris palju.

Kuna see nädal oli selline, nagu oli, siis sai kõvasti mõeldud, et mida, miks ja kelle jaoks ma teen. Kuivõrd mul ikkagi on vaja rabeleda trenni teha või ehk saaksin oma aega tunduvalt kasulikumalt kasutada. Nii ehk tekib neid päevi vähem, kus õhtuks olen täielik laip omadega ja loodan, et äkki seekord saab ööund 24 tunni võrra pikendada. Võtsin otsuse oma Jilliani eesmärgi katkestada. Ilmselgelt oli see mu keha jaoks liiast. Kuna mul Margus on igapäevaselt nagunii mingis osas trenni eest, siis ma pean reaalselt trenni tegemises vähemalt mõne puhkepäeva endale lubama.

Nagu Kati oleks kohe teadnud, et vajan mingit värskendust, et reipalt edasi minna, siis ta pani eile oma kodulehele üles jooksutrenni esimese nädala treeningkava. Nii et nüüd teengi selle järgi edaspidi trenni. Jooksmine on see, mis maandab mul pingeid kõige paremini. Olgugi, et mõne arvates liigub tigu ka kiiremini, kui mina joostes.

Hakkan tegema trenni teise taseme järgi, sest see tundus mu praeguste trennidega võrdväärsem. Kuna ma käin Marguse uneajal jooksmas, siis see 40 minutit on ajaliselt ka mu jaoks sobilikum (kutt magab nagunii vähemalt 45 minutit kärus).

Olgu, pean nüüd minema. Sel nädalal on mul üks haige lisaks kodus (Marek), seega olen niigi juba liiga palju aega kulutanud siin kirjutamisele. Saaks see haigustesaaga juba läbi. Ausalt, enda haigus polnud ka nii jube, kui haigete laste põetamine... :(


Rõngaslina kasutamine

Kuna eile arsti juurde minekuga oli paras aegade ja auto kasutajate klapitamine, siis meie tavaline plaan (käruga autoni, autoga arstivisiit ära käia, auto tagasi oma omanikule ja meie käruga koju) ei toiminud. Mõtlesin siis, et kuna kuidagi 2,2km kaugusele vaja ju saada, siis teeme katsekäigu rõngaslinaga.

Alguses katsetasime toas toariietes olles, kas Margus üldse on nõus selles asjanduses olema. Talle pakkus selline emme küljes olemise variant palju nalja. Itsitas mul külje peal istudes. Eriti meeldis talle, kui tegin katse, kas saaksin nõusid ka niimoodi pesta. Sain küll. Igatahes temal oli väga mugav olla ja mul ei hakanud selg valutama ega midagi.

Kui minek oli, siis lisaks sellele, et Margusel oli kombekas seljas, oli ju mul endal ka jope seljas ja nii mugavat asendit kätte ei saanud. Aeg pressis ka veidi peale juba ja polnud aega, et väga pikalt seadistada, seda lina. Nii ei saanudki seda päris õiget positsiooni kätte. Margusel vist oli mugav ikka, aga mul nii ideaalselt see lina polnud, kui eelnevalt toariietes.

Olin igaksjuhuks õe ka välja ajanud, et aitaks meil õigeks ajaks transpordini jõuda. Enne kui õde järgi meile jõudis, saime veidi üle 1km kõndida. Selle aja kohta võiks öelda, et niimoodi saaks täitsa ilusti pisemad käigud ära käia. Ilmselt, kui riietekiht seljas veidi vähemaks jääb ja lina paremini sättida, siis saaks ka veidi pikemaid maid kõndida.

Tagasi tulles viskas ema meid teeotsa maha (jah, meile ei saa jälle autoga õue peale) ja tulime pool kilomeetrit Margus rõngaslinas. Ilm oli meeletult vastik ja oleks tahtnud hirmsasti Marguse kuidagi sinna lina sisse mässida, aga aega polnud ja panin ta sellega niisama puusale istuma. Sellega panin ajusoppi kohe märkme, et järgmine, kord, kui välja lähen sellega, peaks tegema väikse kodutöö, et kuidas teda täpselt linasse kannataks sättida, et kõikse mugavam igale osapoolele oleks. Sain Lapsekandmise FB grupist sellise laheda pildi, kus eri variandid ära näidatud.


Selja peale panekuks peaks vist küll kellegi abi kasutama, aga päris hea oleks küll ju laps selga siduda ja kõndima minna :)



Täna peangi vist selle lina sättimise õppetoa endale koju püsti lööma, sest kuigi Margusel vereproovi järgi oli kõik korras, siis laps on täiesti haiglane ja jorisev... Lisaks tõusis hommikul pisike palavik ka, mistõttu saatsime isegi Mareku esimest korda üksi bussi peale. Ise küll toas jälgisin pingsalt, et ta ikka tee otsa jõuaks ja bussi peale ka saaks.

Lisaks sellele, et Margus on haige ja jorisev ning Mareli köhib kohutavalt, olen ise ka haige. Ja kõige tipuks saime eile ühe väga kurva uudise... Oeh :( Aga eks sellest mõni teine kord ja teise teema juures.


Facebooki sõbrataotlused

Mul ei ole eriti palju FB sõpru (mul endal, mitte blogil). 253, kui täpne olla. Enamustega neist ma väga tihti ei suhtle. Võib öelda, et kuskil maksimaalselt 30 inimest neist on sellised, kellele kirjutan vähemalt korra kuus. Korra-kaks käin aastas oma sõbrad üle ja kui ikka üldse mingitki seost ega kokkupuudet enam pole, siis kustutan ära. Eks aasta jooksul teki jälle neid uusi tutvusi ka juurde, aga nii umbes 200-300 vahel see arv enamasti ka püsib.

Viimase nädala jooksul tuli mulle jutti üle viie sõbrataotluse. Kõik minu jaoks võõrad nimed. Enamustel ei olnud ka ühiseid tuttavaid. Paranoilisena, nagu ma olen, ei julgenud enamusi vastu võtta. Ühe võtsin ainult, aga talle tegin ka enne pika uuringu (polnud oma nimega). Selgus inimese isik ja siis võis võtta sõbraks küll :D

Mul on listis "sõpru", keda ma reaalselt ei tunne. Need on inimesed, kellega on meil midagi virtuaalselt ühist. Näiteks kes teeb koos minuga tellimusi vms. Muidu ma võõraid ja mingi imelike nimede või piltidega kujusid enda sõbraks ei luba. Või siis teen ristküsitlust enne, et kes ja mis ta on ning miks ta minuga sõbraks tahab saada :D

Ma ei saagi aru, et miks pannakse võõraid sõbraks? Või kui sul on põhjus minuga sõbraks saada, aga ma veel ei tunne sind, siis pane üks kena kiri mulle postkasti, et miks sa mu sõbraks lisad (näiteks soovid mingisse gruppi lisada vms). Kuna päris palju on liiklemas mingeid viiruseid, siis ma usun, et enamus inimesi ei võta päris võõraid endale sõbraks ilma eelneva selgituseta.

Kuidas teil FB sõpradega on? Kui palju teil üldse listis inimesi on ja kui paljudega te neist suhtlete tihedamini, kui kord aastas? 


Nädala kokkuvõte 29.02-06.03.2016

Jälle nädal möödas. Kas asi on ainult minus või viimasel ajal lähevad need nädalad järjest kiiremini? Kaks nädalat veel ja lastel ongi kevadvaheaeg ja peale seda on ju vaid loetud nädalad suveni. Lugesin praegu, et õppeaasta lõpuni ehk mitteametliku suve alguseni on ainult 13 nädalat. Ohhoo, peab vist oma viimased pingutusvarud välja pigistama ja endast veel viimase andma, et suve alguseks oleks keha parimas vormis, mis selle ajaga on võimalik saavutada.

See nädal ongi täpselt selles vormis läinud - olen andnud endast täpselt nii palju, kui vähegi jaksan. Nädalalõpp läks küll lahjemalt, kui lootsin, aga selles oli süüdi kõhuviirus, mis mu reede õhtul maha murdis. Küll õnneks leebel kujul, aga ka laupäev-pühapäev olid seetõttu trenni koha pealt suhtelist tagasihoidlikult. Aga nüüd täpsemalt igast päevast.

Esmaspäeval käisin hommikul jooksmas. 45 minutit jooksin. Pärastlõunal käisin ligi 1,5 tunnisel kõnnil. Jõusaal jäi jälle ära, sest Priit ehitas.

Teisipäeval alustasin päeva 55 minutilise kõnniga. Hiljem tegin 45 minutit toas trenni, mille sees oli ka Jilliani kava läbimine.

Kolmapäeval oli keha päris kange. Hommikul üritasin end lahti kõndida 53minutilise kõnniga. Väga ei aidanud. Tegin siis Jilliani kava Marguse une ajal läbi. Oleks pikemaltki teinud, aga Margus ärkas üles ja nullis igasuguse võimaluse edasi trenni teha. Seega jäi trenni ajaks 27 minutit. Järgmise une ajal läksin veel 45 minutiks jooksma ka. Peale jooksu kõndisin ka veel pool tundi. Ja sellega sai päev punkti. :D

Neljapäeval oli hommikul 54 minutiline kõnd. Lõuna ajal proovisin Jilliani teha. Kuidagi moodi sain kava tehtud, aga tundsin, et väga kangelt ja maksimumi ilmselt ei andnud. Selle kompenseerimiseks läksin õhtul veel tunni ajalisele kõnnile (täpsemalt 1 tund 5 minutit).

Reedel oli hommikul 34 minutiline kõnd. Siis läksime Türile, kus sai vahepeal ka käruga natuke kõnnnitud (17 minutit). Õhtune planeeritud Jillian jäi ära, sest kõhuviirus ründas.

Laupäeval oli olemine suhteliselt niru. Kuigi kõhuviiruse hullemad nähud olid kadunud, siis soolestik oli väga hell ja valulik. Kõndisin täpselt nii palju, kui Marguse magama panekuks vaja oli ja siis kohe tuppa tagasi.

Pühapäeval oli juba olemine grammi võrra parem. Seega leevendasin trenni nälga sellega, et läksin jala maale vanemate juurde ja tulin sealt jala tagasi ka. Tagasi tulles aitasid pullid tempot üleval hoida :D Sellel marsruudil on üks koht, kus kahel pool teed on traataia sees pullid. Kohe sellised eriti suured. Ja need millegi pärast hakkasid meeletult tormi mu poole jooksma, kui ma seal kõndisin. Häälitsesid ka hirmsasti :D No mul pulss hüppas kohe lakke ja jalad hakkasid kolm korda kiiremini tööle :D Igatahes ajaliselt sai kokku kõnnitud 1 tund ja 42 minutit :)

Nädala trennid kokku ajaliselt moodustasid sellise ilusa numbri nagu 11 tundi ja 46 minutit. Olen nädalaga rahul, olenemata, et lõpp veidi ära vajus kõhuviiruse tõttu ja Jilliani igapäevaselt teha ei saanud.

Ahjaa, söömise pool ka. Kava olen jälginud 100%-selt. Kaal algul millegi pärast jonnis natuke, aga nädala lõpus kukkus selle eest kohe mõnuga (eks kõhuviirus aitas ka natuke kaasa :D). Igatahes kaalu peal oli täna hommikul näiduks 86,9kg :)


Naistepäev on tulemas ehk veidi tähtpäevade olulisusest

Järgmine nädal on tulemas naistepäev. See on üks päev, mida minu meelest tuleks tähistada. Ja mitte üldse ainult sellepärast, et ma ise naissoost oleks. :D Mehed võiks üldse naisi (ja ka vastupidi) oma elus veidi tihedamini meeles pidada, kui ainult loetud tähtpäevadel. Aga arvestades eestlasest mehe mühaklikkust (teen kindlasti mõnele ülekohust, sest üldistan hetkel), arvan, et ma oleks väga rahul ka siis, kui vaid nendel tähtpäevadel mu olemasolu hinnatakse tavapäeva rutiinist veidi kõrgemalt.

Seoses läheneva tähtpäevaga tahtsin veidi kurta selle üle, kui erinevalt me Priiduga tähtpäevadesse suhtume. Tegelikult peaksin oma sõnastust kuidagi parandama, sest Priidul pole nendega mingit suhet. Tema poolest võiks kõik sünnipäevad ka pidamata jätta, rääkimata siis jõuludest, emadepäevast või sellisest tühisest päevast, nagu naistepäev. 

Ega ma ka iga tähtpäeva suhtes kõige soojemaid tundeid üles ei näita. Näiteks vastlapäev ja sõbrapäev on sellised, mille puhul jätan  ma võimalusel tähistamise osa õppeasutuse kanda. Aga kui ikka lapsed peaks sel ajal haiged olema, siis kuidagi ma tähistaks neid ka kodus (see aasta näiteks tegin lastele sõbrapäevaks pannkooke :D ). Just sellepärast, et ma ei tea, kas mu lapsed tulevikus tahavad neid tähistada või mitte. Kui ma ei anna neile võimalust tutvuda nendest, siis nullin juba eos ära nende võimalike traditsioonide tekkimise.

Ühesõnaga ma suhtun asjasse nii, et kui mõni päev on või võib olla tähtis mõnele minule olulisele inimesele, siis ma ka tähistan seda mingil moel. Näiteks kui on isadepäev, siis olen alati midagi "isalikku" välja mõelnud. Priit on saanud isade tekstiga pluusi, tasse, magneti, lihtsalt armsa laste poolt tehtud tordi jne. Ühesõnaga, midagi mõtlen alati välja, kuigi ma tean, et temale see oluline pole. Aga mulle on ja lastele ka. Seega tähistame.

See muidugi ei tähenda, et mina midagi emadepäevaks saan. Natuke ajab see mind tigedaks vahel, sest lastele jääb justkui mulje, et isa on tähtsam kui ema mingis mõttes. Või et emarolli ei ole vaja väärtustada. Eks ma ise ikka püüan neid suunata, et ikka kaarte teeks või vahel "sunnin" Priitu natuke nendega kooki tegema vms, aga ilmselt minu püüdlusteta jääks see päev meie majas täiesti tähistamata.

Emadepäevaga oli mul esimene suurem solvumine Priidu ja tähtpäevadega seoses. Kui mu esimene emadepäev oli, siis Priit unustas mulle isegi õnne soovimast, rääkimata millestki muust. Olin ikka päris mitu päeva kurb, sest minu jaoks oli see nii nii eriline päev ja ta mingis mõttes rikkus selle ära.

Kui just solvumiste peale jutt läks, siis räägin teile, milline on Priidu kõige suurem prohmakas seoses tähtpäevadega. Ühel aastal suutis ta mu sünnipäeval nii tropp olla, et ei soovinud mulle õnnegi (me olime koos olnud juba päris mitu aastat). Ja mu sünnipäev on suhteliselt erilisel päeval (31.detsember), nii et ära unustamise % peaks päris väike olema. Ja kuna keegi lastele meelde ei tuletanud, et mul sünnipäev on, siis ei soovinud nemad ka õnne mulle (alles siis soovisid, kui ma neile ütlesin, et mul on sünnipäev).  Nädal aega ei rääkinud selle eest temaga, siis andsin alla ja ei viitsinud jonnida enam. Ta pole siiani selle eest vabandanud, ta hoopis solvus minu peale, et ma sellise asja peale solvun :D :D oh neid mehi, eks.

Enamus naisi vist vangutavad nüüd pead, et kui jube mees. Tegelikult ju pole. Kõigil on oma "mitte nii häid" omadusi ja see on üks Priidu omadest. Olen õppinud mingil määral sellega elama ja tean, et kui ta ka kingituse teeb, siis on see arvatavasti minu poolt ette öeldud ost. Näiteks üks aasta ajasin ta oma sünnipäeval ehete poodi ja ütlesin, et tahan kõrvarõngaid sünnipäevaks. Seal ta siis vaatas neid ja palus mul ühed välja valida, endal selline nägu peas, et ära kõige kallimaid vali :D Ei valinud, aga ilusad sain siiski.

Vahel olen ka konkreetselt sundinud teda kinki ostma. Näiteks mingi aasta jõuludel. Olin talle juba kaks kuud ette ja taha rääkinud, et talle on mul kink olemas ja loodan, et jõuluvana mind ka ikka meeles peab. No mis te arvate, kas 24.ndal kinke puu alla pannes oli midagi? Muidugi mitte. Aga kuna lapsed eeldavad sellest, et mina olen aasta läbi nii paha "laps" olnud, siis ajasin ta poodi. Andsin täpsed kordinaadid (pood, ese, hind) ja ütlesin vaid, et olgu kink olla!

Ma ühtpidi saan aru, et need päevad pole tema jaoks olulised. Aga kas suhtes olles peaks arvestama ainult enda seisukohaga või  ka sellega, mis teisele oluline on? No see selline pikema arutluse koht, et kas, mil määral, milliseid tähtpäevi ja kuidas peaks siis pidama, kui üks pool ei hooli neist üldse ja teine tahab väga nii mõndagi päeva tähistada. Mina aga hetkel olen olukorras, kus ilmselt pean õnnelik olema, kui ma ka õnnesoovi saan mõnel tähtpäeval, kink oleks juba ülim ületus Priidu poolt (kui just kuri naine pole jälle sundinud endale kinki ostma).

Kuidas te tähtpäevade tähistamisesse suhtute? Kas ootate näiteks naiste-, emadepäeval mingit meelespidamist? Kuidas suhtuksite, kui teie elukaaslane mõnle teie jaoks olulise päeval unustaks teid meeles pidada? 

PS! Kingi all ma ei mõtle üldse, et peaks olema kallis asi poest ostetud, mulle meeldikski hulga rohkem kink, mis oleks enda tehtud (näiteks tort, mis nad üks aasta mulle sünnipäevaks tegid, on üks parimaid kinke. Olgugi, et ma käskisin Priidul seda küpsetada). Kasvõi joonistatud pilt. Peaasi, et kink tuleks südamest :) No naistepäeva puhul oleksin üliõnnelik ühe tumeda šokolaadi üle ka :)

PSPS! Kui ma ütlen, et ma olen harjunud, et ma tähtpäevadel midagi ei saa, siis see ei tähenda, et ma ei ootaks. Ikka ootan..


15 magamata ööd...

Ines pani oma lauluga ikka väga võssa. Keegi ei suuda 15 ööd järjest magamata olla. Ma olen 3 ööd "maganud" rütmis pool tundi magan ja teise sama palju üritan nutvat last jälle magama saada ja olen tänaseks täielik zombi. Ei kujutaks ette, et ma peaks praegu veel tööle minema või muud mõistusega tööd tegema (palju õnne sulle, Priit, et sa pead seda tegema peale neid öid :D).

Ilmselt saate aru, et Margus on kas haige või on mõne hamba tulek tõsisemalt käsil. Tegelikult on mõlemat. Ilmselt küll nohu on tingitud hambatulekuga kaasnevast immuunsussüsteemi nõrgenemisest, aga oleme mõlemad hädad korraga külge saanud. Ehk ka kõrvapõletiku, aga seda püüan homme arsti juurde saades kontrollida.

Täpselt nädal aega sai vahepeal Margus terve olla ja jälle suur nohu kallal. Mulle hakkab see viirusteperiood vaikselt närvidele käima. No tegelikult peaksin õnne tänama, et teised lapsed terved on, aga hetkel ma olen nii väsinud, et ma pigem virisen sellise tühise asja pärast, nagu magamatus.

Praegu Margus magab ja ma peaks oma Jilliani hoopis vehkima, aga ei saa. Sest nii kui lapse voodi peale panen, tuleb hele ja kilav nutt ning emme peab kassvõi poole ampsu pealt ruttu lapse tuttu tagasi kussutama. Nii ma siis istun siin, laps ühe käe peal ja teisega trükin teksti.

Mõni võib ehk mõelda, et miks ma siis pikali ei viska ja ka ei maga. Ei saa! Ma pean olema istuvas asendis, et laps oleks poolpikali mu käe peal. Nii kui pikali panen (kasvõi oma kaisus hoides), on nutt jälle platsis. Ja valuvaigisti ei mõju mitte üks teps. Ka igemegeel mitte.

Vähemalt palavikku pole, aga sellest hoolimata väsib kutt nii kiiresti ära ja
näiteks praegu (10:22) magab ta päeva teist und. Jäi seda magama juba tunnike tagasi. Selle aja sees olen korraks ta saanud maha panna, et endale LÕUNAsöök (jah, mul oli kella 10 ajal lõunasöök, mis teha, kui hommik algab poole öö pealt) ära teha magamistoa ja köögi vahet joostes.

Aga vaatame positiivsest küljest, vähemalt ei ole ma selle väsimuse tagajärjel külmkappi rünnanud ja trennid olen ka ilusti siiani ära saanud teha (olgu. tänane Jillian on küll kahtluse all). Seega vist kõige hullem seis veel ei ole :P




Kui motivatsiooni pole, siis loe seda postitust!

Oh kui palju on neid kaalulangetajaid, kes suure entusiasmiga peale hakkavad ühel ilusal esmaspäeval/kuu esimesel päeval/aasta esimesel päeval või muul kuidagi moodi uut algust sümboliseerival päeval. Osa neist suudavad isegi esimese päeva/nädala/kuu vastu pidada ilma, et neil oleks tagasilööke (või alla andmist). Ainult üks tilluke osa kaalulangetajatest suudavad ilma ühegi motivatsioonikriisita saavutada oma eesmärgi ja seda ka hoida.

Mina pole kindlasti üks neist, kes on nii sihikindel, distsiplineeritud ja eesmärgipäraselt tegutsev. Ma lasen oma emotsioonidel isudega mängida, väiksel suhkrusõltuvuse paganal kahe kõrva vahel mesijuttu ajada ja jään nii mõnelgi korral sellesse magusasse võrku, mida ta oma jutuga koob. Juhtub! 

Jah, juhtubki. Aga kui see juba juhtunud, siis kui paljud ja kui kiiresti sellest meevõrgust välja ujuvad? Ma usun, et ma ei liialda, kui võin öelda, et pooled nö patustajatest ei saa ka teisel päeval rajale tagasi. Tean seda ju oma kogemustestki. Kui oled juba sõrme magusapaganale andnud, siis nii lihtsalt ta hoogsalt kaasa haaratud kätt oma haardest ei vabasta. Tõmba sa nii kõvasti kui tahad, aga kui ikka seda motivatsioonilaksu kuskilt ei tule, võib vägagi kergelt sinna õndsale võrgule tagasi maanduda ja mõnuleda suhkru üledoosi käes.  

Aga kuidas siis saada tagasi rajale? Ilmselt üleöö ei saa meist kellestki ülidistsiplineeritud inimest, kes lihtsalt ei kaldu plaanist kõrvale. Panen kirja mõned punktid, mis minu arvates aitavad motivatsiooni leida, seda hoida ja ebaõnnestumiste puhul jälle rajale tagasi saada. 
  • Lepi juhtunuga - jah, sa sõid kaks ampsu või äkki isegi kaks tükki (või terve külmkapi täie toitu) rohkem, kui plaanis oli. Ilmselt su keha nuhtleb sind kehva oleku pärast niigi. Nii et lepi juhtunuga ja ära kassi selle pärast tervet järgmist päeva. Pigem mine ühele jalutuskäigule. Toidupohmelli vastu aitab see väga hästi! 
  • Plaan - tee endale konkreetne plaan, mida ma tahad järgmise nädala või kuu (mitte aasta) jooksul ära saavutada. Minu puhul kahe eelneva kuu juures on näha, et 100% pole ma kumbagi plaani täide viinud, kuid väga tihti alla andmise momentidel kaalutlesin oma peas, kas ikka on vaja seda ampsu või äkki ikka läheks nüüd välja kõndima. Ja sellest oli ja on ka edaspidi abi! Sel kuul astusin plaanimajanduses sammu kaugemale ja panin endale magamistuppa seinale tabeli. Sealt on kohe näha, kui mõni päev Jilliani on vahele jäänud või söömine on metsa läinud. Võid teha kalendris täitmist eelnevalt pannes kirja plaanid kui ka igal õhtul päeva lõppedes märkida üles tehtud trennid, söömised (näiteks kava järgi toitudes värvid antud päeva roheliseks, patustades punaseks vms). 
Mul osad trennid ette märgitud ja osa märgin õhtuti
  • Külmkapi peale motiveeriv tekst/pilt - Kui ikka kogu aeg silme ees on mõni motiveeriv lause või pilt, siis see aitab vältida rajalt kõrvale kaldumist. Mingi aeg oli mul magnettähtedega kirjutatud pikk jutt külmkapi peale. Hoidis eemal küll. Hetkel magnetid teisel korrusel kuskil ära pandud, aga peaks need jälle välja otsima ja uuesti midagi külmkapile kirjutama. Kui ikka lähed kapi poole miskit otsima ja seal on tekst "siin ei ole sööki!", "sul ei ole seda vaja!", "hoia eemale!" või mis iganes veel sulle motiveerivalt mõjub, siis vähemalt 75% kordadest sa suudad mõtetust näksimisest loobuda. 
  • Tee endale selgeks, miks sa kaalulangetuse teekonna oled ette võtnud! Ja pane need ka enda jaoks kirja kuhugi, kus nad on pidevalt silme ees. Ilmselt, kui su põhjustest ei tule välja, et sa ise oled põhjus nr1, on ka motivatsioon väiksem. Kellegi teise jaoks pole vaja trennis higistada ja ampse lugeda. Kui su esimene mõte vastates küsimusele "miks sa tahad kaalust alla võtta?" läheb valdkonda "et siis saaks sellele jobule näidata, milline püss ma olen", siis ilmselt see jobu püssi ei näe. 
  • Püüa lisaks füüsilisele aktiivsusele ja toitumise korrigeerimisele tegeleda ka oma vaimse poolega. See natuke haakub eelmise punktiga, aga see on väga oluline. Enamuste kaalulangetajate puhul toimub mingi hetk sel teekonnal vaimselt suur areng. Ühtpidi tuleks leida see punkt endas, et sa armastaks end ükskõik milline välja nähes (minul käis selle koha pealt klõps enne rasedaks jäämist). Teiselt poolt tuleb õppida sööma ja trenni tegema aju tasandil. Et emotsioonide najal üle ei pingutaks kummagagi. Mina seda söömise koha pealt veel ei ole suutnud saavutada. Emotsioonid mängivad veel liiga suurt rolli antud teemal, aga ma iga päev üritan areneda selle koha pealt. 
  • Leia enda jaoks tervislik viis stressi maandamiseks. Enamasti on stressirikas periood just see aeg, kus ka kõige tugevamad võivad murduda. Kui sind rahustab kõndimine, siis tee seda. Kui hoopis muusika kuulamine, siis naudi sel viisil lõõgastust. Peaasi, et saaksid vähemalt pool tundi ennast pingeallikatest eemaldada ja vabalt võtta. Minu jaoks aitab väga hästi kõndimine ja jooks. Ilma muusikata ja just vaikuses. Aeg, kus saan oma mõtted klaariks mõelda. 
  • Loe teiste edulugusid. Tihti annavad teiste edusammud paraja motivatsioonilaksu, et ka endal tagumik diivanilohust välja ajada. Kui lugeda ei viitsi, siis vaata pilte. Neid leiab igaltpoolt, kui Internet lahti lüüa. 
  • Leia endale trennikaaslane. Leppides kokku kindlad trennid on väiksem tõenäosus, et ka kehval päeval trenni ära jätad. Ja kindlasti tuleb teha mingi lisa kokkulepe, et trennidest loobumine kahepoolselt ei hakkaks toimuma. Näiteks kes rohkem trenne ära jätab, maksab järgmise kuu jõusaali arve kinni sõbral vms :D Lisaks trennimotivatsioonile on tore kellegagi mõtteid ka söömise, kehvade päevade jne suhtes vestelda (Mul isiklikult hetkel on see inimene küll puudu, aga see motiveerib väga. Eelnevast kaalulangetuse kogemusest teada). 
  • Võta endale motivatsiooniriietus. Otsi kapist või osta endale mõni riideese, mis on sulle natuke väike. See ei tohiks olla rohkem, kui number või kaks väiksem, sest muidu ei mõju ta väga motiveerivalt (teadmine, et tubli olles, mahuks see kleit kahe aasta pärast selga, ei mõju just kõige motiveerivamalt). Proovi seda kord kuus, mitte tihedamalt ja võid ka pildistada edusammud. 
  • Salvesta oma söömised, trennid, kaalunumbrid, mõõdud vms kuhugi. See ei pea olema blogi ega päevik. Võid täiesti vabalt ka tavalisse märkmikusse igapäeva tegevuste juurde üles märkida endale olulised asjad. Motivatsioonikriisi ajal on hea vaadata, kui palju sa kuuga oled juba muutunud mõõtudes või kui palju sa oled pingutanud  ja saad mõelda, kas sa tahad seda kõike käest lasta. 
Loodan, et kellelgi on nendest punktidest kasu, mida välja tõin. Kommentaaridesse on oodatud kõik motiveerivad nipid, mis teil endal kasutuses on ja mis aitavad seda rasket teekonda läbida :) 


Toiduteisipäev 01.03.2016

Toiduteisipäev on postitustesari, kus kirjutan üles ühe päeva toidud, olenemata, kas sel päeval on toitumine 5+ või alla igasuguse arvestuse. Kirja lähevad kõik ampsud, näksimised ja ka õhtused voodis söödud salaampsud (neid loodetavasti siiski ei tule). Kommentaaridena on alati oodatud konstruktiivne kriitika, kiitused, lohutused jne.

***

Täna oli hommikusöögiks riisihelbepuder purustatud maasikatega. Riisipuder on väga hea valik minu jaoks just nendeks päevadeks, kui on väike energiapuudus. Kuna olime Margusega peaaegu terve öö üleval, siis just täna oli seda lisaenergiat väga vaja.


Minu õnneks oli mul tänaseks lõunaks ja õhtuks juba söök valmis. Tegin eile mitme päeva portsu juba. Nagu oleks teadnud, et öö möödub magamata. Nii palju tuli köögis aega veeta, et granaatõun vahepalaks ära puhastada.

Lõunasöögiks sai söödud lõhesalatit munaga. Kuna nädalavahetusel saime natuke kala, siis nüüd on kohustulikult mitu päeva kala söömist. Kuna meil kodus ju keegi peale minu väga kala ei armasta (Marek on nõus natuke lõhe sööma, aga see on ka kõik), siis pean üksi kala ära sööma, et pahaks ei läheks. Seepärast kala ongi mu toidulaual kuus kord-kaks, aga siis kohe mitu päeva jutti.

Pilt ei tulnud just kõige parem :D 
Vahepalaks sai, nagu eelnevalt juba mainitud, granaatõuna puhastatud. Üks parimaid välismaiseid vilju. Täpselt selline asi, mida näksid vaikselt, nagu pähkleid, ja ei saa kahe ampsuga otsa. Ainult see puhastamine pole väga tore.

Õhtusöögiks sõin tomatist hakkliha toorsalatiga. Mulle väga maitsevad sellised panniroad. Meeldisid juba enne toitumiskava. Need on sellised head, lihtsad ja kodused. Ja kui tervislik ka peale selle, siis on ju kohe eriti hea :D

Aga nüüd lähen ma magama ära. Kes teab, mis öö toob ja nii saan äkki vähemalt mõne tunnigi magada..


Margus seitsmekuune

Hip-hip-hurraaa, meie pesamuna saab täna seitsmekuuseks. Viimase paari nädalaga on ta väga palju edusamme oma arengus teinud. Või vähemalt mulle tundub, et enamvähem üleöö on ta kuidagi väga suureks saanud (ehk mängib rolli see, et ta pole meil enam kõige pisem suguvõsas :D).


Kohe, kui pooleaastase daatum sai ületatud,  sai Margus kolmanda hamba omanikuks. Tuli see nagu ikka, jorradii-jorradii rütmis. Neljas hammas on hetkel ka täiesti nähtav läbi igeme, aga välja ei taha, va kurjam, tulla. Jonniooper käib igatahes juba usinalt ja täna öösel olemegi peaaegu magamata seetõttu. Aga kus pääseb, küll üks päev oma nina ka välja pistab ja saame jälle magada.


Eriti värske oskus on see, et nüüd oskab Margus ise istuma minna. Upitas ja nügis end ennegi igatmoodi, aga päris istuma ise ei saanud. Kui aga selle viimase nõksu selgeks sai, siis nüüd enam muud ei teegi kui pikali ja istuma ja pikali jne.

Mareli tegi JÄLLE endale ise soengut kääridega
Lisaks istumisele sai ta ka käpuli olemise selgeks. Ja käpuli asendis kiigutamise. Kui veel eriti hea tuju on, siis lükatakse tagumik ka veel uppi kiigutamise ajal nii see beebitantsu löömine välja näebki meie majas :D
Marguse näoilme on nagu "Mis asi see veel on???"
Roomamist sellises klassikalises tähenduses meie majas veel ei näe, aga ringi liigutud saab kutt juba küll. Maas olles kipub pepu peal liugu laskma, et end taha poole nii lükata. Pidevalt pean teda voodi ääre alt päästma, sest ta on istuli olles end jälle voodi alla nüginud, aga välja saamine on juba raskem ülesanne, kui Margus lahendada suudaks.

Varsti olen juba püsti :) 
Suhtlemise koha pealt on pesamuna jätkuvalt aktiivne. Lastega suhtlemine on veelgi aktiivsemaks muutunud, täiskasvanutega enam nii sõbralik ei olda. Emme süles olles ikka naeratus enamasti visatakse ära, aga pea kipub kibekiirelt peale seda emme põue peitu minema. Teiste süles olemine on hetkel pigem kohustus, kui soov ja kui ma toast välja lähen, siis kipub see jorin kiirelt tulema.
üks lumel istumise pilt ka talve lõpuks
 Lemmik tegevus on issi vaatamine, kui ta remonti teeb. Vahel tahaks võreka juba elutuppa ära viia, siis oleks hea lapsel seal istuda, vaadata ja mängida. Mul ka lihtsam, oleks laps valvatud ja ma saaks muud teha, kui jälgida, et ta pesuvanniga (milles ta istub, kui Priitu jälgib) ninali ei käiks.

käisime bussi vastas
Hommik algab enamasti kuue ajal ja ööuni saabub 19-19.30 vahel. Uneaegu päeva peale on jätkuvalt kolm. Mõnel üksikul päeval oleme ka kahega hakkama saanud. Vahel oleks hoopis neljandat und vaja, aga Margus keeldub sellest. On kasvõi neli tundi üleval. Tema tavaline ärkveloleku aeg on hommikul 1,5 tundi, järgmine vahe 2 tundi ja viimane 2,5-3,5 tundi.

Käruga sõitmine /kärus magamine oli siiani kisata. Nüüd, üks päev enne seitsmekuuseks saamist, keelduti pikali olemas. Olenemata sellest, et hull uni oli juba peal. Hakkab vaikselt välja kasvama vist sellest kärus pikali olemise vanusest ja tahaks juba ringi uudistada. Aga enne vankriosa istumise osa vastu välja ei vaheta, kui talv korralikult möödas.

Üks asi, mis minu jaoks täielikult ulmeosakonda kuulub Marguse puhul, on see, et tal on pruunid silmad. Hetkel küll on heledamaks läinud, kui päris beebina, aga siiski täitsa pruunid. Ma nüüd ei mäleta bioloogia tunnist, et kuidas seda tõenäosust arvutati, et mis värvi lapse silmad tulla võivad, aga kahe peaaegu rohesilmse inimese puhul pruuni tõenäosus just väga suur vist pole?!?! :D :D aga ju siis see väike pruun laik minu ühes silmas avaldab Marguse silmavärvile suurt mõju :D :D Või siis muutub tal silmavärv veel, kes teab :D