Naistepäev on tulemas ehk veidi tähtpäevade olulisusest

Järgmine nädal on tulemas naistepäev. See on üks päev, mida minu meelest tuleks tähistada. Ja mitte üldse ainult sellepärast, et ma ise naissoost oleks. :D Mehed võiks üldse naisi (ja ka vastupidi) oma elus veidi tihedamini meeles pidada, kui ainult loetud tähtpäevadel. Aga arvestades eestlasest mehe mühaklikkust (teen kindlasti mõnele ülekohust, sest üldistan hetkel), arvan, et ma oleks väga rahul ka siis, kui vaid nendel tähtpäevadel mu olemasolu hinnatakse tavapäeva rutiinist veidi kõrgemalt.

Seoses läheneva tähtpäevaga tahtsin veidi kurta selle üle, kui erinevalt me Priiduga tähtpäevadesse suhtume. Tegelikult peaksin oma sõnastust kuidagi parandama, sest Priidul pole nendega mingit suhet. Tema poolest võiks kõik sünnipäevad ka pidamata jätta, rääkimata siis jõuludest, emadepäevast või sellisest tühisest päevast, nagu naistepäev. 

Ega ma ka iga tähtpäeva suhtes kõige soojemaid tundeid üles ei näita. Näiteks vastlapäev ja sõbrapäev on sellised, mille puhul jätan  ma võimalusel tähistamise osa õppeasutuse kanda. Aga kui ikka lapsed peaks sel ajal haiged olema, siis kuidagi ma tähistaks neid ka kodus (see aasta näiteks tegin lastele sõbrapäevaks pannkooke :D ). Just sellepärast, et ma ei tea, kas mu lapsed tulevikus tahavad neid tähistada või mitte. Kui ma ei anna neile võimalust tutvuda nendest, siis nullin juba eos ära nende võimalike traditsioonide tekkimise.

Ühesõnaga ma suhtun asjasse nii, et kui mõni päev on või võib olla tähtis mõnele minule olulisele inimesele, siis ma ka tähistan seda mingil moel. Näiteks kui on isadepäev, siis olen alati midagi "isalikku" välja mõelnud. Priit on saanud isade tekstiga pluusi, tasse, magneti, lihtsalt armsa laste poolt tehtud tordi jne. Ühesõnaga, midagi mõtlen alati välja, kuigi ma tean, et temale see oluline pole. Aga mulle on ja lastele ka. Seega tähistame.

See muidugi ei tähenda, et mina midagi emadepäevaks saan. Natuke ajab see mind tigedaks vahel, sest lastele jääb justkui mulje, et isa on tähtsam kui ema mingis mõttes. Või et emarolli ei ole vaja väärtustada. Eks ma ise ikka püüan neid suunata, et ikka kaarte teeks või vahel "sunnin" Priitu natuke nendega kooki tegema vms, aga ilmselt minu püüdlusteta jääks see päev meie majas täiesti tähistamata.

Emadepäevaga oli mul esimene suurem solvumine Priidu ja tähtpäevadega seoses. Kui mu esimene emadepäev oli, siis Priit unustas mulle isegi õnne soovimast, rääkimata millestki muust. Olin ikka päris mitu päeva kurb, sest minu jaoks oli see nii nii eriline päev ja ta mingis mõttes rikkus selle ära.

Kui just solvumiste peale jutt läks, siis räägin teile, milline on Priidu kõige suurem prohmakas seoses tähtpäevadega. Ühel aastal suutis ta mu sünnipäeval nii tropp olla, et ei soovinud mulle õnnegi (me olime koos olnud juba päris mitu aastat). Ja mu sünnipäev on suhteliselt erilisel päeval (31.detsember), nii et ära unustamise % peaks päris väike olema. Ja kuna keegi lastele meelde ei tuletanud, et mul sünnipäev on, siis ei soovinud nemad ka õnne mulle (alles siis soovisid, kui ma neile ütlesin, et mul on sünnipäev).  Nädal aega ei rääkinud selle eest temaga, siis andsin alla ja ei viitsinud jonnida enam. Ta pole siiani selle eest vabandanud, ta hoopis solvus minu peale, et ma sellise asja peale solvun :D :D oh neid mehi, eks.

Enamus naisi vist vangutavad nüüd pead, et kui jube mees. Tegelikult ju pole. Kõigil on oma "mitte nii häid" omadusi ja see on üks Priidu omadest. Olen õppinud mingil määral sellega elama ja tean, et kui ta ka kingituse teeb, siis on see arvatavasti minu poolt ette öeldud ost. Näiteks üks aasta ajasin ta oma sünnipäeval ehete poodi ja ütlesin, et tahan kõrvarõngaid sünnipäevaks. Seal ta siis vaatas neid ja palus mul ühed välja valida, endal selline nägu peas, et ära kõige kallimaid vali :D Ei valinud, aga ilusad sain siiski.

Vahel olen ka konkreetselt sundinud teda kinki ostma. Näiteks mingi aasta jõuludel. Olin talle juba kaks kuud ette ja taha rääkinud, et talle on mul kink olemas ja loodan, et jõuluvana mind ka ikka meeles peab. No mis te arvate, kas 24.ndal kinke puu alla pannes oli midagi? Muidugi mitte. Aga kuna lapsed eeldavad sellest, et mina olen aasta läbi nii paha "laps" olnud, siis ajasin ta poodi. Andsin täpsed kordinaadid (pood, ese, hind) ja ütlesin vaid, et olgu kink olla!

Ma ühtpidi saan aru, et need päevad pole tema jaoks olulised. Aga kas suhtes olles peaks arvestama ainult enda seisukohaga või  ka sellega, mis teisele oluline on? No see selline pikema arutluse koht, et kas, mil määral, milliseid tähtpäevi ja kuidas peaks siis pidama, kui üks pool ei hooli neist üldse ja teine tahab väga nii mõndagi päeva tähistada. Mina aga hetkel olen olukorras, kus ilmselt pean õnnelik olema, kui ma ka õnnesoovi saan mõnel tähtpäeval, kink oleks juba ülim ületus Priidu poolt (kui just kuri naine pole jälle sundinud endale kinki ostma).

Kuidas te tähtpäevade tähistamisesse suhtute? Kas ootate näiteks naiste-, emadepäeval mingit meelespidamist? Kuidas suhtuksite, kui teie elukaaslane mõnle teie jaoks olulise päeval unustaks teid meeles pidada? 

PS! Kingi all ma ei mõtle üldse, et peaks olema kallis asi poest ostetud, mulle meeldikski hulga rohkem kink, mis oleks enda tehtud (näiteks tort, mis nad üks aasta mulle sünnipäevaks tegid, on üks parimaid kinke. Olgugi, et ma käskisin Priidul seda küpsetada). Kasvõi joonistatud pilt. Peaasi, et kink tuleks südamest :) No naistepäeva puhul oleksin üliõnnelik ühe tumeda šokolaadi üle ka :)

PSPS! Kui ma ütlen, et ma olen harjunud, et ma tähtpäevadel midagi ei saa, siis see ei tähenda, et ma ei ootaks. Ikka ootan..


14 comments:

  1. Sôbrapàeva tàhistame koogiga. Sûnnipäevasid kingi, koogi ja lilledega. Lapsed tahavad eriti lilli saada :) isadepäev ja emadepäev on sellised päevad, et lapsed meisterdavad lasteaias midagi ja siis kodus teeme mingi koogi. Kui meil kûpsisekoogi kûpsiseid saadaval pole, siis tuuakse poest kooki :) naistepäeval on mees toonud mulle ja tûdrukutele lilli. See ka ûllatusena :) mulle tundub, et mees peab päevadest rohkem lugu kui mina :) aina suudab ûllatada mind.

    ReplyDelete
  2. Oi kui tuttav tunne! Ja mina veel mõtlesin,et minu mehel on midagi viga :D

    ReplyDelete
  3. Sõbrapäeva ja naistepäeva võin ma ammu juba ära unustad, minu mees nö kommertspühasi ei poolda. Samas sünnipäev, jõulud, vastlapäev need peab ikka meeles :) ja emadepäevaks/isadepäevaks on meil komme, et teine vanem meisterdab siis lapsega koos midagi ja teeb tordi.
    Aga vot meie kooselu tähtpäeva unustame me kordamööda ära, eelmine aasta unustasime mõlemad :D ja tähistasime paar päeva hiljem :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. selle emade/isadepäeva kombe peaks endale ka kodus sisse juurutama :) hea, lihtne mehel, siis ei pea midagi muud nuputama, kui koogi valmis meisterdama.

      Delete
  4. Minu kutt on siiani suuremaid tähtpäevi alati meeles pidanud ja kasvõi ühe roosiõie toonud, kuid vahel ma olen igaks juhuks paar päeva enne vihjanud, et ohh ülehomme on naistepäev vms. :D :D Meestel pole need asjad nii olulised ja kerge vihje tuleb vahel kasuks.
    Samas mu peres on tähtpäevad alati tugevate traditsioonidega, naistepäeval saan ma siiani ka vanaisalt ja isalt alati lilli, mis on väga armas. Naisi austatakse meie suguvõsas

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks see traditsioonide olemasolu eelnevalt perekonnas on suur faktor, kas inimene on tähistaja või mitte. Mina kasvasin peres, kus kõike tähistati, aga Priidul mitte nii väga. Nii ta tähtpäevade kauge inimene ongi.

      Ja Priidule ei piisa vihjetest :D Tal on kohe konkreetne nõue vaja esitada, et tal miskit meeles püsiks selle koha pealt :D

      Delete
  5. Minul on mehega vedanud. Toob tähtpäevadel lilli, vahel ka ilma tähtpäevata. Kingitustega niisamuti. Ükskord nt astus tuppa ja andis üle armsad tuhvlid :) minu hüüdnimi peal ja puha. Ende olid tal ka matchivad.
    Mina teen talle samamoodi kingitusi ja vahel ka ilma põhjuseta. Mees on enamasti tähelepanelik ka. Minu jaoks pole absoluutselt olulised briljandid v teemandid (mitte et ma neist ära ütleks muidugi) aga mees suudab meelde jätta väikseid asju. Nt et mul ükskord sai mu reisimärkmik täis ja ta kinkis mulle uue. Oli jällegi peale lasknud trükkida hüüdnime ja armastusavalduse ka :)
    Meie aastapäeval on välja kujunenud nii, et mina teen talle kingi ja tema "üllatab" mind mõne spaaga. Tegelikkuses ma väga ootan, et ta mind spaasse jälle viiks ja ta ses suhtes üllatab ikkagi, kui viis viimati Saaremaale. Ma olin just mõnda aega Saaremaast unistanud ja kusjuures talle mitte rääkinud sellest. Kust ta teadis? Aga kuidagi ta teab ja oskab mulle teha just neid õigeid pisikesi kingitusi. Niiet ma olen vägaväga õnnelik selle üle.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Pean ütlema, et sul on ikka üliäge mees! :) Spaast ei ütleks minagi ära, aga meie ainuke selline üllatus väljasõit oli siis, kui mina selle temale sünnipäevaks tegin ja sellestki on oi-oi, kui kaua aega möödas...

      Delete
  6. Tähtpäevade tähistamine on mulle ´´valus´´ teema. Minu perekonnas pole kunagi mingeid tähtpäevasid, pühasid, sünnipäevasid vms tähistatud. Pea sama teema oli ka mehe perekonnas.
    Oma mehega jookseb seitsmes kooselu aasta. Selle aja jooksul on mulle tähtpäevade tähistamise olulisus kasvanud. Olen alati mehele sünnipäevaks kingi teinud ja muid üllatusi. Temal läheb tavaliselt minu sünnipäev üldse meelest ära. Kõige valusam oli 25. juubel. Olin õhtul koolist koju jõudnud, mees oli juba ammu kodus. Ma olin kenasti riides, kleit ja soeng jne. Koju jõudes viskas mulle shampuse ja paar lille näppu, et säh õnne kah, või nii. Ma tegin veidike hiljem juttu, et kas ehk läheks kuskile välja sööma või niisama välja, mille peale mees ütles, et tema ei viitsi, on väsinud ja passis terve õhtu arvutis. Tollel õhtul küll vaikselt tulid voodis pisarad silma.

    Nüüd kui suvel sünnib meie perre esimene beebi, siis ´´hirmuga´´ mõtlen emadepäeva peale. Kuigi ma naistepäevast väga lugu ei pea (kuigi lilli oleks tore ikka saada), siis emadepäev oleks minu jaoks ülioluline.

    Olen küll katsunud lohutada, et kõik mehed lihtsalt ei ole sellised tähtpäeva mehed. Küllap, siis minu mees kompenseerib selle mingi muu asjaga. Aga eks see naiste värk ole, et tähtpäevad on ju meie jaoks olulised. See aasta ostsin naistepäevaks endale ise ilusad tulbid ja nüüd imetlen neid :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ka ikka lohutan end, et kompenseerib kuidagi muud moodi, aga kui ikka mõni oluline päev on mööda saanud ja tüüp pole suu nurgast jaksanud õnnegi soovida, siis tekib küll tunne, et tõmbaks panniga üle kukla :D :D

      Kui laps tuleb, siis oma kogemusest saan soovitada seda, mida isegi teen. Et võimalikult palju lastele edasi anda enda suhtumist pühadesse. Eks väga nõme lugu on emadepäevaga, aga nagu ka siin eespool üks andis hea mõtte - tehagi kokkulepe, et kuidas me nüüd neid pühasid kodus peame. Mina igatahes kavatsen edaspidi seda nippi kasutada teatud pühade puhul.

      Delete
  7. Vabandust, aga mille muuga need tähtpäevatud mehed siis kompenseerivad oma mühaklikust? Aitab last kasvatada, on hea inimene, musitab kallistab ja lööb naela seina? Seda teevad need kinkijad mehed ka ma eeldan. Tegelt mul tekkis väike viha selliste töllide suhtes:D Sorry, sina ise oled kindlasti awesome naine ja väärid justnimelt roosisülemit nii sünni- kui aastapäeval jne. Mulle ei mahu pähe, kui uimane ja hooletu siis kaaslase suhtes olla saab, et ups unustan ja pole tähtis. Egoist veel ka, point on ju, et sinule on tähtis, naise tuju tuleb heaks teha, mitte iseenda ninani näha. Ma teeks suure draama:D Sellised põrsad mehed ei hinda oma naisi lihtsalt. Minu oma mees toob lilli, ja kurat see on nii äge tunne, kui ilma mingi põhjuseta saabub koju lillekimp näpus. Tekitab õige naise tunde ja ma kahtlustan, et üleliia raske katsumus toidupoe kõrval asuvast lillepoest läbi käia ka pole. Mu meelest su mees lihtsalt on harjumuseks võtnud, et ei viitsi ega peagi ja nii peab sobima. See on loll vabandus, et ei ole tähtis ja unustab ära, kurat 15. sajandil elame või, ostku märkmepaberit või pane notification telefonist, kui niisama tundest need lilled tulla ei taha. Vabandust, kui mu kommentaar selline ründav sai su mehe vastu, aga ma ei kannata neid lödipükse, kes teevad täpselt nii vähe kui peab, aga muidu toredad ja puha.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui mõni püha värskelt möödas, siis ma mõtlen natuke sarnaselt sinuga :) Aga üldpildis on neid pühi niivõrd vähe, et pettumus läheb mööda ja draama (ma ikka vahel teen selle üle draamat ka) saab läbi ning elu läheb oma tavalist viisi edasi. Praeguseks, kui me oleme juba peaaegu 10 aastat koos olnud, ei näe enam mõtet teha kohustuslikuks millegi kinkimist ( ja ei peakski, sest nagu sa välja tõid, siis kui mees naist hindab, teeb ta seda vabatahtlikult).

      Ühesõnaga vähem ma teda selle pärast ei armasta, aga pettunud, solvunud, kurb jne olen ikkagi kui mind meeles ei peeta ja ei hinnata.

      Delete