teine FitCati kuu, nädala kokkuvõte ja kõike muud

Kuna eelmine nädal oli nii ulme, kui vähegi olla saab ja ega ka praegu veel pole aega eriti siin kirjutada, siis panen kiirelt kõik asjad ühte postitusse kirja.

Kõige pealt FitCati teine kuu. Oeh, ma ei teagi kuidas selle kohta peaks ütlema. Teate, kuidas lasteaias on lapsed, kellel läheb ülikaua harjumiseks ja teised, kellel see nö protesti moment tuleb alles paari nädala pärast? No toitumise koha pealt on mu keha vist seda teist tüüpi. See teine kuu ei kannata eriti kriitikat. Eks siia aega jäi päris mitu (no ikka 10 ligi lausa) tähistamist ja ega see asja kergeks ei teinud.

Igatahes selle teise kuuga ma plussis kaalu koha pealt ei ole (hip-hip-hurraa selle eest), aga alla sain ainult 1kg. Nuuks :( Trenni koha pealt olin tubli ja eks sellest ka see kaalukaotus tuli. Muidu oleks ilmselt pluss tulnud ka. Vöö ümbermõõdust kadus 2cm :)

Kui nüüd otseselt kaalunäidud ja trennitunnid kõrvale jätta, siis üks asi, millega ma olen väga rahul, on see, et mulle on tekkinud oskus juurikatest midagi head teha ka ilma kava vaatamata! Ja see oskus on üks asi, mida lootsin endale külge harjutada seda kava jälgides.

Näiteks, tahtsin üks päev makarone teha. Kui enne oleks ma makaronid ära keetnud, ära praadinud suure koguse juustuga ja lihtsalt nahka pistnud, siis seekord tegin korraliku roa, kus kõvasti üle poole sisust oli juurikad + lõhe. Reaalselt vähendasin sellega söödud makaroni kogust vähemalt poole võrra, võiks isegi öelda, et kuni 75%.

Muidugi ei saa öelda, et nüüd makaron oleks tervislik toit, aga see, kuidas mu mõte hakkas kohe jooksma, et kuidas oleks mõttekam ja tervislikum seda makaroni tavapärase praadimise asemel teha, oligi ülim võidumoment mu jaoks.

Kavas on jällegi päris mitmeid uusi roogi tulnud ja seega ei saa öelda, et olen juba mingitesse kindlate lemmikute toitude tegemise juurde jäänud. Näiteks eile hommikul tegin esimest korda šokolaadist putru. Kusjuures šokolaad sealjuures oli ka enda tehtud ;) Ma parem ei hakka kirjeldama, kui võrratult hea see oli.

Ok, aeg hakkab otsa saama, seega kokkuvõtlikult ütlen, et kuuga rahul ei ole. Eelkõige mu enda nõrkuse tõttu ikka. Enamus toidud said küll kava järgi söödud, aga lisaks neile tuli pidupäevadel liiga palju muud nänni suhu ja sealt ka kaalul selline seis, nagu on.

Tegelikult oleks kuu kokkuvõte tunduvalt parem tulnud, kui poleks seda viimast nädalat olnud. See nädal oli kõike muud, kui tore, kuigi sellesse nädalasse jäi ju naistepäev ja Mareli sünnipäev (sellest kirjutan eraldi mingi aeg rõõmsama postituse).

Nädal algas sellega, et peale Mareku olid kõik haiged. Ka Priit tiksus tööl käia oma luriseva nina ja palavikuga nädal otsa. Ma ei tea, kas pingutasin trenni ja kõige muuga üle, aga isegi minul, raudse tervisega emal, andis tervis lõpuks alla ja viirused said tantsu lüüa.

Esmaspäeval püüdsin veel vastu pidada, aga siis, teisipäeva hommikul tuli üks väga kurb uudis ja ma tundsin, et mul on vaja puhkust. Kõigest! Mingi osa ajust üritas veel hoida toitumist kontrolli all, seega lausõgimist ei toimunud. Aga ma väga ei jaksanud ja tahtnudki arvutit lahti teha, et vaadata, mis seal kavas täpsemalt on. Tegin söögid mäletamise pealt, et mis ma varasemalt kava järgselt olen teinud.

Naistepäeva/meie jaoks ka leinapäeva õhtul palusin Priidul kooki tuua. Kooki sai söödud veel järgmisel päeval tükike (mis eelmisest päevast alles jäi), laupäeval sünnipäeva pidades ja pühapäeval matustel. Nii et kooki jagus sellesse nädalasse päris palju.

Kuna see nädal oli selline, nagu oli, siis sai kõvasti mõeldud, et mida, miks ja kelle jaoks ma teen. Kuivõrd mul ikkagi on vaja rabeleda trenni teha või ehk saaksin oma aega tunduvalt kasulikumalt kasutada. Nii ehk tekib neid päevi vähem, kus õhtuks olen täielik laip omadega ja loodan, et äkki seekord saab ööund 24 tunni võrra pikendada. Võtsin otsuse oma Jilliani eesmärgi katkestada. Ilmselgelt oli see mu keha jaoks liiast. Kuna mul Margus on igapäevaselt nagunii mingis osas trenni eest, siis ma pean reaalselt trenni tegemises vähemalt mõne puhkepäeva endale lubama.

Nagu Kati oleks kohe teadnud, et vajan mingit värskendust, et reipalt edasi minna, siis ta pani eile oma kodulehele üles jooksutrenni esimese nädala treeningkava. Nii et nüüd teengi selle järgi edaspidi trenni. Jooksmine on see, mis maandab mul pingeid kõige paremini. Olgugi, et mõne arvates liigub tigu ka kiiremini, kui mina joostes.

Hakkan tegema trenni teise taseme järgi, sest see tundus mu praeguste trennidega võrdväärsem. Kuna ma käin Marguse uneajal jooksmas, siis see 40 minutit on ajaliselt ka mu jaoks sobilikum (kutt magab nagunii vähemalt 45 minutit kärus).

Olgu, pean nüüd minema. Sel nädalal on mul üks haige lisaks kodus (Marek), seega olen niigi juba liiga palju aega kulutanud siin kirjutamisele. Saaks see haigustesaaga juba läbi. Ausalt, enda haigus polnud ka nii jube, kui haigete laste põetamine... :(


3 comments:

  1. Kiiret paranemist ja sügav kaastunne teie perele.

    Vahel ongi targem veidi aega maha võtta ja küll siis läheb kõik paremini.

    ReplyDelete
  2. Tore, et oled suutnud FitCat programmist häid asju õppida :)

    Olen su blogi kohati ebaregulaarne lugeja. Ka ise näen toitumisega vaeva ja tahtsin üht olulist mõtet jagada. Nimelt võib-olla oleks sul hea leida tuge mõnest raamatust, mis tegeleb söömise emotsionaalse poolega (sageli räägitakse sellest terminite "intuitive eating" ja "mindful eating" abil). Mina ise näiteks proovisin aastaid erinevatel viisidel end tervislikult toituma panna ja ühel hetkel lihtsalt ei pidanud enam vastu.
    Seoses tööga seotud teemadega hakkasin käima psühhoteraapias ja leidsin ühe raamatu (ja väga tunnustatud autori), mis aitab tegeleda emotsionaalses mõttes positiivsete harjumustega-- kuidas õppida tervislikult sööma, oma perele ja sotsiaalsetes olukordades edukalt ei ütlema jne. Ma ise olen raamatu suur fänn ja praegu tunnen esimest korda, et saan tervisliku toitumisega pikaajaliselt hakkama.
    Selle raamatu ainuke väljakutse on, et seal olevaid harjutusi (emotsionaalseid, mitte füüsilisi) tuleb reaalselt teha. Ma ise näiteks võitlesin pikalt sellega, et ei osanud süüa, keskendudes ainult söömisele (sõin alati arvuti või teleka taga), see raamat aitas, kuigi algul olin skeptiline.
    Igal juhul, kui peaks olema aega või soovi lugeda, siis kindlasti soovitan. Selle raamatu taga on ka kõige tõenduspõhiseb psühhoteraapia vorm-- kognitiiv-käitumuslik teraapia.
    Raamat ise: http://www.amazon.com/The-Beck-Diet-Solution-Person/dp/0848732758

    ReplyDelete
    Replies
    1. Suur aitäh vihje eest. Selle söömise emotsionaalse poole kohta võtan iga abistava vihje vastu, sest tunnen, et vaikselt hakkan juba käsi üles tõstma ja tunnistama, et päris enda mõistuse ja katsetamisega ma seda pähklit puruks ei näri...

      Delete