Tsirkus - eelarvamusest vabaks

Ma olin kuni pühapäevani vist ainult korra elus tsirkuses käinud. Olin siis ilmselt päris noor, sest ega ma suurt midagi mäleta sellest. Mingi koer tegi trikke vist ja kloun hüppas ka ringi. Igatahes seni ei olnud ma tsirkusest üldse vaimustatud ja väga sinna minna ei ole tahtnud. Ma olin seisukohal, et need klouni naljad on nõmedad, Eestis vaevalt mingeid lahedaid trikke näha saab ja veel sada häda, mida võib ühele tsirkusele ette heita.


Kuna Võhmasse oli tulemas tsirkus ja hind polnud ka eriti soolane, siis mõtlesin lastega minna. Tuleb ju neile ikka anda võimalus eri etendusi vaatamas käia. Olin tegelikult ette valmistunud, et ka nemad jagavad mu vaatenurka. Seega lugesin Marekule sõnad peale, et kui isegi väga igav on, siis vaatame viisakalt lõpuni ja ei hakka mulle ette heitma, kui igav tal seal ikka on.


Tegelikkuses polnudki nii väga igav. Täitsa lõbus oli. Mõni etteaste lõbusam, teine igavam, aga mitte nii igav, et nüüd uni oleks peale tulnud. Laste käest uurides, siis neile meeldis kõik. Marek tõi eraldi välja, et maoga osa oli ikka kõige lahedam. Seal kutsuti üks mees lavale ja Marek esimese hooga oleks ise tahtnud minna. Kui seletasin, et püüton pole just kõige ohutum tegelane, siis enam ei tahtnud. Aga meeldis see osa ikkagi väga.


Mulle endale meeldis klouni osa (Margus sai õhupalli looma endale ja Marek niisama pika õhupalli), tuvidega esinemine ja seebimullide tegemine. Kantripiits oli vist kõige igavam.


Koju jõudes olid mul Priidule muljetades vaid positiivsed emotsioonid. Võib öelda, et minu eluaegne suhtumine tsirkusesse muutus tunduvalt roosilisemaks ja kui teine kord veel mõni tsirkus kuskil siinkandis peaks olema, siis lähme jälle vaatama.




2 comments:

  1. Nad käisid meil koolis ka kuskil sügisepoole, lastele väga meeldis...

    ReplyDelete
    Replies
    1. kui pühapäevast publiku reaktsiooni hinnata, siis vaatajatele meeldis sama palju (või rohkemgi) kui meile :)

      Delete