Mai kokkuvõte ja uued eesmärgid juunikuuks

Lubasin suure suuga, et tänaseks hommikuks on kaalul 7 eest. Järjekordselt pean oma sõnu sööma. Kui eelmine nädal ei oleks läinud sinna samusesse, kus ta läks, siis olekski olnud, sest tänaseks kaalunumbriks oli 80,8kg. Vähem kui kilogrammi kaugusele jäi see seitse. Sellega juba feilisin ühe eesmärgi täitmisel. Vaatame siis teised ka üle.

Teiseks eesmärgiks oli joosta Maijooksul aeg alla 50 minuti. Selle eesmärgi täitsin sajaga ära ja rohkemgi veel. Poleks unistanud ka, et aeg alla 44 minuti tuleb. Seega väga väga rahul enda ajaga ja uhke ka muidugi!

Kolmandaks eesmärgiks oli tervislike maiuste retseptide otsimine. Sellega ma tegelesin ja mul on siin draftis mitmeid huvitavaid leide ka salvestatud. Aga katsetamiseni pole jõudnud. Maikuu oli lihtsalt nii kiire ja soe, et köögis üritasin olla nii vähe, kui võimalik.

Neljandaks lubasin kupuga masseerida igapäevaselt. Just iga päev selleni ei jõudnud, aga viis nädalat on kupumassaaži tehtud nii, et vähemalt viiel päeval nädalas oleks linnuke kirjas. Seega olen rahul omadega.

Ja viimaseks eesmärgiks oli lihastrennina teha erinevaid challenge´eid iga päev. Poole kuu pealt läks sellega asi rappa. Hakkasin rohkem jooksma ja siis ei viitsinud kuidagi neid enam teha. Loodan, et nüüd, kui lastel kool ja lasteaed läbi saab ja ei ole seda hommikust kohustulikku liikumist, siis äkki sunnin end rohkem lihastrenni ka tegema.

Vot selline see kuu oli. Üldjoontes olen ma ise rahul. Eriti just selle Maijooksu pärast. Kuigi kaalul ei saavutanud seda, mida soovisin, siis cm-id on ilusti ikka langenud ja see on väga positiivne!

Paneme ikka järgmise kuu  jaoks ka mõned eesmärgid. Sellega on veidi keerulised lood, sest üheks suureks suve eesmärgiks on poolmaratoniks treenimine. Aga kuna mul kava, mille järgi treenida, ei ole veel, siis on raske ka trennide koha pealt midagi lubada. Aga panen midagi üldjoontes kirja, mis ilmselt olema hakkab.

  • Nädalas üks jooks vähemalt 10km 
  • Nädalas  üks tunnine lihastrenn
  • Nädalas üks kord rattasõitu (vähemalt 45 minutit)
  • Õppida ära foam rolli kasutamine. 
  • Kaalule 30.juuniks numbriks 77 või vähem. 
Järgmise kuu eesmärkides keskendun eelkõige trennidele, sest pean end natuke jooksu mugavustsoonist välja peksma. Muidu see valmidus septembri poolmaratoniks ei tule (muide olen ikka juba ära ka registreeritud, seega kindel plaan!). Kui hästi läheb ja ma rahakoti suud raatsin avada, siis lasen ikka päris personaalse plaani teha poolmaratoni jaoks. 

mai trennid



Väike motivatsioonilaks väljaspoolt

Vahel on kohe vaja sellist väljastpoolt tulevat süsti, nö jalaga tagumikku lööki, et oma eesmärkide poole edasi püüelda ilma, et oleks alla andmise soovi.

Peale eelmist niru nädalat olin juba arvamusel, et ei hakka see nädalavahetus Raplasse selveri jooksule  jooksma minema. Mis ma ikka lähen sinna surema. Kehal oli hommikul paras coca pohmakas ka ja hommikune jooks venis nagu ila. No parajalt nullseis. Samas olin endale lubanud, et kasvõi nui neljaks ei lase ma sellel nädalal olla nö alguseks mu allakäigule trennide ja toitumise koha pealt.

Nii ma ikka jooksin hommikuse jooksu ära ja käisin kõndimas ka. Toidud tegin ka viimse täpsuseni kava järgi. Isud olid üleval sellest olenemata (eks keha oli jama täis ja tahtis juurde saada). Koju jõudes lõuna ajal läksin arvutisse ja avastasin enda jaoks suure üllatuse. Nimelt olin võitnud FB loosimises. Sellist asja ei juhtu minuga kunagi ja nüüd oli see juba teine kord viimase nädala jooksul, kus midagi võitsin.

Esimene võit oli dušikreem, aga seekordne võit oli palju parem. Sain endale bloki Vichy water reload jooki ja floatingu kinkekaardi. Ah, nagu rusikas silma auku võit. Täpselt seda mu keha vajaski - mõnusat lõõgastust soolases vees ligunedes ja saada korralik reload, nagu vee nimetus isegi ütleb. Aga see polnud veel päeva tipphetk.

Tunni aja pärast tuli uus teade ja seekord uuest FB võidust. Võitsin pääsme Raplasse jooksule. See oli kui löök selgest taevast ja minu jaoks tõeline märk, et keegi annab mulle märku, et ma ikka jätkaks oma teekonda. Kusjuures neid nö "märke" on mul ennegi langusperioodidel olnud. Et just siis, kui kõik viltu kisub, tuleb väike ergutus mingi asja näol, mis annaks justkui märku, et "ära anna alla, sa suudad!".

Seega saingi koheselt plaanid nädalavahetuseks paika pandud. Kuigi korra kaalusin ka viie km läbimist, siis ütlesin endale, et kui juba selline õnn sülle langes, siis tuleb täiega panna ja 10km-t jooksma minna. Nii ka tegin ja 10-le km-le olen nüüd kirjas!

Selle võiduga seoses hakkas muidugi aju genereerima uusi ideid. No ilmselgelt ju pean jooksmisega edasi tegelema! Kuna nüüdseks Kati jooksukava sai läbi ja tunnen, et vajan endale mingeid suunavaid juhiseid ka jooksu koha pealt, siis tegin endale ulmelise eesmärgi. Tallinna SEB maratonil proovin poolmaratoni joosta!

Panen hullu, ma tean, aga proovida ju võib. Registreeritud ma veel nagunii pole ja üldse on plaanis sinna Activia kampaania raames registreeruda. Seega ei keela mul keegi poolest suvest ümber mõelda ja ikka 10km joosta. Seniks aga otsin endale kava, mille järgi treenima hakata ja katsetada enda võimekuse piire sellega.

Kavasid, mida katsetada, on aga Internetis liiga palju. Kuigi võiks ju mõelda, et kõik keskenduvad jooksmisele ja peaksid nagu sarnased olema, siis leidsin ikka väga erinevaid. Küll neid, mis ainult jooksmisele keskenduvad kui ka neid, kus suurt rolli ka lihastreeningule pannakse.

Seega on valik päris raske. Millise järgi oleks kõige targem treenima hakata? Arvestades, et koos käesoleva nädalaga, on maratonini 16 nädalat, siis on viimane aeg hakata selle jaoks ka end liigutama (mõned plaanid olidki 16-nädalale mõeldud). Kui keegi on varem mõnda plaani jälginud poolmaratoniks treenides, siis palun mulle linke saata :)

Täna lähen magama indu täis ja valmis oma uut eesmärki vallutama! Homme muideks lähen esimest korda jooksupartneri trenni. Aitäh, Viigi, et mulle selle välja pakkusid!




Üleöö suureks poisiks

Margus on tüüpiline beebi magamise mõttes. Just selle pildi mõistes, mis Facebook´is ikka aegajalt ringleb. Ütleme nii, et kuigi mõningaid poose (nagu "the dog house" ja "donkey kong") ei ole ta veel harrastanud, siis ülejäänud poosid on vähemalt korra läbi proovitud. Lemmikuteks võib pidada Margusel "the roundhouse kick", "the neck scarf" ja "booby trap". 


Nende lemmikpooside järgi võite aimata, miks just Priit oli see, kes hakkas soiuma, et Margusel oleks õige aeg nüüd oma voodisse kolida. Ta ilmselgelt tahtis tagasi oma poolt voodist ja võimalust ise jalgu panna sinna, kuhu ta tahab, mitte öösiti kellegi teise jalgu oma näost minema lükata. Mulle see mingit probleemi ei tekitanud, et Margus me vahel magab, aga jällegi, vaadates neid poose ei pea me imestama, et miks :D 

Igatahes kolm õhtut tagasi tõi Priit Marguse voodi meile magamistuppa tagasi (oli tõstetud suurde tuppa, kus kasutasin seda maneežina). Võtsime ühe külje maha, et Margus saaks vabalt edasi-tagasi käia oma voodi ja meie voodi vahelt ning et mina oleks ikkagi tal nö käe ulatuses saadaval ilma vahe takistuseta. 

Margusele see variant sobis. Koheselt oli ta oma voodis nagu viieline kohal. Mängis seal ligi tund aega ilma mingi probleemi või kahtluseta, et varsti hakatakse teda sinna magama sokutama. 

Kui uneaeg tuli, siis jäi ta üllatavalt kiiresti oma voodisse magama. Mina, kui algselt väga skeptiline antud plaani suhtes, olin ülimalt üllatunud ja vaikselt omaette mõtlesin, et küll ta tunni pärast üles ärkab ja me vahele tagasi ronib. Miski teda seal oma voodis ju kinni ei hoia. 

Aga ei tulnud. Tissi tahtis küll kolm korda öösel, aga peale tankimispausi jäi oma voodisse magama tagasi. Lausa hommikuni välja magas seal. Saime meie paremini magada Priiduga ja tundus, et kutt ise magas ka rahulikumalt. 

Teine öö läks veelgi paremini. Kui esimesel õhtul pidin ikka veidi patsutama, et uni tuleks, siis teisel õhtul ronis ta ise oma voodisse, pani pea padjale (jah, meil on see väike lastepadi, sest ta muidu roniks meie suuremate patjade otsa magama) ja jäi magama. EI mingit patsutamist ega unelaulu (praegu on meil muideks väga pop unelaul "juba linnukesed"). Mul vajus lõug maani. Sõna otseses mõttes. Öösel oli jälle paar tankimist ja voilaa. Öö jälle oma voodis magatud. 

Täna tõstsin natuke tuba ümber, et Marguse voodi veidi paremini oleks minu suhtes. Mõtlesin, kas see nüüd mõjutab ka veidike seda unevärki. Aga vist ei mõjutanud. Magama jäi kutt küll minu kaisus olles, aga tõstsin ta kohe oma voodisse ka peale ära vajumist. Ümber tõstes tegi ta korraks silmad lahti, vaatas mis toimub ja magas edasi. Ju siis oma voodis ikka hea ja mugav :) 

Ma tõesti poleks arvanud, et asi nii kiirelt ja sujuvalt läheb. Eks neid halbu päevi jõua ka veel tulla, aga nüüdseks olen mina juba näinud, et ta saab ilusti oma voodis magatud ja ei lase nii kergelt kaissu tagasi ronida. 

Järgmiseks eesmärgiks on öised söömised ära jätta. Vanuse poolest poleks tal üldse rinda öösel enam vaja. Ühe katsetuse tegin ka juba. Ühel ööl, kui ta hirmsasti nihelema ja nuttu tihkuma hakkas, siis andsin tissi asemel hoopis veepudelist (spordikorgiga veepudel) natuke juua. Kaks lonksu ja lükkasin siis ruttu luti asemele. Läks läbi see nipp küll :D Tegelikult näitas see katse seda, et tal mitte pole kõht tühi, vaid janu.  

Magama jäämisega oleme nii kaugele ka saanud, et magama jäämisel ma enam rinda ei anna enamasti. Sellega oleme ära kaotanud selle tissi otsas tukkuma jäämise. Kui tahab enne ööd rinda, siis saab muidugi, aga ma ei lase tal enam selle ajal magama jääda. Nii on ka Priidul lihtsam teda magama saada juhul, kui peab õhtul ise ööunne last panema (näiteks siis, kui EBA üritus on). 



Nädala kokkuvõte 23.05-29.05.2016

Kui miski läheb liiga hästi, siis kohe peab tulema tagasilöök. Muidu poleks see vist reaalne elu. Kuna eelmine nädal oli nii ideaalne, kui vähegi üldse olla sai, siis see nädal nagu kiuste oli täpselt vastupidine.

Esmaspäeval mõtlesin, et ma võtan vabalt. Päevitan ja naudin ilma. Küll järgnevatel päevadel jõuan tubli olla. Ühe 28 minutilise jooksu ja pärastlõunal 25 minutilise kõnni tegin ikka, aga põhimõtteliselt olin seisukohal, et võtan vabalt. Kuputasin õues end, söögist väga lugu ei pidanud (mis võib olla lõigi kõik pea peale).

Juba esmaspäeval õhtul ilmnesid esimesed märgud, et nädal ei tõota nii roosiline tulla, kui see esmaspäev tundus. Meid tabas haigusteaeg. Sellest kirjutasin ka SIIN natuke. Margus oli terve teisipäeva mul süles. Seega läks hommikul Marek üksi bussi peale ja välja sain ma täpselt nii palju, kui viieks minutiks pesu riputama. Söömine oli täiesti kaootiline ja kandis nimetust "Näksimine". Üks amps siit banaani, teine amps sealt kama jne. Kõht tühi polnud, aga reaalselt oma toiduvajadusi kätte ilmselt ei saanud.

Kolmapäevaks oli keha ja/või vaim kahest mitte nii hea toitumisega päevast kurnatud. Just täpselt nii mu olemist võis nimetada. Või äkki oli see toas istumisest. Igatahes hommikul läksin jooksule ja lasin 10km jutti, et saaks kogu selle halva haiguse energia endast välja. Pärastlõunal kõndisin ka veel tunnikese. Söömine hakkas nagu paika loksuma, aga päris tip-top asi veel polnud.

Neljapäeval tegin hommikul 25 minutit jooksu ja pärastlõunal kolmveerand tunnikest kõndimist. Söömisega olin ilusti kenast jõudnud jälle punkti, kus toit on kava järgi ja olemine hea. Tundus nagu asi hakkab jälle ilusti veerema, mitte ei käi mööda kivisid ja kände. Oi, kuidas ma eksisin.

Reedel jäi trenniks hommikune jooks - 48 minutit. Õhtuse kõndimise ajal käisin juuksuris ja tegin omale uue soengu. Sellest kirjutasin SIIN.  Kuna õhtul oli otse juuksurist lasteaia lõpupeole minek ja õhtusöök jäi vahele, siis lõin ise jälle asjad paigast ära. Ma ei saa aru miks, aga praegu niivõrd hullult mõjub, kui mõni söögikord jääb vahele või söön vähem. Kas mu kehaline aktiivsus on piisavalt suur ja kohe annab tunda, kui energiat peale ei tule?

Igatahes laupäeval läks asi ikka totaalselt käest ära. Hommikul alustasin ikka jooksuga (1 tund) ja hommik-lõuna sain isegi kava järgi söödud. Õhtusöögi asemel aga tuli ohohhooo mis toidud. Kusjuures tagant järgi võib öelda, et see burger oli üks paras rämps ruudus,aga näed, söömise momendil läks sisse küll.

Pühapäeval ma alustasin juba hommikul täiesti kohutava toitumisega ja nii kuni õhtuni välja. Miks mul asi nii käest läks? Lihtsalt sada halba asja tuli korraga ja kui pesu kuivamast ära korjates avastasin, et kuradi puu oli vaiku jälle tatistanud riiete peale (riietele, mille ma just ostsin!), siis mul lendas katus pealt ja saatsin Priidu poodi coca-cola järgi. Tegelikult tahtsin veel jäätist, kooki ja sadat muud magusat asja, aga Priit ei toonud midagi peale coca.

Nüüd ma istun siin voodis, trenni pole täna midagi teinud. Kupumassaaž on ka tegemata. Olemine on kehv, keha tahaks normaalset sööki selle jura asemel, mis ma sisse täna olen söönud, aga isud nõuaks veel ja veel magusat. Psshhh, jääb vaid loota, et homme ärgates saame tavapärasesse rutiini laskuda, hommikut jooksuga alustada ja toidukava rangelt ette võtta. Ja unistada oma seitsmest, mis ilmselgelt peale sellist nädalat end veel ei ilmuta mu kaalule :(

PS! Trenni sai tehtud kokku see nädal 6 tundi 37 minutit ja 59 sekundit. Läbitud sai joostes 33,88km ja kõndides 14,27km.


Lõikasin juuksed maha

Käisin täna juuksuris ära. Veel viimasel tunnilgi, enne kohale jõudmist mõtlesin ja kaalusin, et kui palju ma ikka raatsin lõigata. Korra mõtlesin isegi, et lasen vaid piirata ja värvida. Samas sees ikka kriipis see mõte, et kuidas ma ikka lühemate juustega välja näen.

Värv välja pestud ja ootasin tulemust 
Kohale jõudes ja tooli istudes uuris juuksur kohe, et kas ikka lõikame ka. No mis mul muud üle jäi, kui öelda, et ikka. Näitasin talle pilti, et millist lõikust ma olen kaalunud. Natuke vaatas ja pobises oma ette, et kuidas ja mida lõigata ja siis läks lahti.

juuksed "enne"
Enne, kui ma veel peas jõudsin öelda endale, et ma nüüd araks ei lööks, oli juuksur juba käärid juustesse sisse löönud :D Siis oli juba sees hea tunne ja võtsin vabalt mõeldes, et tuleb siis, mis tuleb. Kui väga jube, siis ajan kiilaks. Kui lõikus oli enamvähem paigas, siis pandi mulle värv pähe.

juuksed "pärast" kinnise tukaga
Värvi valikul suurt midagi kaaluda polnud. Ma enda tuhakarvablondi (sain teada, kuidas mu loomulikku juuksetooni nimetatakse) ei tahtnud, samas täitsa blondi ka mitte. Sain siis sellise vahepealse. Lisaks soovisin veidi triipu ka sisse. Nii täpselt pähe saigi.

juuksed "pärast" lahtise tukaga
Kui värv välja loputatud, tehtid veel nipet-näpet parandusi, silumisi ja natuke soengusse sättimist ka. Ea juures mulle see meeldibki, et ta ei tee lihtsalt lõikust, vaid alati sealt lahkudes võib kasvõi otse peole minna. Mida ma ka seekord tegin. Nimelt lasteaias oli lõpetmine ja kuna Mareli esines, siis käisime Mareku ja Margusega ka vaatamas.
juuksed "pärast" tagant vaade
Üritasin tagant ka ühe võtte teie jaoks teha, aga kuna kõik juba voodis ja pole teist pildistajat, siis tuli suhteliselt kehv pilt. No sorry, mu käed on liiiga lühikesed, et kaugemalt teha pilti :D

tänane perepilt
Kuidas teile soeng tundub? Ma ise olen superrahul. Juba enne värvimist olin nii rahul ja mõtlesin vaid, et miks ma sellega nii kaua venitasin. Natuke praegu on harjumatu see, et ma ei saa enam patsi panna juukseid (reaalselt lihtsalt ei ulatugi), aga just seda ma tahtsingi. Välja saada ka juuste sättimisel tekkinud mugavustsoonist.

Igatahes esimesed komplimendid olen juba soengu koha pealt kätte saanud. Mareli muidugi on vana meelitaja. Käis enne voodisse minekut ja sosistas, et tema arvates, on mul maailma kõige ilusamad juuksed nüüd :)

PS! Kas panete tähele, kui pruun ma olen? :D No vähemalt enda arust olen ma hull neeger juba. Mulle ei hakka muidu üldse päike peale ja lähen kohe punaseks. Aga nüüd olen pruun :)


EBA 2016 - Kas minna? Mida selga panna?

Eesti Blogiauhindade jagamine on tulemas. Eelmine aasta ma ei käinud seal. Olin parajalt rase ja ei olnud mingit suurt soovi end sinna kohale veeretada ja pildistada lasta. Muidugi oleks tahtnud näha mõningaid blogijaid, aga sel hetkel said mineku üle kaaludes miinused ülekaalu plusside suhtes ja minemata jäigi.


Ka see aasta ma algul mõtlesin mitte minna. Aga kuna praeguseks on selgunud, et päris üksjagu minu lugemislisti blogijaid kohale lähevad, siis mõtlesin end ka Tallinna ajada sel päeval. Tahaks päriselus ka nendega paar sõna vahetada.

Olen endale juba transpordi valmis sebinud ja Priitu teavitanud tema õnnest veeta oma elu esimene õhtu kolme lapsega üksi kodus olles. Suurematega pole probleemi, aga Margusega küll. Kuigi ta õhtuti rinna otsas enamasti magama ei jää, on ta harjunud enne und rinda saama ja öösel ka, kui miski und segab. Kuna ma tisse koju jätta ei saa, siis saab see õhtu paras katsumus ilmselt olema.

Marguse unele saamine sel õhtul  oligi kõige suurim põhjus, miks ma mineku peale esialgu üldse ei mõelnud. Margus on harjunud igal õhtul minu kaisus magama jääma ja mul pole väga usku, et sel õhtul ta lahkelt lepib teiste asjaoludega. Võib olla ma eksin ja ta on sama tubli laps nagu siis, kui Maijooksul käisin.

Teine asjaolu, mis minekut esialgu takistas oli transport. Teate ju küll, et ma pole Tallinna sõber. Seega ma ise seal linna vahel kohe kindlasti ei sõida. Aga ma sain endale autojuhi, kes on Tallinnaga hästi tuttav ja kes hea meelega sõidutab mind.

Nüüd on jäänud vaid küsimus, et mida selga panna. Dresscode on smart casual.  Marimelli blogist sain väga hea seletuse, et mida see täpsemalt tähendama peaks. Paar mõtet juba eksleb peas ka, aga ilmselt teen mõned päevad enne üritust riide proovimise päeva ja palun ühel inimesel sunniviisiliselt hinnata, mis oleks parim valik mulle. Enda peaga võin äkki väga mööda panna riietusega. Maakas, nagu ma olen :D

Tegelikult riietusest suurem mure on sellega, et mida jalga panna. Selles valdkonnas on mul küll kerge paanika. Tahaks midagi mugavat, aga päris baleriinadega on kahtlane olla :P Kingadega on selline lugu, et mul väga neid pole ja mis on, siis on kas suureks jäänud (jah, ka jalanumber muutub kaalulangusega) või liiga kõrged, et mugavalt end tunda. Aga veel on aega see probleem lahendada.

Kuidas teiega? Kas on plaanis üritust kaema minna?


Haigused ei hüüa tulles

Mis on kõige kindlam trennilaine katkestaja? No muidugi laste haigused. Polnudki tükk aega üks, teine ega kolmas haige olnud. Aga vaadates  positiivselt asjale otsa, võib vaid lohutada end, et vähemalt pole nad kõik korraga haiged.

Algas sellega, et Marek tuli eile koju meeletu kõhuvaluga. Oli kaks varianti - kas midagi kahtlast sisse söönud või mingisugune viirus. Kuna hetkel väga pole kuulnud, et viirus ringi käiks, siis eeldasin esimest varianti. Samas käisid nad eile kooliga Paides laulu- ja tantsupeoproovis. Sealt võis mõne pisiku näppu haarata ka. 

Õhtul läks Margusel olemine kahtlaseks. Jube varakult oli juba unine ja polnud nõus üldse omaette mängima. Jäi ka väga vara magama. Ärkas üles ka ruttu, aga mitte une otsa saamise pärast, vaid oksendamise peale. Ja see ei jäänud öö jooksul viimaseks korraks. 

Õnneks Marekul hakkas juba õhtul olemine paranema ja oksendamiseni ta ei jõudnud. Täna hommikul läks ta igatahes kooli, sest olemine pidi olema väga hea. Selle hea olemise juures mängis oma osa vist ka fakt, et täna on robootika ring, aga kõhuviiruse nähud olid kõik kadunud ja näinud põhjust teda kodus ka hoida. 

Margusel aga nii hästi ei läinud. Hommikul küll enam pole oksendanud, aga selle asemel on palavik ja laps on väsinud. Iga natukese aja tagant jääb sülle magama. Ilmselgelt on tal veel paha olla. Kõige nõmedam on see, et kuigi palavik pole suur, siis õue ikka temaga minna ei julge. Pärast jääb veel haigemaks. 

Kui nüüd fakte vaadata, siis ei peakski kohe kõhuviirust kahtlustama. Ehk Marek sõigi midagi, mis talle ei sobinud. Üle läks tal see haigushoog päris kiiresti. Ja äkki Margus sai eile tuult hoopis ja oksendas sellest, et ila läks kurku vms. Kõik sobiks nagu, aga siis tekiks ainult küsimus, et miks siis minul seest keerama hakkas täna hommikul? 


Kaalukaotuse 10 head külge

Pole ammu ühtegi listi teinud. Täna hommikul jäin peeglisse vaadates imestama, et kus mu tripleboobs on kadunud ja seega mõtlesingi teile kirja panna kümme punkti, et mida positiivset olen kaalukaotuses leidnud senimaani.

  1. Mul on kergem liikuda. Iga jooksusammu peale ei hakka ma hingeldama, treppidest saan kiiremini üles ja peale teist korrust ei ole tunnet, et olen piinakambrisse sattunud. 
  2. Mul on vähem riideid. Hea on see selles mõttes, et riideid on küll vähem, aga nad lähevad kõik selga. Nad olid enamuses osas enne ka mu kapis olemas, aga selles "kui ma peenemaks saan" riiulis. Õnneks seda riiulit mul enam ei ole (mis tähendab, et kui ma järgmised 10-15kg alla võtan, pean kindlasti suurema poodlemise tegema). 
  3. Mul ei ole tripleboobs´e. Teate küll need voldid, mis tisside all on. Nagu oleks kolm rida tisse kokku. Mõnel veab ja on ainult üks lisapaar voltide näol, aga mul oli neid lausa topelt seal. Lisaks ei ole ka enam seljapeal suuri pekivolte (natuke ikka veel on, aga voldiks ma seda enam ei nimetaks). Selle üle on mul isegi rohkem hea meel, sest seljapekivoldid paistavad riiete alt ikka väga rõvedalt välja. 
  4. Peale trenni ma ei näe enam välja, nagu ma oleks hapnikupuuduses tund aega olnud. Suuremana olin ma peale trenni alati näost lilla. Esmalt läksin punaseks, nagu enamus peale korralikku trenni, aga trenni lõpuks jõudsin ma alati punakaslillaks muutuda. Ah, see oli nii nõme. Nüüd saan, nagu teised normaalsed, peale trenni õhetava näoga ringi käia. 
  5. Ma saan kanda kleite. Ja mitte niisama kleite, vaid ka neid ümber keha hoidvaid. Minikleitidest õnneks ma pole kunagi hoolinud, seega kleidi pikkus jääb jätkuvalt emastaatusele kohaseks, aga tõsiselt hea tunne on peole minnes valida, milline kleit mulle kõige enam meeldib, mitte võtta see, mis üldse selga läheb. 
  6. Ma saan kanda normaalseid lühikesi pükse. Eks ma kandsin suuremana ka lühkareid, aga need nägid juba välja sellised "ma olen paks ja mulle ei tehta teistsuguseid pükse". 
  7. Mu nahk on tunduvalt paranenud. Mul ei ole vinne, mu nahk ei ole enam kare, laiguline ega kiskuv. Eks siin on oma roll ka kreemitamisel ja õlitamisel, aga kindlasti ka suurema koguse vee joomisel ja puhtamal toidul. 
  8. Mu seedimine on paranenud. Selline veidi delikaatne teema, aga kui enamus ütlevad, et söögi korrigeerimisel paraneb ka see valdkond, siis minu puhul on võtmesõnaks olnud jooksmine. Mina sain seedimise normaalseks alles siis, kui hakkasin regulaarselt jooksmas käima. Peale seda on vetsus käik kui normaalne hommikurutiini osa. 
  9. Ma saan end kerra tõmmata ilma, et hing kinni jääks või mõni keha osa ära surema hakkaks. Teate küll seda filmidest nähtud stseeni, kus naine istub mõnusas toolis kamina ees. Tõmbab jalad kõhu alla konksu ja tõmbab teki ümber. Võib olla veel loeb raamatutki. Nüüd saan mina ka nii teha. Ja püsida selles poosis kauem, kui minut aega. 
  10. Ma säran! Seda on nii palju mulle öelnud ja ma ise näen seda ka. Kui tuju on ka veidi halvem piisab vaid peeglisse vaatamisest ja naeratus tuleb näole! 

Mida sina oled oma kaalukaotuse juures kõige paremaks muutuseks hindaksid? 


Peksupoisist esmaspäev

Teate, mul on esmaspäevadest kahju! Neid on sajal eri viisil halvustatud läbi erinevate lausete ja piltide. Ja ainult sellepärast, et esmaspäev on see päev, mis teeb lõpu nädalavahetusele. Aga nädalavahetus lõppeks ka siis, kui esmaspäev jääks vahele. Siis oleks teisipäev süüdlane :D

Mulle esmaspäevad tegelikult meeldivad. Ilmselt meeldivad kahe nädala pärast, kui Marekul kool läbi, veelgi enam, aga meeldivad ka praegu. Just selle pärast, et uue nädala algusega on uued võimalused võtta nädalast maksimum, mis välja pigistada kannatab. Nii nagu iga aasta, kuu algus on ka iga nädal justkui uus algus, uus periood mingi asja suhtes.

Mina teen oma kokkuvõtteid nädalate kaupa. Seega on esmaspäevaga alguse saanud uus periood, millest tahan võtta kõik! Enam ei loe, kas olin eelmine nädal tubli või läks just väga nihusti. Nüüd on kõik näitajad nö nullitud ja tuleb teenida uued kilomeetrid, kaloritepõletused ja minutid. Tuleb ette võtta uued menüüd ja neid jälgida.

Nii et ärge suhtuge esmaspäeva kui sellesse jubedasse päeva, kus töönädala rutiin jalaga tagumikku peksab. Võtke seda kui üht päeva oma elus, millest tuleks võtta kõik, mis võtta on!


Nädala kokkuvõte 16.05-22.05.2016 ja kupumassaaži neljas nädal.

See nädal on olnud nii ideaalne, kui vähegi olla üldse saab. Igas valdkonnas on ainult edusammud ja ei oska kohe mitte midagi negatiivset välja tuua.

Trenni olen teinud täitsa asjalikult. Jooksmine on olnud muidugi peamine trenn, aga olen teinud ka veidi lihastrenni challenge´i harjutuste näol ja kõndinud ka päris mitu kilomeetrit maha. Panen lühidal iga päeva trennid kirja:

  • Esmaspäev: tund jooksmist, 48 minutit kõndimist ja 30 minutit lihastrenni 
  • Teisipäev: peaaegu tund aega kõndimist ja 15 minutit lihastrenni 
  • Kolmapäev: 46 minutit jooksu ja 45 minutit kõndimist 
  • Neljapäev: 1 tund ja 40 minutit kõndimist kahes osas, 16 minutit lihastrenni 
  • Reede: 1,5 tundi kõndimist kahes osas 
  • Laupäev: maijooks 43 minutit, pool tundi kõndimist 
  • Pühapäev: 35 minutit jooksmist 
Kokku on see nädal tehtud trenni 10 tundi 28 minutit ja 10 sekundit. Läbitud sai 60,43 km, millest 33,77km kõndides ja 26,66km joostes. Kui trennitunde on üle 10 tunni, siis võib nädala ikka väga õnnestunuks pidada. 

Söömise koha pealt oli lihtsalt super nädal. Tegin endale nädala alguses hommiku, lõuna ja õhtu jaoks söögid karpidesse valmis, et ei oleks libastumisi. Ainult vahepalad sai jooksvalt juurde teha. Aga nii hea mugav on ikka nii, et lähed ja soojendad toidu ja ongi kõhutäis valmis ja ootamas :) 

Ka kupumassaaži sai tehtud kuuel päeval. Ainult laupäevane, jooksupäev jäi vahele. Nahk on nii mõnus pehme ja see massaaž mõjub lisaks sentimeetritele ka venitusarmidele väga hästi. Kõht on tunduvalt ilusam. 

Numbritest siis nii palju, et kaalunumber oli täna hommikul 81,8kg. Vöö ümbermõõt vähenes nädalaga 2cm, reis vähenes 0,5cm, puus 1,5cm ja säär jäi samaks. See nädal oli ehe näide, et kui teha kõik nii, nagu ette nähtud, siis mõjub FitCati kava ikka pagana hästi! :) 

Enne maijooksu 


Maijooks 2016

Heia! Olen nüüd lõpuks kodus ja saan jalad seinale lüüa. Päev on olnud rohkem kui tore, aga väga väsitav samuti. Kusjuures päike, tuul ja kogu ürituse kära väsitasid vist rohkemgi, kui jooks.

Hommik algas meil Margusega juba 5.45. Margusel on siis äratus ja ega minagi magada siis enam ei saa. Hommikusöögini jõudsin seitsme ajal. Sõin veidi suurema portsu müslit piimaga. Teise variandina kaalusin pudru tegemist, aga no ei olnud sellist isu. Isegi müsli ajasin poolvägisi alla.

Sõit algas nõks peale 9-t ja lauluväljaku juurde jõudsin kuskil 11.45 ajal. Enne jooksu oli vaja sada asja ajamist ära teha. Üks neist oli uute tossude soetamine. Käisin sportlandi telgis. Ei hakanud ise umbropsu proovima, vaid otsisin ühe müüja appi. Eeldasin, et on ikka veidi asisem teemat kommenteerima ja soovitusi jagama, kui mina, va algaja.

Abi sain tõesti. Esialgu ei pannud väga hindadele rõhku. Rääkisime jooksu kohta mõned tähtsamad detailid ära ja siis neiu pakkus mulle erinevaid jooksususse. Ühed olid küll väga mugavad, aga hinda nähes pidin häbelikult küsima, et kas veidi madalamast hinnaklassist ka minule sobivaid papusid saaks.

Sai ikka. Lausa erinevaid. Lõpuks osutus mu valikuks Nike Tri Fusion Run. Ja et ikka lõbusam joosta oleks, siis hästi erksad roosad :) Hea on, et sai kaardiga maksta, sest muidu ilmselt poleks raatsinud nii suurt summat automaadist välja võtta :D :D


Enne jooksu saime veel kokku FitCati naistega. Megalahe grupp on meil ikka koos. Ja nii tore oli inimesi, kellega olen suhelnud ja kelle tegemisi jälginud, ka reaalselt näha. Tõmbasime oma FitCati pluusid selga, mis Kati meile teha lasi, tegime pilti ja ajasime veidi niisama juttu.

Siis oli aeg starti minna. Mul oli täitsa hea tunne peal ja läksin vapra sammuga, et esimesse starti saada. Aga ei saanud. No polnud hullu, sest sain teise stardi kohe algusesse end sättida. Kui meie stardipauk kõlas, siis peas käis ainult lause " jookse enda tempos". Aga väga raske on omas tempos joosta, kui tavaline jooksukaaslane, vanker, on puudu.

Ja nii oligi. Kui esimene kilomeeter täitus ja endomondo mulle aja ütles, siis pidin endal kõvasti tuure maha tõmbama. Alla kuue minuti kilomeeter oli ikka üleliia kiire minu jaoks. Läks aega paar kilomeetrit enne, kui sain enda jaoks sobiva tempo kätte.

Seega kuskil veepunktini sättisin enda kiirust ja kui paika selle sain, tuli tempo maha võtta, et vett juua. Tegelikult ei saanudki vett, vaid spordijooki. EI viitsinud seal vee pärast tõmmelda ja võtsin selle, mis esimesena ette jäi.

Jooki võtsin ka veel ühest inimeste enda tehtud veepunktist ja ka teisest ametlikust veepunktist. Ilm oli parajalt palav ja oli hädasti jahutust vaja. Olgugi, et tuul oli päris kõva ja jahe, siis joostes lauspäikese käes, ei piisa sellest.

Kuskil kilomeeter enne lõppu hakkas jalg töntsiks jääma. Või õigemini töntsimaks, sest kilomeetri aeg (6:49) on minu kohta ka veel täitsa kobe. Aga lubasin endale, et kõndima ei hakka. Sain sinnamaani end veetud, siis vean ka lõpuni. Ega kaua saanudki seal halada mõtetes, sest finiš juba paistis ja läbi see jooks oligi.

Väsimust, kui sellist ma ei tundnud. Keha ilmselt tundis, aga ma ei tundnud seda, sest mu keha oli vallanud emotsioonid. Nähes oma lõpuaega olin enam kui eufoorias. Ma tulin jooksma alla 50 minuti ja mu aeg oli lausa alla 44 minuti! Ametlik lõpuaeg oli 43 minutit ja 13 sekundit. Vägev, või mis?!


Kuskil 15 minutit peale lõppu ahhetasin ja ohhetasin õele, kui vägeva jooksu ma ikka tegin. Jah, sportlaste jaoks see pole mingi aeg, aga MINU jaoks olin ma ennast igatepidi ületanud! Lihtsalt niivõrd supper tunne oli peal, et ma ei oska seda sõnadesse panna.

Pärast sai veel sekretariaadist ninni-nänni välja võetud ja FitCati naistega mõned sõnad vahetatud. Siis oli juba väike jalutuskäik autosse ja koju tagasi sõit. Autos vaatasin järgi, et jäin 1657. kohale. Mina olen väga rahul!

Marguse emotsioonid mind nähes ei olnud üldse nii ülevad, kui olin lootnud. Olevat issile väga hea laps olnud ja polnud midagi jonninud. Kuigi ma oleks tahtnud, et ta mind veidi ikka igatseks, siis sain kinnituse, et võin teine kordki Marguse ilusti päevaks koju jätta.


Juuste teemal

Ma olen jube laisk juuste eest hoolitseja. Enamasti lähevad hommikul juuksed patsi ja enne õhtut ma neid ei näpi. Praeguseks on juuksed juba niipalju pikad, et saab ilusti kinni punuda või siis kiiretel hommikutel sobib ka hobusesaba.

Ma ise pole tegelikult üldse rahul sellega. Tahaks kanda juukseid lahtiselt, aga see pole väikse lapsega mugav. Margusel on komme mu juustes mängima hakata ja kuna mu juuksed jätkuvalt on veel suhteliselt lahti, siis on pidevalt peod juuksekarvu täis. Siis võiks ju maha lõigata juuksed, aga see on nii suur muutus ja välja astumine oma tavapärasest mugavustsoonist juuste koha pealt. Olen paaril korral selle plaani võtnud, aga ei ole julgenud siiski teha.

Nüüd lähen uuele katsele. Kuna olen hetkel kaalus, milliseid numbreid nägin viimati kaalul nii umbes 7 aastat tagasi, siis tunnen, et oleks aeg oma välimuse muutusele veidi särtsu juurde anda. Aga ma ei suuda otsustada, kas ma tahaks seda anda pigem värvi näol või siis mõne julgema lõikusega. 

Üks lõikus, mis mind juba eelmisel korral lõikama minnes köitis, on siiani mõttes. See oleks põhimõtteliselt veidi pikem variant poisipeast. Selline, et saaks kerge patsi tukka punuda, aga see oleks patsi tegemiseks ka ainuke variant. Samas juuksed oleks nii lühikesed, et patsi polekski vaja. 


Aga ma tean, et see tukk hakkaks mind kiirelt häirima ja siis oleks pidevalt kas peavõru peas või klambritega kinni esimene osa. Lisaks pole ma üldse kindel, kas minu juuksed ka nii ilusti hoiaks sellise lõikusega (saan aru jah, et pildil on juuksed ikka soengusse sätitud veidi). Pärast on sellised lurud vastu pead ja vot sulle ilusat lõikust :D 

Teine variant oleks värviga mängida. Värvima pean ma nagunii, sellest ei pääse, aga siin jällegi suur otsustamatus, kas minna tumedamaks või heledamaks. See värv, mis praegu pooleldi juba välja kasvanud, ei ole ikka päris see, mida tahaks. Laste käest küsisin, siis Mareli on kindel, et tume pea sobib mulle rohkem. Ta üldse eelistab tumedaid juukseid, sest kui lasteaias üks õpetaja pea tumedaks värvis, siis ta kohe rääkis kodus sellest ja ütles, et õpetaja on nüüd niii ilus :D 

Õnneks ei ole veel kohe homme juuksuri minek ja jõuan veel kaaluda asja. Ise hetkel kaldun heleda poole, aga mis jällegi on minu jaoks väga turvaline valik. Ja kui lõikuses ka suurt muutust ei tee, siis olengi ikka oma turvalises tsoonis. Mis tähendab jällegi edasi oma hobusesabaga käimist. 

Pakkuge mingeid huvitavaid ideid, mida võiks proovida :) 

PS! Kui kellelgi on sellist asja kodus nagu juuretõstja, siis võib ka muljeid jagada, et kui palju sellest  kasu on. Tahaks soetada endale, aga uurin veidi enne maad, et kas on mõtet :) 


Üks päev maijooksuni

Umbes-täpselt 24 tunni pärast hakkan ma sättima end Tallinna poole. Uhh, kui homme samasugune olemine on, kui täna hommikul ärgates, siis ma vist küll suren sinna rajale maha. Hmm, ma ilmselt mõtlen täiesti üle, aga millegi pärast on nii suur elevus, ärevus, hirm ja veel sada tunnet seoses jooksuga. Ilmselt sellest, et pole päris pikalt ju ühelgi võistlusel osalenud.

Minu õnneks tahtis Marek ka täna hommikul rattaga kooli minna. Mistõttu oli minul kohustuslik 4km hommikul kindel plaan. Poleks mul seda "kohustust" lapsi kooli saata, siis täna poleks ma küll sammugi välja astunud. Vähemalt mitte hommikul seitsme ajal :D See aitas natukenegi ennast üles raputada ja päevale veidigi roosamate prillidega otsa vaadata.


Praeguseks on olemine seega veidi erksam, aga siiski on mingi energia või tahtmise puudus peal. Seega võtangi täna vabalt ja ei tee midagi. Lõunal vaja nagunii Marekule veel järgi kooli minna (muidugi jala!) ja siis õhtul veel ujuma. No kui midagi teen, siis ehk istutan avamaakurgid ära.

Kui homsest veel rääkida, siis ajakava saab olema homme tihe. On vaja ühega kokku saada ja siis teisega. Kindlasti veel Katiga kokkusaamine. Lisaks pläkutamisele tahaks maijooksu alal toimuvalt sporditurult endale mingid uued jooksutossud saada. Mu ühed tossud, mis algselt olid jooksu- ja hiljem kõndimistossud andis põhimõtteliselt täiesti otsad. Tald on veel küljes, aga küljed on kõik täiesti puruks ja tald on alt täiesti kulunud. Korralikult ära trööbatud tossud ikka :)

No ja siis muidugi kõige tähtsam - jooksma peaks ka :D Panen siia ka mõned eesmärgid, mida olen ka varem välja toonud ühes või teises postituses, aga nüüd siis ilusti ühes kohas koos:

  • joosta ajaga alla 50 minuti 
  • Joosta terve tee
  • Nautida jooksu! 
Kes veel homme jooksma või kõndima on minemas? 


Noppeid aiamaalt (pildipostitus)

Sel kevadel ei ole ma eriti aiamaad kajastanud siin. Ei teagi miks, sest olen oma kasvandikega sama usinalt tegelenud, kui eelminegi aasta. Või siis äkki olen usinamgi olnud, sest kõik vabad sekundid olen aiamaal veetnud blogisse kajastuse kirjutamise asemel.

kasvuhoone

No täna ma käisin maja ümber pilte tegemas ühe pildiprojekti jaoks ja jäädvustasin veidike oma aiamaad ka üles. Enamus taimedest-seemnetest on juba maas. Jäänud veel loetud kasvandikud, kes ootavad oma aega, et maas juurduma hakata. Aga alustame otsast peale.
porgand
salat
Esimestena läksid maga porgand, till ja salat. Neist kõik on juba oma ninad ilusti välja ka pistnud. Järgmisena läks maha kaalikas. Ma ei jälginud mingit järjekorda, et kuidas peaks panema. Panin sellest järjekorras, nagu seemned sai ostetud. Kaalikas on ka omadega juba maa peale jõudnud.
Vahepeal istutasin murulaugu ka ümber oma uue koha peale. Siis läks maha hernes. Hernest meil eelmine aasta üldse polnud. Kuna aga lapsed hea meelega herneid söövad suvel, siis panime seekord lausa terve peenra pikkuses kahes reas neid.

kaalikas
Sibul oli järgmine ohver, kelle ma mättasse lõin :D Esimene pool läks punast sibulat, teine pool tavalist. Kuna eelmine aasta jäi ikka väga väheseks sellest, mis maha sai pandud, siis läks seekord topelt rohkem seemet maha.
sibul
Viimasena läks seemnetest aiamaale punapeet. See veel ei ole välja nina pistnud, sest maha sai ta alles hiljuti. Seemne ostmine venis kuidagi ja no nii ta läks.

hernes
Aga enne punapeeti said pooled tomatid kasvuhoonesse pandud. Eelmise aasta kogemusest me seekord kottidesse ei istutanud, aga puhtust tahtsime ikka hoida. Seega proovisime maha panna selle katte, mis maasikatele pannakse. Eks näha ole, kuidas neile mõjub see.

Kapsad
Vahepeal sai kaks rida maasikaid ka maha pandud. Lubasin küll kunagi siia kolides, et ei hakka maasikatega mässama, aga no isu oma maasika järgi on ikka nii suur. Ja lastel hea ka hommikul võidu peenrasse joosta, et kes enne esimesed maasikad nopitud saab.

maasikad
Peale maasikate istutust tegin ühes jutis kapsaistutuse ka ära. See aasta tuli taimi väga vähe üles ja on kõik sellised nadivõitu. Kuna aga borši tegemist see aasta ei tule (meil veel päris palju suppi alles eelmisest aastast), siis väga palju seda kapsast maha ei tahtnudki panna.

lillkapsad
Viimasena said praegu maha pandud taimedest mulda lükatud kasvuhoone kurgid. No ma ei tea, kas neile see must kate ei meeldinud või mis, aga nad surid poole päevaga peaaegu täitsa ära. Üritan nüüd neid kuidagi poputada, et ehk mõnestki saab veel elulooma, aga suurt lootust ma ei hellita :( Aga sellest väga hullu midagi ei juhtu ka. Toas olevate kurkide poolt on meil hooaeg juba suure hooga lahti läinud ja ehk siis saame tubaste ja avamaa kurkidega hakkama, kui peaksidki kõik viis taime ära surema.
suvikõrvitsad
Veel ootavad oma aega suvikõrvitsa taimed. Kuna siin lubas paar ööd veel külma, siis pole julgenud neid õue istutada. Aga hiljemalt uue nädala alguses panen need maha ära. Lisaks on mul terve topsitäis lillkapsataimi kasvamas. Nad on alles nii pikukesed, et istutamisest pole veel juttugi. Loodan, et nad kosuvad nüüd kibekiirelt ja varsti saan nad ikka maha panna.

aiamaa
Ka mõned põõsastomatid, mis enam kasvuhoonesse ei mahtunud, lähevad õue aiamaale. Ja muidugi avamaakurgid, mis ootavad, et Priit nende kasvulava kokku laseks kruvidega. Kaks paprika taime ootavad ka veel istutamist. Kui kurgid peaks ära surema, siis on neile kasvuhoones koht olemas. Kui ei sure, siis tuleb neile see koht veel tekitada.

selfie ka vahele taimedele :D 
Pildistamise lõpetuseks ärkas unekott ka üles. 

3 päeva maijooksuni

Täna tegin viimase jooksu enne maijooksu. Tunne oli täitsa hea. Võtsin vaikselt ja tegin rahuliku sörgi. Ei ajanud end hingeldama, ei hakanud pistma, ei olnud tunnet, et enam ei jõua ja peaks kõndima hakkama. Täpselt nii, et sain rahulikult Marekuga juttu ajada, kuni ta koolini jõudis.

Ajaliselt sai veidi aeglasem jooks, kui laupäeva joosta tahaks. Samas laupäeval ei ole mul käru ka kaasas, mis tempot alla tõmbab. Laupäeval on üldse väga paljud tingimused teised, kui oma tavalistel jooksudel.

Võtame kasvõi maapinna. Mu enamus jookse möödub mööda lahtise kruusaga teid. Ei ole väga neid lõike, kus saaks vankri veerema lükata ja siis ise järgi joosta. Ikka lükkan, kolm sammu jooksu ja jälle lükkan. Mõned lõigud on ka nii hullud, et jooksengi üks käsi kärust kinni hoides.

Laupäeval seda muret ei ole. Aga ilmselt on Tallinnas suurem tuul, kui mina olen harjunud. Ka siin on väga tuuliseid ilmasid, aga ma lihtsalt ei käi nendel aegadel jooksmas. Käin enmasti ju hommikul ja siis pole väga tuult. Või kui on, siis valin muu liikumisviisi, mitte jooksmise.

Laupäeval on kindlasti ka elevus suur, mis omakorda ühest küljest raskendab jooksmist, teisest küljest annab jälle juurde motivatsiooni pingutada. Et ikka enda jaoks hea ajaga lõpetaks. Kuigi sel võistlusel reklaamitakse mitte võidu tegema, siis mina teen ikka. Iseendaga. Mitte "kuni veri väljas", aga tahan endale head aega saada sellelt võistluselt.

Kas ma saan parema aja, kui eelmisel korral maijooksu joostes? Kindlasti! Käisin maijooksul 2014 aastal ja siis oli mu aeg 52 kopikatega. Sellest kirjutasin täpsemalt SIIA vajutades. Siis oli mu jooksuvorm ka absoluutselt teine, kui praegu. Siis läksin ma rada läbima. Seekord lähen ma jooksma!


Toiduteisipäev 17.05.2016

Toiduteisipäev on postitustesari, kus kirjutan üles ühe päeva toidud, olenemata, kas sel päeval on toitumine 5+ või alla igasuguse arvestuse. Kirja lähevad kõik ampsud, näksimised ja ka õhtused voodis söödud salaampsud (neid loodetavasti siiski ei tule). Kommentaaridena on alati oodatud konstruktiivne kriitika, kiitused, lohutused jne.

***
Hommik algas varakult täna. Juba 5.40 ajas Margus oma silmad lahti ja muidugi pidi ka minu omad lahti ajama. Vaja virgutuslonks rinnast võtta ju ja siis minna maailma avastama. Viis minutit suutsin veel ise pikali olla peale rinna andmist, aga siis ajasin ka jalad alla.

Söömiseni ei jõudnud ise aga nii pea. Seitsme ajal andsin Margusele pool banaani, et tal õues olles kõht väga tühjaks ei läheks. Ei teadnud ka, kas ta jääb õues magama või ei. Kuna ei jäänud, siis sai veel tuppa jõudes natuke unerohuks tissi ka ja siis tuli unedemaa külla. 

Kui laps saab magama pandud, on aeg emmel sööma asuda. Tegin eile jälle müslit. Nüüd oligi äkki juba kaks nädalat vahet jäänud, kus müslit ei ole söönud. Paras aeg jälle mõned päevad seda toitu ka süüa. Seekord sai müsli sisu natuke retseptist mööda, sest mul olid aprikoosid otsa saanud, aga panin nende asemel goji marju. 


Järgmine söögikord oli Margusel 11 ajal. Söögiks oli riisipuder. Ma ei saanudki aru, mis tal oli, aga peale kolme ampsu ta enam süüa ei tahtnud. Andsin siis rinda ja kutt jäi sinna otsa magama. Ise polnud veel kaht tundigi üleval olnud.

Mul oli valida, kas lähen koos temaga magama või lähen lõunasööki tegema. Valisin magamise. Päris hea oli 1,5 tundi põõnata koos kutiga.

Lõunasöögiaeg saabus siis alles peale und. Kuna tegin seda puupliidil, siis venis see veelgi kaugemale, kui ise lootsin. Sööma saime alles kuskil kahe ajal. Minul toiduks tatraroog kanaga, Margusel kana ja kartul (millest kartul jäi tema poolt puutumata, aga kana pandi kõik nahka).


Täna oli üks neist päevadest, kus Margus nõudis ka kolmandat lõunaund. Selle sai ta õues magada, kuni ma pakke ühest õue otsast teise tassisin. Ikka käsitsi, et trenni eest oleks. Kui kutt üles ärkas, siis käisime võtsime mõned rabarberid tuppa kaasa. Kati pani kavasse mõned rabarberi smuutid üles ja muidugi tuli kohe ära katsetada.


Nii tuligi järgmiseks toidukorraks vahepala rabarberismuuti. Margus sõi veidike niisama paljalt rabarberit ka kuni jook valmis sai. Ja siis pani smuutit veel peale ka. Algul natuke tundus vist võõras smuuti hapukus, aga pärast kaht lonksu nõudis kõva häälega juurde :D Marelile maitses ka, Marek ei tulnud proovimagi, nagu ikka.

Et õhtul väga pikk söömata olek ei tuleks ja ette nähtud söögid ikka söödud saaks, siis tegin seitsme aeg veel õhtuse tomatise hakkliha soojaks. Eile tegin suurema portsu ja nii hea on nõnda tegemiste vahepeal kiirelt söök "valmis" saada. Tänast lõunasööki tegin ka lausa neli portsu - üks tänaseks, ülejäänud kolmeks järgnevaks päevaks.

Margus sõi veel mõned kanatükid, aga seekord võttis kartulitükke ka lisaks. Äkki umbes 5 tükki mõlemast sõi. Siis sai veel ikka tissi ka peale. See viimane niitis jällegi vaese lapse nagu nuiaga maha ja ööuni oli kohal. Mina veel magama ei lähe. Lõpetan siin ära ja hakkan veel kupumassaaži tegema. Ja natuke võimlemist on ka veel ees ;) 

Aga päevaga olen väga rahul. Söömine ideaalilähedane ja liigutada sai ka ennast pisut :) Eks mul vaja nüüd eriti tubli olla, sest muidu see seitse sinna kaalule ei tule kuidagi kuu lõpuks. Natuke kahtlane tundub selle saavutamine ka siis, kui iga päev nii tubli oleks, kuid eks me näe seda kuu viimasel päeval.

Kaal: 84,2kg


Nädala kokkuvõte 9.05-15.05.2015 ja kupumassaaž vol3

Siit tuleb üks nädala kokkuvõte. Ma ei teagi, kas olla nädalaga rahul või mitte. Ilmselt peaks olema, aga miski sees ikka kripeldab, et võiks olla parem. Ah, nagu ikka surun selle kripelduse alla, sest kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis olen ju tubli! Aga jah, võiks natuke veel tublim olla :D Ühesõnaga võiks ma nii jätkata lõpmatuseni. Eks igaüks ise otsustab, kas tema arvates olen olnud tubli või mitte. Seega numbrid on sellised.

E: jooks 45 minutit, ratas 22 minutit + 2 tagumiku challenge´i 1 päeva harjutused 
T: Peaaegu 2,5 tundi kõndi. Seda kolmes jaos 
K: 42 minutit ratast (kahes osas) + 2 tagumiku challengei 1 päeva harjutused 
N: tund kõndi ja nõks üle tunni (intervall) jooksmist + 2 tagumiku challenge´i 2 päeva harjutused 
R: 31 minutit jooksu ja veidi üle tunni kõndimist + 2tagumiku challenge´i 1 päeva harjutused 
L: tagumiku challenge´i harjutused (ühest 1 päev, teises 3 päeva) - sain mõlemal challenge´il esimese taseme läbi. Uuest nädalast uue taseme juurde. Võtan miskit vist veel juurde. 
P: PUHKEPÄEV! 


Kokku läbitud 56,57km, trenni tehtud ajaliselt 7 tundi ja 58 minutit ja kaloreid kulutatud trenniga üle 5000 :) 

Järgmine nädal tuleb ilmselt veidi tagasihoidlikum, sest neljapäev ja reede on plaanis väga vaikselt võtta. Et ikka laupäevaks oleks keha ja vaim välja puhanud :) Kes veel laupäeval jooksma minemas? 

***

Et ei peaks veel üht kokkuvõtte postitust täna tegema, siis panen kuputamise muljed ka siia kirja. Mhh, see nädal pean pea norus ütlema, et pole väga palju masseerimiseni jõudnud. No päevad on lihtsalt käest nii läinud ja päris mitu õhtut olen koos Margusega magama vajunud olenemata, et olen endale lubanud mitte magama jääda. Aga väsimus on nii suur olnud. 

Kuna sel nädalal läks suure une raisku paaril päeval  masseerimine, siis võtsin nüüd plaani, et hakkan hoopis hommikuti kupuga end mudima. Täna tegingi hommikul kohe peale ärkamist. Ütleks, et hommikul on see mudimine vähemalt sama mõnus kui õhtul enne magama minekut :) ja kui õhtu on aega ja soovi, siis võib ju õhtul teist korda lisaks teha.  

Numbrid ka kirja. Kuna hakkasin nüüd ikka kõhult ka tegema (küll väiksema intensiivsusega ja mitte igapäevaselt), siis pean ära mainima, et vöö ümbermõõt kahanes sel nädalal 2cm. Kuna see oli päris pikalt ühe koha peal seisnud, siis olin väga häppi vöö ümbermõõtu mõõtes. Puusalt läks jälle 1cm, kintsult 0,5cm ja säär jäi samaks, mis eelmine nädal. 

Lubasin see nädal siis pilti ka. Panin Priidu hommikul oma koibi pildistama. Ütlen juba ette, et minu arvates pole ikka pildi pealt suurt vahet näha, aga ma ise tunnen küll vahet. Püksid on ikka tunduvalt paremini jalas. Mis sellest, et ümber on ikka veel. Jalad pole enam nii laigulised ja nahk on hulga pehmem ja käele mõnusam katsuda :) 


PS! See sinikas viimasel pildil on näide, millised sinikad mulle niisama tekivad. Aga peale kupumassaažiga alustamist on neid isegi vähemaks jäänud :) 


Neljas kuu FitCatiga - võrdluspilt

Nädala sees täitus neljas kuu, mil olen oma toitumist ja trenni teinud FitCati kavade järgi. See kuu oli üle pika aja üks kuu, kus tundsin, et olen ennast uuesti üles leidnud sellel raskel ja konarlikul kaalulangetuse teekonnal.

Ega pikka juttu polegi mõtet rääkida. Lähen kibekiirelt numbrite juurde, sest enamasti need huvitavad teid kõige enam. Neljanda kuuga vähenes vööümbermõõt 3 cm, seega on kadunud FitCati ajal vöölt 18cm. Kui enne seda kuud sain küll aru, et mõõdud on vähenenud, siis praegu number 42 suurust pükse jalga tõmmates jõuab reaalselt kohale, et tegelikkuses on ka mõõdud väiksemad. Lisan vist ära, et jaanuaris oli mu püksi number 46/48.

Kaalu on see kuu läinud vähem, kui lootsin. Kaks kilokest. Aga kuna tean, et cm-id on kadunud nii vöölt, puusalt kui reielt täitsa ilusti, siis kurb pole ma üldse selle numbri üle. Jah, saaks paremini, aga nagu Kati ise mulle toetuseks ütles, et vahel tuleb elu vahele ja kõik ei ole nii ideaalne kui tahaks, seega ei tasu olla pettunud. Ja ei olegi.

Kokku on kaalu FitCatiga kadunud juba 12,2kg. Kuna enne seda toitumiskava sain jaanuari esimese 12 päevaga ka veidi kaalu langetada, siis selle aastanumbri sees on kaalunumber vähenenud lausa 15,7kg. Hip-hip-hurraaa!

Kui toitumiskava jälgimise koha pealt numbreid välja tuua, siis ilmselt olen toitunud nii umbes 75% kava järgi. Seega võime kõik ainult aimata, kui head numbrid siin oleks, kui ma 100%-selt Kati nõuannete järgi toimetaks. Üritan ikka iga kuu selle ilusa 100% juurde jõuda, aga nagu ikka - elu tuleb lihtsalt vahele. Eriti, kui sul on kolm last.

Panen siia väikse pildi võrdluse ka. Ja kas keegi julgeb öelda, et ma olen ebaõnnestunud omadega?



9 päeva maijooksuni

Maijooksuni on 9 päeva! Ma ei tea, kas see on mul närvidest või mis, aga alati, kui mõni jooksuvõistlus hakkab lähenema, tuleb mul sada häda külge. Täna hakkas siis see neer, mis ka raseduse ajal pidevalt valutas, endast jälle märku andma. Sai juba siis ju kontrollitud, et viga miskit pole, seega lasen vaikselt selle torkimise üle, vähemalt seni, kuni see mu elukorraldust segama ei hakka.

Lisaks neerutorgetele hakkas üks põlv ka naljakalt käituma. Olen täheldanud, et kui olen kavast mööda (loe: maiustanud) söönud, siis hakkavad põlved valutama. Mis seos asjal on, ei tea, ehk jällegi alateadlikult loodud seos, aga nii ta kipub olema. Igatahes määrisin oma põlved uue kreemiga (soojendav massaažikreem aaloega) sisse ja mõju oli tunda juba päris kiiresti.

Täna oli ette nähtud jooksutrenn. Kuna ma jooksen peaaegu alati vankriga ja hommikul vara, siis mõtlesin, et peaksin ikka vähemalt korra enne maijooksu proovima selle 7km läbida ka ilma vankrita ja/või päevasel ajal. Täna oli siis see õnnistatud päev, kus võtsin ette keskpäevase jooksu. Küll vankriga, aga siiski.

Täna oli just hea päev seetõttu, et a) päike paistis lagipähe b) tuul tahtis minema lennutada c) olemine polnud üldse pikamaa jooksu moodi. Ühesõnaga oli oodata väga jubedat jooksu ja nii ka läks. Ei aidanud ka see, et võtsin ette tavalise jooksu asemel intervalljooksu (nagu kava ette nägi).

Pool jooksu ma üritasin aru saada, kes on see inimene, kes üldse tahaks sellisel kellaajal ja sellistes oludes jooksma minna. Lisan veel, et suutsin olemise selle võrra veel hullemaks teha, et kõht oli liiga täis jooksma minekuks. Paar korda tundsin, et see hea lõunasöök tuleb samad teed pidi tagasi, kust ta alla oli läinud. Aga ega ma toidu raiskaja pole- võtsin tempot aeglasemaks ja sain edasi piinelda joostes.

Ring, mille läbimiseks valisin, ei soosinud ka üldse head aega. Esimene sats, kus tuul oli külje pealt, oli äsja lahti lükatud kruusa tee. Ilma vankrita poleks nii hull olnudki, aga vanker ei veerenud üldse seal teel. Seega ma pidin kogu aeg seda vankrit nagu segane nügima ja hoidma teda õigel rajal. Kividega on see tore asi, et nad kipuvad vankri kraavi ajama, kui ühe käega ainult lükkan. Joosta aga kaks kätt vankri küljes on väga nõme. Ja raske.

Kui asfaltile jõudsin, oli jälle tuul nii vastu kui vähegi sai. Vaatame positiivsest küljest - vähemalt Margusele ei puhunud vankrisse tuul. Jooksu pooleli ikka mimgi megatuule pärast ju ei jäta! Ausalt see ei käinud isegi peast läbi, sest tol hetkel oleks edasi või tagasi minnes mõlemat pidi üle 3km minna ja selle maa kõndimisest polnud ma huvitatud.

No läbitud ma selle 7km sain. isegi veidi peale, sest keeldusin läbi küla jooksmast sellisel aeglasel tempol :D Jooksin siis ümber küla ja tuli 1km otsa. Koju jõudes oli tunne, nagu oleks topelt rohkem ära jooksnud, aga vähemalt joostud sain. Nüüd palvetan, et 21. mail on pilves ja tuulevaikne ilm. Kui suur tõenäosus selleks on?



Blogimisest eri külgede pealt

Mul on juba pikemalt draftides seismas üks postitus blogimisest. Olen seda peaaegu lõpetanud ja siis jälle alustanud algusest ja pooleldi valmis kirjutanud ja siis jälle poole kustutanud. Mul on sellega seoses nii palju erinevaid mõtteid, et ei oska kohe kuidagi neid ühtseks tekstiks sättida. Aga nüüd, kui blogimisauhinnnad tulemas ja oleks sobilik blogimisest veidi põhjalikumalt kirjutada, proovin ühest otsast alustada ja vaatame, kuhu ma oma mõtetega jõuan.

Miks ma blogin? Ilmselt ei saa ma piisavalt ennast tühjaks rääkida ja on vaja kuhugi oma mõtteid, ideid ja muud peas keerlevat suunata. Nii ma kirjutangi nagu kirjutaks mõnele tuttavale. Olgu selleks kasvõi tuleviku mina, kes kunagi siit blogist mingi asja kohta meenutamiseks täpsemat infot otsib.

Kellele ma blogin? Eelkõige iseendale. Natuke vähem tuttavatele, kellega ehk igapäevaselt või nädalaselt ei suhtle. Natukeses osas ikka nendele lugejatele ka, keda ma ehk reaalelus ei tunne, aga tean, et elavad mu tegemistele kaasa ja sellest motivatsiooni saavad.

Miks ma blogin nii mitme asja kohta? Kui ma blogi alustasin, siis oli see puhtalt kaalukaotamise teekonna kohta. Ei osanudki arvata siis, et see blogi nii laiahaardeliseks läheb. Aga mingi hetk hakkasid asjad omavahel rohkem seotud olema ja nii need uued teemad sisse sai toodud. Ma ei teagi, kas see on pigem kahjuks või kasuks blogi koha pealt, aga mulle endale meeldib kirjutada oma tegemistest erinevatel rinnetel. Näiteks hetkel, kui jälle keskendun peamiselt kaaluteemadele, siis tundub endale, et blogis on midagi vajaka. Ilmselt vajan seda mitmekülgset kirjutamist rohkem, kui lugejad :D

Miks ma nii avalikult blogin? Mhh, ma ilmselt jagan tunduvalt rohkem oma laste pilte, kui teised blogijad ja ka elukoht on mul siin suhteliselt täpselt välja toodud teatud kohtades (vähemalt valla, küla täpsusega. Isegi äkki mõne koha peal talunimi öeldud). Ärge arvake, et ma pole mõelnud, et mis siis kui keegi seda infot ära kasutab. Olen küll. Mul isegi vahepeal oli väike paranoia (ma pikemalt ei hakka sel teemal kirjutama, saaksite väikse kõhukrambi naermisest) ja sel perioodil tõmbasin ka veidi tagasi piltidega. Aga üldiselt on mul seisukoht, et lähtun postituste sisu ja pilte valides enda sisetundest. On päris palju teemasid, mida ma siin ei ole puudutanud ja ei puuduta ka. Mul on ikka endal nö piirid olemas, mida ma ei ületa postitusi tehes. Ühesõnaga olen suhteliselt avatud inimene ja kui tunnen mõne pildi-asja üle uhkust ja tahan sellega eputada, siis seda teengi.

Kas ma küsin kaasosalistelt luba, et neist blogin? Jah, Priidu poolt on mul luba kirjutada, millest tahan. Aga mõndade postituste puhul küsin tema käest uuesti üle, kas on ikka ok või lasen tal lausa enne läbi lugeda. Enamasti mühkab ta selle peale vaid ja siiani pole veel kordagi öelnud, et ära nüüd seda küll kirjuta. Mareku käest küsin ka juba luba. Ta on pigem see tüüp, kes vahel mõnda ägedat pilti vaadates ütleb, et pane see ka ikka blogisse. Olen talle seletanud ära, et need pildid on kõigile vaatamiseks ja vahel on ka olukordi, kus ta ütleb, et ära seda kuhugi üles pane ja siis ma ei pane ka. Mareliga olen ka sellest rääkinud, aga ta veel väga ei hooma kogu seda teemat. Kuskil aasta pärast kindlasti juba uurin ta käest üle, et kuidas ta sellesse suhtub. Margus on ainuke, kes on antud hetkel sundolukorras ja peab olema nõus, sest ma ei suuda tema ba-ba ja bu-bu-de seast aru saada, mis on nõusolek või keeldumine.

Kas ma olen mõelnud blogimise lõpetamise peale? Jah. Isegi päris mitmeid kordi. Seda on vist iga blogija mõelnud. Eelkõige just laste pärast. Ilmselt kui lastele nendest kirjutamine vastumeelseks saab, siis panengi blogi kinni või hakkan väga kitsa piiriliselt ainult enda tegemistest kirjutama.

Kas ma blogin asjade ja raha pärast? Ei, kindlasti mitte. Ma isiklikult olen saanud ikka suhteliselt vähe asju sponsorluse korras. Ei viitsi väga ka päevast päeva omale toetajaid otsida, nagu päris paljud teevad. Paar üksikut korda olen ise kirjutanud, kui midagi sellist huvitavat olen leidnud. Olen saanud nii positiivset, kui negatiivset vastust. Samas julgen öelda, et enamuses siia blogisse jõudnud arvustused on ikkagi sellised, kus keegi ise mulle on kirjutanud ja uurinud, kas tahan katsetada. Otseselt raha olen oma blogimise eest saanud väga vähe, alla 100 euro :D On küll pakutud selliseid diile, et kuule kirjuta ja me maksame, aga enamasti olen väga detailsed kriteeriumid ette pannud, mis jällegi ei ole vist sobinud (a ´la, et kui mulle ikka ei meeldi, siis nii ka kirjutan).

Kes peaks mu blogi lugema? Ei peagi tegelikult. Ma ei pane oma blogi kinni, kui üleöö peaks lugejaskond kahanema meeletult. Samas ei hakka ma ka rohkem kirjutama, kui järsku palju huvilisi juurde tuleb.Aga ma ise näen oma blogil päris mitut erinevat sihtgruppi, keda võiks see blogi huvitada. Eelkõige vist lastega emad (või ka isad on alati teretulnud), kes saavad end samastada või just vastandada teatud olukordades. Lisaks kaaluga maadlevad inimesed, kes ehk saavad siit natuke motivatsiooni, inspiratsiooni ja vahel ka seda "oh, ma pole ainuke" lohutust. Järjest enam leiab mu blogist lugemist ka aia ja maja arendamisega hõivatud inimesed. Remont liigub küll teosammul ja kajastamist leiab nii kord kuus, aga aiamaast saab nüüd kuni sügise lõpuni järjest enam lugeda.

Aga kui üldise pilguga vaadata, siis enamasti võiks mu blogi huvi pakkuda neile, kes otsivad lugemiseks sellist mitte nii teaduslikku teksti. Jah, mul on mõned sellised natuke akadeemilisemad postitused ka, aga ka nende puhul püüan nipid ja trikid siia kirjutada läbi enda praktika, mitte praktiseerida copy-paste meetodit.

Miks minu arvates nii paljud inimesed blogima on hakanud? Olen selle üle mitmeid kordi juurelnud, kui jälle tuleb Facebookis postitus stiilis "tahaks blogi pidada, millest võiksin kirjutada?". Kindlasti on mingi osa, kes loodab, et peale kaht postitust sajab kingitusi uksest ja aknast. Teised ehk tahavad lihtsalt tuntust. Kolmas osa vist tahaks end väljendada, aga ei saa täpselt aru, et mis valdkonnast oleks tore kirjutada.

Ja siis on grupp inimesi, kes vaikselt kuskilt oma nurgast alustavad. Nad ei reklaami enda blogi kohe esimesest postitusest alates (nagu välja paljud teevad) ega tee sadamiljon loosimist. Lihtsalt eksisteerivad ja ajapikku tuleb ka neile lugejaid, kui on hea blogi. Kui ei ole, siis ei tule, aga blogija ise ei tee sellest numbrist, sest ta tunneb end oma pesas hästi. Ja see ongi kõige olulisem!

Miks minu arvates on blogimisel kohati paha maik juurde tulnud? Ilmselt just nende "ühepäeva liblikate" pärast. Need, kes loodavad, et peale esimest postitust on nad üle maailma kuulsad. Selleks nad topivad oma blogi linki igasse võimalikku kohta ja teevad miljon loosimist (mille pilti topivad ka igasse kohta) ja inimestelt tuleb selline üldistav pahameel, et jälle üks blogija spämmib.

Enamasti on need üliaktiivsete lingijagajate blogid hiljemalt kuu aja pärast vaikusesurma vajunud või kirjutaja on suure hurraaga alustanud uut blogi uuel teemal, sest see eelmine polnud ikka päris tema teetass. Sellistele vaatan ise ka natuke altkulmu "püüa natuke end ohjeldada" pilguga.

Seega ma arvan, et kui inimeses ei läheks hulluks oma blogide reklaamimise ja loosimiste tegemistega, siis ei leia ma põhjust pahameeleks blogide suunas. Kuigi ilmselt üks nö perekooli kägude sugukond jääb ikka, kellele jäävad ette kõik vähegi tuntud blogijad ja nemad leiavad alati põhjuse, miks need blogijad on üks paras jobude kamp.

Kas minu poolt on võimalik EBA valimisel hääletada? Jah, on küll. Olen end üles andnud eluliste blogide valkonnas. Aga arvestades, kui palju teisi häid bogisid selles valdkonnas on, siis ma üldse ei arvagi, et keegi mu poolt hääletab :D Ausalt, isegi ma ise ei hääletanud enda poolt ja valida üks, kelle poolt hääletada, oli ikka päris raske.

Vot nii palju siis saigi kirja minu blogimisest. Kui teil on sellega seoses mingeid küsimusi mulle, siis võite kommentaaridesse lisada ja vastan hea meelega :)




Toiduteisipäev 10.05.2016

Hommikusöök oli täna väga varajane. Pidin tegema pannkooke kohupiimaga, aga aega polnud nii palju. Seega läks söögiks ainult kohupiim. Margusele tegin hommikuks riisiputru. Kellaaeg oli meie hommikusöögi ajal 6-6.30 vahel. Kuna koduseinte vahele enne kaht polnud lootust jõuda, siis võtsin Margusele kaasa tee peale ühe püree igaksjuhuks ja ise lootsin kas vastu pidada päeva või siis kuskilt poest vahepeal läbi lipata.

Margusel oli järgmine söögikord poole kümne ajal ja selleks oli täpselt kolm ampsu püreed. Ei olnud nõus unise peaga väga sööma. Peale selle sai umbes 11 ajal sama palju jäätist, mida meie kooli 1.klassi lapsed ise tegid piimandusmuuseumis (kirjutasin sellest SIIN).  Mina ise sain ka natuke seda jäätist. Kirjutasin selle vahepala arvele.

Margusele andsin ülejäänud püree, mis hommikusest katsest alles jäi, siis, kui kooli juurde tagasi jõudsime. Kell oli siis pool üks. Sõi selle ära, aga kuna uni oli ka nii suur juba, siis eelistas vankris magamajäämist söömisele. Seega saigi ta korralikumalt süüa (või õigemini juua, sest sai tissi) siis, kui poole kahe ajal koju jõudsime. Sõi ära ja magas edasi. Päev oli olnud piisavalt väsitav tema jaoks.

Ise sain sööma kahe ajal. Tegin tatart hakklihaga. Hea, lihtne ja kiirelt valmiv. Eriti kuna tatar oli eelnevalt valmis keedetud. Kõht hakkaski vaikselt juba urinat tegema peale sellist sisutihedat päeva.



Veerand nelja ajal, kui Margus ärkas, siis sai ta natuke putru veel. Ega ta väga seda süüa tahtnud, rohkem nillis seda kurki, mis mul magamistoa aknal kasvas ja ootas ära söömist. Andsin siis talle selle. Ise võtsin ka ikka ampsu, ikka selle hooaja esimene kurk :)


Õhtuks tegin tüümiani- kanapastat. Kuigi nimi on pasta, siis tegelikult käivad sisse originaalis riisinuudlid, minu puhul lihtsalt riis. Kuna sinna sisse läheb ka vahukoor, siis see roog on nii mõnus ja siidine kuidagi :D usun, et te ei kujuta ette siidist toitu, aga täpselt nii ta suule tundub.

Sellega oleks pidanud mu toidukorrad läbi olema. Aga kui ma õhtul kasvuhoonest möllamast tulin, siis oli jube kamaisu (mille tekitas Instas Merje pilt). Ja ilmselgelt pidin ma ikka suure tassi seda tegema ja pärast natuke jõhvikaid ka peale nosima. Ise samal ajal end kirudes, et nii see seitse kuu lõpuks küll kohale ei tule. Eriti arvestades, et emadepäev pani väikse tagasilöögi kaalule.

Kaal: 85,3kg