9 päeva maijooksuni

Maijooksuni on 9 päeva! Ma ei tea, kas see on mul närvidest või mis, aga alati, kui mõni jooksuvõistlus hakkab lähenema, tuleb mul sada häda külge. Täna hakkas siis see neer, mis ka raseduse ajal pidevalt valutas, endast jälle märku andma. Sai juba siis ju kontrollitud, et viga miskit pole, seega lasen vaikselt selle torkimise üle, vähemalt seni, kuni see mu elukorraldust segama ei hakka.

Lisaks neerutorgetele hakkas üks põlv ka naljakalt käituma. Olen täheldanud, et kui olen kavast mööda (loe: maiustanud) söönud, siis hakkavad põlved valutama. Mis seos asjal on, ei tea, ehk jällegi alateadlikult loodud seos, aga nii ta kipub olema. Igatahes määrisin oma põlved uue kreemiga (soojendav massaažikreem aaloega) sisse ja mõju oli tunda juba päris kiiresti.

Täna oli ette nähtud jooksutrenn. Kuna ma jooksen peaaegu alati vankriga ja hommikul vara, siis mõtlesin, et peaksin ikka vähemalt korra enne maijooksu proovima selle 7km läbida ka ilma vankrita ja/või päevasel ajal. Täna oli siis see õnnistatud päev, kus võtsin ette keskpäevase jooksu. Küll vankriga, aga siiski.

Täna oli just hea päev seetõttu, et a) päike paistis lagipähe b) tuul tahtis minema lennutada c) olemine polnud üldse pikamaa jooksu moodi. Ühesõnaga oli oodata väga jubedat jooksu ja nii ka läks. Ei aidanud ka see, et võtsin ette tavalise jooksu asemel intervalljooksu (nagu kava ette nägi).

Pool jooksu ma üritasin aru saada, kes on see inimene, kes üldse tahaks sellisel kellaajal ja sellistes oludes jooksma minna. Lisan veel, et suutsin olemise selle võrra veel hullemaks teha, et kõht oli liiga täis jooksma minekuks. Paar korda tundsin, et see hea lõunasöök tuleb samad teed pidi tagasi, kust ta alla oli läinud. Aga ega ma toidu raiskaja pole- võtsin tempot aeglasemaks ja sain edasi piinelda joostes.

Ring, mille läbimiseks valisin, ei soosinud ka üldse head aega. Esimene sats, kus tuul oli külje pealt, oli äsja lahti lükatud kruusa tee. Ilma vankrita poleks nii hull olnudki, aga vanker ei veerenud üldse seal teel. Seega ma pidin kogu aeg seda vankrit nagu segane nügima ja hoidma teda õigel rajal. Kividega on see tore asi, et nad kipuvad vankri kraavi ajama, kui ühe käega ainult lükkan. Joosta aga kaks kätt vankri küljes on väga nõme. Ja raske.

Kui asfaltile jõudsin, oli jälle tuul nii vastu kui vähegi sai. Vaatame positiivsest küljest - vähemalt Margusele ei puhunud vankrisse tuul. Jooksu pooleli ikka mimgi megatuule pärast ju ei jäta! Ausalt see ei käinud isegi peast läbi, sest tol hetkel oleks edasi või tagasi minnes mõlemat pidi üle 3km minna ja selle maa kõndimisest polnud ma huvitatud.

No läbitud ma selle 7km sain. isegi veidi peale, sest keeldusin läbi küla jooksmast sellisel aeglasel tempol :D Jooksin siis ümber küla ja tuli 1km otsa. Koju jõudes oli tunne, nagu oleks topelt rohkem ära jooksnud, aga vähemalt joostud sain. Nüüd palvetan, et 21. mail on pilves ja tuulevaikne ilm. Kui suur tõenäosus selleks on?



No comments:

Post a Comment