9 kuune Margus

Eile sai Margus 9 kuuseks. Aeg teha jälle väike postitus, mida see marakratt vahepeal selgeks on õppinud.

Hammaste koha pealt tuli üks hammas eelmise kuuga juurde. Nüüd kuus hammast. Ka seitsmes on juba põhimõtteliselt olemas, aga ige ei taha pealt  ära tulla. Kumab teine täiesti läbi, aga vot ei tule igemest välja. Eks ta paari päeva jooksul tule, nüüd juba harjumuseks saanud, et alati peale uue kuu täitumist paari päeva jooksul mõni kiku välja ronib.


Söömises on rinnapiim ikka veel väga pop. Minu arust ta kõhtu sellest küll enam täis ei saa ja pigem käib ta selle otsas mõnulemas, aga ega ma kade ka pole. Las siis käib, kui tal sellest parem olla on. Aga ma üritan ikka kodust väljas olles võimalikult vähe rinda anda.

Lisaks rinnapiimale saab enamasti hommikuks putru, ühe korra seda, mida isegi sööme (kui sobib talle anda, näiteks eile sõi riisi ja kana) ja ühe korra püreed või jogurtit. On saanud maitsta igasugu asja, mis ta vanusele võib olla veel ei sobi, aga neid ta igapäevaselt ei saa kindlasti.

Margus liigub ikka käputades. Mööda mööbli ääri natuke juba proovib edasi ka liikuda, aga hetkel tunneb ta end veel kindlamalt käputades ja enamasti lasebki hops end tagumikule ja liigub kiirustades neliveol kohale sinna, kuhu vaja. Tegelikult olen väga rahul, et ta veel kõndida ei taha. Ei ole kukkumisi.

Väga osavaks on Margus igasugu pudi kinni püüdmises. Pöidla ja nimetisnäpu töö on on nii selge ja iga pisemgi kübe korjatakse üles lootusega see ära maitsta. Nii et minu silmad peavad olema kui kullil ja põrandad puhtamast puhtamad. Majas, kus on remont pooleli, on seda ikka üliraske teostada. Seega ilmselt mõne sodi on ta jõudnud ära ka süüa.


Kergelt hakkab välja lööma Marguse päti iseloom. Keele näitamine on väga selge (aitäh, Marek õpetustöö eest), teiste hääli jäljendab ka hea meelega. "Ei" tähendus vist veel päris selge pole, sest enamasti keelamise peale ainult itsitatakse. Aga kui natuke kurjema häälega öelda, siis ikka tullakse eemale asjadest ka. Kuigi ainult sekundiks.


Ta-daa tegemine on ka viimase kuu üks poppidest asjadest. Kui keegi tuleb, lehvitatakse. Kui keegi läheb, lehvitatakse, Kui tahab ära minna, siis lehvitatakse (näiteks tahab õue). Ühesõnaga, pidevalt on üks lehvitamine meil siin kodus.

Selliseid sõnu, millest teised ka aru saaks, veel ei ole. Omakeelsed sõnad on saanud mitmekülgsemad kõlad, näiteks koer kohta on selline omamoodi õh-õh? ah-ah? või midagi sellist. Kirjapilti väga raskesti pandav heli on see. Olenemata, et sõnu pole, on võimatu sel lapsel suud kinni panna. Isegi söögi ajal on juttu rohkem, kui vaja. Panin instasse väikse videolõigu ka eelmine või üleeelmine nädal üles sellest.

Unedega üritame vaikselt kahele unele üle minna. Kui hommikul ärkamine väga varajane pole ja mõlemad uned 1,5 tunnised saame teha, siis sobib. Kui üks kahest tingimusest on puudu, siis kipub ikka kas kolmas lühiuni või väga jorisev õhtu tulema.

Selline me üheksakuune ongi. Olgugi, et veel neliveol, tekitab pahandusi nagu tornaado. Kõik asjad tuleb üle lakkuda, kõik asjad tuleb kappidest välja tõmmata. Miski ei tohi jääda tema poolt üle proovimata.


No comments:

Post a Comment