Kui ma vaatan peeglisse...

Ma möödun peeglist päris tihti. Igakord viskan sinna pilgu, lasen silmadega üle keha ja ei mäleta korda, kui oleks kurvalt vaatepildi pärast ohanud. Ma olin oma peegelpildiga rahu teinud ka siis, kui kaal näitas kolmekohalist numbrit. Olgugi, et ma polnud rahul oma kaalunumbriga ja sellega, et mul võib olla paar pekivolti rohkem on, kui võiks, olin ma peeglisse vaadates alati rahul.

Ma pole olnud kunagi see "mul on vastik oma keha vaadata" või "õhh, kui kole ma olen" tüdruk. Kuigi olen oma sõprusseltskonnas alati see "suur" sõbranna olnud, siis pole see olnud minu jaoks mingi traumeeriv kogemus. Keegi peab ju kõige suurem (küll jah, mitte nii suur :D) olema ja võtsin vabalt selle rolli enda kanda.

Ma ei taha öelda, et olen eluaeg olnud rõõmus oma välimuse üle. Ei, aga ma olen rahul. Nagu koolihinnetega. Ei saa hinnata, et ma nüüd viieline välimuselt oleks, aga korraliku koolipoisi kolme venitasin alati enda silmis välja.

Mul on üks pilt. See on Mareku raseduse ajast. Olin seal tippkaalus. Olin tõsiselt suur. Nii suur, et mu ema oli mu kõrval kui pisike sipelgas. Ma ei hakka seda traumat tekitama, et seda pilti Interneti avarustesse laseks, aga see on üks pilt, mis on mu enda mälusse söövinud. Mitte selle pärast, et ma nägin seal nii jube välja, vaid just vastupidi. Olenemata, et olin seal nii suur ja tõesti, see pilt polnud kõige paremini välja kukkunud, kui mu nägu vaadata, siis olen selle pildiga nii rahul, et lasin selle isegi ilmutada albumisse. Ilmselt vähemalt 8 inimest 10-st poleks seda teinud.

Praegu, kui igapäevaselt kupumassaaži teen ja oma keha veidi lähemalt pean jälgima, olen leidnud endas vigu. Tähendab, ma teadsin neid ka enne, aga nüüd on nad mulle kuidagi teistmoodi mõjuma hakanud. Kõige hullem on see, et üks suur viga on selline, mida ma ise parandada ei saa. Selleks olen ma võimetu.

Ei, see pole kõver nina või viltused silmad. Kõik, mis on looduse poolt mulle antud, on viis pluss minu arvates. See on lihtsalt alati olnud pehme polsterduse all peidus :D  Aga elu on nii teinud, et kehal on muutusi, mida saaks kõrvaldada ainult spetsialisti käed. Räägin nahast.

Kui ma Marekut ootasin, siis läksin ma paiste. See polnud mitte lihtsalt rasedusepaistetus, vaid selline, et haiglasse minnes tuli terve osakond arste ja kõik praktikandid mind näppima ja imestama, kuidas nii paiste üldse on lastud mul minna (olin jälgimisel Tartus, aga sünnitasin Paides).

Sellest on tekkinud mul üksjagu venitusarme. Või õigemini terve keha täis. Mul on venitusarmid kõhul, kintsudel, tagumikul, säärtel. Mul on venitusarmid isegi hüppeliigestel ja lõua all. Ühesõnaga ei ole mu kehal kohta, kus venitusarme ei oleks. Ja kõik need tekkisid esimese rasedusega.

Ma ei vihka arme. Ma olen alati öelnud, et olen seda hinda nõus maksma oma lapse kandmise eest. Üldse sõna "viha" on nii tugev, et oma keha kohta ei kasuta ma seda kunagi. Aga praegu, kui keha sisu on järjest kahanemas, jääb see nahk iga päevaga järjest suuremaks mu jaoks. Seega hakkab see rippuma veel enam, kui see siiani on rippunud. Natuke kartusega mõtlen aja peale, kus kaalunumber ehk algab juba kuuega ja mis nahk siis teeb. Lohutus, et küll tagasi tõmbab, siin ei mõju. Venitusarmidest tekkinud naha venimine ei tõmba ju kuhugi tagasi.

Ma pole ilukirurgia pooldaja. Ma ei leia, et iga viga peaks noa all parandama. Aga kui mul kunagi, kui ma olen normaalkaalus, peaks tekkima võimalus see üleliigne nahk eemaldada, siis ma ilmselt seda ka teeks. See oleks vist ainuke iluoperatsioon, mida ma oma kehal teha lubaks ja tahaks.

Aga siiski, kui ma vaatan praegu peeglisse, suudan ma üle olla sellest veast. Ma vaatan peeglis otsa ise endale ja ütlen mõttes alati midagi meelitavat enda kohta. Sest täpselt nii ma mõtlengi. Mul on kehaosi, mis mulle on alati väga meeldinud ja meeldivad järjest enam. Ja ma ei ole liialt enesekindel või uhke selle koha pealt. Tegelikult peaks kõik oma kehasse nii suhtuma :)

Täna hommikune pilt
Kuidas sina enda kehasse suhtud? Kas oled pigem vigadele keskenduja või üritad näha alati midagi positiivset?


8 comments:

  1. Imetlusväärselt terve enesehinnang. Tubli naine!

    ReplyDelete
  2. Mina olen just vastupidine. Ükskõik kui vormis või sale ma olen, siis peegli ees käib mõte nii: " Oh, pole häda midagi, täitsa hea ju... aga need sangad võiks ära saada, jalad peaks peenemad olema, jne". Et isegi kui pilt on tegelikult väga hea, leian ma ikka midagi :(

    ReplyDelete
    Replies
    1. Loodan, et ükspäev sa jätad oma lausest lõpu ( ehk alates AGA...) ära, sest sa oled minu silmis ikka väga püss naine!

      Delete
  3. Wau! SA näed ikka super hea välja! Tubli töö! :)

    ReplyDelete
  4. Üldiselt püüan ikka head näha, kuid kui paha tuju päev on, siis ei sobi miski. Küll häirivad suured jalalihased ja võdisev kõht, samas järgmisel päeval lepin endaga. :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui peoks vaja kleiti selga otsida, siis vahel tuleb ikka mul ka viu-viu mõne koha suhtes, aga see kaob kiirelt kui mõne hästi istuva riietuse selga leian 😀

      Delete