Väike matk lastega

Eile hommikul polnud kohe üldse isu midagi kasulikku teha. Tegemist on nii palju, et kasvab üle pea, aga vot ei olnud õige päev end käsile selle koha pealt võtta. Lapsed ka palusid, et läheks kuhugi. Pakkusin välja (teadmisega, et nad ei võta seda pakkumist nagunii vastu), et lähme siis kuhugi, aga jala.
vahepeal pidi ikka kaameraga ka katsetusi tegema :D 
Läks nii, et lapsed olid täitsa nõus minema. Marek muidugi kasutas oma eelist rattaga liikuda. Kuna niisama mänguväljakule ei tahtnud nad minna, siis pakkusin välja, et lähme mu vanemate juurde. Kõige lühemat teed pidi on sinna umbes 5km. Päris pikk maa nende jaoks, aga nad olid nõus.

Kohtusime ühe karvase sõbraga tee peal 
Mareku suhtes polnud mingit muret, et ta ei jõuaks. Rattaga on ta pikemaid maid mitmeid kordi sõitnud. Aga Mareli järjest sellist maad pole käinud. Lugesin sõnad peale, et vinguma ei tohi hakata ja tuleb ikka lõpuni käia, isegi kui väga väsinud juba. Lubati viisakad ja viksid olla.


Et kõndimine võimalikult mugav oleks, lasin Marelil botased jalga panna. Palav oli küll, aga mis teha. Parem veidi palav, kui et miskit hakkab kuskilt hõõruma või kes teab mis veel hädaks kaela sajab. Endale panin ka botased. Kruusatee peal väga muud ei taha panna ka. Kivid kipuvad muidu jalanõusse tulema.


Selleks, et tee nõnda pikk ei tunduks, jagasime maa 10-ks vahepeatuseks. Iga poole kilomeetri tagant tegime joogipeatuse ja tõdesime, et oleme jälle ühe peatuse lähemal lõpule. Minu üllatuseks mõjus selline süsteem neile ülimotiveerivalt ja ma ei pidanud kordagi kuulma selle maa jooksul, et keegi on väsinud, palav on või kuskilt miskit torgib/hõõrub/sügeleb/vms. See oli kohe väga üllatav :D

Kohale jõudsime 1 tunni ja 8 minutiga. Maa pikkuseks oli 5,18km. Mina põletasin selle ajaga 316kcal :D Kell tuvastas selle kõnni kui taastava trennina. Täpselt seda mul oligi vaja sel päeval :) Tagasi tulekul kasutasime küll auto transporti, sest ostsin terve hunniku maasikaid, mida oli vaja hakata õhtul puhastama.

Täna hommikul arvasid lapsed, et võiks nüüd jälle minna kõndima. Nii et ilmselt ülearu koormav see teekond neile polnud ja on teine kordki võib kaaluda jala kuhugi reisimist.



Toiduteisipäev 28.06.2016

Järjekordne teisipäev on läbi saanud ja peaks väikse ülevaate tegema, mis seekord toidulauale jõudis. Üldjoontes võib päevaga rahule jääda. Õhtu läks küll veidi käest ära, aga puhtalt enda möödapanemiste tõttu.

Hommikuks oli kava järgi lillkapsariis ja banaanismuuti. Kuna mul kuidagi läks väga kiireks, siis lillkapsariisi tegemiseni ma ei jõudnudki, aga banaanismuuti jõin küll ära. Sellega oli hea lihtne, sest seal viskasin asjad blenderisse ja see tegi kogu toidutegemise töö ära. Sain samal ajal muude asjadega tegeleda. Lastele (ka Margusele) tegin kartulirösti munaga. 


Enne lõunasööki võtsin omavoliliselt ühe õuna. Mul viimasel ajal meeletu õunaisu ja nad kohe sosistavad puuviljakorvis, et ma neid sööks :D 

Lõunaks sõime tatart, mis oli kava järgi ette nähtud õhtusöögiks. Tegime veidi ümber tõstmist. Imede ime, aga lõpuks on hakanud Marek ka tatart sööma. Aga ainult siis, kui kõrval on rohelise sibula-tomati-kurgi-salat, mida ta ka veel loetud päevad tagasi polnud nõus suu sissegi võtma. Ühesõnaga mingi ulmemuutus on toimunud :D Margus sõi ka meiega sama toitu. 

Peale lõunasööki käisime mõneks tunniks kodust ära. Seega lapsed said järgmiseks toiduks makarone. Ise jätsin vahele ja lootsin koju jõudes oma õhtusöögi süüa. Koju jõudes panin esmalt Marguse magama ja  kihutasin ise rattaringile. Söömisele mõtlemata. Vale käik oli see. 

Kõht oli lõpuks nii tühi, et ma ei jaksanud/viitsinud midagi kokkama hakata, kui kord rattatiirult naasesin. Haarasin kohe vahepalaks mõeldud jäätise. No aga see kõhtu päris ära ei täitnud. Nii sai õhtu jooksul veel ära söödud kaks õuna. Ja siis veel tegin õhtul endale ühe maasikasmuuti ka... See polnud ka kavas ette nähtud... Aga kuna õhtusöök (mis kava järgi oleks pidanud olema lõunasöök) jäi ära, siis eks keha tahtis energiat saada. 


Õppetund käes, et ei tasu toidukordade aegadega väga jamada :D 


Kuidas saada lapsed tervislikumalt toituma?

Kati jagas oma blogis huvitavat videot mõned päevad tagasi, kus näidati, kui palju sisaldab ühe nelja aastase tüdruku toidulaud suhkrut ühe päeva jooksul. See teema on igati minule südamelähedane ja kuna mul oli draftides just üks selle teemaga haakuv postitus oma aega ootamas, siis jagan seda nüüd teiega. See ei puuduta vaid suhkru tarbimist, nagu välja toodud videolõigus, vaid on üldsiselt toitumise tervislikumaks muutmisest.

***

Oma laste pealt tean, et tervisliku toitumise juurutamine võib olla üks paras piin. Oleme olnud vist igas sajas etapis lastega sel teemal. Küll nad on rõõmuga nõus proovima, teine kord juba annaks enne oma väikse varba, kui "emme toitu" (nagu nad ise seda kutsuvad) maitsevad. Ja lisaks siis kõik vahepealsed variandid. Kõige rohkem näen tagasilööke siis, kui oleme käinud kuskil, kus lubatakse kodus lastel kõike süüa ja siis on alati küsimused "Aga miks Mari võib kodus seda süüa?", "aga miks Jürile ostetakse koju kohukesi ja küpsiseid?".

Jah, mina võin lapsele ära seletada, kui hea ja kasulik see tervislik toit kõhutäitena nende kehvade alternatiivide kõrval on, aga lapse tasandil need põhjendused ei tööta enamasti. Nemad kipuvad asja ikka nii nägema, et Mari ja Jüri vanemad on toredad ja ostavad koju kogu aeg kommi, aga meie lapsed, vaesekesed, peavad ainult banaani ja õuna selle asemel närima*.

Nii ma olen otsinud erinevaid allikaid, kus kirjutatakse tervislike eluviiside juurutamisest lastega peredes. Panen kirja mõned punktid, mis mulle endale on meeldinud ja lisan enda märkmed juurde, et kuidas meie peres selle asjaga lood on**.
  • Magusaisu tuleks taltsutada isetehtud maiuste, mitte poe kraamiga. See on üks ideaal, mille poole ma püüdlen. Ma ei arva, et lapsed ei tohiks magusat saada. Kindlasti võivad ja magustoidul on täiesti õigustatud koht nende toidulaual, aga see magustoit ei pea olema suhkrut täis kohuke või koogitükk. Oleme katsetanud erinevaid variante, et maiustada tervislikul viisil. Nii teeme me näiteks ise jäätist, jogurtit vahetevahel. Ka kookidesse enam tavalist valget suhkrut ei satu. Kindlasti satub aegajalt ka poelettidelt midagi kõhtu, aga seepärast kirjutasingi, et see punkt on ideaal, mille poole püüelda. 
  • Võimalda lastele ligipääs tervislikule toidule. Varu oma külmkappi, lauale või sahvrisse erinevaid puu- ja juurvilju, pähkleid, seemneid.  - See on meil kasutusel, aga enamasti kahe esimese osas. Laual on puuviljakorv, millest nad nälja korral võivad midagi võtta. Enamasti on seal hetkel õuna või banaani, aga olenevalt aastaajast on ka muid asju saadaval. Porgandit närivad nad ka vahepalaks hea meelega, aga siis pean mina või Mareli need enne ära puhastama ja tükeldama. 
  • Janu kustutamiseks on vesi. Kõik muu on oma sisalduse mõttes toit  - Täpselt nii meil kodus ongi. Mahla enamasti meil valikus just seetõttu polegi, et lapsed kipuvad seda janu korral endale valama. Vee joomise propageerimiseks on lastel kõigil (ka Margusel) omad veepudelid. Nii on vee joomine tunduvalt paranenud meil. 
  • Kaasa lapsed söögi planeerimisse ja võimalusel ka tegemisse. Nii nad teavad, mis neid ees ootab söögilaual.  - Seda ma nüüd üritan sisse viia. Plaanis on külmkapile igal esmaspäeval panna nädala plaan, kus on kirjas, mida õhtuks süüa teeme. Nii saavad lapsed juba varakult aru, mis õhtuks on ja viivad end juba nö selle toidu lainele. Väheneb jonn, kui ootamatult on laual toit, mis ei kuulu nende lemmikute hulka. Hetkel olen seda natuke aega paari päeva ette teatamisega katsetanud (juhul, kui ise ka olen teadlik, mida ette teen) ja kaubaks on läinud toidud, mida ilmselt muidu oleks nad ära põlanud. Nii et tasub katsetada! Näiteks Mareli hakkas selle abiga jälle tatart sööma.  
  • Muuda toitu tervislikumaks samm haaval. Järsud muutused võivad viia täieliku keeldumiseni. - see töötab väga hästi. Nii olen ma saanud näiteks ketšupi asemel tomatipasta kasutusse, lihapallide ja pihvide asemel isetehtud šnitsli (riivleivaga) või lihafileega; smuutid, koogid vähem magusamaks jms. 
  • Anna toitu siis, kui lapsed on näljased. Ära lase neil näksida toidukordade vahepeal. - Selle peale ütlen ma vaid "Aamen!". Söögiajad on meil tavalistel päevadel paigas ja kui õigel ajal on jonn peal ja süüa ei taha, siis enam pärast ka süüa ei saa enne, kui järgmine söögiaeg. Väga suure nälja korral olen lubanud ühe puuvilja või porgandi võtta, aga see on ka kõik. 
Sellised on olulisemad punktid, mis meie puhul on edusamme näidanud. Kindlasti võib Internetist neid veel leida. Eriti hea leht on selline koht nagu http://www.superhealthykids.com/ , kust olen leidnud väga palju nippe ja retsepte tervisliku söögilaua jaoks. 


* Teine faktor, mis õõnestab mu tööd tervisliku toitumise sisse viimisel (isegi rohkem, kui teiste laste eeskuju), on mu enda söömahood, mis vahel peale tulevad. Siis kipun ka koju ostma asju, mida ei tohiks ja siis raske seletada, et miks ma neid söön. Siinkohal pean tööd tegema iseendaga kõvasti.

**Need punktid on kirjutatud ajal, kus oli kooli-lasteaia režiim. Hetkel, suvel, on mõnda punkti veidi raskem kasutuses hoida (kasvõi see ette teatamine, mis söögiks tuleb), sest elu on veidi kaootilisem. 


Nädalakokkuvõte 20.06-26.06.2016 ja väike challenge järgmiseks 15-ks päevaks

See nädal... Mhhh, ma ei leia sõna mis seda kõige paremini kirjeldaks... Emotsioonide poole pealt oli kirju, söögilaua poole pealt samuti. Trennide koha pealt jällegi polnud seda kirjulist vaheldust kuskilt näha.

Esmaspäeval sõitsin ratast, nagu ette oli nähtud. Plaanitud tunni asemel sai 41 minutit sõidetud. Oleks sõitnud pikemalt, sest iseenesest vihm mind ei takistanud. Aga kartsin, et mu telefon ei taha minuga enam hiljem suhelda, kui ma teda veel kauem vihma ja tormi käes oleks hoidnud. Palju puudu ei jäänudki, sest koju jõudes oli telefon läbi märg. Söömise poole pealt ei olnud parim päev, aga võrreldes, mis see nädal edasi tõi, siis võis rahule jääda.

Teisipäeval käisin jooksupartneri trenni. Kuna alates teisipäevast on kõik trennid ainult polar kellaga mõõdetud, siis Endomondo kokkuvõtteid enam siia lisada ei saa. Pole veel kellast andmeid sisse arvuti tõmmanud (ma ei oska veel :D), seega vaatame kellast mõne numbrid siia märkimiseks. Trenn kestis 1 tund ja 26 minutit, selle ajaga läbisin 4,77km. Keskmine pulss 131 ja kaloreid põletasin 633. Söömine oli tibens-tobens. Mitte ideaalne, aga olen rahul.


Kolmapäeval oli veidi kange olla, aga eeldasin, et jaanid ei tule väga trennisõbralikud. Mitte pidutsemise pärast, vaid kardetud soojakraadide pärast. Hommikul tegin ühe poole tunnise kiirkõnni. Pulsi kellaga sain aru, et ma olen enamasti ikka liiga madala pulsiga kõndinud ja trennina neid väga võtta polnud mõtet. Nüüd panin paika, et püsiksin kõndides tsoonis 2 ja kõndimine oli kohe teine tera.  Selle ajaga läbisin 3,24km, kulutasin 197kcal ja keskmine pulss oli 118. Söömine ilusti kava järgi.

Õhtupoole käisin jooksmas. Üritasin teha intervalljooksu, aga lõpus läks pigem tempojooksuks asi, sest pulss ei läinud eriti hästi alla. Kõndima ma ka ei tahtnud hakata ja nii ma poole pealt läksingi üle tempojooksuks Järgmine kord intervallide ajal hakkan jooksude vahel ikka kõndima.

Aga joostud sain 8,54km tunni ajaga. Jube palav oli joosta ja ma kirusin end jooksu ajal sada korda, et miks ma ei püsi hommikuste jooksude juures, mis on minu teema. Aga vahel tuleb end mugavustsoonist välja viia ja joosta ka õhtuses palavuses. Keskmine pulss oli 150 ja kaloreid põletasin selle ajaga 594.

Edasi sel nädalal ei tulnud ühtegi trenni. MITTE ÜHTEGI. See on vist kõige pikem trennivaba periood mul ma ei tea mis ajast alates. Neli päeva jutti ei teinud trenni ja mis veel hullem. Ühelgi neist päevadest ei saanud ma kellal 100% aktiivsust ka täis (mul aktiivustase pandud teise peale, kui kellelgi sama kell ja jagab matsu, millest räägin).

Seega selle nädala trennideks jäidki üks rattsõit, üks jooksupartneri trenn, üks kõnd ja üks jooks. Iseenesest neli trenni nädalas oleks normaalne, aga kuna kolm nendest olid ajaliselt alla minu eesmärkide, siis rahul ma pole üldse. Samas selle kuumaga poleks ma mingil juhul jooksma läinud. Ma ju käisin ikka Margust kärutamas vahepeal nendel päevadel ja ainult jalutamisest olin ma poolsurnud. Ei näinud mõtet oma organismi tapma minna.

Söömisega läks nihu alates kolmapäeva lõunast. Ja kui ma ütlen nihu, siis ikka totaalselt metsa poole. Kolmapäeva õhtu oli veel selline "lepime asjaoluga, et on jaanid", aga alates neljapäevast sai söödud asju, mida kohe kindlasti polnud vaja. Kogused enamasti polnud hullud, aga asjad ise olid küll sellised, et hoia ja keela. Näiteks eile lõpetasime selle pühade möllu ühe pealinnakoogiga. (tüüpiline minu puhul, et püha ise on selline alla keskmise oluline, aga kooki peab ikka sööma)

Täna mõtlesin pikalt, kas ma lähen kaalu peale. Üht piditahtsin näha, kui suure kahju ma oma mitte trenni tegemise ja valesti söömisega. Teisiti mõeldes ei tahtnud ma end nö karistada, et "näe, mis nüüd tegid" tunne tekiks. Käisin siiski ära, vaatasin numbri ära ja mind ründas selline paras süümekatelaine. Ma ei taha nii kaalul käies tunda.

Ma ei taha mõelda, et nüüd ma ei saavuta oma -20kg, mis mul FitCat-i kuue kuu eesmärgiks oli pandud ja ennast hullult süüdistada selles. Seega mõtlesin, et ma ei lähegi enam kaalule. Mitte enne, kui on käes 12.juuli, kus saab see kuus kuud täis. Ei mõõda end enne seda, ei tee pilte. Ei midagi.

Aga üritan need viimased 15 päeva jälgida kava 100%. Teen viimase spurdi ja võtan veel, mis võtta on! Ühesõnaga 15 päeva puhast, tervislikku toitu ja liikumist ettenähtud koguses. Pluss päeva aktiivsuse viin ka igapäevaselt 100%-ni ja üle! 

PS! Ärge arvake, et sellega mu fitcat-i teekond läbi saab. Kindlasti mitte! Jätkan kavaga raudpolt kindlalt. Lihtsalt see kuus kuud on selline sihtmärk, millega jaanuaris alustasime ja siis oleks vaja teha selline suurem kokkuvõte asjast :)

PS!PS! Mainin üle uuesti, et enam Endomondost mu trenne ei näe, sest minu teada ei saa polarist neid üle kanda kuidagi. Kui keegi teab, et saab, siis võiks mulle teada anda.


Perekondlik sünnipäeva külastus

Jaanide ajal on üks üritus, mis minu jaoks on tunduvalt tähtsam, kui jaanid. Selleks on mu sõbranna sünnipäev. Eile käisimegi seal. Ikka terve perega, sest Viivu sünnipäevad on sellised, kuhu ei karda ka lapsi kaasa võtta. Ta lihtsalt on oma olemuselt üks suur laste lemmik :)


Sünnipäev oli tore, nagu alati. Olime isegi tunnikese kauem, kui  ma olin ette arvanud. Hakkasime kümne ajal koju tulema. Margus pidas meie kolmest lapsest end kõige paremini üleval.Teistel hakkas ikka öötundide tulekuga väsimus välja lööma. Eks suuremad said parasjagu palju kuumas ringi joostud ka, mis võttis viimse energiaraasu. Aga eks Margus sai vahepeal unepausi ka teha.

lemmikkoht lastel
Lastel osutus lemmikkohaks üllatavalt batuudi asemel võrkkiik. Batuut on vist juba nii igapäevane asi, aga võrkkiiku pole kellelgi kodus. Peab kõrva taha panema ja koju ka muretsema.


 Söögi poole pealt pean ära mainima tuunikala pitsa. Ausalt ma muud ei maitsenudki, aga see pitsa oli ikka väga hea. Sõin kohe mitu tükki. Lapsed sõid salatit. Margus maitses ka. Väga kusjuures selle kuumusega talle see peale ei läinud. Mandariinid olid hoopis väga suur hitt tal. Marekul ka.


Enne ära minekut tuli lasta endast ka ikka pilti teha. Et meenutades ikka teaks, et ma ise ka seal käisin. Fotograafi mure, et kunagi ennast pildi peale ei saa jäädvustada. Varem olin ma selle üle rõõmus ja võtsingi fotograafi töö tihti enda peale seepärast, aga nüüd tahaks juba ikka ise ka pildile jäädvustatud saada :D

Aitäh, Viivu, laheda peo eest! Järgmine aasta jälle ja loodan, et jäid kingiga rahule! Oleks võinud kingist pilti ka teha, et teile näidata. Tegime kamba peale "hea sõbra kinkekaardid". Kiire elutempo tõttu on väga raske leida aega, kus kokku saaksime aasta jooksul. Ehk nende abil on see kokkusaamine järgmise aasta jooksul veidi tihedam;)



Jaanid - vähe lõket, rohkelt EMOs istumist

Ma ei ole väga jaanide pidaja inimene. Enamasti istume jaanide ajal mu ema juures. Et ikka jaanide pidamise moodi asi välja näeks, kaasneb sel päeval, erinevalt igast teisest ema juures istumisest, väike grill ja suur lõke.

See aasta oli Priit nii mugav, et jäi üldse koju tööd tegema, kuniks meie "jaane pidasime". Õhtul koju sõites oli plaanis kodus ka ikka väike lõke ära teha, aga Priitu nähes olid kõik plaanid pea peal. Ta nägi välja nagu oleks vahepeal pätid käinud ja talle peksa andnud. Mu esimesed sõnad tuppa jõudes olid, et peame lapsed ema juurde tagasi viima ja EMOsse sõitma.

Muud tegelikult häda mehel polnudki, kui vaid silm oli topeltrullis ja silmamuna sees enam, kui punane. Apteeke ju lahti pole, arstile enne esmaspäeva ei saa. Mis muud teha, kui EMO uksi kulutada. Kell oli minema sõites ligi üheksa juba. Seega võis arvata, et EMOs võib igasugu karvaliste ja sulelistega juba kohtuda.

Mina ise sisse küll ei läinud, aga Priidu jutustustest sain aru, et täpselt nii oligi. Leidus torkehaavasid, niisama nihestusi kui ka üks tädike, keda oli kass hammustanud. Priit sobis oma rullis silmaga nende keskele täitsa hästi ja üpriski tõsiselt võetavalt. Esialgse mitme tunnise ootuse asemel sai ta sisse tunduvalt kiiremini, lausa poole tunniga.

Meie Margusega olime just teinud poes suurema ringi, et nüüd hakkame tundide viisi chillima auto tagaistmel. Ma ei saanud veel ampsugi võtta oma "oo, mida head kõike kokku osta saab" toodetest, kui Priit autosse istus ja koju nõudis. Panin siis kurvalt kõik kotti tagasi ja läksime koju. Õigemini kõige pealt lastele järgi ema juurde ja siis koju.

Arstil käigust oli nii palju kasu, et saime teada, et mingi võõrkeha on silmas olnud. Enam seda polnud. Põletik oli väga suur, soovitas järgmisel päeval (24. juunil) mingit silmatilka osta, aga ilmselt sellest kasu polevat. Ja kui hullemaks läheb, siis edasi pöörduda tallinna, sest nemad aidata ei saa.

Hommikul ärgates oli mu kõrval paras frankenstein (sorry, Priit). Kui eelmisel päeval oli rullis silmalaugude vahelt veel silmamuna näha, siis hommikul ei olnud silmamuna üldse näha ja ümber silma oli pool nägu ka paistes. Ma paneks teile pildi, aga ma väga ei taha, et Priidu nime googeldades hakkas see paistes, nagu peksa saanu, nägu välja tulema :D

Ega siis polnudki muud teha, kui ma tühistasin enda pildistamise, kuhu hommikul pidin suunduma, ja võtsime suuna hoopis Tartusse. Tallinnas ma ju ei sõida ja vaatasime, et Tartus ka täiesti olemas silmakliiniku erakorraline vastuvõtt.

Margus pidi jälle truult kaasa sõitma. Teised  lapsed said nautida vaba elu tädi ja vanaemaga. Tartu sõit tasus end ära, kuigi sõitsime maha üle 200km, et saada paar minutit oodata ukse taga, paar minutit kabinetis istuda ja lasta välja kirjutada digiretsept silma rohu jaoks.  Õnneks saime rohu kätte ka, olenemata, et oli 24. juuni ja apteegid kõik kinni.

Kuigi meil ei olnud suurt pidu ja melu, siis jaanid said täitsa meeldejäävad see aasta. Omamoodi, aga mis siis ikka. Mingit perepilti me see aasta ka jaanitule ääres ei teinud. Niisama klõpse sai selle eest lastest tehtud rohkem kui küll.

Lihased soojaks ja siis üle lõkke hüppama :D 

Poolmaraton - 12 nädalat jooksuni.

Veidi aega tagasi hõiskasin siin, et püüan sügisel oma elu esimese poolmaratoni läbi joosta. Olen neid jooksuplaane nüüdseks juba kaks nädalat siit ja sealt vaadanud ja mõelnud, et kuidas ja mille järgi hakata tegema. Päris personaalset ma siiski vist endale ei saa, aga õnneks on mul Kati, kelle käest väga jänni jäädes nõu saan küsida.

Vaadates erinevaid plaane, jõudsin selgusele, et teooriaid, kuidas kõige efektiivsemalt (pool)maratoniks valmistuda, on mitmeid. On kavasid, kus on pea iga päev jooks. On kavasid, kus on jooksu ainult kolm korda nädalas. On kavasid, kus lihastrennile pole üldse kohta ja teised, kus lisaks jooksule on päris mitu muud trenniviisi esindatud. Lugesin kõik läbi ja üritasin oma peas mingit kondikava kokku panna.

Lisaks eri kavadele sain väga palju mõtteainet Margiti ühest vanast postitusest SIIN. See on küll maratoniks treenimise kohta kirjutatud, aga usun, et enamus põhimõtteid kehtib ka poolmaratoni trenni puhul. Sealt võtsingi nädalaplaani treeningute arvu ja paigutuse (Lemberi soovituse järgi). Seega alates sellest nädalast on mu treeningute kava selline.

E: ratas (1 tund)
T: intervalltreening (400-1200m lõigud)/jooksupartneri trenn Paides
K: lihastreening (bodypump, jooksuharjutused või ringtreening, 1 tund)
N: tempotreening (HR kellal 4. tsoon)
R: –
L: kestev treening (baasvastupidavusetreening, oluline püsida aeroobses tsoonis; HR kellal 3.tsoon).
P: –

Kui pikad maad nende trennide ajal läbin, on hetkel veel lahtised. Üks on kindel, et kestev treening peab olema üle 10km pikk jooks/vähemalt 1tund ja 30minutit ja mida aeg edasi, seda pikemaks vahemaa/aeg  läheb. Ülejäänud üritan jooksvalt paika saada. Ma arvan, et pole mõtet kohe 12 nädalat ette neid kirja panna, sest ma ei tea ju, kas ja kuidas ma arenen järgnevate nädalate jooksul.

Selleks, et ikka pulss kogu aeg silme ees oleks ja motivatsiooni laeni oleks, ostsin endale pulsikella ära Palmtek.ee-st. Tellisin esmaspäeva hommikul ja kätte sain teisipäeva pärastlõunal. Kuigi see toode pidi olema tellimisel ja jõudma 3-14 päeva jooksul. Superhea! Ainuke asi, et minu kellal pole seda usb-otsa kaitset, nagu õpetuse järgi väidab, et peaks olema. Kellel sama kell, kas teil on kaitse kaasas olnud, kui ostsite?


Kes poolmaratoniks treeninud, võivad kommenteerida mu plaani ja soovitada, kui pikalt peaks tegema ajaliselt intervalltreeningut ja tempojooksu.

Ahjaa, praegu jooksev nädal on esimene nädal sellest 12-st. Seega tänaseks on juba vähem, kui 12 nädalat jooksuni. Veidi hirmutav ausalt öeldes :D

Toiduteisipäev 21.06.2016

Seekordne teisipäev oli tunduvalt parem, kui sellele eelnenud neli päeva, aga õhtu vajus siiski ära. Aga alustame hommikust.

Mõtlesin, et üritan teisipäeviti vähemalt ühe toidu võtta sellise, mida ma seni maitsenud pole. Et siis teile ka vaheldust siia pakkuda ja ei ole nädalast nädalasse samad toidud. Seega alustasin hommikut sellise toiduga nagu rukkikama maasikatega. Selle toiduga on oma lugu isegi kaasas. Mõni aeg tagasi fitcat-i toetusgrupi naised unistasid, et võiks kama juua. Nii Kati meile kibekiirelt mõned tervislikumad variandid kokku panigi! Mina täiustasin retsepti sellega, et pärast pildi klõpsamist lasin segu saumiksriga läbi ja väga mõnus söök sai. (PS! Tegin täna ilma saumiksriga läbi laskmata ja pean tõdema, et edaspidi kasutan ikkagi saumiksrit).


Lõunaks sai kiire kana tatraga, sest mul polnud väga aega midagi teha. Isegi tükeldamise aega polnud, seega sibulad-paprikad jäid seekord mängust välja. Vähemalt pildi jõudsin kiirelt enne hammaste sisse löömist ära teha.


Õhtusöögiga läks päev nihu. Vastupidiselt eelmistele päevadele, sai see liiga väike. Hindasin oma aega valesti ja siis, kui söögiaeg käes oli, pidin ma juba botased jalga tõmbama ja Paidesse trenni minema. Seega võtsin kaks õuna ja sõin need enne minekut kiirelt ära.

Koju tulles ootas mind sügavkülmas jäätis. Isetehtud jäätis. Kuigi ta polnud veel päris valmis, siis võtsin oma portsu sealt ära. Lastele lasin veel nii kaua seista sügavkülmas, kuni nad oma vannitiiru ära tegid. Ja siinkohal võib Katile jälle suured tänusõnad öelda, sest lapsed kiitsid taevani seda jäätist! Järgmise portsuga julgen siis juba vahvlitopsidesse ka seda uhada.


Marguse toidupäev nägi välja selline, et hommikusöök oli meil ühine. Lõuna ajal sõi ta ka kana ja tatart nagu mina. Õhtul ma ausalt öeldes ei teagi, mida ta täpselt sai, ilmselt mangopüreed (Priit toitis) ja jäätist sai ka veidike minu koju jõudmisel maitsta. Lisaks veel mitmed korrad rinda päeva jooksul. Kolm korda, kui meenutuste järgi õigesti kokku loen.


Kupumassaaž - seitsme nädala kogemuse kokkuvõte

Lõpuks sain aega, et panna kirja ka oma kogemus kupumassaažiga. Üritan võimalikult täpselt kõik nüansid kirja saada, mida nende seitsme nädala jooksul, mis kupuga masseerisin, kogesin ja välja tuua plussid ja miinused, mis minu puhul ilmnesid.

Kupuga masseerimist alustades oli mul järgnevateks nädalateks üks eesmärk - testpüksid saada jalga nii, et nendega normaalselt kodus ringi tuuseldada saaks. Sel hetkel olid nad kui seebiga jalga tõmmatud ning ujumisrõngas valgus üle püksivärvli. Abiks selle eesmärgi täitmisel oli trenn, toitumine ja veejoomine. Seega minu tulemusi ilmselt ainult kuputades ja samal ajal rämpsust toitudes diivanil pikutades ei saa.

Esimesed kolm nädalat oli kõige toredam masseerida. Esiteks oli asi uus ja huvitav, teiseks olid muutused kõige paremini tuntavamad. Nahk muutus päev-päeva järel aina pehmemaks ja siledamaks. Pärast kolmandat nädalat tabasin end kord mõtlemast, kas mu tagumik reaalselt kunagi üldse on nii sile ja pehme olnud :D :D

Neljas-viies nädal olin ka veel päris tubli kuputaja. Kahjuks oli õli mul kolmanda nädalaga otsa saanud ja võtsin kasutusele kreemid. Ütlen ausalt, ärge seda viga teie tehke. Kuigi jah, ka kreemiga saab massaaži tehtud, siis õliga on ikka kordades mõnusam. Kreem on enamasti tehtud selline, et ta võimalikult kiirelt imenduks nahka, aga kupuga masseerides on just vaja, et selle 10 minuti jooksul, mille ühe piirkonna jaoks pühendad, oleks nahk piisavalt niiske, et kupp saaks sujuvalt nahal ringi libiseda. Kreemiga pidin 3-4 korda kreemi juurde lisama, et saaks mõnusalt kupuga ringi sõita. Ühesõnaga minul võttis see pidev kreemitamine motivatsiooni kõvasti vähemaks ja tegevus ise polnud enam nii nauditav.

Kuues-seitsmes nädal olin väga laisk. Ausalt. Jah, neli korda kuskil sai nädalas ikka kupp välja võetud, aga oleks võinud kordades tublim olla. Vee joomine oli ka nendel nädalatel väga tagasihoidlik. Vee joomine annab ikka väga palju juurde! Samas olin seitsmenda nädala lõpus nähtava tulemusega ikkagi rahul.

Toon nüüd punktidega välja plussid ja miinused. Kindlasti on need igaühel erinevad, aga mina jõudsin selliste järeldusteni:

Plussid:
  • nahk pehmem, siidisem, siledam 
  • tselluliit vähem nähtavam (ära ei kadunud, aga mul oli ka palju, mida kaotada) 
  • ümbermõõdud väiksemad - seitsme nädalaga kõhult 6cm, kintsult 3,5cm, puusalt 5cm ja säärelt 2cm. 
  • tegevus ise lõõgastav ja rahustav (kui teha õliga!)
  • aitab ka lihasvalu korral - kui trennist lihased kanged, siis tasub ka kuputada! 
  • nahk pole enam nii laiguline (ilmselt mõjutab vereringet kuidagi) 
Miinused: 
  • tulid esile mõned "ämblikuvõrgud" jalgadel, õnneks küll heledad. 
  • sinikad - alustades tuleb eriti palju sinikaid. 
  • kreemiga masseerimine on üks paras jant. 
  • Lõtvunud naha puhul võttis tükk tegemist, et saada tehnika kätte, et see kupp koguaeg naha küljest lahti ei hüppaks. 
Tulemused oleks võinud veelgi paremad olla, kui ma oleks söömisega tublim ja kuputanud veidi rohkem ka viimastel nädalatel. Kordan veel, et nendel kõrvalistel asjadel on väga suur mõju.  Hetkel jätan mõned nädalad vahele ja siis teen uue nelja nädalase kuuri. Aga iseenesest on soovitud tulemus käes. Püksid on parajad ja kasutuses. See ka tegelik põhjus, miks see postitus nii kaua on veninud. Püksid olid lihtsalt õues vihma käes "kuivamas" ja ma ei saanud pilti teha :D 




13.06-19.06.2016 Nädala kokkuvõte

Nädal möödas - panen kirja eelmise nädala olulisemad faktid.

Trenn. 
Trenniga olid, nagu ikka, head lood. Sain vist kõik trennid ära tehtud, mis vaja oli. Rattaga oleks võinud rohkem sõita, aga ei kurda. Ahjaa, jooksupartneri trenni ei saanud minna, see oli paha asi nädala juures, aga kuna see minek sõltub ühest olulisest asjast, siis sellega saabki olema nii, et kui saan minna, siis lähen ja kui ei saa, siis ei lähe (ei sõltu minust). Aga lühidalt kirja pannes, olid trennid sellised:

E: jooks (32 minutit), kõnd (29minutit), ratas(14minutit)
T: kõnd (1 tund)
K: (41 minutit)
N: Bodypump (1 tund), kõnd (21 minutit)
R: jooks (1tund 33 minutit)
L: puhkepäev
P: puhkepäev

Kokku sai trenni tehtud ligi kuus tundi. Täitsa paras ports tunde ma arvan. Oleks nüüd ühe tunnise rattasõidu ka jõudnud teha, siis oleks viis pluss olnud. Aga järgmisest nädalast veidi trennid nagunii muutuvad, siis saavad kõik tehtud, mis ette nähtud (sellest pikemalt eraldi postituses).

Lapsed on ka mul nüüd trennitegijad. Mareli küll pigem niisama tolgendab kaasa, aga Marekul täitsa suur trennihuvi. Hetkel ongi, et pigem käib tema mulle peale, et ma talle harjutusi ütleks, kui vastupidi. Sel nädalal tegi ta neli pooletunnist trenni toas ja ühe korra käis jooksmas (2km intervalljooksu pulsi järgi).

Söömine. 
Reedeni oli kõik väga hea. Kava järgi toidud, kõht täis ja ei mingit probleemi. Reedel käisin lõpetamisel ja sealt läks kõik allamäge. Suhkrul on väga suur oskus mu otsustusvõimet kallutada. Eks ma ikka ise olin süüdi, mitte sukhrut täis koogitükk või tassitäis fantat, aga nädalalõpp läks täie laksuga pekki, konkreetselt!

Kuri aga ma ei ole enda peale. Peaks ju olema, eks?!? Võtan asja nii, et läks nagu läks. Ma olen hetkel kuidagi ümber fokusseerinud oma tähelepanu keskme ja selleks enam pole kaalunumber. Ühtpidi on see hea, samas teistpidi mitte nii väga. Tean, et praegu katab mu trenn kõik liigsete ampsude kalorid ära ja seetõttu kaal ei lange ega tõuse. Aga reaalis tahaks ju ikka selle seitsme nüüd kätte saada. Tuleb end käsile võtta!

Selleks, et ikka käsile võetud saaks, tegin täna hommikul ühe tellimuse. Tellisin Polar M400 ära. Sain VÄGA hea hinnaga (alla 140.-). Et kui kellelgi huvi kuidas ja kust nii hea hinnaga saab, siis võib mulle Facebooki kirjutada. Päris avalikult ei reklaamiks :D Aga nüüd on lisamotivatsioon teel minu poole ja kui see ka mind söömist rohkem kontrollima ei pane (vidinafriik, nagu ma olen), siis olen omadega hukule määratud :D :D

PS! Täna loosin FitCati ühe kuu kasutusõiguse ka välja! Veel on võimalus osaleda SIIN.


Padjaklubi ja selle laps-fännid

Praegu on blogimaastikult tornaadona läbi käinud Grete Kleini vastukaja blogija Kai postitusele ja kõik, mis sellele kaasnes. Ma ei hakka seda teemat praegu üldsegi lahkama, nii et võite vabalt ohata, et ei tule jälle üks "Grete on üks madalalaubaline" ja "oh, kuidas ta võis" postitus. Aga, kui soovite mingit head humoorikat vastukaja sellele teemale, siis lugege Liivi postitust SIIT.

Kuna see padjaklubi teema praegu õhus on, siis oleks paras hetk avalikustada üks draft, mis jällegi on sada aastat tagasi emotsiooni ajel kirja pandud ja kapinurka ootama jäänud. Ilmselt ei ühti allolevas tekstis kajastuvad arvamused nii mõnegi teise emaga, aga kes on teistsuguse vaatenurgaga, siis palun, võtke kinni võimalusest ja andke teada, kuidas teie asja näete.

***

Minule lihtsalt ei mahu pähe, kuidas saab padjaklubi Laural olla nii palju laps-fänne?!? Tõesti ei saa aru. Nii palju, kui ma seda saadet näinud olen (nii umbes 5 saadet äkki tuleb kokku), siis on seal pidevalt teemad, mis absoluutselt ei sobi alaealistele, rääkimata veel alla 12-aastastele lastele (koolieelikuid ei peaks üldse mainima).

Samas kuulen ma pidevalt ringi liikudes avalikes kohtades,  kuidas pisikesed neiukesed õhkavad selle padjaklubi järgi ja tundub, nagu selle ära kadumisel oleks pool nende elust läbi. Kõige hullem on see, et paljud on neist koolieelses eas. Palun, päris tõsiselt, PALUN, tehke minule selgeks, kuidas te lasete oma pisikesel lapsel, kes ei jaga veel matsugi enamustest teemadest, mis selles saates näidatakse, vaadata padjaklubi? Kuidas te lapsed üldse sellisel kellaajal üleval on (ja korduste ajal peaks nad koolis/lasteaias olema) ?!?

Võin täiesti ausalt öelda, et Marek on näinud padjaklubi umbes-täpselt 5 minutit ja seda ainult seetõttu, et ta oli kodus haige ja  mul oli telekas jäänud käima ning mingi kordus hakkas parajasti telekast. Loomulikult kilkas ta rõõmust, et saab nüüd ka näha seda seriaali, millest kõik räägivad. Pettumus oli suur, kui ema tuppa tuli ja teleka pikema jututa kinni lõi.

Nii sain mina muidugi jälle halva ema kuulsuse pooleks tunniks, sest seleta palju tahad, et see saade ei ole lastesaade, on siiski selle keelamine justkui millestki ilma jätmine. Kõik teised ju saavad seda vaadata!*

Sama paha ema olen ma ka siis, kui ma ei luba vaadata näiteks kättemaksukontorit, pilvede all jne. Sest need kõik on täiskasvanute saated, kus on täiskasvanute teemad ja mõttearendused. Marek oli üliõnnelik, kui lasin sel aastal esmakordselt tal vaadata Kariibimere piraate, kuigi selleks pidi ta ka mind eelnevalt väga pikalt lunima. Ja ma ei tea siiani, kas ikka oli õige tal seda vaadata.

Kui kedagi huvitab millal ma siis ükskord lasen oma lastel vaadata telekast midagi muud, kui multikaid ja lastesaateid, siis ütlen ausalt, et ma ei tea. Ilmselt vaatan jooksvalt nende kasvades, et millal nad on valmis selleks. Hetkel aga tean, et kõiksugu täiskasvanulikke teemasid, väljendeid ja ,žeste tuleb neilt igaltpoolt mujalt niigi juba minu jaoks liiga suures koguses peale. Seega ma kohe kindlasti ei lase neil vaadata saateid, kust nad teise samapalju veel juurde õpiks. Tänan, aga ei soovi!

Kuidas teie seisukoht on? Võite kasvõi anonüümselt kommenteerida, aga ma tõesti tahan teada, kas ma olen liiga piirav selle koha pealt? Kas enamustes kodudes on normaalne, et sellised saated kuuluvad ühe pisikese tegelase päevakavasse? Ja kui kuuluvad, siis kuidas teie lapsed neid vaatavad - üksi või vanemliku kõrvaltekstiga (ma küll ei kujuta ette kuidas näiteks seletada padjaklubi viimase osa lõpust mingit lõiku, kus kaks näitlejat imiteerisid vägagi seksuaalset akti)? Mis vanusest teie peate normaalseks lubada selliseid saateid?



*kindlasti mitte kõik ja ma tahan uskuda, et on veel emasid, kes ei lase oma pisikestel lastel täiskasvanute sarju vaadata.


Suvi ja nutivahendid - mis diil meil kodus kehtib?

Suvi on käes ja lastel aega palju vabalt käes. Seega nende mõistes võiks päeva alustada arvutis mängimisega, vahepeal natuke multikaid vaadata. Siis jätkata wii mängudega ja õhtul veel telefonis ka istuda veidi aega. Oleks ju super päev?!? Siin tuleb üks suur AGA. Selleks on ema!

Kooli-lasteaia perioodil oli lihtne. Tööpäevadel mänguaega nutivahendites polnud. Alguses Marek küll mängis telefonis, aga päris kiiresti kadus see luksus tal ära. Multikat ikka said vaadata, aga seda ka mitte igapäevaselt. Pühapäev oli nutitehnika vaba päev ja seega jäi ainult laupäev järgi. Kuna aga sel päeval olime enamasti kodust ära, siis Mareli nägi neid mänge maruharva, Marek parseldas endale tihti vanaema juures võimaluse mängimiseks.

Nüüd agaon lapsed iga päev kodus. Seega võiks kuuel päeval nädalas mängida ülal toodud vahendites. Jah, võibki! Aga see tuleb välja teenida. Meil on oma süsteem, mille alusel lapsed saavad endale mänguaega. Igal tegevusel on väärtus, mis vastab teatud mänguminuti arvule. Ja selle minuti saab ära kulutada ühes nutivahendis.


Näiteks puude tassimisel kehtib põhimõte  1 puuhalg = 1 minut. Korraga viivad lapsed maksimaalselt neli puud (kui veab ja leiavad eriti peened ahjupuud). Pole meelega ise ahjupuid ära tassinud. Kiiret nendega pole ja lastel töö tegemiseks motivatsiooni on.


Aiamaal saab mänguaega välja teenida rohimisega. 1 peenar = 60 minutit. Siin on veel lisatingimus, et mina ei tohi rohimise lõpus üle viie umbrohu peenrast leida. Muidu hakkab minuteid vähemaks minema.

Ja nii on eri töödega. Ajalist eesmärki ma enamasti ei pane, sest Marek on nii lohe, et siis ta pool aega lebotab niisama ja töö tehtud ei saa. Seega on parem, kui on konkreetne töö. mis tehtud peab saama.

Ega kogu aeg tööd anda ka pole. Näiteks eile hommikul. Selle tõttu võtsin kasutusele tagavara variandi sportimise näol. Meie vana süsteem, tee otsa ja tagasi liikumine, toimis väga hästi. Rattaga liikudes 1 käik tee otsa ja tagasi võrdub 5 minutit (umbes selline kiirus Marekul 1 km läbimisel on) ja jalutades 10 minutit. Eile Marek sõitis 12km maha jutti, et tunnike mängida :P

Praegu on olnud päevi, kus Marek läheb juba enne hommikusööki puid tassima ja eile rohis veel õhtul kaheksa ajal vaarikaid, et hommikuks ette mänguaega saada. Ühesõnaga süsteem toimib.

Mareli nii huvitatud sellest pole, aga need mängud ei paku talle nii palju pinget ka, et väga pingutada viitsiks. Tema rohib mul ka vabatahtlikult peenraid ja ilusa ilma puhul istub ta nagunii enamus aega väljas midagi meisterdades. Looduslaps, nagu ta on.

Eks ajapikku see entusiastlik "emme, mis tööd ma teha saaks?" väheneb mingil määral, aga samas mänguaega siis ka ei saa. Mulle sobib see variant ka. Tavatööd nagu tubade koristamine, mustade riiete pessu viimine jms on nende kohustuseks nagunii. Need peavad olema tehtud ilma mingi lisapreemiata ja mänguminutite teenimise arvestusse ei lähe.

Kuidas teie reguleerite nutivahendite kasutamist? Kuidas saate teie oma lapsi kodus tööd tegema? Mis arvate sellisest süsteemist, nagu meil kasutusel on? 


Toiduteisipäev 14.06.2016

Mul on päris mitu nädalat toiduteisipäeva postitust vahele jäänud. Ei ole meeles pilti teha kunagi ja ei taha päris ilma piltideta postitust ka teha. Täna üritasin olla tublim ja võtsin kohe hommikul eesmärgiks, et vähemalt kaks toidukorda pean pildile püüdma.

Hommik algas munaga. Tegin endale sellise hommikusöögi, mille nimi on muna ja juust rukkileival. Kuna neid tuli teha kaks, siis olin loominguline ja lõin nad omavahel kokku. Sibulat panin ka omaloomingust vahele ja voilaa, saingi endale ülihea burgeri.


Margus sõi hommikuks seitsmeviljaputru. Tema puhul igasugused munalised väga hommikusöögiks ei sobi. Ta lihtsalt ei taha neid eriti ja siis ei söö kõhtu täis. Puder aga selle eest läheb igas asendis. Eriti kui natuke puuviljapüreed sisse panna.

Lõunasöök oli meil Margusega sama. Retsept nägi ette ahjulõhe kartuliga, aga ma asendasin asendustes lõhe kanafileega ja oligi jälle kava ja minu külmkapi sisu omavahel kooskõlastuse saanud. Margus mingil põhjusel väga kana täna ei tahtnud. Üldse ei ole ta filee sõber, vaid pigem eelistab rinnaku tükke jms. Filee tundub kuivem ja siis tal raskem vist närida. Või äkki lihtsalt maitse eelistused sellised, ei tea.

Õhtusöögiks oli samuti enamvähem sama toit. Kuna mul oli kapis üks seafilee tükk, siis tegin sellist toitu, mille nimeks siga ja salat. Salatit ei teinud kava järgi, sest lõunast oli täpselt paras ports salatit alles. Seega kasutasin selle ära. Margus sai seale lisaks kartulit ka.

Viimase toidukorrana oli vaarikajogurt. Ei, mitte poe oma, vaid ikka ise kokku klopsitud. Olen viimasel ajal laisk olnud ja pole jogurtipõhja ka enam ise teinud, vaid poest ostnud. Samas maitsestamata jogurti tegemine on nii lihtne, et peaks ikka jälle hakkama ise tegema. Eriti, kui marjade aeg peale tuleb.

Lisaks toidukordadele sai Margus päris palju vett juua (ta nüüd joob spordikorgiga pudelist) ja rinda ka mõned korrad. Mina vee joomises olin täna suht äpu. Ei saanud oma kaht liitrit täis :(

Kaal: 81,2kg


Otsin abimeest

Siiani on jooksmine olnud suhteliselt odav lõbu. Jalanõud on kõige kallimad asjad, mida olen muretsenud (minusugusele koonerdisele tõmbavad need tossude hinnad ikka klombi kurku), aga jalgade heaolu on midagi, millesse tuleb lihtsalt inversteerida. Muus osas olen saanud suhteliselt odavalt läbi (riided, ma mõtlen) ja jooksmise enda eest ju maksma ei pea :)

Jooksutehnikast ja muust sellisest spetsiifilisest ei tea ma muhvigi ausalt. Olen seni jooksnud põhimõttel, et kui jutud samal ajal räägitud saan, siis on kõik ok. Et siis ei ole veel pulss laes, aga tegelikult ei ole ma absoluutselt teadlik oma pulsist. Olen juba ammu pulsikella muretsemise peale mõelnud, aga jällegi, koonerdis mu sees lööb välja ja sinna see plaan on jäänud. 

Nüüd, kui see poolmaratoni plaan on ikka hingel kripeldamas ja enamustel netist leitavatest kavadest on ette pandud mingi pulsivahemik või koormustase, mida peaks jälgima joostes, siis olen natuke ummikus. Kuidas ma siis jooksen ja jälgin, kui mul pole mida jälgida. Või no pulss on ikka olemas, aga kella ju pole, mis mõõdaks. 

Seega olen jälle paar päeva käinud ja ilastanud eri e-poodides kellasid. Ega ma ei tea, mis oleks ideaalne mu jaoks, aga nii palju kui ma ise olen uurinud ja puurinud, siis Polar M400 oleks vist täitsa kobe kaaslane. Mis arvate?!?

Hinnad on Eesti turul 159-200 ja pealegi veel. Kasutatult eriti seda turul polegi ja kui tuleb, siis ka üldjuhul suht kirve hinnaga. Või no minusuguse praktiku arvates kirve hinnaga ja arvestades, et kasutatud asi on ikka kasutatud, siis pigem ostaks minimaalse hinnavahe puhul ikka uue juba. Aga see uus tahab raha saada ja mitte vähe... Kurat, et see sünnipäev ka nii kaugel on. Muidu sunniks Priitu endale kinki tegema :D :D 

Aga nüüd ma ootaks teie arvamusi eri kelladest, mis teil kõigil kindlasti on. Mida oskate soovitada, millest soovitate suure kaarega mööda käia? Tahaks kindlasti sellist, millel GPS ka peal oleks ja jube nunnu oleks, kui ikka und ja värki ka jälgiks (no uneasi enda jaoks kõige olulisem, sammud ei koti eriti). 


Nädala kokkuvõte 6.06-12.06.2016

Panen lõpuks eelmise nädala trennid ka kirja. Aeg on viimasel ajal selline väga defitsiitne kaup ja tuleb väga otsida aega, et siia kirjutama tulla. Hetkel seda natukeseks on, seega lasen kiirelt näppudel tegutseda.

Esmaspäev: keha oli kange pühapäevasest jooksust. Kati soovitusel läksin ratast sõitma (38minutit).
Teisipäev: Keha oli parem, kuid jalad ei olnud päris omas elemendis veel. Siiski võtsin ette jooksu (35minutit), mis oli väga õige otsus. Peale jooksu olid igasugused kangused kehast kadunud.
Kolmapäev: tegime lastega trennikooli, minul lihastrenn (50 minutit).
Neljapäev: Hommikupoolikul käisin kõndimas (54minutit). Ei olnud see nädal veel kordagi kõndima jõudnud. Lõuna ajal võtsin oma kangi ja tegin youtube´i video järgi podybump´i (1 tund).
Reede: Juhe oli täiesti koos ja tegin jooksuga korraliku restardi endale (1 tund 15 minutit).

Laupäeva ja pühapäeva lubasin endale puhkepäevadeks. Olin omadega suhteliselt läbi sellest nädalast. Mulle jõudis vist kohale see kooliaasta lõpu pingelangus ja lasin kõik emotsioonid pinnale tõusta, mis seni olid kohustuslikus korras tahaplaanile surutud. Seoses sellega polnud ka söömine üldse eeskujulik. Oli päevi, kus sõin liiga vähe. Oli päevi, kus jälle liiga palju. Lisaks oli Margusel ulme kehv nädal, mis tähendas mulle magamata öid ja pidevat väsimust.

Kokku trenni: 5 tundi 15 minutit ja 10 sekundit

Kaalule ei mõjunud see nädal üldse hästi. Olen omadega plussis (81,2kg tänase seisuga). Ei tule see seitse mitte kuidagi. Lisaks kehvale nädalale on seal üks süüdlane veel. Nimelt ma tunnen vist ennast oma kehas liiga hästi. Öeldakse ju, et peab endalt küsima, kui väga sa seda tahad?

Ma tahan VÄGA joosta poolmaratoni. Ma tahan VÄGA trenni teha. Aga kui asi puudutab mu keha, siis ma olen juba täitsa rahul ja mul pole enam sellist "ma pean" tunnet peal, et see kaalukaotus oleks ülitähtis. Samas ei ole ma oma numbritega kaugeltki veel tervislikus kaaluvahemikus ja peaksin seda indu veel endas omama.

Eelmisest nädalast õppisin aga ära, et söömise poole korras hoidmine ei ole vajalik vaid kaalulangetuseks. See on vajalik ka jooksus edusammude tegemiseks. Kui ei ole kehal, mille pealt seda kiirusearendust või vahemaade pikenemist võtta, siis seda ei tulegi.

Kuna praeguseks on eelmise nädala pinged maha maandatud, siis olen ilusti jälle toitumiskavas 100%-selt sees! Loodan, et see nii ka püsib.

Pärast tunnist bodypumpi :D 


Raamat "Ütlemata sõnad"

Sain EBA ürituse kinkekotist Heli Künnapase suht hiljuti valminud noorteromaani. Olin seda juba ammu vaadanud ja mõelnud, et tahaks lugeda, aga seni polnud ostmiseni jõudnud. Enamasti mõttega, et millal mul ikka seda vaba aega on, et maha istuda ja raamatut lugeda. Nüüd, kui juba ise kätte ära toodi raamat, ei saanud ka lugemata jätta.

Toimetaja on raamatu kohta tahakaanele kirjutanud nii: Heli Künnapase neljas nooreromaan "ütlemata sõnad" jutustab loo 16-aastase Maria esimese armastuse keerulisest kujunemisest. Romaanis on palju segaseid tundeid ja ütlemata sõnu. Armastust ja selle puudumist.. või liiga palju armastust. Eneseotsingute konarlikku rada on kujutatud põnevalt ja pinge ei vaibu teose lõpuni. Raamatu mitmekihilisus, hargnevad lood ja jutustamisvõtted aitavad näha ja mõista inimeste väliselt kummaliste tegude sügavamaid tagamaid.  Teoses peegelduvad autori sügav inimesetundmine ja olulised inimeseks olemise väärtused.

Seda kõike see raamat tõesti on. Kuigi mõni võib mõelda, et mis ma ikka mingi pubeka armuvaluhõikeid loen, siis see raamat on tegelikult väga mõtlema panev ükskõik mis vanuses inimese jaoks. Heli on osanud väga hästi sõnadesse panna kahe osapoole tunded, mõtted ja olemuse ning nende vahelise pinevuse, mis on tekkinud ütlemata sõnade tõttu. See panen süüvima enda minevikku, olevikku, tulevikku.

Lugemise ajal haarab see nii endasse, et võimatu on raamatut käest panna. Olen seda kaks õhtut lugenud ja raamat on läbi. Oleks vist tegelikult ühe jutiga kohe ära lugenud, aga kuna ainuke aeg lugemiseks on õhtul, siis ööhämarus on lugemisajale piirid pannud. Kuigi raamat sai justkui lõpu, jäi see minu jaoks ka kohati lahtiseks. Mis edasi saab? Õnneks on Helil minu teada teine osa juba käsil ja ehk ei pea väga kaua ootama, et teada saada, kuidas Maria lugu edasi läheb.

Soovitan lugeda seda raamatut, kellele pakuvad huvi elu keerdkäigud. Ole, mis vanuses tahad. Eriti hea oleks see raamat just gümnaasiumi eas noorukitele, kes nii mõnegi koha peal saavad üks ühele oma probleeme samastada ja saada mõtteainet, kuidas asju parandada või eluga edasi minna.



Kolm aastat oma bloginurgas

Ma tean küll, et ma peaks hoopis teile kirja panema oma eelmise nädala trennid ja kuputamisest lubasin ka pilte teha ja siis veel oleks vaja FitCati viienda kuu kokkuvõte teha. Aga täna ei tee ma neist ühtegi. Sest täna on pidupäev!

Täna, kolm aastat tagasi kirjutasin siia blogisse oma esimesed postitused. Teema, millega ma oma blogi alustasin, oli kaalulangetus. Tahtsin enda jaoks kirja panna oma edusammud, ebaõnnestumised, töötavad ja mitte nii hästi töötavad lahendused, trennid ja nende puudumised. Ühesõnaga kõik, mis puudutab tervisliku elustiili juurutamist.

Esialgu oli põhi eesmärgiks kaal normi saada! Selle kolme aasta jooksul olete näinud mind väga mitmes erinevas kaalu kümnendis. Isegi kolmekohalisi numbreid on see vaene ja truu kaal näinud, kes nii tihti peab taluma ma põrnitsevaid silmi kui ka õnnejoovastust. Olenevalt kuidas nähtud number ta peal mulle mõjub. Samas kaalu normi piiresse ei ole ma seni saanud.

Eks sellel on sada põhjendust. Need kõik võtab kokku lause - elu tuli vahele. Jah, tuli vahele siis, kui olid eksami sessid ja ma jälle mitmed kilod tagasi sõin. Tuli ka siis, kui lihtsalt olid probleemid enese sees ja ümber. Tuli vahele siis, kui kõht muutus suureks ja ümaraks, aga mitte toidu liigtarvitamisest. Olen emotsionaalne sööja ja kõike muresid ja õnnestumisi armastasin (vahel ikka siiani) kostitada maiustamisega.

Kui kaalulangetus ei sujunud, aga kirjutamise kihk oli ikka suur, võtsin blogisse sisse ka pereteema. Algselt veidi vähem, peale oma majja kolimist juba veidi rohkem. Raseduse perioodil võttis pereteema täiesti blogi üle. Õnneks nüüdseks on tasakaal jälle paigas ja trenn ning toitumine võtavad jälle võimust blogis.

Ka edaspidi saab siit lugeda kõigest. Marguse beebisammudest kuni maja katuse remondini välja. Aga järjest enam liigun oma mõtetega ikka trenni- ja kaalublogi suunas. Ma ei tea, kuidas see teid mõjutab. Võib olla te enam nii palju siia ei satu või hoopiski hakkate tihedamini mu blogiust kulutama. Aga minu sees on kätte on jõudnud moment, kus pereelu peab eemalduma veidike tahaplaanile ja mu eesmärgid spordimaailmas saavad siinkohal rohkem sõnaõigust.

Kui ma peaks ütlema sünnipäeva lapsele mõne sõna, siis ma ütleks nii. Sina, mu blogi, oled mu sõber, kes kuulab, kui mul vaja kurta; lohutab, kui pisar on silmas; toetab, kui seda vajan; rõõmustab koos minuga, kui selleks on põhjust; aitab lahti mõelda probleemid ja kõik võimalikud dilemmad. Aitäh sulle!

Need viimased sõnad võib iga lugeja enda kohta lugeda. Sest just teie oletegi need, kes on aidanud mind läbi paksu ja vedela, on toetanud mind igas ettevõtmises ja lohutanud ebaõnnestumiste puhul. Mu teekond ei ole olnud sile, aga ma olen sellel teekonnal väga kaugele jõudnud ja seda tänu teie toetusele! Ja ma tean, et te toetate ka mind mu igas järgmises ettevõtmises. On veel vaja ju jõuda normaalkaalu piiresse ja sügisel poolmaratoni minna vallutama! Olete ju jätkuvalt minuga sel põneval künkalisel teel!??

Kuna sünnipäeva puhul tehakse ikka kingitusi ka, siis minu poolt teile oleks kingituseks üks loosimine FB vahendusel. Täpsema info sellest leiad vajutades SIIA.  Kirjutan siia veidi pikemalt ka, miks ma just sellise kingi välja tahan loosida.

Minu jaoks on Kati toitumiskava olnud nö päästevõti. Ja mitte ainult toitumiskava. Ta tugi ja oskus inimesi motiveerida on aidanud mind mitmetel langusmomentidel.  Tema jooksukava on teinud minust jooksja selles otseses mõttes! Ma enam ei võtan end kui "tigu viimases otsas". Ma suudan joosta kiiremini, kui ma eales oleks lootnud! Ja mul on indu, et saada veelgi paremaks!

Kati toitumiskava ei ole see eripeen toitumisnimekiri, millega poodi minnes peab kõige pealt poolte sõnade tähendust googeldama. Ta toidud on lihtsamast lihtsamad, ülimalt maitsvad ja mis kõige tähtsam - on ka piisavalt materjali maiustamiseks! Ega see magusalembus kuhugi mul kadunud pole :)
retsept FitCati toitumiskavast
Kati paneb enda ihu ja hinge sellesse töösse ja seda on igast tema kirjast, kõnest ja like-ist FB-s tunda. Ta rõõmustab, kui meil (ütlen meil ,sest FitCati toetusgrupp on tõesti nagu suur pere) läheb hästi, on valmis kohe uusi retsepte lisama, kui meist kellelgi isutab ,millegi järgi (näiteks hiljuti kama retseptid). Ta käib meiega jooksuvõistlustel ja vajadusel (näiteks mu Rapla jooks) on ise su kõrval, et sa saavutaks maksimumi!

Just nendel põhjustel tahangi ühele teist anda võimaluse kogeda seda toetust oma teekonnal tervislikuma minani!


Nüüd sai kõik kiidusõnad vist kirja, mis täna jagamist vajasid. Lõpetuseks ütlen vaid veel nii palju, et mu teekond ei ole kaugeltki veel läbi. Mida kaugemale ma jõuan, sest enam ma näen ootamas ees uusi eesmärke ja võimalusi, mida püüda. Loodan, et need, kes tahavad mind toetada, on minuga veel järgmised kolm aastat ja rohkemgi ja need, kellel on meelel vaid negatiivsed mõtted võivad heaga omale uue tee leida :)


Eesti blogi auhindade jagamise muljed (EBA2016)

Olen täpselt neli tundi magada saanud. Eks Margus teeb tagasi, et ta eile niimoodi ilma tissita koju jätsin. Aga pole hullu, küll mõnel ta une ajal tukun veidi. Selle eest, et hommikul kohe toimetama hakata, panen eilsed muljed kirja. Et ikka värskelt kõik kirja saaks.

Kodust läksin ma ära kuskil kuue ajal. Pikk sõit linna ju ees. Kohale jõudsin ikka varem, kui pidi. Seega sain üks 10 minutit õues oodata. Aga õnneks ma ei pidanud seal üksi ootama, sest Roosade Stilettode blogija püüdis mu praktiliselt koheselt kinni. Täitsa kummalisel kombel oli tunne, nagu vana sõbrannaga oleks kokku saanud. 


Üritusele pääsemiseks pidime ka sees veidi ootama, sest isegi enne ürituse algust juba oli meeletu järjekord. Pidu toimus Wabaduses. Mina seal varem kunagi polnud käinud. Täitsa mõnus koht muidu, kui poleks nii palju rahvast olnud. Me saime istuma ainult tänu sellele, et üks blogija kaugelt mu ära tundis ja kohta pakkus. Aitäh Regiina! :) Ja rõhutan, et me saime sisse esimeste seas. Seega enamus inimesi seisis ikka püsti. 

koos roosadstilettod blogijaga 
Kuna meil kujunes seltskond päris suureks, siis mööbeldasime veidi laudu ümber ja tegime suurema istumisnurga. Sai selline kaalujälgijate-trennitegijate nurk. Seega laua peale lahti tehtud siidrid seisid meist kurvalt edasi. Kuniks möödakäijad need sujuvalt ära jõid :D  Samuti jäid meist puutumata jäätised, mida pakuti. Mina isiklikult sõin vaid ühe ampsu suuruse snäki, mis oli iseenesest väga hea. Aga kuna ruum oli väga palav, siis ausalt ei meelitanud väga sööma. Joogiks õnneks oli ka vitamiinivett mitte alkosõpradele ja neid pudeleid oli meil laual mitu. 

Seltskond sai meil kokku väga lahe. Tõesti mõnus istumine oli. Tundsin end täitsa vabalt ja mingit kohmetuse momenti ei tekkinudki üldse. Sain ära näha enamus näod, keda tahtsin. Väga paljudega neist ka vähemalt paar sõna vahetada. Isegi Brittiga, kuigi algul läksin temast vaikselt mööda julgemata midagi öelda :D 

Peab ütlema, et reaalelus on ikka väga paljud teistnägu, kui arvuti ekraani pealt tundub. Näiteks Kati on päriselt tunduvalt ilusam (ta muide sai auhinnalise koha ka, nii tubli!)! Sama lugu oli ka inimese olemuse-häälega. Ainult postitusi lugedes oli kujunenud mingi ettekujutlus inimesest ja kohati said need nüüd veidi ümber vaadatud, kui reaalselt ka inimest olen näinud-kuulnud.  Samas mõni oli täitsa täpselt selline, nagu blogist tundus. Näiteks Mari-Liis

Auhindade tulemused oli samuti kohati üllatavad. Spordiblogides tuli kolmandale kohale selline, kellest ma polnud kuulnudki. Seega täna tuleb seda ja mõnda teist blogi veel googeldama hakata. Kui sai esikolmikusse, siis ilmselt on hea lugemisvara ja saab endale jälgimiseks materjali juurde. 

Mina muidugi mingit auhinda ei saanud. Eluliste blogi kategoorias oli 89 kandidaati. Seega oleks ulme üldse midagi sealt loota. Samas tulemusi vaadates olin ma väga üllatunud, et olin 29 häält lausa saanud ja sellega jäin 22. kohale. Kuna selles kategoorias oli nii palju häid blogisid, siis üle kolme hääle ma ei lootnud saada ausalt. Nii et suur aitäh neile, kes sellest suurest valikust pidasid õigeks just minu blogi parimaks valida :) 

Kuigi ma auhinnalist kohta ei saanud, siis mingis mõttes auhinna sain ikka. Nimelt need, kes esimeste seas kohale jõudsid, said "väikse" kinkekotikese ka. Sisu oli päris korralik ja kuigi ma korra sain ka ürituse ajal sinna sisse piilutud, siis täieliku ülevaate koti sisust sain alles täna hommikul. 

kinkekoti sisu
Minu lemmikuks asjaks kotis oli raamat "ütlemata sõnad". Heli oli selle suhteliselt värskelt valmis saanud ja see on juba nii palju postiivset vastukaja saanud, et tahtsin suve jooksul leida võimaluse seda lugeda. Nüüd on õhtune lugemine voodi kõrval juba ootamas. 

Priidule oli ka üks asi -ökoliköör :D Mina ise ju ei saa juua. Samas, ma pole kindel, kas ma raatsin talle seda niisama joomiseks anda ja hoian ajaks, kui ükskord enda maitsemeeltele ka lubatud mekkida seda mustika-ingveri jooki. 

Hambad saan ka nüüd puhtamast puhtamaks tänu kinkekotile. Blanx oli pannud sinna white shock protect hambapasta ja hambaharja. Hari oli soft pehmusega, seega täpselt nagu mulle loodud :) 

Üks asi, mis veel kui rusikas silma auku mulle sobis, oli lõhn. Ma pole veel küll lahti teinud ja nuusutanud, aga enne üritusele minekut just kurtsin, et oleks vaja uuendust lõhnavalikus. No nüüd on täna Avonile see mure murtud. 

Kotis oli veel Nutrilessi kanasupp. Ma ise pole väga selliste toiduasendajate pooldaja, aga päris paljud, kes seda on katsetanud, on väga kiitnud seda suppi. Seega on huvitav ise ka asi ära maitsta. Ma lihtsalt pole siiani aru saanud, kuidas saab supi pulbriks teha, aga eks kui maitstud on, siis jagan oma muljeid ka. 

Söögi poole pealt oli veel erinevaid maitseaineid. Väike topsike oli karrit, mida on võimalik Eestist osta manuela e-poest. Lisaks sain viie erineva gurmeesoola testri. Ma ei teadnudki, et soolamaailm nii suur ja lai on. Kui kedagi huvitab, siis nende kodulehel on väga huvitavaid lugusid sooladest. 

Maiustamist leidus ka ikka. Kuna ma olen juba pikalt käinud poes vaatamas neid Karl Fazeri uusi šokolaade, aga kaalulangetus eesmärgid ei ole lubanud neid osta, siis ma nüüd salamahti saan Copenhageni maitse ära proovida. Fazer oli nimelt just selle kinkekoti sokutanud. 

Üks üksik komm oli ka. Natuke kummaline oli see kommike muude asjade vahel ja ma alguses ikka kahtlesin, kas see on komm. Aga tekst peal seda väitis, et lausa virsiku šokolaadise kattega ja puha. Tegu oli Lakrids kommiga. Tegelikult oli väga mõnus kommike. Selle sõin täna hommikul kohe ära. Peab ju ikka ära proovima, enne kui maitset kommenteerin :D 

Sokisahtel oli pakki pannud ühe paari sokke. Ilusad, lillelised ja kergelt satsilise äärega. Mulle sobivas suuruses ka. Sokisahtli kvaliteediga olen juba pikalt tuttav, seega ma üldse ei kahtle, et need on väga mõnusad sokid :) 

Kehatoodest oli pakis Dermixi Absolute Dry sarja antiperspirant ja niiske salvrätt. Ma pole selle kohta üldse midagi varem kuulnud, seega tuleb veidi tutvuda asjaga. Peaks hoidma kaenlaalused, käed ja jalad 7 päeva higivabana. No tuleb katsetada :) 

Viimasena olid pakis Blistexi kätekreem ja huulepalsam. Kätekreemi kulub mul nagunii nii palju, et ära kulub ta nagunii. Varem pole selle firma kätekreemi proovinud, aga kuna huulepalsamiga olen väga rahul, siis ootused ka kätekreemile on kõrged. 

Ahjaa, lisaks oli terve ports reklaami ja sooduskuponge. Neid kõike ei hakka üles loetlema. 

Kokkuvõtteks võib öelda, et üritus oli väga lahe, olen väga rahul, et end kohale vedasin ja järgmisel aastal kavatsen ka kindlasti minna, kui vähegi Marimell korraldada viitsib.  Marimell tegi ikka väga suure töö ära ja ta on välja teeninud suure aplausi ja kingituse oma töö eest. Seda ta ka sai, sest täna päris paljude blogijate koostegutsemisele, sai talle ja ta abilisele organiseeritud lilled ja väiksed puhkusepaketid. Loodan, et nad on nendega rahul :)  

Kas käisid ka EBA2016 üritusel? Kas jäid rahule? Või äkki heitsid pilgu peale elu24 otseülekandele? Jagame muljeid ;) 


EBA2016 on kohe käes

Eesti blogiauhindade jagamine on väga pop teema blogimaastikul. Ilmselt pooltele lugejatele ei paku see nii palju pinget, kui blogijatele endile. Loogiline vist ka.

Kuigi ma eelmisel aastal ei käinud, siis see aasta ronin kohale. Mul juba nädal aega Marguse ees süümekad, et ta niimoodi ilma minuta (loe:tissita) koju jätan ööune ajal, aga mis teha. Ühe korra vast elab üle ja uuesti sellist korda ei tule ilmselt nii pea. Tegelikult, kes teab, ehk saab kohe esimese tunni jooksul aru, et tissi ei ole ega tule ja läheb magama. On võimalik ju, eks?! Või siis tulen koju ja mind ootab ärkvel nuttev/mängiv laps.

Priit juba eile tögas, et ta läheb teise tuppa magama, et tänaseks välja puhata. Margus nimelt on juba üle nädala öösiti väga kehvasti maganud ja iga tunni tagant nutta tihkunud. Arsti poolt on kontrollitud, et miskit tervisega häda pole. Seega hambad või ma ise kahtlustan, et mingi söök ei sobi talle, sest mingi imelik lööve on ka. Alguses arvasime, et sääskede töö need täpid, aga vist siiski mitte.

Igatahes õhtust veel nii palju, et riided on mul välja vaadatud. Kingad ka. Ei midagi ülearu uhket, täitsa smart casual minu arvates. Kuskile meikari juurde ei lähe, üritan ise omale näo pähe joonistada. Või õigemini ripsmed üle tõmmata ja ehk veidi kulmujoont ka tumedamaks teha.

Juuksed lasen küll veidi targemal inimesel paika sättida, sest ma pole veel oma lühikeste juustega väga sõbraks saanud, kui asi puudutab juuste sättimist. Klambriga tuka oskaks jah kinni panna ise, aga sellega mu oskused ka piirduks. aga vaadates ilma, siis loodan, et mu juuksuri sättimisest miskit kasu on ja vihm pole enne üritust 1:0 teinud mu soengule.

Transport on ka olemas. Kaaslast küll pole, aga mis ikka. Hüppan üksinda kohale ja küll kellegi seltsi endale leian (kirjutab inimene, kes on võõraste seas kui hall hiireke :D). Aga kui ma juba mõne "tuttava" (ehk jälgitava blogija) ära tunnen ja temaga mõne sõna juttu vahetan, siis küll need keelepaelad ka valla lähevad. NO worries, eks.

Ühesõnaga enamvähem kõik on valmis, et saaks oma esimest vaba õhtut nautida inimeste seas, kes saavad blogimise võlust samamoodi aru, kui ma ise. Kui nüüd hakata välja tooma, kellega kindlasti tahaks vähemalt kolm sõna vahetada, siis kindlasti oleks need Kati , Laura, Margit, Heli, Merlin. Ah, tegelikult on neid nii palju, et ma ei jõua kõiki siia üles loetleda. Omaasi, kas ma ka kõik näo järgi ära tunnen.

Sellega seoses tuli mulle meelde, et ma pidin endale rinnasildi tegema!!!!! Ahhh, ma nüüd lippan :D


Ronin oma murega urgu tagasi

Täpselt nii, nagu ma arvasin, oskavad inimesed lugeda kirja pandud sõnadest välja seda, mida seal kirjas ei ole. Enda arust üritasin küll kirjutada võimalikult aru saadavalt, aga ju siis mitte. Nüüd mul on selline tunne peal, nagu ma ise oleks kiusaja ja mõtleks välja asju, et teisi halvasti tundma panna.

Seega võtsin oma eelmise postituse koolikiusamisest HETKEL maha. Loodan, et saadud tagasiside paneb asjad liikuma ja kui saame vähemalt ühe osapoolega asjad seeläbi korda, siis oli mu appikarjest abi ja postitus siia üles tagasi ei tule. Kui sügisel jätkub, siis lasen postituse uuesti üles ja lisan ka järgnevad lood ja sammud lahenduse suunas, sest ma kavatsen sellest probleemist läbi närida.

Igatahes palun vabandust, kui mõni laps/vanem tundis, et tegin talle liiga. Mu eesmärk selle postitusega ei olnud kedagi mõnitada või halvustada. Palun vabandust, kui keegi tundis, et ründan sellega meie kogukonna heaolu või kooli toimimist. Ma tahtsin vaid parandada oma lapse olukorda ja heaolu.


Nädala kokkuvõte 30.05-05.06.2016

Aeg teha eelmisest nädalast kokkuvõtet. Laupäeval poleks ma nädalaga üldse rahul olnud, aga kuna pühapäev tõi sellise puändi nädalale, siis pühapäeva õhtuks olin endaga väga rahul.

Esmaspäeval tegin 30-minutilise jooksu ja peale jooksu läksime Mareliga piknikule. See eeldas ligi pooletunnist kõndi ühes suunas ja sama kaua tagasi ka. 

Teisipäeva hommik algas samuti 30-minutilise jooksuga ja lõuna ajal tegin 47-minutilise kõnni. Õhtul käisin sõbrannaga Paides jooksupartneri trennis, mis kestis 1tund ja 15 minutit. Trenn oli väga lahe ja üritame võimalikult tihti käima hakata seal. Või siis Viljandis. Kuna meil siit keskelt on enamvähem sama pikk maa mõlemale poolele, siis saame laveerida vastavalt võimalustele, et kummale poole trenni sõidame. Või kui võimalused lubavad, lähme mõlemasse :) Kui kedagu huvitab ka see trenn, siis Paides toimub teisipäeviti kell 18 vallimäel, Viljandis reedeti samal kellaajal ja asukoha suhtes jään praegu vastuse võlgu. 

Kolmapäeval jooksule ei hakanud minema, sest lastel oli üritus tulemas ja ei hakanud end väsitama. Teadsin ju, et pean kogu selle ürituse aja jalgadel olema ja ringi jalutama. Ma kohapeal jalutades endot sisse muidugi ei pannud (kuigi sealt oleks saanud päris kenad kilomeetrid juurde), agahommikul Marekut saates, peole kõndides ja koju tagasi kõndides sai kokku liigutud üle 1,5 tunni. 

Neljapäeval oli nii mugav ja saatsin Mareku kooli rattaga. Seega kaks umbes 20-minutilist rattasõidu otsa jäi päeva trenniks. Neljapäeval oli õhtul direktori vastuvõtt ja päeva ajal käis sõbranna külas. Seega trenni aega väga polnudki. 

Reedel oli hirmus jooksuisu juba peal. Aga mõistus andis märku, et siis võin pühapäeval jooksmisest ilmselt vaid und näha. Seega valisin kõndimise. Sai 2 tundi ja 10 minutit kõnnitud. Tegin nö pühapäevase jooksu peaproovi kõndides (üle 12km sai kõnnitud) . 

Laupäeval pidi olema täielik puhkepäev. Aga ma olin väga varakult üleval Margusega. Kui Margus tukkuma tagasi jäi kuue ajal, siis mul polnud enam isu magamist teeselda. Panin riided selga ja läksin rattaga sõitma. Tegin 31-minutilise sõidu, et end veidi ärksaks ajada ja siis suure tööpäevaga pihta hakata. Kuigi sel päeval trenni otseselt enam ei teinud, siis kruusa kühveldamine ja tassimine, puude tassimine ja muruniitmine andsid kehale piisavalt koormust, et järgmisel hommikul kõik kohad kanged oleksid. 

Pühapäevaseks trenniks sai hommikul pool tundi jalutamist, et keha liikuma saada ja muidugi Rapla Selveri jooks, mille muljeid saate lugeda SIIT. Mega hea jooks ja uued rekordid kukkusid. 

Kokku sai see nädal trenni tehtud 10 tundi 39 minutit ja 34 sekundit. Kilomeetrites läbisin ilusad 76,12 km, millest 22,54 km joostes, 33,51 km kõndides ja 20,07 km rattaga. 

Söömise poole pealt väga ei räägi, sest see polnud eriti kena. Palju oli mingeid üritusi, tähistamisi. Seega maitsesin üht, teist ja kolmandat. Kaalu koha pealt väga hullu kobiseda pole. Täna oli kaalul 80,4kg. Sellise nädala peale miinus saada on minu meelest super hea. 

Kupumassaažist ka paar sõna. Ma polnud see nädal väga usin. Ainult neljal päeval jõudsin masseerimiseni. Sentimeetritele see vist väga ei meeldinud, sest ei tahtnud ta loovutada mm-t ka mitte ei puusalt, kintsult ega säärelt. Ainult vöö ümbermõõt vähenes ühe cm võrra. 

Pidin juba paar nädalat tagasi kirjutama, et mul said õlid otsa ja olen edasi kreemiga kuputanud. See pole üldse nii mõnus. Ilmselt sellepärast pole mul väga motivatsiooni olnud ka kuputamiseks. Kreemiga on see häda, et enamasti on kreemid tehtud sellised, et nad kiiresti imenduks. Aga kuputades on vaja, et see piirkond,millega tegeled, püsiks niiske see 10 minutit. Seega kreemiga tehes pean oma 3-4 korda seda kreemi panema, et ikka tehtud saaks.

Aga nende nö proovipükste koha pealt võin öelda, et praeguseks on nad parajad. Lasin Marelil kiirelt ühe pildi ka hommikul teha, aga arvutist vaadates nägin alles, et vähe udune tuli teine. No üldjoontes näete ikka ära, milline seis on. Järgmine nädal teen viimased võrdluspildid eest ja tagant vaatest ja teen lõplikud kokkuvõtted, kuidas kupumassaažiga rahule jäin :)



Rapla Selveri jooksu muljed

Täna oli selle aasta esimene 10km jooksuvõistlus. Kuigi mul olid sinna mineku suhtes kahetised tunded ja kaalusin mitu korda kas ikka minna üldse, siis täna hommikul oli Rapla poole sõit kindel.

Hommik algas juba kella kolme ajal, kui Margus suvatses peale tihedate jorinatega ärkamist päriselt üles ärgata. Näha oli, et laps oli unine, aga miski segas nii hullusti, et magada enam ei lasknud. Seega olin ka mina kohustatud üles tõusma ja teda rahustama. Magama tagasi saime kuskil poole viie ajal. Kaheks tunniks, aga natuke aitas seegi.

Kui me siis peale hommikust tukkumist uuesti üles ärkasime, oli kell poole seitse. Keha oli kange, väsimus oli peal. Mitte kuskilt otsast ei olnud tunnet, et täna tuleks 10km ära joosta. Toiduks pidin tegema kaerahelbeputru. Et oleks ikka korralik süsikalaks, siis tegin šokolaadist putru. Ah, kui hea. Energiat andis ka korralikus koguses.
Parim puder maailmas
Valmis sain ennast veidi varem, kui minek. Aga kuna Margusel tuli uneaeg, siis läksime jalutasime veidi koos Priidu ja Margusega.  Kuskil kolm kilomeetrit saime jalutada, siis oli mul vetsupeatus ja kibekiirelt tee otsa, et auto peale saada. Sõbranna tuli autoga järgi :)

Kohale jõudsime varem, sest sõbranna laps jooksis lastejooksul ka. Saime enne starti veel kaks korda vetsus käia, ühe banaani süüa, natuke ringi jalutada, Katile tere öelda, veidi soojendust teha ja juba oligi stardikoridori minek. Muideks, number oli mul seekord nii kena - 678.

Stardis panin endomondo käima ja läks jooksuks. Nii umbes 300-400 meetri pärast püüdis Kati mu tagant tulles kinni ja edasi jooksime koos. Mul hea meel, et keegi tempot hoiab ja koos on ikka tunduvalt mõnusam joosta, kui üksi kuskil tee ääres ekselda. Ja seda Rapla jooksu puhul sai teha pikalt. Rada kulges linna tagant mööda metsade vahelist maanteed.

Esimese kilomeetri aeg oli imeline - 5:52. Teadsin, et lõpuni sellise ajaga ei jookse, aga oli hea kuulda seda viit , kui endomondo aega teadvustas. Ette võib juba öelda, et seda viit kuulsin veel neljal korral.

Kuni viienda kilomeetrini oli asi väga lebo. Saime ilusti juttu ajada Katiga ja polnud raske. Kuskil kuuenda kilomeetri ajal ütlesin, et jalad hakkavad väsima. Üks noormees soovitas seda kuuldes veidi istuda ja puhata. No ei istunud midagi, panime aga edasi. Kuues kilomeeter tuligi kõige aeglasem ka - 6:13 kilomeetri ajaks.

Kaheksa kilomeetri täitudes tundsin, et mu piir sellise tempo juures hakkab vaikselt kohale jõudma. Üheksanda kilomeetri juures andis Kati viimaseid soovitusi, kuidas edasi minna, et lõpust maksimum võtta. Ma olin juba peaaegu enda võimete piiri ääres ja ütlesin lõpuks, et ma ei jaksa tempot tõsta. Aga õnneks muutus ajutine nõmeda kattega tee asfaltiks jälle ja suutsin tempot veidike juurde panna. Lõpus tegi Kati oma jooksusprudi. Üritasin ka ise seda teha, aga tundsin, et nüüd on küll kõik.

Siis hõikas sõbranna, et kiirustaksin, sest aeg tuleb alla tunni. Ma pidin šoki saama selle lause peale ja kuskilt mu seest tuli selline power, et ma panin lõpuni kiiremini, kui kõikidel teistel lõikudel terve jooksu ajal. Ametlikuks lõpuajaks jäi 59:20 (neto aeg 59:04). 


Lõpetades oli hing täiesti kinni, pulss oli laes (oh, kui hea, et mul pulsikella pole :D ) ja läks veidi aega, et normaalne hingamine taastuks. Võtsin oma vee ja Selveri kotikese, tegime Katiga veel selfie ja tänasin teda, et ta aitas mul sellised megarekordid teha! Veelkord, Kati, suur aitäh! See jooks oli tänu sulle kümme korda lahedam :) Siis juba otsisin sõbranna üles, et kodupoole asuda. Tema oli muidugi enne mind juba lõpetanud.

Emotsioonid peale lõpetamist olid veelgi suuremad, kui peale maijooksu. Ma tõesti ei oodanud, et ma täna alla tunni jooksen. Enesetunne ei andnud kuskilt märku, et täna oleks rekordi tegemise päev. Aga mul oli kolm asja täna, mis jooksust maksimumi aitasid võtta. Esiteks muidugi Kati tugi. Teiseks oli Mareku klassijuhataja minust terve jooksu nii 30-50 meetri kaugusel ja ma ei tahtnud temast maha jääda  ja kolmandaks see sõbranna hõige jooksu lõpus.

Margus katsetas, kas on ikka õige medal. Täitsa kõva oli hamba all. 
Koju jõudes olid lapsed nii õnnelikud, nagu ma oleks mitu päeva kodust ära olnud. Margus hakkas lausa nutma :D Tegelikult oli ta unine. Seega sai lapsele rinda anda ja temaga koos üks pikk ja kosutav lõunauni tehtud. Pärast uurisid lapsed, mis head mulle jooksu eest anti. šokolaad oli suuremate lemmik, Margust huvitas aga medal.

Kuna 10km eesmärk alla tunni on saavutatud, tuleb Rakvere jooksuks vist uus eesmärk välja mõelda. Või siiski mitte, sest Rakveres on rada tunduvalt raskem ja seega on kilomeetri ajad ilmselt aeglasemad. Aga eks vaatame, kui august lähemal on :)