Esimese kooliaasta positiivsed küljed

Mareku esimene kooliaasta on kohe läbi! See aasta oli kõvasti raskem, kui ma arvasin - oli nii rõõmu, kui ka pisaraid. Aga selles postituses keskendun ma ainult positiivsele, mis nende üheksa kuu jooksul meie teele jäi.

Direktori vastuvõtul väga heade hinnete eest 
Harjumine kooliga läks meil üllatavalt kiiresti. Minu jaoks oli see vist raskemgi, kui Marekul. Ei tahtnud mitte tunnistada, et mu väike poja on suureks saanud ja saab ise oma asjad kokku pandud ja tunniplaani kirjutatud. Viimase koha pealt pean tunnistama, et vahel ma ikka salaja kirjutasin talle paar nädalat jälle ette. Luban, et järgmine aasta üritan end taltsutada :D

Koolis käimine meeldis Marekule see aasta väga*. Kuigi vahel näitas ta välja vastakaid emotsioone teatud asjade suhtes (näiteks rütmikaring), siis kodus oli ta alati positiivsel arvamusel rääkides tundide tegevustest, teistega koostegutsemisest, ringidest ja eri üritustest.

Kõige lemmikumaks ringiks oli robootika. Ühe korra isegi oli nõus poolhaigena kooli minema, sest muidu oleks robootikasse minemata jäänud. Ma selle üle muidugi üldse ei imesta, sest legod ja tahvelarvuti on vist paljude poiste lemmikuteks. Lisame veel robotite tegemise ja väike paradiis on loodud.

Minu hämminguks ootas ta üritusi, mis olid Retla kooli lastega koos (meil ühine kool, aga kaks õppeasutust). Olin alati arvanud, et pigem eelistab ta väiksemat seltskonda, aga just ühisüritustest on jäänud kõige paremad emotsioonid ja mälestused. Näiteks öökool. Ma ei tea, kas see järgmine aasta ka toimub, aga Marek küll väga loodab ja ootab seda juba praegu  (ootas ta selle kordumist juba järgmisel päeval peale selle toimumist :D).

Õpetajatega sai Marek väga hästi läbi, kui tal just kangushoogu peal ei olnud. Talle väga meeldib täiskasvanutega rääkida ja neile oma asjadest jutustada. Ilmselt teisele osapoolele võib see päris väsitav olla. Tihti peale pidi ta tingimata mingi uue asja kooli kaasa võtma, et seda kas õpetaja Õnnele või Ellele näidata.

Näiteks alles sel nädalal oli juhtum, kus Marek oli nii kurb, et ma talle peale tunde kohe järgi tulin ja ta ei saanud pikapäeva õpetajale oma uut flööti näidata. Pidime lausa kokkuleppe tegema, et järgmisel päeval ma pean vähemalt 15 minutit hiljem tulema, et ta saaks korragi flööti õpetajale mängida (tegelikult ta ei oska seda mängida ja puhub niisama helisid).

Ja me ei saa unustada, kui õpetaja Aili andis talle kord ühe pritsimise mänguasja. Esialgu sai ta selle niisama koju kaasa, aga oh seda rõõmu, kui järgmisel päeval koju tulles oli lubanud õpetaja selle päriselt endale võtta. Marek käis ja kastis selle jubinaga pool õue ära (pean mainima, et korraga sai sinna sisse panna maksimaalselt 10ml vett :D).

Hinded olid Marekul väga head sel aastal. Ühe korra sai ta kehalises kolme tunnitegevuse eest. Ilmselt oli tal mingi jorisemise juurikas sisse pugenud ja ei teinud korralikult kaasa. Kodus ekoolist seda nähes oli ta väga kurb ja edaspidi uuris kogu aeg, kas nüüd ikka on kehalises paremad hinded. Enam seda numbrit hinnetelehel ei näinud ka :)

Hinnete koha pealt ma pole üldse üllatunud, et tal need viied on. Lugeda ta oskab ju ammu ja arvutada mõikab ka päris osavalt. Isegi klassiõed korra kurtsid mulle garderoobis, et Marek on ikka nii tark ja saab alati enne neid kõik asjad tehtud. Eks natuke siin emme-geeni lööb vast välja :D (ikka paremad omadused tuleb enda geenide arvele panna).

Lugemisega on meil üldse väga head lood. Marek armastab meeletult lugeda. Koomiksid on ta lemmikud, aga hea meelega loeb ta ka tavalisi jutukaid (eriti praegu, kus kõik koomiksid on sada korda juba läbi loetud). Klassi lõpetamise puhul ostsin talle kaks uut koomiksikogumikku, et paar päeva oleks jälle uut materjali, mida lugeda (ilmselt küll loeb ta need mõlemad ühe päevaga läbi).

Käelised tegevused meeldisid Marekule ka. Ta riietele meeldisid need ka päris mitmel korral, aga ju siis oli nii hoos oma tegemistega, et tühja sellest tilgast või triibust, mis pluusi varrukale tekkis. Kui aasta lõpus kõik oma tööd koju sai, siis tegi Marek neist seinte peale näitused. Veel on näitus avatud, seega tulge vaatama :)

Kooli ja koju käimine sujus rattaga paremini kui bussiga. Seega eelistasime igal võimalikul juhul esimest varianti. Aga ikka nii, et mina oli kõrval (joostes, kõndides või ka rattaga). EI mina üksi teda julge kuhugi lasta minna ega tulla. Ma ei kujuta ettegi, et ma peaks laskma tal üksi kooli minna (rattaga kindlasti mitte, aga isegi jala ei laseks üksi). Selle koha pealt olen veel vähemalt sügiseni täielik kanaema.

Kuigi positiivset oli aastas omajagu, ootasime me mõlemad suvevaheaega. Põhjuseid oli mitmeid ja eks aastajagu tegemisi väsitas nii keha kui vaimu. Lähme suvele vastu rõõmu ja naeruga. Ja loodame, et järgmine aasta tuleb tegusam, rõõmsam ja probleemivabam :)

*Pean silmas just koolis käimist üldiselt. Oli perioode, kus ta kooli minna ei tahtnud, aga seda mõne koolikaaslase pärast.


No comments:

Post a Comment