Jaanid - vähe lõket, rohkelt EMOs istumist

Ma ei ole väga jaanide pidaja inimene. Enamasti istume jaanide ajal mu ema juures. Et ikka jaanide pidamise moodi asi välja näeks, kaasneb sel päeval, erinevalt igast teisest ema juures istumisest, väike grill ja suur lõke.

See aasta oli Priit nii mugav, et jäi üldse koju tööd tegema, kuniks meie "jaane pidasime". Õhtul koju sõites oli plaanis kodus ka ikka väike lõke ära teha, aga Priitu nähes olid kõik plaanid pea peal. Ta nägi välja nagu oleks vahepeal pätid käinud ja talle peksa andnud. Mu esimesed sõnad tuppa jõudes olid, et peame lapsed ema juurde tagasi viima ja EMOsse sõitma.

Muud tegelikult häda mehel polnudki, kui vaid silm oli topeltrullis ja silmamuna sees enam, kui punane. Apteeke ju lahti pole, arstile enne esmaspäeva ei saa. Mis muud teha, kui EMO uksi kulutada. Kell oli minema sõites ligi üheksa juba. Seega võis arvata, et EMOs võib igasugu karvaliste ja sulelistega juba kohtuda.

Mina ise sisse küll ei läinud, aga Priidu jutustustest sain aru, et täpselt nii oligi. Leidus torkehaavasid, niisama nihestusi kui ka üks tädike, keda oli kass hammustanud. Priit sobis oma rullis silmaga nende keskele täitsa hästi ja üpriski tõsiselt võetavalt. Esialgse mitme tunnise ootuse asemel sai ta sisse tunduvalt kiiremini, lausa poole tunniga.

Meie Margusega olime just teinud poes suurema ringi, et nüüd hakkame tundide viisi chillima auto tagaistmel. Ma ei saanud veel ampsugi võtta oma "oo, mida head kõike kokku osta saab" toodetest, kui Priit autosse istus ja koju nõudis. Panin siis kurvalt kõik kotti tagasi ja läksime koju. Õigemini kõige pealt lastele järgi ema juurde ja siis koju.

Arstil käigust oli nii palju kasu, et saime teada, et mingi võõrkeha on silmas olnud. Enam seda polnud. Põletik oli väga suur, soovitas järgmisel päeval (24. juunil) mingit silmatilka osta, aga ilmselt sellest kasu polevat. Ja kui hullemaks läheb, siis edasi pöörduda tallinna, sest nemad aidata ei saa.

Hommikul ärgates oli mu kõrval paras frankenstein (sorry, Priit). Kui eelmisel päeval oli rullis silmalaugude vahelt veel silmamuna näha, siis hommikul ei olnud silmamuna üldse näha ja ümber silma oli pool nägu ka paistes. Ma paneks teile pildi, aga ma väga ei taha, et Priidu nime googeldades hakkas see paistes, nagu peksa saanu, nägu välja tulema :D

Ega siis polnudki muud teha, kui ma tühistasin enda pildistamise, kuhu hommikul pidin suunduma, ja võtsime suuna hoopis Tartusse. Tallinnas ma ju ei sõida ja vaatasime, et Tartus ka täiesti olemas silmakliiniku erakorraline vastuvõtt.

Margus pidi jälle truult kaasa sõitma. Teised  lapsed said nautida vaba elu tädi ja vanaemaga. Tartu sõit tasus end ära, kuigi sõitsime maha üle 200km, et saada paar minutit oodata ukse taga, paar minutit kabinetis istuda ja lasta välja kirjutada digiretsept silma rohu jaoks.  Õnneks saime rohu kätte ka, olenemata, et oli 24. juuni ja apteegid kõik kinni.

Kuigi meil ei olnud suurt pidu ja melu, siis jaanid said täitsa meeldejäävad see aasta. Omamoodi, aga mis siis ikka. Mingit perepilti me see aasta ka jaanitule ääres ei teinud. Niisama klõpse sai selle eest lastest tehtud rohkem kui küll.

Lihased soojaks ja siis üle lõkke hüppama :D 

2 comments: