Kolm aastat oma bloginurgas

Ma tean küll, et ma peaks hoopis teile kirja panema oma eelmise nädala trennid ja kuputamisest lubasin ka pilte teha ja siis veel oleks vaja FitCati viienda kuu kokkuvõte teha. Aga täna ei tee ma neist ühtegi. Sest täna on pidupäev!

Täna, kolm aastat tagasi kirjutasin siia blogisse oma esimesed postitused. Teema, millega ma oma blogi alustasin, oli kaalulangetus. Tahtsin enda jaoks kirja panna oma edusammud, ebaõnnestumised, töötavad ja mitte nii hästi töötavad lahendused, trennid ja nende puudumised. Ühesõnaga kõik, mis puudutab tervisliku elustiili juurutamist.

Esialgu oli põhi eesmärgiks kaal normi saada! Selle kolme aasta jooksul olete näinud mind väga mitmes erinevas kaalu kümnendis. Isegi kolmekohalisi numbreid on see vaene ja truu kaal näinud, kes nii tihti peab taluma ma põrnitsevaid silmi kui ka õnnejoovastust. Olenevalt kuidas nähtud number ta peal mulle mõjub. Samas kaalu normi piiresse ei ole ma seni saanud.

Eks sellel on sada põhjendust. Need kõik võtab kokku lause - elu tuli vahele. Jah, tuli vahele siis, kui olid eksami sessid ja ma jälle mitmed kilod tagasi sõin. Tuli ka siis, kui lihtsalt olid probleemid enese sees ja ümber. Tuli vahele siis, kui kõht muutus suureks ja ümaraks, aga mitte toidu liigtarvitamisest. Olen emotsionaalne sööja ja kõike muresid ja õnnestumisi armastasin (vahel ikka siiani) kostitada maiustamisega.

Kui kaalulangetus ei sujunud, aga kirjutamise kihk oli ikka suur, võtsin blogisse sisse ka pereteema. Algselt veidi vähem, peale oma majja kolimist juba veidi rohkem. Raseduse perioodil võttis pereteema täiesti blogi üle. Õnneks nüüdseks on tasakaal jälle paigas ja trenn ning toitumine võtavad jälle võimust blogis.

Ka edaspidi saab siit lugeda kõigest. Marguse beebisammudest kuni maja katuse remondini välja. Aga järjest enam liigun oma mõtetega ikka trenni- ja kaalublogi suunas. Ma ei tea, kuidas see teid mõjutab. Võib olla te enam nii palju siia ei satu või hoopiski hakkate tihedamini mu blogiust kulutama. Aga minu sees on kätte on jõudnud moment, kus pereelu peab eemalduma veidike tahaplaanile ja mu eesmärgid spordimaailmas saavad siinkohal rohkem sõnaõigust.

Kui ma peaks ütlema sünnipäeva lapsele mõne sõna, siis ma ütleks nii. Sina, mu blogi, oled mu sõber, kes kuulab, kui mul vaja kurta; lohutab, kui pisar on silmas; toetab, kui seda vajan; rõõmustab koos minuga, kui selleks on põhjust; aitab lahti mõelda probleemid ja kõik võimalikud dilemmad. Aitäh sulle!

Need viimased sõnad võib iga lugeja enda kohta lugeda. Sest just teie oletegi need, kes on aidanud mind läbi paksu ja vedela, on toetanud mind igas ettevõtmises ja lohutanud ebaõnnestumiste puhul. Mu teekond ei ole olnud sile, aga ma olen sellel teekonnal väga kaugele jõudnud ja seda tänu teie toetusele! Ja ma tean, et te toetate ka mind mu igas järgmises ettevõtmises. On veel vaja ju jõuda normaalkaalu piiresse ja sügisel poolmaratoni minna vallutama! Olete ju jätkuvalt minuga sel põneval künkalisel teel!??

Kuna sünnipäeva puhul tehakse ikka kingitusi ka, siis minu poolt teile oleks kingituseks üks loosimine FB vahendusel. Täpsema info sellest leiad vajutades SIIA.  Kirjutan siia veidi pikemalt ka, miks ma just sellise kingi välja tahan loosida.

Minu jaoks on Kati toitumiskava olnud nö päästevõti. Ja mitte ainult toitumiskava. Ta tugi ja oskus inimesi motiveerida on aidanud mind mitmetel langusmomentidel.  Tema jooksukava on teinud minust jooksja selles otseses mõttes! Ma enam ei võtan end kui "tigu viimases otsas". Ma suudan joosta kiiremini, kui ma eales oleks lootnud! Ja mul on indu, et saada veelgi paremaks!

Kati toitumiskava ei ole see eripeen toitumisnimekiri, millega poodi minnes peab kõige pealt poolte sõnade tähendust googeldama. Ta toidud on lihtsamast lihtsamad, ülimalt maitsvad ja mis kõige tähtsam - on ka piisavalt materjali maiustamiseks! Ega see magusalembus kuhugi mul kadunud pole :)
retsept FitCati toitumiskavast
Kati paneb enda ihu ja hinge sellesse töösse ja seda on igast tema kirjast, kõnest ja like-ist FB-s tunda. Ta rõõmustab, kui meil (ütlen meil ,sest FitCati toetusgrupp on tõesti nagu suur pere) läheb hästi, on valmis kohe uusi retsepte lisama, kui meist kellelgi isutab ,millegi järgi (näiteks hiljuti kama retseptid). Ta käib meiega jooksuvõistlustel ja vajadusel (näiteks mu Rapla jooks) on ise su kõrval, et sa saavutaks maksimumi!

Just nendel põhjustel tahangi ühele teist anda võimaluse kogeda seda toetust oma teekonnal tervislikuma minani!


Nüüd sai kõik kiidusõnad vist kirja, mis täna jagamist vajasid. Lõpetuseks ütlen vaid veel nii palju, et mu teekond ei ole kaugeltki veel läbi. Mida kaugemale ma jõuan, sest enam ma näen ootamas ees uusi eesmärke ja võimalusi, mida püüda. Loodan, et need, kes tahavad mind toetada, on minuga veel järgmised kolm aastat ja rohkemgi ja need, kellel on meelel vaid negatiivsed mõtted võivad heaga omale uue tee leida :)


10 comments:

  1. Ma tahan öelda, et ära mõtle selle peale, millises suunas su blogi minema hakkab; kirjuta sellest mida vajalikuks pead ja mida endast välja kirjutada või teistega jagada tahad. Kes tahab, see loeb; kes mnitte- no siis ei loe, eks ole :).
    Mul on kahju, et sa ühe teatud postituse maha võtsid, see oli paganama aus ja hea jutt. Mul oli pikk kommentaar soolas, selle kribamiseni ma ei jõudnudki. Kui kunagi see teema uuesti üles tõuseb, eks ma siis räägi. Vb teen ise samateemalise jutu oma blogis, aga see saab olema parooli all ilmselt.
    Hea meel on selle üle, et sa oled terve mõtlemisega ilus noor naine mitte wannabe- babe :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma nüüd tahaks su kommentaari teada :D Aga ma loodan, et seda teemat ei ole vaja siin enam puudutada ning sügisel on kõik hulga paremini, kui eelmine aasta (naiivne olen võib olla, aga terve suve üritan täpselt sellise suhtumisega olla).

      Ja komplimentide eest suured tänud ;)

      Delete
  2. Sa oled hirmus tubli olnud! Nii kiiresti nii palju kilosid kaotanud.
    Mulle meeldiks kui Sa nüüd veidi hoogu maha võtaks kilomeetreid mõõtes. :)
    Keha harjub suure tempoga ja pingega. Mind huvitab siiralt mis Kati arvab Su suurest tempost ja kõrgest pulsist. Kas ta ei soovita pigem aeglaselt ja kauem kui hullu tempoga kilomeetreid taha ajades.
    Ma tean kui raske see on - aeglaselt lasta südamel ka harjuda koormustega.

    ReplyDelete
    Replies
    1. tegelikult ei ole kiiresti - viie kuu jooksul 15kg pole üldse kiiresti. Oleks saanud ikka tunduvalt rohkem, kui ma oleks 100% kava järginud kogu selle aja :)

      Mis mõttes suurest tempost ja kõrgest pulsist. Pulsist ausalt öeldes ei tea ma midagi. Kella mul pole, millega seda jälgida :) Seni lähtun põhimõttest, et kui jaksan ilusti kaasas olijate (ehk enamasti lapsega) rääkida, siis pulss liiga kõrge ei ole. Enamasti ma oma jooksutempot kiireks veel ei pea ja jookse on mul erinevaid. Mõnel täie tambiga ja lühemalt, teinekord aeglasemalt, aga pikemalt. Aga õigem ta oleks küll pulssi rohkem jälgida. Seetõttu otsingi praegu endale ideaalset jooksupartnerit pulsikella näol :)

      Delete
    2. No mil endal on kell. Ja pulsi madalal hoidmine on raske. Kuigi jõuaks ka kiiremini. Ma jooksin korra seltskonnaga, lobisesime ja naersime - a mul keskmine pulss 175.
      Mul tekkis kõrge pulsi kartus Sinu puhul just mingit postitust lugedes, kus kirjeldasid ennast - näost punane ja jõud lõppemas.
      Kui vähegi saad, siis laena kelleltki pulsivööd ja -kella. Saad ise ka selgust. Ma hakkasin niimoodi jooksmist täitsa armastama :)

      Delete
    3. Tavajooksude puhul enamasti ikka päris nii kinni end ei jookse, aga aitäh nõuande eest! Üritan end veenda tegema seda suurt väljaminekut iseenda tarbeks, aga pulsikell pole kõige odavamate asjade hulgas. Eriti, kui tahaks midagi sellist ägedamat, nagu näiteks Polar m400 :D

      Delete
  3. Õnnesoovid ilusa ja suure kolme puhul. Kaalulangetuse teema on mulle maru huvitav, seega loen kindlasti tihemini su blogi ;)

    ReplyDelete
  4. Palju õnne teile! Vahva, et olete nii pikalt koos hästi läbi saanud. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Loodan, et saame veel kaua ühte jalga astutud ja me jooksurajad ei lähe eri suunades :)

      Delete