Kuidas saada lapsed tervislikumalt toituma?

Kati jagas oma blogis huvitavat videot mõned päevad tagasi, kus näidati, kui palju sisaldab ühe nelja aastase tüdruku toidulaud suhkrut ühe päeva jooksul. See teema on igati minule südamelähedane ja kuna mul oli draftides just üks selle teemaga haakuv postitus oma aega ootamas, siis jagan seda nüüd teiega. See ei puuduta vaid suhkru tarbimist, nagu välja toodud videolõigus, vaid on üldsiselt toitumise tervislikumaks muutmisest.

***

Oma laste pealt tean, et tervisliku toitumise juurutamine võib olla üks paras piin. Oleme olnud vist igas sajas etapis lastega sel teemal. Küll nad on rõõmuga nõus proovima, teine kord juba annaks enne oma väikse varba, kui "emme toitu" (nagu nad ise seda kutsuvad) maitsevad. Ja lisaks siis kõik vahepealsed variandid. Kõige rohkem näen tagasilööke siis, kui oleme käinud kuskil, kus lubatakse kodus lastel kõike süüa ja siis on alati küsimused "Aga miks Mari võib kodus seda süüa?", "aga miks Jürile ostetakse koju kohukesi ja küpsiseid?".

Jah, mina võin lapsele ära seletada, kui hea ja kasulik see tervislik toit kõhutäitena nende kehvade alternatiivide kõrval on, aga lapse tasandil need põhjendused ei tööta enamasti. Nemad kipuvad asja ikka nii nägema, et Mari ja Jüri vanemad on toredad ja ostavad koju kogu aeg kommi, aga meie lapsed, vaesekesed, peavad ainult banaani ja õuna selle asemel närima*.

Nii ma olen otsinud erinevaid allikaid, kus kirjutatakse tervislike eluviiside juurutamisest lastega peredes. Panen kirja mõned punktid, mis mulle endale on meeldinud ja lisan enda märkmed juurde, et kuidas meie peres selle asjaga lood on**.
  • Magusaisu tuleks taltsutada isetehtud maiuste, mitte poe kraamiga. See on üks ideaal, mille poole ma püüdlen. Ma ei arva, et lapsed ei tohiks magusat saada. Kindlasti võivad ja magustoidul on täiesti õigustatud koht nende toidulaual, aga see magustoit ei pea olema suhkrut täis kohuke või koogitükk. Oleme katsetanud erinevaid variante, et maiustada tervislikul viisil. Nii teeme me näiteks ise jäätist, jogurtit vahetevahel. Ka kookidesse enam tavalist valget suhkrut ei satu. Kindlasti satub aegajalt ka poelettidelt midagi kõhtu, aga seepärast kirjutasingi, et see punkt on ideaal, mille poole püüelda. 
  • Võimalda lastele ligipääs tervislikule toidule. Varu oma külmkappi, lauale või sahvrisse erinevaid puu- ja juurvilju, pähkleid, seemneid.  - See on meil kasutusel, aga enamasti kahe esimese osas. Laual on puuviljakorv, millest nad nälja korral võivad midagi võtta. Enamasti on seal hetkel õuna või banaani, aga olenevalt aastaajast on ka muid asju saadaval. Porgandit närivad nad ka vahepalaks hea meelega, aga siis pean mina või Mareli need enne ära puhastama ja tükeldama. 
  • Janu kustutamiseks on vesi. Kõik muu on oma sisalduse mõttes toit  - Täpselt nii meil kodus ongi. Mahla enamasti meil valikus just seetõttu polegi, et lapsed kipuvad seda janu korral endale valama. Vee joomise propageerimiseks on lastel kõigil (ka Margusel) omad veepudelid. Nii on vee joomine tunduvalt paranenud meil. 
  • Kaasa lapsed söögi planeerimisse ja võimalusel ka tegemisse. Nii nad teavad, mis neid ees ootab söögilaual.  - Seda ma nüüd üritan sisse viia. Plaanis on külmkapile igal esmaspäeval panna nädala plaan, kus on kirjas, mida õhtuks süüa teeme. Nii saavad lapsed juba varakult aru, mis õhtuks on ja viivad end juba nö selle toidu lainele. Väheneb jonn, kui ootamatult on laual toit, mis ei kuulu nende lemmikute hulka. Hetkel olen seda natuke aega paari päeva ette teatamisega katsetanud (juhul, kui ise ka olen teadlik, mida ette teen) ja kaubaks on läinud toidud, mida ilmselt muidu oleks nad ära põlanud. Nii et tasub katsetada! Näiteks Mareli hakkas selle abiga jälle tatart sööma.  
  • Muuda toitu tervislikumaks samm haaval. Järsud muutused võivad viia täieliku keeldumiseni. - see töötab väga hästi. Nii olen ma saanud näiteks ketšupi asemel tomatipasta kasutusse, lihapallide ja pihvide asemel isetehtud šnitsli (riivleivaga) või lihafileega; smuutid, koogid vähem magusamaks jms. 
  • Anna toitu siis, kui lapsed on näljased. Ära lase neil näksida toidukordade vahepeal. - Selle peale ütlen ma vaid "Aamen!". Söögiajad on meil tavalistel päevadel paigas ja kui õigel ajal on jonn peal ja süüa ei taha, siis enam pärast ka süüa ei saa enne, kui järgmine söögiaeg. Väga suure nälja korral olen lubanud ühe puuvilja või porgandi võtta, aga see on ka kõik. 
Sellised on olulisemad punktid, mis meie puhul on edusamme näidanud. Kindlasti võib Internetist neid veel leida. Eriti hea leht on selline koht nagu http://www.superhealthykids.com/ , kust olen leidnud väga palju nippe ja retsepte tervisliku söögilaua jaoks. 


* Teine faktor, mis õõnestab mu tööd tervisliku toitumise sisse viimisel (isegi rohkem, kui teiste laste eeskuju), on mu enda söömahood, mis vahel peale tulevad. Siis kipun ka koju ostma asju, mida ei tohiks ja siis raske seletada, et miks ma neid söön. Siinkohal pean tööd tegema iseendaga kõvasti.

**Need punktid on kirjutatud ajal, kus oli kooli-lasteaia režiim. Hetkel, suvel, on mõnda punkti veidi raskem kasutuses hoida (kasvõi see ette teatamine, mis söögiks tuleb), sest elu on veidi kaootilisem. 


6 comments:

  1. Mõnus teema. Mulle tundub, et kui söömisest mitte nii suurt (ma ei oska seda nüüd täpselt sõnastada) teadust teha, võib asi hoopis paremini sujuda. Ka lastele. Me ise oleme seitsme aastaga jõudnud peaaegu kohta, kus suudame päris tervislikult toituda (oleneb vaatenurgast muidugi), selleks pidin palju tööd tegema eelkõige iseendaga. Söömine on elu osa ja me sööme selleks, et kõht saaks täis ja võiks edasi elada. Mistõttu on söögid kiirelt valmivad, enamasti maitsevad ka lastele, kindlasti maitsevad mulle, ma nüüd ei tea täpselt, kuidas, aga kuidagi ületasime selle "see ei maitse mulle või seda ma ei söö" perioodi oma 6-aastasega, kui ei maitse, no mis seal siis ikka. Praeguseks valmistan rohkem selliseid toite, mis kõigile maitsevad. Mõtlesin, mis põhjusel, vist seetõttu, et lapsed on harjunud ja söövadki päriselt kõike. Ka söövad nad koos meiega erinevaid salateid. Alguses juhtus, et rohelisi lehti ei söönud (nt spinat, rukola), ma sellele suuremat tähelepanu ei pööranud ja juba järgmisel hetkel tõstsid nad üksteise võidu endale salatit juurde. Ma arvan, et lapsed on liiga lapsed (hehe) teadustamaks, et nad seda või teist või kolmandat ei söö praegu ja ei ole kunagi söönud. Ka ei rõhuta me ise kunagi jutu käigus, et seda lapsed ei söö. Kui on laual, siis on söögiks mõeldud ja võiks ikka süüa.

    Aga viimasel ajal ei ole me ostnud mitte ühtegi hommikukrõbinat (va kamapallid). Hommikuks on puder. Maitsevett ei tarbi, ka limonaadi mitte. Aeg-ajalt (harva) saavad lapsed limonaadisiirupi ja gaseeritud vee limonaadi või kannumahlast tehtud jooki. Üritan peita palju erinevaid toitvaid asju suppidesse, salatitesse ja panniroogadesse, nt kikerherned, pähklid, läätsed, kruubid. Täidavad kõhu ja maitsevad ka hästi. Poolfabrikaate ei osta ja kooki ei tee. Samas ei söögi me lapsed kooki eriti, ei hakka proovima erinevaid ka, et ehk söövad, selle asemel jäätist - alati ja igas asendis. Samuti kvalifitseeruvad magustoiduks melon, arbuus, maasikad, õunad.

    Pika ja segase jutu kokkuvõtteks ma leian, et kuni lapsed on kehaliselt piisavalt aktiivsed ja saavad varajasest lapsepõlvest kaasa mudeli, kus toit ongi lihtsalt toit, mitte lohutuseks, karistuseks või kaaslaseks, siis on hästi. Ka ei pea nad tegelikult ise kehaliselt aktiivsed olema teadlikult, kõik võiks olla mänguline ja lõbus. Ehkki teadmised tervislikust toitumisest ja liikumisest on me lastes olemas, on nad taustainfo vormis. Lihtsalt selleks, et mitte nö (iseenda loodud) reegleid rikkuda (nt selgitasin ühel sügisel jäätise mitte ostmist sellega, et sööme jäätist suvel ja siis ostsin ikkagi jäätist kevadel ja talvel ka..) Rõhku (iseenda ega laste) kaalule ja välimusele ei pane, kõik sõltub enesetundest. Peab end hästi tundma lihtsalt.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh pika ja põhjaliku kommentaari eest! :)

      Delete
  2. Ma olen nûûd pool aastat näinud selle nimel vaeva, et kodus oleks suhkru tarbimine väiksem. Kooke teen ise ja nt retseptide järgi kooku tehes, panen suhkrut poole vähem. Lapsed harjunud juba koogiga, mis ei ole nii magus. Toitudeks rohkem juurikaid ja liha oleme ostnud talunikelt. Need poest saadavad lihad on kuidagi liiga vesised vôi siis hakkliha jube rasvane.
    Söögikordadega meil ka nii, et kui nûûd ei söô, siis saad sûua järgmine kord. Kui toit ei sobi, siis oled nälgas. Ei lase neil toituda vôileibadest ja putrudest terve päeva. Mida nad puhkuse ajal muidugi väga sooviksid. Môned kommid kuus naad saavad. Just selle pärast, et siin Soomes on see kommi kultuur selline, et parem annan lapsele môned kommid kuus,mkui et sunnipäeval sööb komme ja krôpse suures koguses. Nt sûnnipäevale minnes on meil reegel. Peab enne söoma natukene. Oleme seletanud, et kui tûhja kôhuga hakkad komme ja krôpse sööma, siis saad ainult kôhuvalud. Hetkel see kuigi palju toiminud. Puuvilju meil kodus vähe. Muidu nendest nad toituksid ja puuviljades on samuti palju suhkrut. Hetkel ootan maasika hooaega, et neile maasikaid sisse sööta magusaks. Meil nt magusaks on mannavaht, kohupiim kisselliga. Kohupiima ostan maitsestamata ja kisselli teen ise. Vôi siis marjakohupiim. Seda teevad isegi lapsed. Meil kodus tupperwarelt extra chef ja lapsed panevad sinna kûlmutatud marjad ja kohupiimad sisse ja teevad ise endale kohupiima.

    ReplyDelete
    Replies
    1. See vähem magusamaga harjumine on jah päris pikaldane protsess, eriti lastel. Mul Mareliga enamasti probleemi pole ja tema sööb ilusti minu ilma suhkruta smuutisid ja jäätisekokteile ka, aga Marek selline eriti pirts selliste asjade suhtes. Kohe tunnetab, et üritatakse midagi tervislikku sisse ajada :D :D

      Sünnipäevad on jah ühed parajad magusa ja rämpsu pommid. Minu õnneks on Marekul krõpsudega selline "sõbralik" suhe, et kui ta sööb neid rohkem kui paar, siis saab ta sellest kohe kõhuvalu ja korraliku visiidi ruumi, kus ka kuningas jala käib. Seega piisab sünnipäevadel vaid meenutada, et üle paari krõpsu pole mõtekas võtta :D Kahju küll, kui lapsel paha hakkab, aga see väga hea õppetund, et igasugu rämpsu pole mõtet suhu pista.

      Delete
  3. Aga on mingit tulemust ka laste peal näha? Kaalulangust toimunud pole ju...

    ReplyDelete
    Replies
    1. ei, kaalulangust pole olnud, aga kaaluseisak küll ja see on sellises eas laste puhul just see, millel poole püüdleme (endokrinoloogi soovitusel) :)

      Delete