Rapla Selveri jooksu muljed

Täna oli selle aasta esimene 10km jooksuvõistlus. Kuigi mul olid sinna mineku suhtes kahetised tunded ja kaalusin mitu korda kas ikka minna üldse, siis täna hommikul oli Rapla poole sõit kindel.

Hommik algas juba kella kolme ajal, kui Margus suvatses peale tihedate jorinatega ärkamist päriselt üles ärgata. Näha oli, et laps oli unine, aga miski segas nii hullusti, et magada enam ei lasknud. Seega olin ka mina kohustatud üles tõusma ja teda rahustama. Magama tagasi saime kuskil poole viie ajal. Kaheks tunniks, aga natuke aitas seegi.

Kui me siis peale hommikust tukkumist uuesti üles ärkasime, oli kell poole seitse. Keha oli kange, väsimus oli peal. Mitte kuskilt otsast ei olnud tunnet, et täna tuleks 10km ära joosta. Toiduks pidin tegema kaerahelbeputru. Et oleks ikka korralik süsikalaks, siis tegin šokolaadist putru. Ah, kui hea. Energiat andis ka korralikus koguses.
Parim puder maailmas
Valmis sain ennast veidi varem, kui minek. Aga kuna Margusel tuli uneaeg, siis läksime jalutasime veidi koos Priidu ja Margusega.  Kuskil kolm kilomeetrit saime jalutada, siis oli mul vetsupeatus ja kibekiirelt tee otsa, et auto peale saada. Sõbranna tuli autoga järgi :)

Kohale jõudsime varem, sest sõbranna laps jooksis lastejooksul ka. Saime enne starti veel kaks korda vetsus käia, ühe banaani süüa, natuke ringi jalutada, Katile tere öelda, veidi soojendust teha ja juba oligi stardikoridori minek. Muideks, number oli mul seekord nii kena - 678.

Stardis panin endomondo käima ja läks jooksuks. Nii umbes 300-400 meetri pärast püüdis Kati mu tagant tulles kinni ja edasi jooksime koos. Mul hea meel, et keegi tempot hoiab ja koos on ikka tunduvalt mõnusam joosta, kui üksi kuskil tee ääres ekselda. Ja seda Rapla jooksu puhul sai teha pikalt. Rada kulges linna tagant mööda metsade vahelist maanteed.

Esimese kilomeetri aeg oli imeline - 5:52. Teadsin, et lõpuni sellise ajaga ei jookse, aga oli hea kuulda seda viit , kui endomondo aega teadvustas. Ette võib juba öelda, et seda viit kuulsin veel neljal korral.

Kuni viienda kilomeetrini oli asi väga lebo. Saime ilusti juttu ajada Katiga ja polnud raske. Kuskil kuuenda kilomeetri ajal ütlesin, et jalad hakkavad väsima. Üks noormees soovitas seda kuuldes veidi istuda ja puhata. No ei istunud midagi, panime aga edasi. Kuues kilomeeter tuligi kõige aeglasem ka - 6:13 kilomeetri ajaks.

Kaheksa kilomeetri täitudes tundsin, et mu piir sellise tempo juures hakkab vaikselt kohale jõudma. Üheksanda kilomeetri juures andis Kati viimaseid soovitusi, kuidas edasi minna, et lõpust maksimum võtta. Ma olin juba peaaegu enda võimete piiri ääres ja ütlesin lõpuks, et ma ei jaksa tempot tõsta. Aga õnneks muutus ajutine nõmeda kattega tee asfaltiks jälle ja suutsin tempot veidike juurde panna. Lõpus tegi Kati oma jooksusprudi. Üritasin ka ise seda teha, aga tundsin, et nüüd on küll kõik.

Siis hõikas sõbranna, et kiirustaksin, sest aeg tuleb alla tunni. Ma pidin šoki saama selle lause peale ja kuskilt mu seest tuli selline power, et ma panin lõpuni kiiremini, kui kõikidel teistel lõikudel terve jooksu ajal. Ametlikuks lõpuajaks jäi 59:20 (neto aeg 59:04). 


Lõpetades oli hing täiesti kinni, pulss oli laes (oh, kui hea, et mul pulsikella pole :D ) ja läks veidi aega, et normaalne hingamine taastuks. Võtsin oma vee ja Selveri kotikese, tegime Katiga veel selfie ja tänasin teda, et ta aitas mul sellised megarekordid teha! Veelkord, Kati, suur aitäh! See jooks oli tänu sulle kümme korda lahedam :) Siis juba otsisin sõbranna üles, et kodupoole asuda. Tema oli muidugi enne mind juba lõpetanud.

Emotsioonid peale lõpetamist olid veelgi suuremad, kui peale maijooksu. Ma tõesti ei oodanud, et ma täna alla tunni jooksen. Enesetunne ei andnud kuskilt märku, et täna oleks rekordi tegemise päev. Aga mul oli kolm asja täna, mis jooksust maksimumi aitasid võtta. Esiteks muidugi Kati tugi. Teiseks oli Mareku klassijuhataja minust terve jooksu nii 30-50 meetri kaugusel ja ma ei tahtnud temast maha jääda  ja kolmandaks see sõbranna hõige jooksu lõpus.

Margus katsetas, kas on ikka õige medal. Täitsa kõva oli hamba all. 
Koju jõudes olid lapsed nii õnnelikud, nagu ma oleks mitu päeva kodust ära olnud. Margus hakkas lausa nutma :D Tegelikult oli ta unine. Seega sai lapsele rinda anda ja temaga koos üks pikk ja kosutav lõunauni tehtud. Pärast uurisid lapsed, mis head mulle jooksu eest anti. šokolaad oli suuremate lemmik, Margust huvitas aga medal.

Kuna 10km eesmärk alla tunni on saavutatud, tuleb Rakvere jooksuks vist uus eesmärk välja mõelda. Või siiski mitte, sest Rakveres on rada tunduvalt raskem ja seega on kilomeetri ajad ilmselt aeglasemad. Aga eks vaatame, kui august lähemal on :)


2 comments:

  1. Väga tubli rekordiparandus!
    Asjalik treener, kes lausa koos jooksma tuleb. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kati on tõesti parim! :) JA ajaparandus on super! Olen siiani isegi väga üllatunud, et nii hästi jaksasin joosta. Mis jällegi näitab, et pean hakkama ka kodus ilma vankrita jooksu harjutama.

      Delete