Ürituse "Aktiivne august" reeglid

Kaks päeva on veel "aktiivse augusti"  väljakutse alguseni. Seega, kes veel pole liitunud, siis võtke see samm ja tehke seda SIIN. Panen täna siia kirja täpsemalt, kuidas see väljakutse välja hakkab nägema. Homme proovime teha FB ürituse lehel ühe proovipäeva, et kuidas välja kukub. Aga reeglid siis:

  • Võistlusel osalemiseks pead saama jälgida oma aktiivsust kas aktiivsusmonitoriga, sammulugejaga või mõne äppiga, mis gps-i alusel kilomeetreid loeb. 
  • Aktiivsusmonitoriga pead saama päevas 100% täis. See ei olene, mis tasemele oled oma kella pannud. See on su enda valida. Igaühele oma elu järgi. Mina ise olen teisel tasemel. 
  • Sammulugejaga pead saama päevas 10 000 sammu täis. 
  • GPS-i alusel toimiva äppiga jälgides pead päeva jooksul kõndima 7km. See 7km ei pea jutti olema kõnnitud, aga päeva jooksul peab see täis tulema. 
  • Iga päeva hommikul tuleb ürituse lehele päeva postitus, mille alla tuleb lisada oma aktiivsusest/sammudest ekraanitõmmis või pilt. Niisama numbri sisestamised ei lähe arvesse. See on selleks, et võimalikult vähe pettust oleks. 
  • Oma näite saab lisada tagant järgi kaks päeva, näiteks reedeseid näite kontrollin mina hiljemalt pühapäeval ja hiljem enam lisada ei saa. 
  • Kui sul on probleemiks igapäevane lisamine, siis teeme eraldi kokkuleppe ja saadad mulle nädala pildid korraga e-mailile, AGA siis peab olema see saadetud nii, et saabuks mulle hiljemalt esmaspäeva hommikul (eelmise nädala kohta). 
  • Loosimised toimuvad kolmapäeviti ja selles osalevad need, kes eelmisel nädalal olid tublid! Kui ma saan toetajaid juurde, siis võib sattuda ka sisse loosimisi, kus osalevad kõik, aga hetkel olen koostööpartnereid nii valinud, et igasse nädalasse jääb üks loosimine. 
Nüüd said vist olulisemad asjad kirja. Kui mõni küsimus on, siis alati küsige ja leian vastused :) 

Üldiselt ma loodan, et selle kuu ajaga saame me kõik tunduvalt aktiivsemaks, kui seni oleme olnud ja viimane suvekuu tuleb eriti sportlik ja liikuv! 



Airani idamaine hapupiimajook

Et see august ikka võimalikult tervislik oleks, olen püüdnud leida natuke teistsuguseid ja vähem levinud tervislikke maitseid teile tutvumiseks. Üheks selliseks leiuks minu jaoks oli hapupiimajook, mis on küll idamaise ajalooga, kuid valmistatakse siinsamas Eestis ja pidavat olema ülitervislik ja kehale parim suutäis.

Mis see airan siis üldse on? Airan on idamaine hapupiimajook. Keefirilaadne naturaalselt gaseeritud hapupiimajook, mis sisaldab seedimist soodustavat kasulikku Lactobatsillus bulgaricus bakterit ning mida toodetakse siinsamas Eestimaal Kosel.Lactobacillus bulgaricus bakter juhib toksilised ained soolestikust välja ning takistab haigustekitajate kinnitumist ja paljunemist meie soolestikus.

Milles peitub selle tervislikkus?

  • Soola tõttu sisaldub airaanis palju elektrolüüte, mis on kasulikud dehüdratsiooni vältimiseks. Kui keha hakkab vedelikku kaotama, lähevad lihased krampi, pea hakkab ringi käima ning nägemine hägustuma. Airaan aitab kaasa keha taastäitmisele vajalike toitainete ja mineraalidega. Eriti kasulik on airaani käepärast hoida suviti, kui ollakse kaua päikese ja kuumuse käes.
  • On täheldatud, et airaan sisaldab ka kasulikke baktereid, mis on inimese seedesüsteemi korrapäraseks funktsioneerimiseks väga vajalikud. Traditsioonilisse airaani satuvad head bakterid läbi jogurti, mis sisaldab endas probiootikume. Teadaolevalt aitavad probiootikumid kaasa seedesüsteemi tugevana hoidmisele, mikrofloora taastootmisele sooltes, seedimise soodustamisele ning immuunsüsteemi parandamisele.
  • Pärast suurt taldrikutäit praadi või täitvat toitu jääb üldjuhul kehasse suur hulk rasvu ja õlisid, mida kergesti ei seedita ning see võib tekitada puhitus- ja ebamugavustunnet. Airaanis sisalduvad probiootikumid võivad seedimise kiirendamisele kaasa aidata.
Ühesõnaga praegusel suvisel ajal peaks olema üks väga hea jook, mida tarbida. Aga no hapupiimajook? Ei tea, mis maitsega see asi olla võiks.  Ma võtsin ühe pudeli ja proovisin seda jooki. Enne maitse kirjeldamist peaks ütlema, et olge avamisel väga ettevaatlikud, sest jook on gaseeritud looduslikul viisil ja tark mõte on korgi maha keeramise asemel lasta joogil korgi vahelt välja voolata keerates korki vaid veidike lahti. 

Esimene maitseelamus oligi see gaasisurin suus. Harjumatu, et piimatoode on gaasidega. Esimene lonks oli ka maitse poolest väga võõras. Võtsin kolm väikest lonksu ja siis hakkasid maitsemeeled harjuma uue maitsega. Üldiselt tegelikult ongi nii, et väga võõrad maitsed võivad esmakordsel proovimisel jätta hoopis teistsuguse mulje, kui juba peale kolmandat-neljandat proovimist. Nii võib ka selle joogi kohta öelda. 

Nüüd, kui ma ühe pudeli ära jõin, siis võin veidi maitset kirjeldada. Kindlasti ei ole see on nagu magus limonaad. Maitse on tõesti miskit väga uut ja huvitavat. Ma ei oskagi öelda, kas see oli mu maitsemeeltele meelitav või vastumeelne, selleks pean ilmselt ühe joogi veel ära jooma. Aga värskendav oli ta jahedana küll.  

Aga et keegi veel saaks proovida seda jooki 5 pudeli jagu, siis jagan need viis pudelit välja ühele aktiivse augusti väljakutse osalejale 1. augustil. Selleks, et loosimisel osaleda, liitu väljakutsega SIIN, ja sealt saad ka edasised juhised loosimises osalemiseks :) 


Kuidas võita endale tasuta Oivaline Tervislik Tort?

Sai juba eile vihjatud, et nendel, kes osalevad "Aktiivse augusti" üritusel, on võimalik võita tasuta tort OTT-i tegijatelt. Täna kirjutan siis veidi pikemalt, et mida ja kuidas siis tegema peab, et saaks ikka selle tordi.

Kes veel ei tea, siis OTT (ehk Oivaline Tervislik Tort) on saanud alguse ühe maiasmokast noormehe ideest teha nii endale kui teistele tervislikku maiust. Ideest sai teostus ja nii ongi nüüdseks OTT päris paljude sünnipäevade, pulmade ja muude ürituste laudadel oma koha leidnud. 

Kuidas siis selle tordi endale saab? Kõige lihtsam on muidugi see endale tellida SIIT :D Siis ei dikteeri keegi, mida, kui palju ja kaua tegema peab :D :D Valik on päris lai ja saab ka valida, et kook oleks näiteks gluteeni- või laktoosivaba. 

Aga kui ise tellida ei taha, siis on kaks võimalust, kuidas sa võid seda oivalist torti endal saada. Kõige pealt üks võimalus see tort võita on see, et oled need 31 augustipäeva aktiivne ja osaled loosimises. Kõigi väljakutses osalejate vahel loosime välja ühe tasuta tordi. 

Teine variant saada tort tasuta, on olla 100 päeva eriti tubli! Nimelt pakub Oivaline Tervislik Tort välja sellise motiveeriva lahenduse, et iga päeva eest, mis peale väljakutse lõppu jätkuvalt eesmärgini on jõudnud, annab soodustusele ühe lisa protsendi. Ehk siis näiteks kui oled kokku 52 päeva saanud oma 100% aktiivsust täis, saad torti tellides 52% allahindlust. Ja nii kuni 100%-ni!

Kuidas aga me tõestame, et sa tõesti nii tubli olid? Selleks on vajalik, et sa oleksid OTT-i jälgija snapchatis (kasutajanimi:oivaline)  ja selle vahendusel toimub ka tõestamine. Esimesed 31 päeva seal pole vaja midagi kuhugi lisada, sest need päevad teen mina kontrolli, aga peale väljakutse lõppu tuleks enda aktiivsusenäit ekraanitõmmisena lisada sinna.

Ühesõnaga - kui sa oled 100 päeva järjest nii tubli, et su aktiivsus saavutab 100% või sa oled läbinud igapäevaselt vähemalt 10 000 sammu ja sa saad seda näitudega tõestada, siis oledki tasuta tordi omanik! Nii lihtne see ongi!


Kellel veel pole snapchati (nagu näiteks mina), siis kibekiirelt endale seda tõmbama ja selgeks tegema. Mina küll kavatsen selle tordi endale 100 päevaga välja teenida, aga sina?

PS! Lisaks tordiloosimisele hakakb OTT tegema ka videoid, kuidas motivatsiooni hoida, kuidas katsumusel edukas olla jne. Nende videote tarbeks saab ka snapchatis küsimusi esitada ja nii saavad vastused küsimused, mis just sinu jaoks olulisemad on ;) Selleks, et mõnda videot maha ei maga, hakka jälgima nende youtube kanalit SIIN.


Puhkuselt tagasi

Oleme mere äärest tagasi. Ilmaga pole päris mitu aastat nii hästi vedanud, kui see aasta. Kõik kaasa võetud "vihmase ilma lauamängud" istusid truult kotipõhjas ja sain selle aasta esimese päikesepõletuse ka kätte.

teisipäevane varahommik
Kuigi kartsin, et ma väga puhata ei saa, sest puhkus lastega on ju teadagi mitte just kõige lõõgastavam, siis olen praegu täitsa puhanud. Lapsed pidasid ennast üle ootuste hästi üleval nii suvilas kui vees. Ei hakanud keegi ära uppuma ja mina närvivapustust ka ei saanud. Ja ma ise sain ka mitu korda end märjaks kasta ja ühe korra lausa 15 minutit jutti ujuda.


Kuna ma olin ilma Priiduta mere ääres, siis seekord pidid kaasavõetud jooksutossud ka kurvalt koos nende lauamängudega kopitama. Ilma igasuguse vabanduse otsimiseta võin öelda, et võimalust selleks lihtsalt polnud, et minna üksi (või isegi Margusega koos) jooksma ja teised ulapeale jätta. Seega rõhusin puhkusel olles sellele, et vähemalt 100 % aktiivsust iga päev täis saaks. Sain ka. Ühel päeval küll nii, et karglesin enne südaööd ringi. 3 minutit enne kella kukkumist käis 100% piiksud :D

Marek katsetab oma uut varustust. Lestad ja prillid on kuskil ootamas oma korda
Söömisega võtsin tõsiselt vabalt. Juba nädal enne puhkust olin puhkuse režiimil (Priidul hakkas ju töölt puhkus ja siis oli mul ka lebom olla, sest paar käsi oli ju kodus rohkem) ja jätkasin ka mere ääres samamoodi. Sõin jäätist, jõin cocat. Isegi hesburgeris käisime. Ahjaa, seda väga head saiakeste müügikohta sai ka külastatud.
Ah, kuidas see laps armastas liiva, muda ja merd! 
Ma kaalul pole veel käinud, aga tean, et sealt on näha mõned lisakilod kindlasti. Aga ei põe. Augustikuuga teen need tasa, sest august tuleb kindlasti vägagi aktiivne! Eks kui kaalul kord ära käin, siis annan teada, kui suured need kahjud numbrites on (ilmselt homme).

Täna tegin mõned-kümned minutid tagasi viimased patustamise ampsud ja sellega löön puhkuse toitumisele joone alla. Aitab küll maiustamisest :) Kolm viimas juulikuu päeva teeme ettevalmistusi augustiks ja siis on plaanis teha üks ülimalt range ja tegus kuu toitumise ja trenni koha pealt. Suve viimased pingutused.

Kes veel pole kursis, siis augustikuus teen üht väljakutset (liituda saad SIIN), kus te kõik saate anda oma viimase augustikuus ja sellega koos ka võimaluse võita erinevaid auhindu. Jagamisele läheb nii midagi söödavat-joodavat, kehale ja ka vaimule. Ühesõnaga auhindu on rohkem kui üks! Loosimisi toimub igal nädalal ja kõikide osavõtjate vahel.

Praegusel momendil on ürituse toetajateks Oivaline Tervislik Tort (LINK), kupud.ee (LINK), Valio (LINK), Tervis pluss (LINK), Airan (LINK).  Ühesõnaga teen enda poolt kõik endast oleneva, et torkida teid võimalikult palju tagant ja panustada nö välise motivatsiooniga.

Kui enamus auhindu läheb jagamisele kõikide osalejate vahel, siis Oivaline Tervislik Tort teeb omalt poolt veelgi enam ja annab kõigile osalejatele võimaluse teenida välja üks tasuta tort. Sa pead vaid olema aktiivne ja täitma mõningad tingimused. Tingimustest juba varsti varsti :) Lisaks on veel mõned nüansid seoses OTT-iga, millest ka räägin juba lähipäevil.

Ühesõnaga puhkusega on selleks suveks suhteliselt ühel pool. Ehk augustis leidub veel mõni ilus nädalavahetus, et kuhugi minna, aga väga sellele lootma ei jää. Seega jääme ootama järgmise aasta mereäärde minekut :)

PS! Piltidega ei hakanud teid üle koormama, sest neid on mul meeletult palju. Aga mõne võtte pidin ikka panema, no eputamiseks, miks muidu ;) Kui olen kõik pildid kokku kogunud, siis ehk teen ühe pildi postituse ka, kui viitsin.


Väljakutse kõigile - Aktiivne august!

Olen viimane nädal aega täiesti enda elemendist väljas olnud. Aru ma ei saa millest. Midagi juhtunud pole, aga lihtsalt üks hommik ärkasin üles ja tunne pole enam sama. Kui täna hommikul kellast andmeid arvuti tõmbasin, siis sain väikse šoki. Jah, ma teadsin, et ma polnud juba seitsmendat päeva trenni teinud, aga reaalselt arvutist seda nähes oli väike pettumus. Enda suunas muidugi. Ja veel hullem oli see, kui vaatasin oma aktiivsustaset. Päris mitmel päeval oli see väga väike (mul aktiivsus level2 peal). Isegi selliseid päevi oli, kus aktiivsus ei jõudnud 30%-ni.

Viimase paugu tagumikku (innustavas mõttes) lõi kommentaar ühelt uudishimulikult lugejalt:"[---] Mulle on alati täielik müsteerium, kui inimesed väidavad, et peaks miskit tegema aga ei tee. Kui pind on näpus, tõmban välja, ehkki esimene moment on valus. Kui ei oska ujuda aga tahan osata siis õpin ujuma, kas või interneti videote abil nagu see minu puhul juhtus. Kui otsustan et ei joo õlut kaks kuud siis ei joo. Kui puhkuselt saabudes tunnen, et joosta on raskem kui tavaliselt siis rabelen veidi rohkem, söön veidi vähem ja paari nädalaga on probleem lahendatud. Ise ma ei arva, et olen robot või eriliselt virk, pigem laisavõitu aga kui miskit tahan siis olen nõus nats pingutama selle nimel. Kui ei taha on iseasi, siis ei tee ja kõik. Nii et mul kipub tekkima kahtlus, et tegelikult on küsimus tahtmises, ei miskit muud. Või on mõni teine loogiline lahendus, mitteloogilised ei lähe arvesse ;)"

Tegelikult võikski see nii lihtne olema. Ma tahan olla rõõmus, miks ma lasen mõttetutel asjadel oma tuju alla tõmmata? Ma tahan joosta, miks ma siis lihtsalt ei lähe? Miks lasen enda kehval tujul end takistada. Ma tegelikult ju tean, et mu tuju oleks 100% parem, kui ma jooksu ära teeks. Ma tahan kaalust alla võtta, miks ma siis saboteerin end ja söön asju, mida mu keha ei vaja?

Aga nii lihtne see pole. Vähemalt minu jaoks. Vähemalt mitte praegu. Aga sellegi poolest mõjus see mulle motiveerivalt. Ma ei saa lubada, et ma nüüd söön 100% kava järgi (eriti praegusel pidevas virr-varris väljasõitude ja sünnipäevadega) või käin ringi elu lõpuni naeratus suul. Aga ma saan olla aktiivne ja seda ma kavatsengi teha.

Kuni 1. septembrini, kavatsen oma kellal iga päev aktiivsuse 100% täis saada. Jooksen kasvõi majas ühest otsast teise ja tagasi enne südaööd, kuni see number täis saab (näiteks täna tuli need viimased 16% nii välja teenida). Ei midagi ületamatut, ei midagi utoopilist. Eks ?

Et sinagi end natuke utsitaksid tagant, siis pakun sulle võimalust minuga liituda! Teen väikse challenge`i augustikuuks. Sul pole muud vaja, kui motivatsiooni liikuda ja aktiivsusmonitori/sammulugejat. Proovi ka sina need 31 päeva augustis saada oma kellal 100% aktiivsust kätte/sammulugejal 10 000 sammu. Kuna me kõik teame, et väline motivatsioon on üks tugev jõud, siis loosin kõikide aktiivsete osalejate vahel välja ka mõne auhinna. Täpsem info tuleb juba augusti alguses.
Kes soovib liituda? 


Lottemaa külastus - plussid ja miinused

Kui me eelmine kord Lottemaal käisime (kirjutasin sellest SIIN), siis oli talv. Seega olid paljud kohad kinni ja me neid katsetada ei saanud. Sellest olenemata jäime me kohaga väga rahule. Täna käisime ja katsetasime, kuidas meile suvine Lottemaa tundub. Panen kirja, millised kogemused meile kohast jäid.
Ma ausalt ei kujuta ette, miks Mareli nii poseerima kukkus :D :D 

Alustame ikka positiivsest. Koht iseenesest jättis mulle veelgi parema kogemuse, kui eelmine kord. Saime proovida ka neid ,mis eelmine kord oli suletud ja asju oli ka juurde tekkinud. Väga meeldisid mulle planetaarium ja Oskari lennumasin. Täiesti uus viis kuidas läheneda asjale ja (minu) lastele läks väga peale. Kuigi viimase puhul üks plika terve "lennu" aja seletas, kuidas see on petukaup ja me tegelikult ei lennanudki kuhugi. Ta ukse praost piilus ja sai siis tõde kuulutada.

planetaariumis

Lastele meeldis väga putukate seikluspark. Paras pingutus oli mõnest kohast üle ronida, sest nad pole igapäevaselt kuskil turnimas käivad lapsed, aga oli tore näha, kuidas nad pingutasid ja suutsid hakkama saada ka raskemate kohtadega.



Minu jaoks oli veel üllatus, et lisaks Interneti avastamise tornile, sai ka Lotte maja katuselt maailma näha. Poleks Mareli, uljaspea, sinna jooksnud, siis oleks ehk see meil ka avastamata jäänud. Nii et minu kõrgusekartus sai täna mitmel korral ristseid ja võib öelda, et sain sammuvõrra lähemale sellest kartusest lahti saamisele. No vähemalt seni, kuni mu jalge all midagi ei kõigu ja ümber turvalised piirded on.

Interneti avastamise tornis
Etendused olid ka väga lahedad. Üht kuulasime-vaatasime Priiduga ise ka, teise puhul panin lapsed istuma ära ja tegime kokkuleppe, kus peale teatrit kokku saame. Nad muidugi ei teadnud, et sealt kohast, kus me Priiduga istusime, nägin ma neid väga hästi. Küll kaugelt, aga siiski piisavalt hästi, et probleemi korral kohale tormata. Aga said ilusti hakkama. Suured lapsed juba ju :)

Priit tegi lastele sõitu

Etenduste koha pealt olin ma seekord rohkem rahul, kui jõulumaa ajal. Siis oli kuidagi väga kitsas ja midagi ei näinud. Seekord oli ruumiliselt paremini lahendatud asi (kuigi rahvast oli meeletult) ja lisaks keskplatsil toimuvatele näidenditele oli pidevalt ka teistes punktides midagi toimumas.


Sigade maja pean ka kiitma. Seal oli Margust imetada lausa luksus. Sain täiesti omaette privaatses nurgas olla, aga samas ei pidanud kuskil uberikus istuma lapsega. Ümberringi oli väga kodune ja mõnus kõik. Tõsiselt lahe maja :)


Ma ei hakka eraldi teisi atraktsioone välja tooma, sest ma tõesti võiks iga maja kohta midagi head ja huvitavat välja tuua. Pean jälle kasutama siin blogis juba tuttavat lauset, aga isegi Priit kiitis Lottemaad. Ja kui Priit kiidab, siis on asi ikka kiitmist väärt, sest see mees kiidusõnu niisama ei loobi :D


Aga liigume edasi ka negatiivsemate asjade poole. Ma ise natuke lootsin, et Marguse une ajal saame täna varbad ka vette pista. Lottemaa asub ju mere ääres ja võimalus rannas mängida-ujuda-päevitada peaks olemas olema. Aga tegelikult?


Mängida jah saab seal, aga kogu rannaala oli väga märg. Võib olla veetase praegu ainult selline, aga kuiva ala, kuhu näiteks tekk laotada ei olnud. Vesi oma puhtuses ka väga ei kutsunud ujuma, aga "õnneks" oligi parajalt jahe, et sai ujumiskeeld ilma kaela veeretada ja ise laste pahameelest pääseda.

Mängulaev Romantika, mitte küll päris liivasel rannaalal, aga veidi kõrgemal rannakohviku kõrval

Teiseks miinuseks oli pudelivee hind. Pooleliitrine tavaline vesi maksis 1,20. Ja kusjuures see vesi oli kohutava maitsega, nagu oleks aastaid seal pudelis juba seisnud. Järgmine kord võtan endale kanistriga vett sinna kaasa :D Vett ju kulub meeletult palju sooja ilmaga.


Ja kui juba hindade peale jutt läks, siis laidan toitude hindasid ka. Pannkoogid olid 4,50-5 euri. Praadidest me ei hakka üldse rääkimagi. Kusjuures maitse polnud neil pannikatel midagi nii kullahinnaga. Jah, ma saan aru, et kogu selle krempli ülalpidamine võib aastaringselt päris kulukas olla, aga hinnad olid ikka üüratud.



Minusuguse maaka ja kitsi inimese jaoks oli see ikka ulme. Aga olime Priiduga kokku leppinud, et täna sente ei loe, seega nutsime ja sõime oma kullast pannkoogid ära. Ise vaikselt kobisedes, et järgmine kord teeme söögid ka ise kaasa :D :D (tegelikult ilmselt järgmine kord kirume samamoodi neid hindu ja ostame ikkagi sealt söögi :D)


Rohkem midagi negatiivset koha kohta ei oska öelda. Tegelased olid kõik väga armsad ja abivalmid. Meie lapsed küll mingil kummalisel põhjusel otsustasid täna neid peljata, seega pilti nendega ei saanud, aga lahedad olid nad sellegi poolest. Iga tegelane oli täiesti omas elemendis ja ka niisama abi küsimisel rääkis sobiva maneeriga või tegi vastavaid liigutusi. Hästi lahe :)

Üks perepilt ka ikka 
Üldse on Lottemaal viibides tunne, nagu sa oleksidki päris multikasse sattunud. Selline väike muinasjutumaa, kus tegutsemist on terveks päevaks ja kauemgi. Meie olime seal kella kolmeni (ehk siis 5 tundi), sest Mareli hakkas kurtma, et on väsinud. Ilmselt, kui me oleks ikka ujuma ka läinud, siis oleks külastus 18-ni (ehk sulgemisajani) välja veninud. Seda saame teha järgmisel aastal ehk. Siis Mareli juba vanem ja ehk on ka rand järgmisel korral ahvatlevam (täna mängis ahvatlusepuudumisel rolli ka jahe tuul, mis kohe üldse ei kutsunud vette end jahutama).



Lõpetuseks pean veel kiidusõnad Priidu poole teele viskama, sest ta võimaldas mul täna ka laps olla. Ehk siis oli vabatahtlikult Marguse seltsiline. Mina sain joosta ja mängida ning Priit üritas Margusele tegevust seniks leida, kui meie suurematega uurisime kohti, kuhu nii pisikestel asja polnud.

Kui need paar (lahendatavat) miinust välja jätta, on koht ikka ülisuper! Külastame ise kindlasti seda veel ja veel ning soovitan ka kõigil teistel seda teha. Seal on tegemist kõigile. Päris pisikestele küll vähem, aga tegevuseta ei jää seal keegi.


Kriipima jäänud kommentaarid lapsepõlvest

Kuigi ma olen olnud oma kaalu poolest teistest palju kogukam juba teismelise east saati, siis minu õnneks ei ole mind kunagi (otse näkku) mõnitatud sellisel kujul, et see oleks meeletu armi hinge jätnud. Ilmselgelt olen alati aru saanud, et selja taga olin nii mõnelegi naljaobjektiks oma kaalu ja paksusega, aga mida ei kuule-ei näe, ei tee ju haiget, eks.

Ka nende mõningate ütlustega, mis minuni jõudsid, ei olnud mul sellist "ah, miks kõik mind mõnitavad" emotsiooni. No jah, solvusin korraks ja edasi see elu läks. Või vähemalt mulle endale nii tundus. Samas mõtlen ma praegu, et kui ma neid ütlusi nii hinge ei võtnud, nagu ma ka endale võin väita, siis miks nad mul siiamaani meeles on?

Ja mitte niisama meeles, vaid sõna sõnalt. Näiteks kõige eredamalt on meeles üks kojusõit bussiga. Sel hetkel, kui väljusin bussist, ütles mu üks selleaja parimaid sõpru (kusjuures meessoost): "bussil külg kohe tõusis, kui Maris maha astus." Ilmselgelt ei lehvitanud ma bussist maha astudes kellelegi ja ta sai seeläbi aru, et ma kuulsin. Järgmisel hommikul ta küll vabandas ette ja taha, aga tegin näo, et ma polnud seda kuulnud. See on üks kord, kus võin öelda, et kättemaks on magus, sest see on lause, mille pärast ma maksin kätte ja tema jaoks päris valusal viisil.

Mis mul veel meeles on? See jutt tuli küll sõbra sõbra kaudu, aga kuna seda tuli kahest erinevast kohast, siis võib seda tõeks pidada. Nimelt oli mu põhikooli lõpupilt, kus olin peal oma ühe hea sõbrannaga, kes tõesti oli minust palju peenem. Aga kuulda, et see, kuidas ma kaks korda paksem olen, on jube naljakas "sõbrannade" arvates, polnud eriti mõnus. Ilmselgelt võite arvata, kas need sõbrannad mu elus veel figureerivad (kes ära ei arva, võin öelda, et ei, kindlasti mitte).

Kolmas juhtum, mis mul niimoodi värvikalt meelde on jäänud, on jälle bussisõit. Seekord ütles üks tüüp mulle otse näkku: "ära ole selline fatblocker (millest see väljend, ma ei kujuta ette, aga kuna ta mingi hull arvutimängur oli, siis ise arvasin, et sealt). Ha-haa, fatblocker... Täitsa õige väljend su kohta!".  See tüüp oligi täielik tropp ja oma 12 aasta jooksul, mil temaga ühes klassis käisin, suutis ta oma tropilikkust näidata pea igale teisele klassikaaslasele ka. Nii et ei tohiks väga morjendada tema sõnad, aga näe, meeles on.

Need kolm juhtumit on pärit kõige tundlikumast ajast ehk pubekaeast. Siis olin ma kaaluteemal ka kõige ebakindlam. Ehk need ongi põhjused, miks need juhtumid mul meeles on. Mida vanemaks olen saanud, seda enam võtan kaaluteemat kui normaalset eluosa.

Praegu julgen vabalt ka meessoost sõprade juuresolekul enda ja kaalu teemal nalja visata ilma, et ebakindlus jalust niidaks. Võib olla sellepärast ei ole mul ka hilisemast ajast nii värvikalt meeldejäänud momente seoses kaaluga.

Tänu sellel blogile olen üldse tunduvalt paksema nahaga igasugu kommentaaride suhtes ja kui keegi siia kommenteeriks midagi mu kaalu kohta ilmselge eesmärgiga mind solvata, siis suudaksin seda täiesti naljaga võtta.  Nii kummaline, kui see ka pole, olen ma enda kaaluga rahul. Naljakas on kohe kirjutada seda.

Jah, ma olen ülekaaluline. Jah, ma olen paks paljude silmis. Jah, ma pean veel kaalust alla võtma. Kui sa tahad, siis võid öelda, et ma olen jäme/kogukas/ükskõik milline sinupoolt valitud sõna, mis väljendab ülekaalus inimest, aga see ei solva mind. Asenda see sõna kasvõi kõige räigemate solvangutega. See ei solva mind, sest ma tean, mis ma olen või ei ole! Nii lihtne see ongi ;)



Kaal lendas põõsasse

Olen juba siin viimaste kaaluteemaliste postituste ajal maininud, et ilma kaalumata või isegi pigem selle numbri ületähtsustamata, on kuidagi pingevabam kogu see trenn-toitumine-tervislik elustiil teema. Samas tean ennast, et kui mingit viisi enda olukorda ei kontrolli, kipub liialt palju ampse tulema ja lõdvemate riietega kannatab alati rõhuda sellele, et "riided ju lähevad jätkuvalt selga" vabandusele.

Selleks, et ma saaksin teha mõned kuud või isegi kauem nii, et käin kaalul täpselt siis, kui endal soov ja mitte vajadus kontrollida seisu, siis otsisin endale alternatiive. Mõõdulint on alati ka abimeheks, aga vidinate inimene, nagu ma olen, tahtsin ikka midagi uut ja huvitavat proovida. Kuniks leidsin sellise asja nagu kaliiper. Muidugi oli siis vaja selline asi endale koju saada.

Miks kaliiper? Just seepärast, et viimase poole aastaga olen läbi elanud momente, kus kaal seisab, aga sentimeetrid vähenevad ja ka vastupidiseid hetki. Seega ei saa näe ma, et kaal kõige õigemini mu keha muutusi tõlgendaks. Mõõdulint on alati see "tõerääkija" keha muutuste juures ja miks mitte proovida lisaks niisama mõõtmisele ka oma keha rasva%-l koduste võimalustega silma peal hoida.

Ma pole jõudnud veel väga süveneda, et kust ja kuidas selle asjandusega mõõtma peab. Olen hetkel tädikohustustega hõivatud ja kui üks vabam hetk tuleb (loodan, et millalgi see nädal), siis panen siia esimese mõõtmise tulemused ja kogemused kirja. Aga mis mulle kaliipri puhul meeldib, on see, et iganädalaste mõõtmiste kellaaeg, ei muuda tulemust. Näiteks kaaluma peab ju õige võrdluse saamiseks ühel ajal ja nö ühel olekus (minu puhul hommikul peale vetsus käiku), aga kaliipri puhul pole see oluline.


Hakkan end mõõtma kord nädalas. Ma ei julge lubada, et ka siia iganädalaselt ülevaadet jõuan teha, aga paar korda kuus ikka :) Hetkel olen lihtsalt kuidagi väga iseenda normaalselt olekust väljas ja seega ei suuda tavarütmi järgi toimetada. Mis omakorda tähendab, et kõik asjad kuhjuvad ja arvuti jõuan väga harva. Ei teagi millest see tingitud on, aga juba fakt, et ma pole KUUS päeva jooksma jõudnud, on näitaja omaette, et ma pole praegu omas elemendis.

Kas keegi teist on kasutanud kaliiprit enda keha muutuste jälgimiseks? Jagage kogemusi :)


Mida kinkida meie üheaastasele?

Sel aastal Mareku kingiga oli lihtne. Tahtis juba ammu kindlaid asju ja need sai talle ka ostetud/tellitud. Margusega selle eest on päris keeruline. Üheaastane ju ei räägi, mis talle meeldib. Palju asju on juba eelnevatest lastest olemas ja ei olnudki nagu asja, mida võiks või peaks talle juurde muretsema mänguasjade poole pealt. Samas ainult riideid ju ka ei kingi. Olgugi, et laps ise veel sünnipäevast, kui sellisest, muhvigi aru ei saa. Uurisin ja puurisin siis targa google käest, mida tema soovitab ja mis võiks meile sobida.

  • eeslükatav/järelveetav mänguasi - täitsa mõeldav variant. Üks käimistugi meil on ja sellega ta mööda maja ringi tatsab. Kuna käimine on kohe-kohe tulemas, siis võiks näiteks muruniiduk või aiakäru äkki talle huvi pakkuda. 
  • klotsisorter- seda, üllatuseks, meil tõesti hetkel kodus ei ole ja sobiks kingiks ideaalselt. Aga tegelikult hakkan praegu mõtlema, et suurematega ju olid sellised kodus olemas.. Ühesõnaga pean uurima, ehk isegi kuskil on see olemas ja ei pea uut ostma. 
  • rõngapüramiid ja teised pulga otsa ladumise mängud - jällegi, suurematel oli, aga see vist nüüdseks piisavalt ära mängitud, et uus oleks täitsa tore kingitus. 
  • ehitusklotsid - lego duplod eelkõige minu silme läbi. Ja siis muidugi fisher price´i tegelaste maailm. Viimased pole nüüd küll enamasti ehitusklotsid otseses tähenduses, aga käivad suhteliselt samasse kategooriasse minu jaoks. Ja Margusele meeldivad nii ühed kui teised väga. 
  • puidust klotsid - neid ma ei osta, sest Priit, vana meistrimees, võtab end nüüd kätte ja teeb viimasele lapsele ise need klotsid ära, eks. Materjal ja masinad olemas. Nüüd oleks vaid aega veel vaja.
  • pusled - neid on meil suhteliselt palju, mida saame kasutada ja vahetada. Juba praegu mängime maal käies nendega. Ühesõnaga väga hea variant neile, kellel veel ei ole, aga meie jaoks käiku ei lähe. 
  • lauamängud - mmm, veidi noor veel ikka Margus nende jaoks. Jaa, me "mängime" küll neid, aga kindlasti mitte sel eesmärgil nagu ette nähtud. Näiteks kaarte meeldib Margusele niisama laiali laotada mööda maja :D 
  • voolimine - kuna Margusel on juba omad play-dohid ootamas ja päris aastasele ma neid kätte ei anna, siis uusi juurde pole vaja ka osta :) Pigem võib olla kaaluks seda voolimisliiva muretsemist, aga ma kardan, et ka selle paneks Margus hetkel veel nahka. 
  • maalimine - näpuvärvid. Hmm... Väga hea mõte iseenesest, aga ütlen ausalt, mul pole selliseks mäkerdamiseks väga ruumi. Suuremad käivad näiteks õues maalimas või siis oma toas ajal, kui Margus magab. 
  • kiik või kiikhobu - See on üks mõte, mis mul peas on mõlkunud. Marek sai oma esimeseks sünnipäevaks mu õe käest ühe kiikhobu põhimõttel "skuutri" vms asja. Tahaks Margusele ka midagi taolist. See läks kõigile järgnevatele lastele, kes sellega sõitnud, väga hästi peale ja ilmselt läheks ka Margusele. 
  • kelk või suusad - liiga suvine aeg, et sellele mõelda. talvelapsele oleks küll hea valik. 
  • laud ja toolid - Margusel on olemas suurematest. Natuke vaja ainult uuendada, sest joonistatud ja maalitud on selle taga kõvasti ka ajal, kui ta meie lastel enam kasutuses pole olnud. 
  • lükatav ratas - ka variant, minu jaoks oluline, et tagant saaks, siis keerata ka. Päris hea oleks lastel järgi käia ja Margus vankri asemel sellega kaasa võtta.. 
  • raamatud - neid papiraamatuid on meil parasjagu juba, aga raamatute kohta võib küll öelda, et neid pole kunagi liiga palju. Ja Margus uurib neid juba päris hoolega. Kindlasti on vahepealsetel aastatel ka beebiraamatute lainel miskit uut ja huvitavat müüki tulnud. 
  • liivakasti mänguasjad - bingo! Seda võib kinkida väiksele liivahullust Margusele küll. 
  • Peal istutavad masinad  - kuna meil on kodus auto, mootorratas ja traktor, siis ühe lapse jaoks on neid juba piisavalt. Kõik on küll väga popid ja igapäevaselt kasutuses, aga rohkem siiski neid vaja pole. 
  • laulvad mänguasjad - aitäh, aga ei, aitäh. Neid on tal ka juba käputäis ja mul on müra kodus niigi rohkem, kui vaja. Kui häält tahan teha, võime laulda ja trallida niisama. Selleks pole vaja veel lisalärmi mingi masina poolt. 
  • laulev Fisher Price´i kutsu - olemas juba Mareku ajast ja täitsa laulab veel (õnneks saab häält reguleerida). Kõrv ainult läbi ja ei tööta. Uut ei näe vajadust osta. Margusele see väga huvi ei paku ka. 
  • pallimeri - Marek sai esimeseks sünnipäevaks sellise. Oleks meil rohkem ruumi, siis kaaluks seda. Aga meil pole ruumi. Seega valime midagi väiksemat. Pealegi neid palle annab ikka igapäevaselt sada korda kokku korjata Marguse suguse "viskame muudkui palli"poisi puhul. 
  • motoorikakeskus - ei  pakkunud huvi Marekule ega Marelile. Ei hakka ehku peale seda ka Margusele ostma. 
  • mänguköök - see oleneb küll lapsest, kas pakub huvi või mitte, aga Margus käib meil küll "köögis" möllamas. Jällegi, kõik juurikad tuleb laiali visata, aga köögi endaga tegutseb usinalt. Kuna meil olemas, siis ostma ei hakka, aga teistele soovitan küll. (meil selline, mis häält ka teeb) 
  • suurelapse voodi - kui plaanis lähiajal hakata võrekast välja harjutama, siis oma voodi oleks selline hea ja praktiline kink. Meil Margusele voodi olemas, seega ostma ei hakka. Aga no ilmselt ta sinna voodisse nii pea kolima ei hakka ka :D 

Jeerum, kui nii kirja panna, siis on valikut küll ja veel. Eks kui puhkama minnes suuremasse poodi saab, tuleb Marek ja Mareli valimisel appi võtta ja miskit ära osta :) 

Mida te veel nimekirja täiustamiseks lisaksite? 


Kiired ajad

Ma ei julge enam kalendrisse vaadata, sest kohe on juuli läbi ja mul on tunne, et ma polegi nagu puhata saanud. Kogu aeg on mingi ringi vuramine. Üks asi ajab teist taga ja kuklas on kolmas, mis ootab tegemist või planeerimist.

Juulit on jäänud veel täpselt kaks nädalat. Nendest neljateistkümnest päevast võib veel "vabaks" pidada maksimaalselt kahte. Ja nendest kahest ühele on mul ka juba plaan välja mõeldud, kui ilm alt ei vea. Mis ma siis nii palju teen?

Esiteks olen lubanud lastel "pidžaamapidu" korraldada. Nemad tahtsid küll suurelt ja saja külalisega, aga ma sidusin vajalikkuse ja nende soovid üheks. Seega saavad kaks päeva ja ühe öö, kus on üks külaline neil külas (keda ma lihtsalt pean valvama sel ajal :D) ja teevad nö katsepeo, kuidas ikka see asi välja nägema peaks.

Kui see on kaelast ära, tuleb kohe otsa Lottemaa külastus. Priidu ema tahab lastega minna ja kuna see suvi polegi väga kuhugi kaugemale jõudnud, siis on hea, kui vahel keegi väljastpoolt tagant utsitab, et ikka jõuaks ka nendesse kohtadesse, kuhu kindlasti tahtsime jõuda suve jooksul.

Peale Lottemaad tuleb kohe Mareku ja Marguse sünnipäeva planeerimine ja pidamine otsa. Suurelt ei pea, külalisi tuleb täpselt nii palju, kui mu õdedel-vennal lapsi on, aga seegi on paras ports tegelasi, kes kõik tahavad süüa ja mängida. Üritame seekord sünnipäeva kodus pidada. No kui ilma on. Kui ei ole, siis palume varjualust mu ema-isa juurest :D  Meil toas lihtsalt pole nii palju ruumi, et seda lastetornaadot tuppa möllama lasta.

Kui see on läbi, siis tuleb meil pildistamine ühe toreda fotograafiga, kellega ka teil tuleb varsti võimalus koostööd teha. Nii et kellel huvi väiksest loosimisest, kus auhinnaks pildistamine Kesk-Eesti fotograafiga (meil siinkandis neid väga ju ei leidu), siis hoidke silmad lahti!

Peale pildistamist on kiire asjade pakkimine ja vuran mööda maanteid lastega puhama. Priidu jätame koju (vähemalt esialgse plaani järgi). Tema meil vett ei armasta, meie aga neljakesi hullupööra. Seega naudime puhkust temata ja Priit saab kodu remontida nii kaua. Ilmselgelt ei lähe me siiski vaid neljakesi, vaid on teisi inimesi ka.
Laps teab, kus on hea :D 
Puhkuse ajal üritame ka veidi Lätimaad näha ja katsuda. Lastele sai ju ID-kaardid tehtud, nii et tuleb neid ka nüüd kasutada. Peaasi, et ma neid pakkimise tuhinas maha ei jäta.

Puhkuse lõpetab varakult vajadus tulla koju kohaliku laulu- ja tantsupeo proovi lastega. Igal aastal oleme selle lõhkise küna ees, et pidu ja puhkus kipuvad ühte nädalasse jääma. Järgmine aasta oleme ehk targemad!

Kui proovipäevad on möödas, tuleb juba pidu ise! Ja peale seda ongi 31. juuli käes ja kui hästi läheb ja ilma peab, tahaks ka sellel päeval ühele pildistamisele jõuda. Seekord juba midagi ainult mulle :) Eputrilla, nagu ma olen :D

Ja nagu ütlesin, saabki juba kuu läbi. Augustis tahan kindlasti ette võtta rongireisi lastega Tallinna loomaaeda. Just rongiga, sest autoga ma ise ei julge väga sõita Tallinnas. Ja ilmselt läheme nädala sees, kui Priit on meil hoopistükis tööl. Ja nagu ikka, Priit ei fänna väga sellist trilli-tralli. Tõsine töömees, nagu ta meil on :D Ilmselt poolel teel Tallinna ma kahetsen üksinda sellise triki ette võtmist, aga mis teha.

Augustis on veel tulemas väike istumine gümnaasiumi aastate klassikaaslastega, kuhu tahan jõuda. Lisaks tahaks veel korra vudilasse ja/või vembu-tembule jõuda. Omaasi, kas kõike jõuab ka, sest kodus on ka vaja ju teha nii palju! Ja blogimine on ka veel vaja kuhugi vahele pressida. Vaikselt jookseb mõte, et kui ma juba praegu ei jõua väga tihti siia postitama, et mis siis saab, kui kool ka pihta hakkab.. Hmm, küll ma kuidagi ratta veerema saan kord, kui jälle kooli/lasteaiaaeg peal ja rutiin paigas.

Kuidas teil ajagraafikud? Kas pigem naudite hetke momenti või on ka väike list, mida suve jooksul kindlasti tahate ära teha/külastada?


nädala kokkuvõte 11.07-17.07.2016

Kuna täna kõige eelduste koha pealt nädala pikka jooksu ei tule, siis võin juba nädala kokkuvõtte ära teha. Nagunii ei tea, millal uuesti aega on, et arvuti taga pikemalt kirjutada. Panen selle nädala vähesed tunnid kirja ära ja siis seletan, miks see nädal nii pagana nirusti välja kukkus.

E: 55 minutit jooksu (keskmine pulss 147)
T: 30 minutit lihastrenni
K: 36 minutit intervalljooksu (keskmine pulss 153)
N: -
R: -
L: -
P: -

Ära jäi sel nädalal päris mitu trenni. Ei, asi polnud laiskuses. Päris mitu korda oli nii tahtmine minna ja joosta-teha-liigutada, aga mu pea ei lubanud. Ma ei tea millest, aga mul viimastel päevadel on lihtsalt meeletud peavalud. Viimati olid sellised valud Marekut oodates viimasel raseduskuul.

Päeval on selline tuikav valu. Täpselt sellisel piiril, et rohtu nagu veel ei võtaks, aga kiiremaid liigutusi tehes lööb sellise siraka läbi pea, et kuku või pikali. Aga öösel.. .!!!! See on lihtsalt jube. Ma istun tunde jutti üleval, sest pikali olla on liiga piinav. Näiteks täna öösel istusin kahest poole viieni üleval (kusjuures sain alles poole ühest magama, sest käisime õhtul väljas perega). Lihtsalt istusin ja üritasin nii hingata, et valus poleks.

Kõik valu leevendavad variandid olid kasutusel, aga ei midagi.  Rohtu sai võetud. Pean piirduma ju paracetamoliga, sest kangemaid rinda andes ei tohi võtta. Külm lapp oli korda mööda laubal ja kuklal, täpselt kuidas hetkel parem tundus. Asend oli nii sätitud, et oleks võimalikult hea olla (hea selles situatsioonis on väga vale sõna). Ühesõnaga, tegin mis suutsin, aga miski ei mõjunud.

Lõpuks mingi hetk lihtsalt vajusin padja hunnikus istudes magama. Minu õnneks võttis Priit hommikul Marguse valvamise kohustuse sujuvalt üle ja ma sain VEIDI pikemalt magada. Kuulsin küll läbi une, et elu juba käib mu ümber, aga ma olin nii väsinud, et ma ei suutnud end üles ajada.

Nüüd ma olen nagu kudenud kulles siin. Peaksin minema jooksma. Ja veel pikka maad, aga minu jaoks on isegi nõude pesemine liialt suur pingutus täna. Ärgates oli tunne, nagu oleks sõjas öösel käinud. Keha on väsinud, energiat absoluutselt ei ole. Aga eks paari tunnise unega ei saagi seda energiat kuskilt tulla.

Seega otsustasin, et ma ei lähe täna jooksma. Tean, et see paneks mu pea uuesti valutama ja mulle piisab sellest, et ta praegu niisamagi tuikab juba. Uhh, ma vihkan sellist olekut, kus tahaks ja oleks vaja teha sada asja, aga keha lihtsalt ei kuuletu. Aga miks need peavalud nüüd mind kimbutavad? Ma ise panustan, et ehk on vedelikku vähe tarbitud. Üritan ühe korraliku 2 nädalase veekuuri endale teha. Ehk läheb paremaks. Ja ilmselt trenni koha pealt enne tavarutiini tagasi ei üritagi saada, kui olen vähemalt paar ööd korralikult magada saanud.

Söömise koha pealt ei ole samuti parimad lood. Kaalule ma ei taha hetkel astudagi, sest nende peavaludega olen hakanud jälle liialt palju magusat sööma. Mulle tundub, et magusa söömine leevendab mingil määral valu. Ei tea, kas seda puhtalt platseebo efektilt, sest ma olen selle uskumuse endale sisse juurutanud või mõjutab kuidagi veresuhkrutase hoopis mu peavalusid? Ühesõnaga olen isegi öösiti otsinud, et endale midagi magusat hamba alla saada. Kui peavalusid pole, siis saan ilusti toitutud, aga nii kui vähegi kehv olla, ei suuda midagi kokata ja pigem näksin miskit aiast või kapinurgast leiduvat.

Minu õnneks läheb praegu mulle kõik värske väga hästi peale. Kirsid-tikrid-sõstrad on parim vahepala ja nende saamiseks peab vaid paar sammu üle ukseläve tegema. Saaks veel need õunad ka valmis, oleksin paradiisis :)

Vot selline kehv nädal oli. Loodan ikka, et järgmine tuleb parem. Aga vaatame postiiivselt - enam hullemaks väga ei kannata minna, kui mu olemist arvestada!


Milliste riietega käid sina ujumas?

Meil on tulemas perekondlik iga-aastane mereäärne puhkus. Ja mis on kõige olulisem mere ääres puhates? Ikka see, et kuidas ma pärast piltidel välja näen ujumisriietes. Nali, see pole kõige tähtsam, aga eks natuke ikka nõme oleks vaadata, kui piltidel iga nurga pealt paistab miskit üleääre voolavat või välja pressivat. Selle vältimiseks olen alati püüdnud valida enda figuurist lähtuvalt sobivaimad rannariided.

Kuna ma olen enamvähem elu aegviisakalt öeldes suurem (loe:paks) olnud, siis pole bikiinid kunagi minu pärusmaa olnud. Ainuke aeg, kus ma ilmselt bikiinides ilus oleks välja näinud, oli eluaastad enne number 10 täitumist. Sel ajal aga polnud väga moes pisikestele lastele bikiine selga ajada, seega jäi minu puhul see variant ära.

Ühesõnaga olen ma bikiine oma elu jooksul kandnud väga vähe ja kantud kordades 99 protsendil oma kodu õues. Väljaspool kodu on saanud ka mõned korrad neid kanda (pubeka eas), aga siis oli nendega ujuma minek täpselt selline, et rannaliival istusin katvate riietega ja siis lahtiriietumisest kaelani vette jõudmist võiks võrrelda mõne auto kiirendusega.

Millega ma siis ujumas olen käinud? Ikka trikooga. Vot nii palju enesekindlust on mul olnud, et ujuma minemata ma ei ole oma kaalu pärast jätnud. Olen end lihtsalt viisakalt trikoosse tõmmanud ja siis nautinud veemõnusid. Olen vist siin ennegi öelnud, et kui võimalik, siis ma elaks vees. Täpselt nii palju ma vett ja ujumist armastangi.

Aga olgu, lähme edasi mu ujumisriiete saagaga. Kui ma olin ligi 20 aastat peamiselt trikoos ujumas käinud, siis tuli üks hetk isu midagi muud kanda. Kuna Mareku sünnitusest ja sellele järgnenud kiirest kaalukaotusest oli nahk igaltpoolt lotendamas, siis tahtsin endale tankiinitoppi, mis natuke kõhukest varjaks.

Leidsin ka sellise poest. Ühe ainukese, mis mulle sobis ja meeldis, aga see maksis hingehinda. Kuna aga ujuda ma tahtsin, siis köhisin papi välja. Minu õnneks on see top ennast igati ära õigustanud ja on omanud uhket kohta mu ujumisriiete hulgas nüüdseks juba seitse aastat.

Jah, täpselt nii. Järgmised seitse aastat käisingi ma enamvähem ainult selle tankiinitopiga ujumas. See vaene riie pidi mahtuma mulle selga siis, kui kaalusin 75 kui ka 105 ja olles padurase. Selle pika teekonna peale venis ta omajagu välja ja väsis ära. Viimased märgid oma vanadusest andis ta mulle sel kevadel ujulas käies, kus pidin pükse vägisi üleval hoidma ja ega ülemine osagi enam väga sõna kuulanud vees :D

Ühesõnaga oli vaja uusi ujumisriideid. Mõtlesin pikalt, et kas nüüd on minu aeg bikiine kanda? Enesekindlust, omades riideid seljas, on mul võib olla isegi liiga palju, aga vot rand on koht, kus seda selgroogu jääb veidi vajaka. Või äkki lihtsalt näen asja reaalselt ja minu kehavormi juures poleks need bikiinid mitte üks teps kenad. Ühesõnaga jäin ikkagi tankiinide juurde, kui ostlemiseks läks.

Proovisin päris palju erinevaid variante ja lõpuks leidsin sellise laheda komplekti, mis koosneb kolmest osast. Tegelikult oli küll komplekt kaheosaline, aga ma enda tarkusega komplekteerisin veidi süsteemi ümber. Nii saingi komplekti, kus on kaks paari pükse ja üks ülaosa.

Lisa paar pükse oli vajalik selleks, et ma leidsin ilusti värvi pooleks topiga sobivad eriti kõrge vööosaga ujumispüksid, mis hoiaks mu nahka-pekki-ja kõike muud, mis vöö alal ringi hõljub, ilusti oma koha peal. Originaalselt komplektis olnud püksid on ka veidi kõrgema pihaga, aga mitte nii hästi hoidvad ja lastega ujumas käies peaks ma kogu aeg neid kohendama. Seda ma jällegi ei taha.

Pilti ma ausalt öeldes ei viitsi praegu neist tegema hakata, aga leidsin imekombel Interneti avarustest 99% sarnase, nagu ma endale ostsin. Seega selline ta välja näeb:

allikas
Ma loodan, et üks päev tuleb hetk, kus ma julgen avalikku randa minna ka bikiinides. Suurt lootust selleks küll pole, sest isegi kui kaal langeb, jääb nahk (kõhunahk eelkõige) ikka selliseks, nagu ta on ja seda väga bikiinidesse ära ei peida.


Kuus kuud FitCatiga

Kuus kuud tagasi andsin lubaduse anda endast sada protsenti ja rohkemgi. Lubasin jälgida võimalikult palju Kati ettekirjutusi söömise koha pealt, juua palju vett ja liigutada end rohkem, kui keskmine eestlane seda teeb. Mulle anti kuus kuud, et võtta sellest kõik. Nüüd on aeg teha kokkuvõtteid, kuidas need kuus kuud möödusid ja kas ma saavutasin oma eesmärgid.

Kes blogi on pikemaajaliselt jälginud, teab, et olen iga kuu möödudes ka kokkuvõtteid teinud. Ainult viienda kuu kokkuvõte jäi vahele, sest õigel ajal polnud aega ja siis oli juba imelik paar nädalat enne kuuendat kuud midagi kirjutama hakata. Nii et teie, kes olete neid lugenud, peaks üldpildis teadma, kuidas need kuud läksid. Nagu ikka elus, olid omad tipphetked ja omad mõõnad. 

Kui ma täna ja praegu vaatan neile kuuele kuule tagasi, võin oma nõrkuseks pidada stressist tulenevat söömist. Jah, olen selline emotsionaalne- ja stressisöödik. Kui miskit on pahasti, kipun oma tundeid söömisega maha matma. Kuigi tean väga hästi, et sellest, kui ampsu (loe:tahvli) šokolaadi ära söön, ei lähe asjad iseenesest paremaks. Olen endale sisse harjutanud teadmise, et sekundiks see aitab. Ja selle sekundi pärast enamasti need ampsud tulevad. See on üks asi, millega ma peaks hakkama tõsiselt tegema, sest kardan, et komistuskiviks saab see ka mu edasiste edusammude puhul. 

Kui seda komistuskivi ei oleks (kostub nagu "kui seda metsa ees ei oleks.."), siis oleks vist kõik täitsa ideaalne ja edusammud oleks topelt võrreldes sellega, mis reaalselt saavutasin. Ja täitsa ausalt! Vaadake mu esimest kuud (SIIN). Ja võin öelda, et ka sel kuul oli paar päeva, kus ei pidanud kavast kinni ja sõin liiga palju. 

Trenni poolega ei olnud mul raskusi. Seda mainisin juba enne kava kasutusele võtmist. Aga üks suur muutus siiski Kati abiga tuli. Tänu FitCati jooksukavale (1.nädal SIIN) arenesin jooksurajal meeletult. Näiteks möödunud laupäeval jooksin 15km. 15 KM!!!! Kujutate ette, et mina ja jooksen nii palju jutti ja lõpetades ei suregi maha väsimusest. 

Kati käis koos minuga ka Rapla jooksul jooksmas. Jooksiski kohe minu kõrval terve tee. Ilma temata poleks ma need 10km alla tunni ära tulnud. Jooksu emotsioonidest võite lugeda SIIT. Järgmiseks eesmärgiks olen endale pannud juba  sügisese Tallinna poolmaratoni ja tean, et läbin selle ilusti joostes ära . 

Praeguseks on jooks mu lahutamatu eluosa ja ilma selleta ei kujutaks enam ettegi :) Loodan, et üks hetk on mul võimalus minna jooksma täpselt sel hetkel, kui ma ise soovin ja saan nii oma emotsionaalse söömise üle kanda jooksmisele, sest jooks on väga terapeutiline tegevus ja maandab pingeid ülimalt hästi. 

Kui tagasi minna söömise poole peale, siis pean ütlema, et ma pole üldse eeskujulik kava jälgija olnud. Just viimastel kuudel on olnud väga palju kõrvale kaldumist. Kui ma olen kodus, siis pole probleem kava järgi süüa teha, sest söögid on väga head ja maitsvad. Mul on välja kujunenud omad lemmikud, mida võin ilma kava avamata valmis teha. Häda on nendes väljas käimistes ja söömistes. 

Eks suvega kaasneb paratamatult rohkem grilli ja chilli, kui teiste aastaaegadega. Nii olen pidanud endale tõdema, et suveks (vähemalt minu puhul) ei ole mõtet panna suuri eesmärke kaalu koha pealt. Kui suudan sügisele vastu minna ka mõned kilod kergemalt, olen väga rahul. Samas üritan siiski jooksvalt ka need väljaskäimised sammuhaaval tervislikumaks muuta.

Mida veel kava kohta rääkida? Kas kasutan ise edasi? Jah, kindlasti. Kuigi ka juba praegu ei ava ma vahel terve päeva kava, siis üldjoontes aitab ta mind. Ilma kavata liiguks kogused sammuhaaval jälle suuremaks ja tuleks sisse veelgi rohkem toite, mida igapäevaselt ei peaks tarbima. Ühesõnaga, mulle sobib kava järgi elamine, seega kavatsen seda ka edaspidi jälgida.

Kas kava toitudest tuleb mingi hetk kopp ette? Ei, sest Kati uuendab kava päris tihti. Selles suhtes, et vanad toidud jäävad muidugi kõik alles, aga vastavalt kasutajate soovidele ja hooajale lisab ta uusi ja põnevaid maitseid.

Kas maiustada ka saab? Seda olen vist igas postituses rõhutanud, et FitCat ongi just sellepärast nii tore, et maiustamine on lubatud, kui teed ettenähtud retseptide järgi need maiused. Ja võimalusi nende tegemiseks on väga erinevaid :)

Kas kogused on väiksed? Ei, pigem liiga suured. On teatud söögid, mida ma siiani ei suuda tervet portsu ära süüa. Kuigi see kogus on mulle ette nähtud. Sellised toidud on hea panna päevadele, kus ma tean, et on raskem ja pikem päev ja jagada see toidukord kaheks :)

Kas ma saavutasin oma eesmärgi? Ei, kahjuks mitte. Lootsin kuue kuuga 20kg alla võtta. Jah, kui ma oleks olnud nii eeskujulik, nagu alguses endale lubasin, siis oleks ma selle saavutanud. Oleks saavutanud ka 30kg ilmselt, aga oleks on paha poiss. Ja pole mõtet ennast hurjutada selle pärast, et ma ei saanud seda ihaldatud -20kg kätte.
Enne olin selline
Aga ma sain kätte seitsme. Ja seda ihaldasin ma veelgi kauem! Ja kui nüüd vaadata kaalulangust alates 1. jaanuarist, siis on ka see -20kg käes. Lihtsalt 3,5kg suutsin alla saada enne Kati kavaga liitumist.

Alustasin oma teekonda kaalunumbriga 96,5kg ja ümbermõõduga 110cm. Tänaseks, 6 kuud hiljem on mu kaaluks 79,1kg ja ümbermõõt 87cm.  Seega 23cm ümbermõõdust ja -17,4kg. 


Praegu olen selline
Suured tänud Katile tema abi ja kannatliku suhtumise eest! Ma kindlasti polnud see viieline, kes kõiki tema juhiseid jälgis, aga sellegi poolest uuris ta jooksvalt, kuidas mul läheb ja toetas ka siis, kui olid raskemad hetked! Ja ärge arvake, et ta ainult neid nii toetab, kes tal selles projektis on. Ma arvan, et kõik, kes on FitCati toetusgrupis Facebookis, võivad öelda, et Kati on toeks kõigile, kes seda soovivad :)

Kui ka sina soovid liituda meie FitCati perega, siis vajuta SIIA ja tee liitumine :) Usu, sa ei kahetse! Ja kui leiad, et see pole see, mida ootasid, siis liitumisega kaasnev 14- päevane õigus raha tagasi küsida.


Nädala kokkuvõte 4.07-10.07.2016

Eelmine nädal oli täis igasugu erinevaid emotsioone ja tegemisi. Ilmselgelt oli kõigil neil päris suur mõju minu söömisele, trennile õnneks mitte. Trenniga olen üldse jõudnud punkti, kus minu jaoks on ajuvaba olukord, kus ma ei lähe nädalas vähemalt 2-3 korda jooksma. Muud trennid ma veel võin ära jätta, kui aega või tuju pole, aga jooks on selline must have asi mu elus :) Söömisega kahjuks nii head lood veel ei ole, aga loodan ka sellega kord sellesse punkti jõuda, et tervislik valik on alati esimene valik, mis pähe tuleb :)

Aga liigume nädala trennide juurde. Esmaspäev ja teisipäev olid täiesti trennivabad päevad. Sellist asja juhtub maru harva, et ma esmaspäeval trenni ei tee. Üks mu põhimõtetest tegelikult on, et alati tuleb esmaspäeval trenni teha. Ei teagi, kuidas seekord siis nii juhtus. Olin oma mõtetega täiesti Tartu sisseastumisvestluse lainel (millest võite lugeda SIIT). Kuna olin eelnevalt kaks päeva trenni teinud, siis ei näinud sellest suurt pattu ka, et vabad päevad võtsin.

Kolmapäeval oli endal juba väga imelik olla, et miskit teinud pole. Seega tegin hommikuse Marguse une ajal pooletunnise lihastrenni. Polari enda kava järgi, nimetus seal on core treeningul, ma nüüd täpselt ei tea, mis see Eesti keeles on, kehalihased?? Lisaks käisin õhtul 45-minutilisel intervalljooksul.

Neljapäeval olin Tartus, seega jäi trenn ära. Õhtul küll sada korda mõtlesin, et ma nüüd ikka lähen jooksma, aga suutsin end ümber mõelda, sest reedel oli plaanis nädala pikk jooks ära teha.

Reede hommikul läksin suure hurraaga õue plaaniga 15 km ära joosta. Seega võtsin tempo selle järgi ja lausa lust oli joosta. No ja siis helistati mulle ja paluti väikest lapsehoidmispalvet. Kuna lapsed nagunii tahtsid minna kuhugi, siis lubasin koju joosta ja end valmis panna :D  Vähemalt 10km sain joostud ja enesetunde järgi öeldes võin arvata, et see 15 poleks mingi probleem sel päeval olnud.

Laupäeva hommikul kripeldas eilne jooks päris kõvasti ja tegin sellise lolli tembu, et läksin uuesti 15 km-i katsele. Ise olin suhteliselt kindel, et ära ta ei tule. Kuigi mingit kangust või raskustunnet kehas eelmise päeva jooksust polnud, siis pulsi lõi küll tunduvalt kiiremini lakke. No käru oli ka muidugi kaasas, aga siiski. Enda arust polnud tempot ollagi, aga pulss oli juba neljandas tsoonis. Nii ma üritasin joosta nii aeglaselt, kui sain, aga siiski jooksin tunduvalt kõrgema pulsiga, kui Polari jooksuplaan ette nägi.

Aga ma jooksin selle 15km lõpuks ära. Enesetunne oli lõpetades selline kõikuv - ühtpidi hurraa, et ära tegin, teiselt poolt lõhkus pea meeletult. Hakkas ta juba poole jooksu pealt valutama ja valutas õhtuni välja.

Pühapäeval võtsin täieliku puhkuse trennist. Ega muud mul üle ka jäänud, sest juba laupäeva hommikust saati oli mul kodus väike patsient, kes vajas emmet igal sekundil. Nimelt tulevad Margusel hambad. Kolm korraga :( Seega käis elu tema tempos. Kuna tegelikult oli kehal puhkepäeva vaja ka peale kaht pikka jooksu, siis lasingi kõigel muul olla ja tegelesin vaid lapsega.

Kokku sai trenni tehtud 4 tundi ja 26 minutit ja selle jooksul läbitud 31,8km. Veidi vähem, kui ideaal, aga kuna oli palju kodust ära oldud aega, siis võib rahule jääda.

Söömise poolt ei tahaks kohe üldse kuidagi kommenteerida. Jube, kui raske on suvel ikka asja ohjas hoida. Just need päevad, kui kuhugi minek on. Ma vahepeal veidi muretsesin juba oma kaalu pärast, et äkki peaks ikka korraks peale astuma ja seisu kontrollima. Aga ei ole teinud seda. Kuni täna hommikuni, millest juba kirjutan järgmises postituses.




Käpik

Meil oli vahepeal kodus üks eriline sündmus. Nimelt saime endale koju uue beebi, keda kasvatada ja harida. Beebi on väga pisike alles, alla kahe kuu vana. Koju sai ta nii varakult toodud, sest kassi emme ei söötnud teda enam piisavalt ja üldse oli ta juba parajalt metsistunud üksi koos oma kassiemaga lakas elamisest.


Koju tuues oli ta päris kuri meie peale. Sisises ja susises õhtu otsa. Mind ta otseselt ei rünnanudki (füüsiliselt), aga Priit pani küll oma keevitaja kinda kätte, et teda "potile" tõsta. Lastel käskisin üldse ohutusse kaugusesse hoida kuniks kass harjub oma nurgaga.

Selleks, et kiisul ikka hea ja mugav oleks, tegin meie vana kassi majale makeover´i. Võtsin selle juppideks, vahetasin välja riidest osad, mis olid väga räbaldunud juba ja panin uuesti kokku uute katetega. Kassi koju tuues saigi ta kohe sinna majja rahunema pandud. See oli talle just sobiv koht, sest majas üks nurk on varjus, seega oli tal koht, kus kõigi silme alt põgeneda.


Ahjaa, kuna üks targem inimene soovitas mul panna liivakasti kas veidi heina või õuest liiva (sest kass nii harjunud hädasid tegema seni), siis tõingi õuest liiva kasti sisse. See oli väga hea nipp, sest praeguseks (kiisu alles mõned päevad meil olnud), oleme ta ilusti kasti peale käima saanud ja pole õnnetusi juhtunud :)

Hommikul, peale kiisu esimest ööd kodus, oli kass juba tunduvalt leplikum. Sai ta ka tuppa toodud, et lapsed uudistada saaks. Margus hoidis esialgu targalt distantsi, aga mida enam kiisu liigutas, seda elavamaks läks ka Margus. Seega pidin kõigi ohutuseks kiisu ja Marguse rahunema saatma. Kass oma nurka ja Margus oma asjadega mängima.


Õnneks on meil võimalik nii teha, et Margust ja kassinurka eraldab uks. Seega esikuuks, mis varasemalt oli meil koguaeg lahti ja Margusel polnud mingi probleem esikus tuuseldamas käia, on nüüdsest suletud. Margus saab aru küll, et teisel pool ust on kass ja vahel käib ukse ääres kiisut hõikamas ka. Aga uks ei avane tema hõigete peale miskipärast :D

Praeguseks on kass juba täitsa omas elemendis. Priit ütles, et oli hommikul isegi nurrumist juba kuulnud. Majas jalutab ringi täitsa vabalt, kuigi valjemate helide peale ikka võpatab veel. Oma majas ja maja otsas kargleb nagu vana kala juba ja süüa armastab ka täitsa korralikult. Minu imestuseks närib ta isegi krõbinaid mingisuguse mureta.

Nimi on ka tegelikult kassil olemas. Juba nii 24 tundi. Seda me mõtlesime tükk aega. Alguses tahtis Marek hirmsasti talle nimeks Urmas panna. Oskar pidavat ka sobima. Aga kui ma ütlesin, et see kass on väike preili mitte poiss, siis oli jälle mõte otsas. Marel tahtsin panna lõngakera, see oligi alguses täitsa kaalumisel olev varjant, kuniks Marek ajas taga mingit käpikumängu (kuskilt ajakirjast nägi ja tahtis mängida). Ma siis tulin mõttele, et Käpik oleks ju täitsa hea nimi kassile. Sooneutraalne ka (sest ma pole soos tegelikult päris kindel). Nii ristisimegi meie oranži tegelase Käpikuks!

Koerad veel Käpikut näinud pole. Ilmselt veel mõnda aega ei näita neile ka. Aga mingi aeg tuleb hakata nende koos eksisteerimist harjutama. Kui kellelgi ka selle koha pealt mingeid häid nippe on jagada, siis kuulan meeleldi :)


Nii need pingelised ajad jälle pihta hakkavadki..

Täna õhtuse seisuga võin teha korraks "uhhhh" ja hinge tõmmata. Ei ole vaja mõelda ja muretseda, kas kõik läheb ikka nii, nagu tahan. Ei ole vaja ka enam esmaspäeval tagavaraplaani katsetama minna, sest kui uskuda SAISist nähtud infot, olen teinud sammu oma unistustele lähemale.

Olen nimelt viimased kuud üritanud end jälle eripedagoogika lainele tagasi saada, et tänasel sisseastumiskatsel võimalikult hästi esineda. Kuni vestluse ruumi ukse taha jõudmiseni võtsin asja suhteliselt vabalt. Et kui saan sisse, on hästi. Kui ei saa, siis proovin järgmine aasta uuesti. Ei ole ju nii kiire ka selle kooliga. Samas oleks just praegu, kui veel töölt kodune, hea teha võimalikult palju aineid ära.

Igatahes ukse taga pingile istudes hakkas süda kümme korda kiiremini lööma. Üritasin rahulikult hingata. Omaette peas läbi korrata jutut, mida olin juba mitmed ööd oma peas läbi lasknud ühtpidi ja teistpidi, uuesti lahti arutanud, mis teemal ja miks just sellest tahaks magistritööd teha jne. Ühesõnaga tegin kõike, et end maha rahustada. Kuni selle hetkeni, mil mind sisse kutsuti.

Komisjonis oli kolm inimest - Raudik (mu baka töö juhendaja), Häidkind (eripeda alushariduse õppejõud) ja Padrik. Padrik on kuuldud juttude järgi veel karmim, kui Hallap ja viimane on piisavalt karm, et mitte tema ees teadmistega hätta jääda (kuid ärge saage valesti aru, kõik need õppejõud on oma ala PARIMAD).

Küsimused olid umbes täpselt sellised, nagu ma ootasingi neid. Lõin oma pikalt ettevalmistatud kava peas lahti ja kukkusin lobisema. Peas jooksis vaid kordus, et räägi aeglasemalt (kes teab mind reaalelus, saab aru miks peaks ma aeglasemalt rääkima :D), aga ma ei suutnud. Ma ei tahtnud välja näidata, et mu süda sees põksub ja hääl väriseb, kui ma vähegi aeglasemalt räägin.

Mingi hetk läks pabistamine üle ja sain rahulikult oma mõtteid lahti seletada. Kohati neile mu vastused vist täit selgust ei toonud. Vähemalt näomuljest jäi tunne, et mul oleks vaja veel seletada, mida mõtlesin, aga selleks polnud aega. Samas sain ka päris palju toetavaid žeste või vähemalt mulle tundus, et need just sellised olid.

Magistritöö plaani ka ei laidetud maha. Ma ise kartsin, et mõte on veidi kitsas magistritööks, aga tundus, et neile pakkus see väga huvi ja oleks täiesti teostatav. Kui ma muidugi kooli sisse saan. Lõpetuseks sain veel üle täpsustada, miks mul ikka sinna magistrisse vaja minna on ja selle vastuseks ammendasin vist nende jaoks selle küsimuse lõplikult, sest sellega lõppes ka intervjuu ja mina sain uksest välja. Ja ohata väga sügavalt, et see on nüüd tehtud. Nüüd on vaja vaid oodata tulemusi...

Koju sõites andis sõbranna teada, et mingid punktid on juba SAISis üleval. Nii, kui mul avanes võimalus arvutisse saada, logisin end kiirelt SAISi sisse, et tulemusi vaadata. Olidki üleval juba. Olid nii keskmise hinde tulemused (mida hommikul veel polnud) ja ka vestluse tulemused.

Vestlus läks tegelikult täitsa hästi ja sain enda arust päris arvestavas koguses punkte.  Keskmise hinde pärast muretsesin ka veidi, aga arvestades, kui palju punkte ma selle hinde eest sain, oli vist paljudel see keskmine veel väiksem, kui mul :D

Ühesõnaga ei ole mul veel kinnitust, et olen koolis sees, aga pingereas olen 15. kohal ja 24 saab sisse. Seega võib 99,9% kindlusega öelda, et olen sügisest jälle koolilaps :) Ilmselt on seega tulemas pagana raske kooliaasta. Väga sisutihe ja pingerikas. Aga samas ma arvan, et praegu on just kõige õigem hetk uuesti koolirattasse hüpata, et hoo ikka ilusti üles saaks enne, kui uuesti tööle on vaja minna.


Nädala kokkuvõte 27.06-3.07.2016

Nädal möödas, panen kirja eelmise nädala trennid. Nüüdseks pean ütlema, et nö kindlalt lukku panna minu elustiili puhul pole mõtet trennide päevi. Elu näitab, et ei kipu nad samale päevale sattuma, kui ette kirjutatud. Edaspidi ei üritagi nii väga kindlasse päeva mahtuda, vaid jälgin, et nädala trennid saaks tehtud ja järjest päevadel ei oleks pikki jookse.

Esmaspäeval tegin 13km-se jooksu. Jäi kripeldama, et eelmine nädal pikalt joosta ei saanud ja nii tegin selle esmaspäeval ära. Ikka aeglase pulsiga, nagu vaja (pulss kolmandas tsoonis). Ajaliselt lippasin 1 tund ja 41 minutit.

Teisipäeval käisin jalgrattaga sõitmas. Tunnike väntamist madalal pulsil (128 keskmine). 21,54 km sai tunniga läbitud. Ilm oli rohkem, kui super rattasõiduks. Päikest polnud, tuult polnud. Selline mõnusalt hall oli, aga samas värsket õhku, mida hingata, oli rohkem, kui sel nädalal teistel päevadel kokku.

Kolmapäeval tegin lastega 5km-se lõigu. Sellest kirjutasin täpsemalt SIIN. Selline paras lõõgastus, sest Polari andmetel olin eelmiste päevadega end üle koormanud ja oli vaja puhkepäeva.

Neljapäeval ja reedel olid täielikult trennivabad päevad. Neljapäev oli lausa nii vaikne, et päevane aktiivsus jäi ainult 33% peale. Mõlemal päeval olin hommikul plaaninud küll trenni teha, aga küll polnud võimalik välja minna ja siis polnud juba Priidul aega valvata, siis jälle oli liiga palav jne. Ühesõnaga õhtuks olin suht pettunud mõlemal õhtul, et nüüd ei saanud siis võtta see tunnike ja trenn ära teha...

Laupäeval võtsin kätte ja läksin kohe hommikul jooksma. Kuna aega palju polnud (läksime kodust ära), siis tegin 5km tempojooksu. Keskmine pulss 160. Aega kulus 31:48. Kuidagi harjumatu oli nii kõrge pulsiga joosta, sest olen nüüd üritanud ju kogu aeg pulssi all hoida. Varem ma niimoodi ainult jooksingi :D

Pühapäeval ootasin ka momenti, et välja saada. Küll sadas liiga tihedalt, et käruga välja minna. Siis jälle müristas liiga palju ja Margus poleks nagunii magada saanud. Pealegi oli Margus väga häiritud millestki ja jorises palju. Lõpuks oli moment, kus äike oli järgi jäänud ja Margus just unest ärganud. Teadsin, et kas nüüd kohe või jääb päev vahele. Priit tegi ka just ehitamisest pausi. Seega hops riided selga ja lubasin Priidule, et väga pikalt ei tee. Tuli tunnine trenn (keskimine pulss 146, läbitud 8,5km).

Nädalas sai trenni tehtud 5 tundi ja 44 minutit, läbitud 53,3km. Nädala energiakulu oli 18115kcal ja keskmine päeva aktiivsus oli 114%. Jäi ära jõutrenn, aga tegin kaks pikemat jooksu. Jäin ise rahule.

Söömise poole pealt pole palju ütelda. Ei avanud fitcat-i enamustel päevadel. Lihtsalt mul pole olnud aega arvutisse vaadata. Aga tegin mälu järgi kava toite. Põhirõhk oli kamal, tatral ja jogurtil. Kaalust pole aimugi ja nii on väga hea olla :) Riided kitsaks pole jäänud, nii et üle vast söönud pole :D

Peab mainima, et vahelduseks on väga mõnus niimoodi kontrollivabalt toituda ja olla. Aga ma tean, et pikalt minu puhul selline suhtumine eduni ei vii. Seega hoian veel selle pingelise juulikuu (eks kunagi pajatan, miks nii pingeline) stressivaba süsteemi ja siis edasi jälle kindlalt piiritletud kava järgi.

Ma pole kindel, et järgmine nädal kokkuvõtte tegemiseni jõuan. Aga hiljemalt 15. juulil teen fitcati kuue kuu kokkuvõtte. Loodan, et satun ikka vahepeal siia miskit pajatama, aga ei saa pead pakule selle eest panna. Annate ehk andeks. Suvi ikkagi ja nagu mainisin- kiired ajad ;)

PS! Endomondosse pole jõudnud ka oma trenne üle kanda. Seega ärge muretsege, kui sinna pikalt mingeid trenne ei tule. Üritan millalgi vaiksemal ajal kõik tagant järgi sinna ära laadida.


Viimane minisünnipäev

Jõudsin üle mitme päeva jälle arvuti taha. Tulin küll väga olulisi asju tegema, aga võtan selle pool tunnikest ja proovin siia ka mõned postitamist ootavad asjad ära kirjutada. Kõige olulisem asi, mis vahepealsetel päevadel juhtus, oli see, et Margus sai 11 kuud vanaks. Viimane minisünnipäev. Juba kuu aja pärast on mu pisike beebi aastane ja beebi nimetust saame kasutada vaid ühe teise elaniku kohta, kes juba varsti meile sisse kolib (aga sellest teine kord).


Mis selle kuuga Margus juurde on õppinud? Mitte just väga palju, aga nii mõndagi. Kõige suurem oskus, mis on juurde tekkinud on seismine. Margus suudab juba päris pikalt üksi ilma toe ja abita seista. Samme teha veel ei soovi. Pigem on talle just naljakas see ühe koha peal seismine. Ilmselt kõndimiseni enam väga kaua aega ei lähe, aga seni, kuni ta ise naudib "kui kaua ma nüüd seista suudan" momenti, olen mina rahul, et ta veel samme ei katseta.


Kuigi jalgu veel liikumise mõttes all pole, siis nüüdseks on möödanik moment, kus võis ohata, et Margus veel ei saa või ulata millegi ohtlikuni. Laua peale midagi enam jätta ei saa, lastel on pidevalt hädakisa, sest Margus on ka nende parimad peidupaigad avastanud ja isegi voodis pole neid enam asu. Margus on 10 sekundiga laste poolkõrgetes voodites mööda redelit, kui redelid on jäetud alla. Suurematel nüüd kohutus redelid oma voodisse tõsta ajaks, kui nad ise seda ei kasuta. Nad on läinud juba kergemat teed ja päevasel ajal võtavad tabureti appi üles-alla liikumiseks.
video

Hammaste koha pealt on juurdekasv jälle olemas. Suus on vähemalt üheksa hammast. "Vähemalt" just seetõttu, et ega ta enam nii väga näita ja neid tagumisi hambaid väga raske lugeda, kui vaevalt suugi lahti laps teeb. Üks hammas on tal hästi naljaka kujuga. Kui endal või suurematel hambaarsti visiit, siis näitas Margus kikud ka ette. Las spetsialist vaatab ja ütleb, kas selle T-kujuline hammas on normaalne nähtus või on tõesti nii imelik, nagu ma arvan.



Söömises pole edusamme viimase kuuga tekkinud. Öösel on ikka tiss sõber ja viimasel ajal päeval ka (ilmselt hammaste tulekust tingitud) . Kodust väljas küll enam rinda ei anna. Nii palju saab ta ikka ära oldud, et enam ei pea riietust selle järgi valima, et laps söögini pääseks ilma, et ema poolpaljaks peaks end kiskuma :D


Söögilauale midagi uut lisandunud pole. Saab maitsta kõike, mida soovib. Seega on saanud juba soolaseid ja magusaid poetooteid, aga igapäevaselt need ta laual pole. Väga maitseb jätkuvalt kana ja tatar. Magusamatest toodetest läheb hästi kaubaks mangopüree, mida mul veel päris suur ports maijooksust alles (võitsin seal terve kasti, see naturaalne mango ilma lisatud suhkruteta).  Ka kohupiim maitseb hästi. Jogurtit hetkel ei tarbi, sest miskipärast ajas Margus krooksudega seda hirmuspalju üles tagasi.


Juttu tuleb hirmus palju. Mämm-mämm, nänn-nänn, jeeee, öööööööö, eeeeeeeeee, äääää, emmääää on põhiline tekst. Ägggeeee kisab ka :D  Plaksutada meeldib ka ja lehvitada kõigile, kui dadaa vaja teha. Nii et suhtlus toimib juba suure hooga.



Vot selline see peaaegu aastane poisiklutt meil kodus on. Pätti oskab teha ja paipoiss ka olla. Jonnimise oskus on ka viimasel kuul külge tulnud, aga enamasti on ikka viks ja viisakas. Igati kiiduväärt ja imetlusväärne lapsuke emmele ja täielik tibimagnet võõrastele tädidele (eks need sõstrasilmad ikka tõmbavad D: ).