Käpik

Meil oli vahepeal kodus üks eriline sündmus. Nimelt saime endale koju uue beebi, keda kasvatada ja harida. Beebi on väga pisike alles, alla kahe kuu vana. Koju sai ta nii varakult toodud, sest kassi emme ei söötnud teda enam piisavalt ja üldse oli ta juba parajalt metsistunud üksi koos oma kassiemaga lakas elamisest.


Koju tuues oli ta päris kuri meie peale. Sisises ja susises õhtu otsa. Mind ta otseselt ei rünnanudki (füüsiliselt), aga Priit pani küll oma keevitaja kinda kätte, et teda "potile" tõsta. Lastel käskisin üldse ohutusse kaugusesse hoida kuniks kass harjub oma nurgaga.

Selleks, et kiisul ikka hea ja mugav oleks, tegin meie vana kassi majale makeover´i. Võtsin selle juppideks, vahetasin välja riidest osad, mis olid väga räbaldunud juba ja panin uuesti kokku uute katetega. Kassi koju tuues saigi ta kohe sinna majja rahunema pandud. See oli talle just sobiv koht, sest majas üks nurk on varjus, seega oli tal koht, kus kõigi silme alt põgeneda.


Ahjaa, kuna üks targem inimene soovitas mul panna liivakasti kas veidi heina või õuest liiva (sest kass nii harjunud hädasid tegema seni), siis tõingi õuest liiva kasti sisse. See oli väga hea nipp, sest praeguseks (kiisu alles mõned päevad meil olnud), oleme ta ilusti kasti peale käima saanud ja pole õnnetusi juhtunud :)

Hommikul, peale kiisu esimest ööd kodus, oli kass juba tunduvalt leplikum. Sai ta ka tuppa toodud, et lapsed uudistada saaks. Margus hoidis esialgu targalt distantsi, aga mida enam kiisu liigutas, seda elavamaks läks ka Margus. Seega pidin kõigi ohutuseks kiisu ja Marguse rahunema saatma. Kass oma nurka ja Margus oma asjadega mängima.


Õnneks on meil võimalik nii teha, et Margust ja kassinurka eraldab uks. Seega esikuuks, mis varasemalt oli meil koguaeg lahti ja Margusel polnud mingi probleem esikus tuuseldamas käia, on nüüdsest suletud. Margus saab aru küll, et teisel pool ust on kass ja vahel käib ukse ääres kiisut hõikamas ka. Aga uks ei avane tema hõigete peale miskipärast :D

Praeguseks on kass juba täitsa omas elemendis. Priit ütles, et oli hommikul isegi nurrumist juba kuulnud. Majas jalutab ringi täitsa vabalt, kuigi valjemate helide peale ikka võpatab veel. Oma majas ja maja otsas kargleb nagu vana kala juba ja süüa armastab ka täitsa korralikult. Minu imestuseks närib ta isegi krõbinaid mingisuguse mureta.

Nimi on ka tegelikult kassil olemas. Juba nii 24 tundi. Seda me mõtlesime tükk aega. Alguses tahtis Marek hirmsasti talle nimeks Urmas panna. Oskar pidavat ka sobima. Aga kui ma ütlesin, et see kass on väike preili mitte poiss, siis oli jälle mõte otsas. Marel tahtsin panna lõngakera, see oligi alguses täitsa kaalumisel olev varjant, kuniks Marek ajas taga mingit käpikumängu (kuskilt ajakirjast nägi ja tahtis mängida). Ma siis tulin mõttele, et Käpik oleks ju täitsa hea nimi kassile. Sooneutraalne ka (sest ma pole soos tegelikult päris kindel). Nii ristisimegi meie oranži tegelase Käpikuks!

Koerad veel Käpikut näinud pole. Ilmselt veel mõnda aega ei näita neile ka. Aga mingi aeg tuleb hakata nende koos eksisteerimist harjutama. Kui kellelgi ka selle koha pealt mingeid häid nippe on jagada, siis kuulan meeleldi :)


No comments:

Post a Comment