Kriipima jäänud kommentaarid lapsepõlvest

Kuigi ma olen olnud oma kaalu poolest teistest palju kogukam juba teismelise east saati, siis minu õnneks ei ole mind kunagi (otse näkku) mõnitatud sellisel kujul, et see oleks meeletu armi hinge jätnud. Ilmselgelt olen alati aru saanud, et selja taga olin nii mõnelegi naljaobjektiks oma kaalu ja paksusega, aga mida ei kuule-ei näe, ei tee ju haiget, eks.

Ka nende mõningate ütlustega, mis minuni jõudsid, ei olnud mul sellist "ah, miks kõik mind mõnitavad" emotsiooni. No jah, solvusin korraks ja edasi see elu läks. Või vähemalt mulle endale nii tundus. Samas mõtlen ma praegu, et kui ma neid ütlusi nii hinge ei võtnud, nagu ma ka endale võin väita, siis miks nad mul siiamaani meeles on?

Ja mitte niisama meeles, vaid sõna sõnalt. Näiteks kõige eredamalt on meeles üks kojusõit bussiga. Sel hetkel, kui väljusin bussist, ütles mu üks selleaja parimaid sõpru (kusjuures meessoost): "bussil külg kohe tõusis, kui Maris maha astus." Ilmselgelt ei lehvitanud ma bussist maha astudes kellelegi ja ta sai seeläbi aru, et ma kuulsin. Järgmisel hommikul ta küll vabandas ette ja taha, aga tegin näo, et ma polnud seda kuulnud. See on üks kord, kus võin öelda, et kättemaks on magus, sest see on lause, mille pärast ma maksin kätte ja tema jaoks päris valusal viisil.

Mis mul veel meeles on? See jutt tuli küll sõbra sõbra kaudu, aga kuna seda tuli kahest erinevast kohast, siis võib seda tõeks pidada. Nimelt oli mu põhikooli lõpupilt, kus olin peal oma ühe hea sõbrannaga, kes tõesti oli minust palju peenem. Aga kuulda, et see, kuidas ma kaks korda paksem olen, on jube naljakas "sõbrannade" arvates, polnud eriti mõnus. Ilmselgelt võite arvata, kas need sõbrannad mu elus veel figureerivad (kes ära ei arva, võin öelda, et ei, kindlasti mitte).

Kolmas juhtum, mis mul niimoodi värvikalt meelde on jäänud, on jälle bussisõit. Seekord ütles üks tüüp mulle otse näkku: "ära ole selline fatblocker (millest see väljend, ma ei kujuta ette, aga kuna ta mingi hull arvutimängur oli, siis ise arvasin, et sealt). Ha-haa, fatblocker... Täitsa õige väljend su kohta!".  See tüüp oligi täielik tropp ja oma 12 aasta jooksul, mil temaga ühes klassis käisin, suutis ta oma tropilikkust näidata pea igale teisele klassikaaslasele ka. Nii et ei tohiks väga morjendada tema sõnad, aga näe, meeles on.

Need kolm juhtumit on pärit kõige tundlikumast ajast ehk pubekaeast. Siis olin ma kaaluteemal ka kõige ebakindlam. Ehk need ongi põhjused, miks need juhtumid mul meeles on. Mida vanemaks olen saanud, seda enam võtan kaaluteemat kui normaalset eluosa.

Praegu julgen vabalt ka meessoost sõprade juuresolekul enda ja kaalu teemal nalja visata ilma, et ebakindlus jalust niidaks. Võib olla sellepärast ei ole mul ka hilisemast ajast nii värvikalt meeldejäänud momente seoses kaaluga.

Tänu sellel blogile olen üldse tunduvalt paksema nahaga igasugu kommentaaride suhtes ja kui keegi siia kommenteeriks midagi mu kaalu kohta ilmselge eesmärgiga mind solvata, siis suudaksin seda täiesti naljaga võtta.  Nii kummaline, kui see ka pole, olen ma enda kaaluga rahul. Naljakas on kohe kirjutada seda.

Jah, ma olen ülekaaluline. Jah, ma olen paks paljude silmis. Jah, ma pean veel kaalust alla võtma. Kui sa tahad, siis võid öelda, et ma olen jäme/kogukas/ükskõik milline sinupoolt valitud sõna, mis väljendab ülekaalus inimest, aga see ei solva mind. Asenda see sõna kasvõi kõige räigemate solvangutega. See ei solva mind, sest ma tean, mis ma olen või ei ole! Nii lihtne see ongi ;)



14 comments:

  1. Minu kõige meeldejäävam mõnitus oli "tagumik nagu tankiaku", puberteediaelisena ikka läks väga hinge. Käisin isegi häbenendes oma võdisevat kõhtu pidevalt pusa ümber puusade, mis tegelikult ju muutis olukorra veel hullemaks visuaalselt.

    Sa oled ilus!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh! Sina ka :)

      Mõned sõnad, laused, fraasid ikka jäävad meelde, mis teha, eks :) Ja tagant järgi võib ju aru saada, et see oli võib olla naljaga (või siis mitte), aga noorele hingele on selline lause väga laastava mõjuga :S

      Delete
  2. Esiteks, sa OLED ilus ja tubli ja proovigu keegi vastupidist väita, saab panniga!
    Teiseks, jah, ka mulle jääb elu lõpuni meelde päev, mil üks noormees imiteeris oma kõnnakuga suure aksu tagumikuga kõndivat elevanti ja ütles, et see olen mina. Aitäh talle. Sealt said alguse minu suured kompleksid, millega maadlen siiani. Elu ja inimesed on julmad.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Elu on julm. Seepärast ma maale kolisingi, et omaette eksisteerida :D

      Aga need kompleksid on jah kiired tekkima. Kui nüüd päris aus olla, siis üks nö "eluvaade" seoses kaaluga mul noorena tekkis ka. Tagant järgi mõeldes ei saa üldse aru, miks ma nii suhtusin, aga see veidi isiklikum asi ja ei hakka siin lahkama :) Aga samas see arusaam, et mu paksus ja see asi on kui kokku laulatatud, kadus kiirelt. Umbes siis, kui oma mehega kokku sain :)

      Delete
  3. Mind kõige rohkem mõjutanud kommentaar oli "tagumik nagu poksikinnas". See mõjus ikka üsna rängalt, ma ei julgenud kehalises riideid vahetada ja häbenesin tohutult oma keha. Toonaseid pilte vaadates hakkab enda pärast nii kurb - ma olin väga kena kehaga, ülekaalust polnud haisugi, aga mingi nõmeda kommentaari pärast maadlesin väga madala enesehinnanguga.

    Karmen võttis sõnad suust - sa oled ilus! ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Seda lauset "toonaseid pilte vaadates..." olen ma väga paljude suust kuulnud. Kuidas kellegi kommentaar on suutnud nii paljude neiude enesehinnangu alla viia. Tühised sõnad, aga kui mõjuvõimsad... Suudaks vaid tänases päevas lastele selgeks teha, kui palju nad võivad oma sõnadega kahju (ja ka kasu teatud olukordades) teha, siis jääks ehk mõni laps tervema enesepildi ja -hinnanguga :)

      Delete
  4. Ma mõtlesin, et kas julgen kommenteerida kuna kindlasti saan hulga hävitavaid vastuseid aga uudishimu ei anna rahu. Kui sa ise mainid, et pead kaalust alla võtma (eeldusel et sa seda tõsiselt mõtled), miks sa seda siis ei tee? Mulle on alati täielik müsteerium, kui inimesed väidavad, et peaks miskit tegema aga ei tee. Kui pind on näpus, tõmban välja, ehkki esimene moment on valus. Kui ei oska ujuda aga tahan osata siis õpin ujuma, kas või interneti videote abil nagu see minu puhul juhtus. Kui otsustan et ei joo õlut kaks kuud siis ei joo. Kui puhkuselt saabudes tunnen, et joosta on raskem kui tavaliselt siis rabelen veidi rohkem, söön veidi vähem ja paari nädalaga on probleem lahendatud. Ise ma ei arva, et olen robot või eriliselt virk, pigem laisavõitu aga kui miskit tahan siis olen nõus nats pingutama selle nimel. Kui ei taha on iseasi, siis ei tee ja kõik. Nii et mul kipub tekkima kahtlus, et tegelikult on küsimus tahtmises, ei miskit muud. Või on mõni teine loogiline lahendus, mitteloogilised ei lähe arvesse ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei tule siit miskit hävitavat vastuseks :D Jah, asi on kindlasti tahtmises, distsipliinis, motivatsioonis ja paljuski veel. Mõni periood on kõik tip-top, mõnel perioodil lasen liialt enda emotsioonidel mõjutada eelnimetatud asju. Aga jah, ma võtan kaalust alla, selles polnudki jutu point. Jutu point oli see, et ma hHETKEL tunnen enda kehas end hästi AGA ma tean, et see pole mu kehale tervislik ja ma jätkan kaalulangetust. Kui sa eelnevalt oled blogi lugenud, siis tead, et olen juba 20kg alla saanud ja jätkan muidugi, kuni ka järgmised 10-20kg läinud. Olenevalt kuidas täpselt enesetunne arvab, aga vähemalt nii palju, et oleksin tervislikus kaalus.

      Delete
  5. Maris! Käisin sinuga ühes pòhikoolis, ja ei mäleta küll sind " paksukesena", pigem heatahtliku, naerusuise ja alati abivalmina! Eks sellised kommentaarid jäävad hinge kriipima, aga ole tugev ja ära neile liiga palju mõtle! Oled väga tubli! Edu sulle ja sinu perele:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh! Ei, ma ei mõtlen neid palju. Kindlasti ei ole need põhjuseks miks patja nutta :D Aga kui keegi küsib, kas keegi on mind kunagi norinud, siis on need kolm lauset need, mis kohe meelde tulevad.

      Delete
  6. Oi, see meie pôhikooli aeg oli jube. Ma mäletan, kuidas su parim sôbranna su seljataga kommenteeris, et ei tea, kas Maris löpupeol uksest ikka sisse mahub. Minu aryst oli see suht kohatu enda sobrannast nii rââkida. Mind ennast häiris see, et oled pesulaud ( mind ei ole suure rinnapartiiga ônnistatud). No ja siis olin kont ja s***ahais mônede arust. Aga ma ei heitnud meelt ja pohikooli löpus sain endale natukenegi naitse kumerusi. Kahjuks rasedused on andnud mulle paksud kintsud ja ei saa neist kuidagi lahti :( need kind ainsana häirivad. Väike kôhuke eest ei sega, kuna see meenutab mulle mu kolme rasedust.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Selliste selja taga targutamiste pärast ongi selleaegsed "sõbrannad" nüüdseks mu elust kadunud 😊 ja ma julgen öelda, et päris mitmele neist on karma korralikult tagasi teinud 😀

      Delete
  7. Inimesed ikka ei mõtle üldse mida suust välja ajavad. Mind on paksuks peetud kui ma 176cm!! juures kaalusin 70kg ja see tuli juurde kuna ma olin haige ja ravimiga tulid ka kilod. Ja siis üks meesterahvas kommenteeris mu emale, et jah tütar on sul paksuks läinud nagu whaaat :D
    Sina oled väga tubli Maris!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ahjaa, praeguse sinu kommentaariga tuli meelde, kuidas Auras ujumas käies üks vanamees kommenteeris mu õele, et ma olevat väga korpulentne (just seda sõna kasutas:D), kuigi ma olin kaheksandat kuud rase :D :D

      Delete