Milliste riietega käid sina ujumas?

Meil on tulemas perekondlik iga-aastane mereäärne puhkus. Ja mis on kõige olulisem mere ääres puhates? Ikka see, et kuidas ma pärast piltidel välja näen ujumisriietes. Nali, see pole kõige tähtsam, aga eks natuke ikka nõme oleks vaadata, kui piltidel iga nurga pealt paistab miskit üleääre voolavat või välja pressivat. Selle vältimiseks olen alati püüdnud valida enda figuurist lähtuvalt sobivaimad rannariided.

Kuna ma olen enamvähem elu aegviisakalt öeldes suurem (loe:paks) olnud, siis pole bikiinid kunagi minu pärusmaa olnud. Ainuke aeg, kus ma ilmselt bikiinides ilus oleks välja näinud, oli eluaastad enne number 10 täitumist. Sel ajal aga polnud väga moes pisikestele lastele bikiine selga ajada, seega jäi minu puhul see variant ära.

Ühesõnaga olen ma bikiine oma elu jooksul kandnud väga vähe ja kantud kordades 99 protsendil oma kodu õues. Väljaspool kodu on saanud ka mõned korrad neid kanda (pubeka eas), aga siis oli nendega ujuma minek täpselt selline, et rannaliival istusin katvate riietega ja siis lahtiriietumisest kaelani vette jõudmist võiks võrrelda mõne auto kiirendusega.

Millega ma siis ujumas olen käinud? Ikka trikooga. Vot nii palju enesekindlust on mul olnud, et ujuma minemata ma ei ole oma kaalu pärast jätnud. Olen end lihtsalt viisakalt trikoosse tõmmanud ja siis nautinud veemõnusid. Olen vist siin ennegi öelnud, et kui võimalik, siis ma elaks vees. Täpselt nii palju ma vett ja ujumist armastangi.

Aga olgu, lähme edasi mu ujumisriiete saagaga. Kui ma olin ligi 20 aastat peamiselt trikoos ujumas käinud, siis tuli üks hetk isu midagi muud kanda. Kuna Mareku sünnitusest ja sellele järgnenud kiirest kaalukaotusest oli nahk igaltpoolt lotendamas, siis tahtsin endale tankiinitoppi, mis natuke kõhukest varjaks.

Leidsin ka sellise poest. Ühe ainukese, mis mulle sobis ja meeldis, aga see maksis hingehinda. Kuna aga ujuda ma tahtsin, siis köhisin papi välja. Minu õnneks on see top ennast igati ära õigustanud ja on omanud uhket kohta mu ujumisriiete hulgas nüüdseks juba seitse aastat.

Jah, täpselt nii. Järgmised seitse aastat käisingi ma enamvähem ainult selle tankiinitopiga ujumas. See vaene riie pidi mahtuma mulle selga siis, kui kaalusin 75 kui ka 105 ja olles padurase. Selle pika teekonna peale venis ta omajagu välja ja väsis ära. Viimased märgid oma vanadusest andis ta mulle sel kevadel ujulas käies, kus pidin pükse vägisi üleval hoidma ja ega ülemine osagi enam väga sõna kuulanud vees :D

Ühesõnaga oli vaja uusi ujumisriideid. Mõtlesin pikalt, et kas nüüd on minu aeg bikiine kanda? Enesekindlust, omades riideid seljas, on mul võib olla isegi liiga palju, aga vot rand on koht, kus seda selgroogu jääb veidi vajaka. Või äkki lihtsalt näen asja reaalselt ja minu kehavormi juures poleks need bikiinid mitte üks teps kenad. Ühesõnaga jäin ikkagi tankiinide juurde, kui ostlemiseks läks.

Proovisin päris palju erinevaid variante ja lõpuks leidsin sellise laheda komplekti, mis koosneb kolmest osast. Tegelikult oli küll komplekt kaheosaline, aga ma enda tarkusega komplekteerisin veidi süsteemi ümber. Nii saingi komplekti, kus on kaks paari pükse ja üks ülaosa.

Lisa paar pükse oli vajalik selleks, et ma leidsin ilusti värvi pooleks topiga sobivad eriti kõrge vööosaga ujumispüksid, mis hoiaks mu nahka-pekki-ja kõike muud, mis vöö alal ringi hõljub, ilusti oma koha peal. Originaalselt komplektis olnud püksid on ka veidi kõrgema pihaga, aga mitte nii hästi hoidvad ja lastega ujumas käies peaks ma kogu aeg neid kohendama. Seda ma jällegi ei taha.

Pilti ma ausalt öeldes ei viitsi praegu neist tegema hakata, aga leidsin imekombel Interneti avarustest 99% sarnase, nagu ma endale ostsin. Seega selline ta välja näeb:

allikas
Ma loodan, et üks päev tuleb hetk, kus ma julgen avalikku randa minna ka bikiinides. Suurt lootust selleks küll pole, sest isegi kui kaal langeb, jääb nahk (kõhunahk eelkõige) ikka selliseks, nagu ta on ja seda väga bikiinidesse ära ei peida.


No comments:

Post a Comment