Nii need pingelised ajad jälle pihta hakkavadki..

Täna õhtuse seisuga võin teha korraks "uhhhh" ja hinge tõmmata. Ei ole vaja mõelda ja muretseda, kas kõik läheb ikka nii, nagu tahan. Ei ole vaja ka enam esmaspäeval tagavaraplaani katsetama minna, sest kui uskuda SAISist nähtud infot, olen teinud sammu oma unistustele lähemale.

Olen nimelt viimased kuud üritanud end jälle eripedagoogika lainele tagasi saada, et tänasel sisseastumiskatsel võimalikult hästi esineda. Kuni vestluse ruumi ukse taha jõudmiseni võtsin asja suhteliselt vabalt. Et kui saan sisse, on hästi. Kui ei saa, siis proovin järgmine aasta uuesti. Ei ole ju nii kiire ka selle kooliga. Samas oleks just praegu, kui veel töölt kodune, hea teha võimalikult palju aineid ära.

Igatahes ukse taga pingile istudes hakkas süda kümme korda kiiremini lööma. Üritasin rahulikult hingata. Omaette peas läbi korrata jutut, mida olin juba mitmed ööd oma peas läbi lasknud ühtpidi ja teistpidi, uuesti lahti arutanud, mis teemal ja miks just sellest tahaks magistritööd teha jne. Ühesõnaga tegin kõike, et end maha rahustada. Kuni selle hetkeni, mil mind sisse kutsuti.

Komisjonis oli kolm inimest - Raudik (mu baka töö juhendaja), Häidkind (eripeda alushariduse õppejõud) ja Padrik. Padrik on kuuldud juttude järgi veel karmim, kui Hallap ja viimane on piisavalt karm, et mitte tema ees teadmistega hätta jääda (kuid ärge saage valesti aru, kõik need õppejõud on oma ala PARIMAD).

Küsimused olid umbes täpselt sellised, nagu ma ootasingi neid. Lõin oma pikalt ettevalmistatud kava peas lahti ja kukkusin lobisema. Peas jooksis vaid kordus, et räägi aeglasemalt (kes teab mind reaalelus, saab aru miks peaks ma aeglasemalt rääkima :D), aga ma ei suutnud. Ma ei tahtnud välja näidata, et mu süda sees põksub ja hääl väriseb, kui ma vähegi aeglasemalt räägin.

Mingi hetk läks pabistamine üle ja sain rahulikult oma mõtteid lahti seletada. Kohati neile mu vastused vist täit selgust ei toonud. Vähemalt näomuljest jäi tunne, et mul oleks vaja veel seletada, mida mõtlesin, aga selleks polnud aega. Samas sain ka päris palju toetavaid žeste või vähemalt mulle tundus, et need just sellised olid.

Magistritöö plaani ka ei laidetud maha. Ma ise kartsin, et mõte on veidi kitsas magistritööks, aga tundus, et neile pakkus see väga huvi ja oleks täiesti teostatav. Kui ma muidugi kooli sisse saan. Lõpetuseks sain veel üle täpsustada, miks mul ikka sinna magistrisse vaja minna on ja selle vastuseks ammendasin vist nende jaoks selle küsimuse lõplikult, sest sellega lõppes ka intervjuu ja mina sain uksest välja. Ja ohata väga sügavalt, et see on nüüd tehtud. Nüüd on vaja vaid oodata tulemusi...

Koju sõites andis sõbranna teada, et mingid punktid on juba SAISis üleval. Nii, kui mul avanes võimalus arvutisse saada, logisin end kiirelt SAISi sisse, et tulemusi vaadata. Olidki üleval juba. Olid nii keskmise hinde tulemused (mida hommikul veel polnud) ja ka vestluse tulemused.

Vestlus läks tegelikult täitsa hästi ja sain enda arust päris arvestavas koguses punkte.  Keskmise hinde pärast muretsesin ka veidi, aga arvestades, kui palju punkte ma selle hinde eest sain, oli vist paljudel see keskmine veel väiksem, kui mul :D

Ühesõnaga ei ole mul veel kinnitust, et olen koolis sees, aga pingereas olen 15. kohal ja 24 saab sisse. Seega võib 99,9% kindlusega öelda, et olen sügisest jälle koolilaps :) Ilmselt on seega tulemas pagana raske kooliaasta. Väga sisutihe ja pingerikas. Aga samas ma arvan, et praegu on just kõige õigem hetk uuesti koolirattasse hüpata, et hoo ikka ilusti üles saaks enne, kui uuesti tööle on vaja minna.


7 comments:

  1. Oi kui tubli!!

    Ja kusjuures väikese lapse kõrvalt koolis käia ei olegi väga keeruline kui endal motivatsiooni jätkub.
    Kes teeb see jõuab! ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma suuremate kõrvalt olen juba üks kord selle kogemuse kätte saanud, aga magistris tunduvalt rohkem praktikaid, mis nõuavad paremat ajaplaneerimist. Aga küll hakkama saan :) Mul õnneks on piisavalt hea tugimeeskond ka ümber, kes suure häda korral alati appi tulevad.

      Delete
  2. Mis plaanid sul magistritööks on?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Isekad plaanid :D tahan uurida kohalikku kodupiirkonda. Et kuidas alushariduses on eripeda valdkond kaetud - kas on piisavalt võimalusi laste arendamiseks ja kuidas seda saaks parendada :)

      Delete
  3. Tubli! ja palju edu :)

    Muide hoopis teist laadi küsimus, kuna emapalk hakkab sul ju varsti lõppema, siis mis edasised plaanid on võiksid teha ka eraldi postituse sellest stiilis, millal laps lasteaeda, milla ise tagasi tööle jne :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Detsembrini jah emapalk veel jookseb, aga peale seda tulevad kitsad ajad vist :D Aga kui ma ise täpselt välja mõtlen, et kuidas edasi (täpsemalt, et millal ikka tööle), siis kirjutan siia ka kindlasti :)

      Delete
  4. Tore, et vestlus hästi läks. Ma kunagi ûritasin saada tallinna majanduskooli sisse ja seal vestlusel öeldi mulle otse, et kes see aastase lapse kôrvalt kooli tuleb. Neid ei huvitanud, et mul oli olemas lapsehoidja.
    Ônneks siin soomes oldi minus aga huvitatud ja sain kohe sisse. Isegi see,met mul soome keel on veel nôrk, ei märkinud suurt rolli. Vaadati seda, milline inimene ma olen ja mis plaanid mul on tulevikus karjäärina.
    Loodan, et saad kooli ja saad alustada ôpingutega. Minul ikka hetkel noorsootöö ôpingud kolme lapse kôrvalt on ikka paras katsumus. Seda enam, et mul on tööpäevad sama pikad, kui lapsed lasteaias on. Mehe graafik ka selline, et kodused toumetused rohkem minu kaelas, kui tal ei ole vaba päeva.

    ReplyDelete