Lapse rinnast võõrutamine vol.2

Nüüdseks oleme kolm ööd rinnavabalt üle elanud. Meie unekvaliteet on juba praeguseks täiesti teine, kui loetud päevad tagasi. Ilmselt ja loodetavasti pareneb see veelgi, aga kui ka selliseks jääks, siis oleks ma päris rahul. Aga natuke täpsemalt viimasest kahest ööst ja päevast.

Esmaspäeva jooksul küsis Margus päris mitu korda tissi. Mitte üldse magama minnes, vaid just päevasel ajal. Õnneks keeldumisel läks ta tagasi oma mängimise juurde, aga ju siis tundis, et peab ikka proovima. Äkki läheb õnneks. Ei läinud :D

Ma ei tea, kas asi on rinnaga toitmisega seotud, aga laps oli päeva jooksul tunduvalt rahulikum. Muidu ta ikka jorises vahepeal ja siis sai rinda rahunemiseks. Aga nüüd on nagu suur laps, kes mängib enamus aega üksi-teistega ja natuke enne uneaega vajab kaisuaega ka.

Lõunauned saime esmaspäeval väga kergelt. Esimesse unne läks Margus toas. Ei mingit jonni ega tissi nõudmist. Natuke aega oli mul süles, siis heitis mu kõrvale. Potsutasin natuke käega tagumiku peale ja laulsin unelaulu. Paar minutit ja uni tuligi.

Teise unne läks Margus kärus, sest mina läksin koosolekule ja Priidule oli see variant mugavam. Pluss nad saatsid mind, kui ma koosolekule kõndisin :) Aga kahjuks üles ärgates jorras ta peaaegu terve aja, kuni ma koju jõudsin. Siis veidi rahunes, aga oli kuni ööune ajani suhteliselt närviline.

Ma arvan, et selle mõjul tuli ka ööuni veidi raskemalt. Jorras jälle tunnikese ja katsetas ikka käsi põue ka pista. Korra oli talle väike tüng, mis väga suured krokodilli pisarad tõi.  Kuna mul rinnad olid väga punnis, siis lisasin topelt rinnapadjad ööseks, et kui jälle uputab väga. Margus nägi, et midagi ma seal pluusi all askeldan ja juba eeldas tissi saamist ja kui ma siis klõps rinnahoidja kinni tagasi panin ja tema poole keerates pluusi ka alla tõmbasin... oi, seda solvumise nuttu!

Peale magama jäämist läks öö veidi paremini. Ärkamist oli vaid ühe korra, (mis on selle lapse puhul täielik ime), saga selle eest jouras kutt kaks pikka tundi jutti. Selleks momendiks oli mul juba nii palju kindlameelsust, et ma isegi ei kaalunud talle rinna andmist. Jorises oma jorisemised ära ja magasime siis edasi.

Teisipäev möödus juba tavaliselt. Ei olnud enam väga tissi nillimist, lõunauned läksid samamoodi valutult (üks ikka vankris) ja ka ööuni tuli väga kiirelt ja ilma suurema jorinata. Kirss torditipul oli muidugi veel see, et ööl vastu tänast ärkas Margus kaks korda ja mina ei pidanud kummalgi korral teda magama tagasi aitama.

Esimesel korral jäi ta Priiduga magama tagasi (ja see oli alles kella nelja ajal). Kohe nii, et oli seina ja Priidu vahel ja mind polnud isegi näha vaja. See on esimene selline kord aja jooksul, kus ta juba on osanud mind nõuda (või õigemini osanud tissi nõuda). Ja teine ärkamine oli selline, et ärkas, jorises paar minutit ja jäi ISE magama tagasi. Ei mingit kussutamist ega laulmist.

Hommikul ärgates olin väga hästi välja puhanud. Ilmselt ka Margus, sest üles tõustes oli laps väga heas tujus. Muidugi hommikusöögiga läks veidi kiireks, sest ma ei viitsinud kohe voodist püsti ajada ja seega ajasime mangopüreega läbi hommiku tema puhul.

Kui nüüd veidi rääkida nendest päevadest minu rindade koha pealt, siis siinkohal  veel kahjuks saaga läbi pole. Olukord on juba kõvasti paranenud ja enam ei tule pisar silma iga kerge puudutuse peale, aga valusad on nad jätkuvalt. Olen kasutanud kapsalehti, kolm või neli korda selle aja jooksul natukene välja pumbanud ja püüdnud lihtsalt hoiduda tegevustest, mis võiks olukorda hullemaks teha.

Seega olen kogu selle aja jooksmisest ja jõutrennist hoidunud. Aktiivsust olen hoidnud üleval vaid kõndimisega. Lihtsalt kogu see hüpatamine on praegu täiesti välistatud ja usun, et tuule käes higisena joosta t-särgi väel pole üldse mitte see, mida rinnapõletiku vältimiseks peaks tegema. Parem hoian veidi aega ennast tagasi, kui saan põletiku ja olen täiesti rajalt maas.

Kui nüüd rinnad ka taastuvad, siis võib meie imetamiseaja lõpetatuks lugeda. Oleks võinud küll ju kauem, aga samas usun, et edaspidistel kiiretel aegadel on kõigil nii kergem, kui tissivabad oleme. Margus on praegu peaaegu 1aasta ja 1 kuune ja see tundus meie jaoks kõige õigem aeg olevat. Aga eks igal lapsel tuleb see "õige aeg" endast olenevalt erinevas vanuses.


Aliexpressi apsud ja leiud

Olen viimastel kuudel veidi jälle Aliexpressis ringi kolanud, oste sooritanud ja palju asju ka juba kätte saanud. Pettumusi on olnud rohkem kui kord, seega nüüdseks olen aru saanud, et mõne valdkonna suhtes skeptiline olek, oli õige ja ei tasu ikka igat asja Hiina poolt otsida.

Alustan kohe siis sellest "ära telli Hiinast" valdkonnast, et elektroonika. Kõige esimene katsetus oli isegi positiivne. Tellisin Wii puldi. Kahjuks ei osanud siis vaadata, et motion plus peaks ka küljes olema ja seega sellega päris mitu mängu mängida ei saanud.

Kuna Hiinast leiab kõike väikse raha eest, siis tellisin nüüd suvel selle puuduva lisa ka juurde. See oli vale otsus, sest jublakas ei tööta. Müüja täissummat polnud nõus tagasi maksma. Andis valida, kas osaline tagastus või saadan oma kuludega toote tagasi. Kuna see jupp oli väga odav ja tagasi saatmine oleks ilmselt topelt kallim, kui üldse raha välja käisin, siis olin nõus osalise tagastusega.

Teine negatiivne kogemus, mis arenes kaheks tellimuseks (sest lollile tuleb ikka kaks korda rehaga otsa ette lajatada, eks), oli seoses kelladega. Tahtsin Marekule aktiivsusmonitori. Kuna Eestis on nende hinnad ikka ulmelised, siis lootsin saada midagi kasutatavat Alist. No ausõna mulle oleks piisanud, kui kell-kuupäev on õige ja samme ka natuke loeks. Ülejäänud funktsioonid oleks võinud täiesti umbes numbreid näidata.

Esimene kell (SEE) oli täiesti ämbrisse panek. Ei näidanud isegi kella õigesti, rääkimata muust. Kahe sekundiga võis kell juba kaks minutit edasi ajas minna jne. Ühesõnaga täiesti mõttetu jublakas. Sõimasin väheke hiinlastega (nagu Marek asja tõlgendas) ja sain kõik raha tagasi. Kuna summa oli selline, et uut (või ka kasutatult) Eestis jätkuvalt selle eest ei saaks, siis proovisin ühe katse veel teha.

Nüüd rõhusingi, et peaasi, et kella saaks vaadata. Leidsin sellise ja Marekule väga meeldis välimuselt. Kella näitab õigesti, saab äratust panna ja sellega kõnesid teha jne. Ühesõnaga täitsa kobe värk, KUI vaid aku ka peaks. Tõsiselt, kui natukenegi näppida, siis peaks olema õnnelik, kui kaheksa tundigi akut on.

Avastasin nüüd, et kui ma enda kella juhtmega laen, siis tuleb isegi 12 tundi ära, et koolis saab käidud. EI tea, kuidas juhe saab mõjutada, aga vahe on päris märgatav. Negatiivne selle kella puhul on see, et need sammulugejad, unejälgijad jne ei tööta automaatselt, vaid pead ise käima panema, Lisaks meeldetuletused liigutamiseks ja vee joomiseks on nagu alarm, ehk põriseb kuniks ise kinni paned.

Kuna ma ise olin nii loll, et teist korda veel sealt tellimisega katsetasin, siis panin vaid negatiivse kommentaari aku mitte pidavuse koha pealt ja jätsin asja olla nii, nagu on. Ühesõnaga elektroonika koha pealt ma väga enam Ali poole ei vaata (kui just jälle midagi väga head katsetamiseks ei leia:D).

Aga on ka häid leide olnud. Näiteks tellisin Marelile juukseklambrid (SELLISED). Väga nunnud ja ilusad. Lapse pea jaoks õiges suuruses ja ootan juba mõnda pidu, et neid soengus ära kasutada :) Lisaks tellisin talle ka uued peavõrud - ühe roosidega (SELLINE) ja teine lipsukesega (SELLINE). Esimesel on sees ka need piir, mis paremini juustes hoiavad ja teine on niisamagi ilus ja nunnu, et lokkidega pähe lükata kaunistuseks.

Lisaks tellisin jälle lastele õhupalle juurde. Ilusad südamekujulised (SELLISED) pallid olid soodukas ja kuigi neil eelmise satsi omad polnud veel otsas, siis tellisin ikka juurde. No rohkem vist endale. Ilmselt jätkub neid veel veebruariks sõbrapäevaks ka, siis hea nendega mingeid kinke jälle sõpradele teha :)

Kusjuures ma veidi kartsin, et need pallid tulevad mingi imeliku kujuga ja väga väiksed, aga olen väga rahul. Ilusti, rahulikult tuleb täis puhuda ja väga mõnusa kujuga jäävad :)

Enda telefonile tellisin uued kaaned ka. Olen vahepeal veel ühed tellinud, aga need olid väga heledad ja kulusid ruttu ära. Nüüd tellisin ilusad, tumedad (SELLISED) ja väga tugevad tunduvad. Seest poolt on kaaned erksad, rohelised ja see leheke peal on nii nunnu. Kusjuures sain mingi nädal peale tellimuse tegemist endale ühe koti ka, millel on lukutila lehe kujuga. Täitsa kogemata sattus nii :)

MA ei mäleta, kas ma tite ilalappidest olen kirjutanud, aga neid ma olen ka tellinud mitu korda. Küll endale ja ka tuttavate lastele. Ma olen küll eri müüjatelt tellinud, aga viimane kord sai tellitud SIIT. Kvaliteedi kohta ütleks nii palju, et hind on täitsa sobivas suhtes kvaliteediga. Ühe lapse puhul viis-kümme ilalappi on täitsa paras osta igapäevaseks kasutamiseks ja peale ilajooksmise lõppu võid vabalt need lapid ära visata. Teisele ringile väga enam ei kannata saata (Meil Margusel kasutusse läksid neist vähesed ja seega sain korralikumad ka edasi pärandada).

Ülejäänud tellimustest olen juba kunagi varem vist kirjutanud, seega nii kaugesse minevikku ei hakka ronima. Võin juba ette ära öelda, et päris mitu asja on kohe kohe jõudmas jälle (üks juba ootabki postipunktis mind), aga küll siis jälle jagan muljeid, kui paras ports asju läbi proovitud.


Nädala kokkuvõte 22.08-28.08.2016

Selle nädala lõpp läks nii pekki kui vähegi annab minna....

Esmaspäev: rahulik rattasõit 52 minutit (keskmine pulss 118) päeva aktiivsus 100%
Teisipäev: puhkepäev 101% (pidin jooksma, aga tomatikatastroof vajas päästmist)
Kolmapäev: lühike rattasõit (12 minutit, keskmine pulss 131) + jooks (6km, keskmine pulss 152), päeva aktiivsus 125%
Neljapäev: Jooksuharjutused 32 minutit (keskmine pulss 123), päeva aktiivsus 100%
Reede: 36 minutit jalgrattasõitu (keskmine pulss 118), päeva aktiivsus 112%
Laupäev: puhkepäev, päeva aktiivsus 101%
Pühapäev: Puhkepäev, päeva aktiivsus 105%

Kuskil kolmapäevast saati oli mul meeletu söögiisu. Konkreetselt iga tund võitlesin isudega. Kuniks neljapäeval alla andsin. Ühesõnaga, kui läks trumm, siis läksid pulgad ka järgi ja enne eilset ei saanud kuidagi rongilt maha.

Eile vaheldusid emotsioonid juhtunu üle pidevalt. Kord kirusin ja vandusin end, siis jälle püüdsin kainelt mõeldes leida põhjust, mis mul sellised isud mängu tõi. Ei teagi, aga üks mis kindel on see, et mu kahenädalane katsetus ilma kavata hakkama saada, luhtus täiega.

Seega tellisin täna hommikul endale aastaks FitCati kava liitumise. Kati lihtsalt on ja jääb mu lemmikuks :) Nii, kui täna tellimus tehtud sai, tuli tuhin sisse jälle. Samas tahaks ikkagi teada, kas see hull isutamine oli tingitud toitumisest, väsimusest, veel millestki kolmandast?

Hetkel ei saa ma kindlasti öelda, et kava ette võtmisega kadusid isud iseenesest. Muidugi mitte, aga eile sai suurem osa neist rahuldatud  ja loodan, et praeguse motivatsiooni ja toitumiskava tasakaalustatud toitumisega, saan järgnevate päevadega asja kontrolli alla.




Lapse rinnast võõrutamine vol.1

Ööl vastu pühapäeva, kell neli, sai minul mõõt täis. Teist ööd jutti oli Margus peaaegu terve öö rinna otsas. Viga tal midagi polnud, sest nutt oli täitsa jonnimise nutt, mitte valust tingitud. Sellises vanuses lastel teeb juba väga selgelt vahet neil kahel. Kell neli võtsin kätte ja ütlesin, et kõik! Rohkem mina rinda ei anna ja võtame ette võõrutuse.

Sel varahommikul jäi Margus kuskil poole tunniga uuesti magama. Küll nutuga, aga ilma tissita. See andis mulle julgust kogu see asi ette võtta. Teadsin, et päevasel ärkeval olekuajal pole väga hullu ilma hakkama saada, aga just uneajad. Ka päevani uni, kui käruga magama ei pane.

Selleks, et päeva ajal topelt traumeerimist poleks, panin üheks uneks ta ikka kärru magama. Teise une üritasime voodis üle leida ja seda siis tissi abita. Läks üllatavalt hästi. Siiski hoidsin oma eufooriat tagasi, sest teadsin, et õhtu tuleb ilmselt kordades hullem.

Ööune ajaks olin ma juba 18 tundi rinda andmata olnud ja oli väga rinnakas tunne peal. No parajalt kõvad kivid olid rindade asemel juba. Veidi hirmuga mõtlesin, et kuidas seda last öösel kussutan, kui enda käega pihta minneski on päris valus. Ette ruttavalt võin öelda, et pumpasin veidikene enne magama jäämist ikka välja (kuigi sellest vist väga tolku polnud, öösel tegid rinnad ise veidi tühjendust imendudes läbi rinnapatjade igale poole).

Aga ööune saabumisest. Muud rituaalid olid täpselt samad nagu ikka. Ainult tissi ei saanud pikali heites. Kuna Margus magab ikka veel mu kaisus, siis selle võrra oli see võõrutamine lihtsam. Oli mul kaisus ja kui hakkas tissi kakkuma pluusi alt, siis keelasin karmi "ei" ütlemisega. Solvus küll ja nuttis veidi, aga ei mingit suurt kisa ja kära.

Läks pool tundi ja laps magas. Me Priiduga mõlemad vaatasime "oooooo", aga jätkuvalt ei lubanud endal loota, et see asi meil väga kergelt läheks. Priit oli vist optimistlikum, sest minu pakutud ööbimise Mareku toas lükkas ta tagasi ja magas ikka meie juures. Magama jäi Margus poole kümne ajal (tavalise kaheksa-üheksa asemel). Mina ise läksin nõks enne kahtteist magama ja poole ühe ajal sain juba üles ärata, sest Margusel oli esimene ärkamisepaus.

Kusjuures, see et esimene paus alles umbes kolme tunni pärast tuli, oli juba suur edasiminek. Kolmetunniseid vahesid oli meil öösiti ikka harva. See ärkamine oli ajaliselt öö üks pikimaid. Tund aega jouras enne, kui magama tagasi sai. Seekord veel väga vägivaldselt mu öösärgi kallal ei toimetanud, aga paar korda ikka proovis tissini ronida. Lõpuks jäi minu kõhu peale toetades magama.

Uus ärkamine oli kolme ajal. Seekord saime poole tunniga uuesti magama. Nuttu polnud rohkem, aga veidi kõvema häälega tuli seekordne kaeblemine. Tissi ei küsinud ega proovinud ka otsida. Lihtsalt tahtis süles olla ja pead mu peale toetada. Lõpuks jäigi sülle magama.

Viimane ärkamine oli kella veerand viie ajal. Seekord oli vist tema silmis see viimane piir, kust oleks tahtnud juba väga tissi (või äkki süüa?) saada, sest nõudis väga lärmakalt oma sõnadega kui käitumisega tissi. Kui ma ta käed ära tõmbasin ja karmilt "ei" ütlesin, solvus ta vist hinge põhjani. Oh, seda nägu... Südame alt tõmbas kui noaga läbi ja ma olin juba nii lähedal, et talle see tiss anda. Mitte üldse selle nutu pärast, vaid just see näoilme..

Aga suutsin oma emotsioonid alla suruda, sest teadsin ju, et kui nüüd annan, siis hakkame järgmisel päeval uuesti nullist pihta. Seda ma ei tahtnud ei talle ega endale teha. Lõpuks, kui Priit oli juba üles ärganud ja valmistus tööle minema, jäi Margus tema koha peale uuesti magama kella veerand kuue ajal ja magas kohe pikalt.

Mina ärkasin kuskil veerand kaheksa ajal ja imestasin, et nüüd nii pikalt see uni poisil peal. Margus ise ärkas alles poole kaheksa ajal. Tahtis süüa suhteliselt kohe. Kõhtu mahtus hämmastavalt palju toitu :)

Praeguseks olen üle 28 tunni rinda andmata olnud. Tissid on päris punnis ja valusad. Ilmselt püüan Marguse esimese une ajal veidikene neid tühjendada. Margus on rahulik ja õnnelik. Ei ole märkigi, et emme oleks öö otsa "piinanud". Mängib ilusti enda ette ja pole üldse minus kinni, nagu veidi kartsin.

Ehk oligi tegelikult õige hetk lõpetada, sest Margus ju ainult mängis tissiga ja mõnules seal. Samas pean ütlema, et minu jaoks on emotsionaalselt see tunduvalt raskem, kui ootasin. Ikkagi mu viimane pisike. Aga nüüd võin oma tissidele kiitust avaldada edukate tööaastate eest ja nad rahulikku pensionipõlve nautima saata! :)

Kas saab veel nunnum olla???
PS! Paari päeva pärast teen uue kokkuvõtte, kuidas järgnevad ööd lähevad: olen kuulnud, et teine ja kolmas pidavat need kõige hullemad olema. Eks ole näha :)


Tahate mind näha või mitte?

Viimasel ajal on Facebooki vahendusel live-ülekanded pärs popiks muutunud. Nii mõnelgi korral olen tabanud end ka mõttelt, et oh, selle või tolle kohta võiks teha sellise random olukorra live´i. Üldse mitte nii ette valmistatud ja puha, aga siis väike paanitseja mu sees arvab ikka, et kui üldse katsetada, siis vähemalt esimene kord võiks olla selline planeeritud värk.

Ma ise ei suutnud esimese hooga paremat ideed välja mõelda, kui teha küsimuste-vastuste ring videona, aga siis tuli paar mõtet veel lisaks. Seega pakun nad välja ja keda huvitab, võib oma arvamust ka avaldada.

Live´i variandid, mida mu pea välja genereeris:

  • tavaline küsimused-vastused 
  • jutustamine lastega (võib neile ka küsimusi näiteks esitada)
  • vestlus Priiduga (ta ilmselt naerab mu välja selle peale, aga küsimuste võimalus püsib) 
  • ülevaade trennist (näiteks jutustamise ajal üritan mingi trenniga hakkama saada)
  • väike ringkäik õues (nii palju kui mu wifi leviala kannatab) 
  • lihtsalt mingil kindlal teemal pläkutamine (söömine, trenn, lastega seoses jne) 
Ilmselt ma väga suurelt seda ette ei reklaamiks, et millal ma seda teeks, sest paraku minu päeva korralduse puhul ma enamasti ei tea ette, millal see vaikne pooltund võib saabuda, aga mingi vihje ilmselt annaks ka. 

Selle mitte reklaamimisega on see hädaabi võimalus ka, et kui väga metsa läheb, siis saan ruttu ära kustutada, enne kui pool Eestit mu täiega feilimist näeb :D :D (no näiteks, kui lastest keegi peaks mingi hea pirni õhku viskama :D) 

Ühesõnaga, mis arvate? Oleks keegi üldse huvitatud või on mu enda huvi asja vastu ülearu suur?  




Kaks nädalalat poolmaratonini

Mulle ei jõua kuidagi kohale, et kohe ongi suvi läbi ja september käes. Tundub, justkui oleks veel aega maa ja ilm Mareku kooli alguseni, Mareli lasteaeda minekuni ja ka mu elu esimese poolmaratonini. Aga vaatame kalendrile otsa - jooksuni on ju ainult kaks nädalalat ja kaks päeva. Oh sa mu meie küll!!!!

Ma siiani pole üldse selle poolmaratoni pärast põdenud. Küll saan, küll jõuan! Kergelt sörkides kasvõi, aga läbi ma ju ometi jooksen selle maa. Mida enam ma teadvustan, et see jooks on kohe ukse taga, seda enam ma närvi sellest lähen. Tulevad pähe sajas eri vormis küsimused oma suutlikkuse, maa pikkuse, ilma, riietuse jne suhtes. Selle jooksu puhul tuleb kõik topelt ette mõelda ja läbi analüüsida.

Kas on mõttekas joosta pikkade või poolpikkade retuusidega? Mis tempos peaks jooksma? Kas peaks mingit geeli endale varuma? Kas peaks endale joogivöö kaasa võtma, juhul kui palav ilm peaks olema? Kuidas ma üldse jooksule kohale jõuan? Mida veel kaasa peaks võtma? Mis pluus panna? Kuidas toituda need kaks nädalat? Kuidas treenida?

Ma pole veel oma jooksu raamatuga ka nii kaugele jõudnud, et vähemalt osadele küsimustele vastuseid saada. Nii et ilmselt pean raamatust järjepideva lugemise asemel õiged kohad otsima ja neid uurima. Küll hiljem on aega järjest läbi lugeda seda.

Üks asi, mis veel närvi minemisega kaasneb on see, et tahaks kohe hirmsasti trenni tegema hakata, sest jänespüks mu sees väidab, et ma pole veel valmis. Üritan kainelt asja võtta, sest need viimased kaks nädalat peaks ju just olema väiksema koormusega (küll tempo vist peaks püsima sama, aga vahemaad ei tohiks enam enda kohta ulmesuurustesse ulatuda).

Praegu olen üritanud end rahustada õhtuste jalutuste/jooksude/rattasõitudega. Enamasti teen seda vähemalt kahe saatjaga perekonnast, aga eile näiteks käisime kõik koos. Mina tegin oma jooksuharjutusi, mis jooksupartneri trennist meeles, Priit kõndis, Mareli jooksis enamuse maast, Marek sõitis rattaga ja Margus.. No ta nautis lihtsalt seda kulgemist meie kõigi seltsis.

Sellised trennid on hetkel jube rahustavad. Räägime oma jutte ja samal ajal saab trenni tehtud. Super mõnus! Alati tekitab tunde, et niimoodi võiks kohe päris pikalt treenida :) Mis toob omakorda mind teemani, et mul oleks hädasti vaja kedagi, kellega koos sügisest kevadeni jooksmas käia, help anyone, kes siin külas või kuskil nii 10km raadiuses elab?!!??

Oeh, sain end veidi tühjaks paanitseda. Kahjuks aga mida päev edasi, seda enam ma tunnen sees ärevust, sest kuigi niisama mõeldes tundub ikkagi see september nii kaugel, siis kalender toob maa peale ja see tunne ei ole üldse enam nii kindel jalge all, kui kuu tagasi. Ja tegelikult pole ma ju endale muud eesmärki jooksu suhtes pannud, et ma tahan selle lihtsalt läbida. Oleks ma veel ajaliselt midagi taga ajamas, siis oleks vist puhta närvipundar siin juba :D


Keldris niiskus ja vesi

Öösel oli kosta õuest koledat kassikisa. Kuna juba üks öö varem olen selle peale üles ehmatanud, siis oli teada, et mõni naabrikass on leidnud jälle tee meie õue peale ja seda need kiisud seal lärmavad. Meie omadest olid mõlemad tegelinskid õues, seega lootsin, et kaks ühe vastu teevad nad ära ja ei pea minema olukorda lahutama suure lärmiga.

Õnneks paari minutiga lahendasid kõutsid oma mured ära ja ma sain rahus edasi magada. Hommikul kasse otsides aga oli Käpik kadunud. Vähemalt ukse pealt hõigates kohale ei tulnud. Kuskilt kaugustest oli kosta hädakisa, mis andis märku, et ju siis on teine võõra kassi eest keldrisse pagenud. Müts näitas talle selle peidukoha kord ette, aga Müts saab ise välja ka tuldud. Käpik veel nii osav pole.

Seega tuli käik keldrisse ette võtta. Meil on keldriluuk esiku põrandal. Luuk on vähe öeldud, see on kohe uks. Konkreetselt suur ja kobakas. Selleks, et sinna saada, tuleb päris mitut asja veidi liigutada (mida tehes täna otsustasin veidi mööbeldama hakata ja vähendada luugi peal asuvaid asju). Kui ma kord "luugi" lahti tirisin, vaatas mulle vastu päris palju vett. Jah, vett!

Meil tuleb enamasti kevadel-sügisel vesi keldrisse, aga nii palju vett pole ma veel näinud. Samas oleks ju võinud oletada, et seda on seal palju, vaadates viimase aja ilmasid. Kuna seda oli siiski nii palju, et ei oleks ma ka kummikuga kassi päästma minna saanud, siis pidin natuke meistrimeest mängima ja ise pumba tööle panema.

Ilmselt sel pumbal on oma nimetus ka, aga see on selline, mis on meil pandud ühte keldri madalasse nurka, mis peaks kõik vee maast ära imema, kui see sinna tekib. Ime kombel sain isegi õiged voolikud õigesse kohta pandud ja asi töötas ilusti. Nagu te olete aru saanud, siis siin majas teeb kõik sellised tööd muidu Priit, aga suurest kassipäästmise tuhinast olin tingitud täna sellega ise hakkama saama.

Nüüd, kui põrand tühi, kass päästetud ja paar purki keldririiulitelt tuppa toodud, mõtlen, et kuidas seda keldrit ikka paremasse olukorda saada? Vesi tuleb maapinnast, aga kas kuidagi oleks võimalik seda blokeerida? Lisaks kuidas vähendada üldist niiskust?

Praegu jätsin ma luugi ja välisukse ka lahti. Lasen tuulel mõnuga tõmmata ja ehk kuivatab väheke. Samas seda luuki ja ust ma pidevalt lahti hoida ei saa ning niiskus tuleb kõik tagasi. Kas puhurist keldrinurgast oleks kasu? Näiteks mingi taimeriga töötaks ööpäevas ettenäthtud aja? Kas akna puhul oleks mõtekam lahti või kinni hoidmine (lugesin netist erinevaid seisukohti)?

Mida teie teeksite sellise keldriga? Ega mind muidu häiriks see niiskus, aga majale pole see hea ja purkide kaaned kipuvad ka eriti kiirelt ära roostetama.

PS! Ilmselt suudaks Priit minuga antud teemadel väga edukalt arutleda, aga teda pole kodus ja nagu ikka, on mul vaja ju kohe ja praegu vastuseid :D


Aktiivne august - kolmas nädal

Aeg liigub hämmastaval kiirusel ja juba olemegi oma aktiivse augusti väljakutsega lõpusirgel. Veel viimased päevad ja päris mitmed meist võivad uhkusega öelda, et on kuu igal päeval eesmärgi täitnud.

Kurvastuseks pean muidugi ütlema, et päris paras ports on ka loobujaid. Mõtlen just neid, kes ühel päeval on ebaõnnestunud ja siis loobunud näidu saatmisest. Olen küll paljudele kirjutanud, et ei pea ju loobuma! Üks puhkepäev/laiskuspäev/päev iseendale ei tähenda ju, et oled väljalangeja ja ei võiks enam edasi püüelda eesmärgi poole. Samas on palju ka neid tublisid, kes on jätkanud mõningatest vaiksematest päevadest hoolimata!

Nii nagu eelmisel nädalal, oli ka see nädal vihmaseid ilmu päris palju! Seega minu poolne eriti suur au ja kiitus endomondo kasutajatele, kellel ei olnud võimalust oma eesmärki tubaselt täita ja pidid need 7km õues ära trampima. Neid tublisid oli ikka päris palju! Eks oli ka sammujaid ja aktiivsuse tagaajajaid, kes vihmaga võidu ringi liikusid, ka nemad on kiidusõnad ära teeninud!

Kokku sai sel nädalal eesmärgi täidetud 54 inimest. Mis on väga suur number minu meelest! Seda, kui paljud neist on igapäevaselt kuu algusest saati oma eesmärgi täitnud, ma seekord veel ei ütle. Ei taha välja tuua, kui suur või väike konkurents tasuta tordi loosimisel on. Võin vaid öelda, et väiksem on see number kindlasti :D

Viimased 10 päeva on eriti karmid, sest nende kohta eraldi loosimist ja vahe kokkuvõtet ei tule. Tuleb kohe lõpu kokkuvõte ja auhindade loosimised. Seega, viimane punnitamine. Eks nii mõnelgi ole juba olnud päevi, kus lootus eesmärk saavutada, ripub õlekõrre otsas. Püüame veel need viimased päevad võtta maksimumi! Siis saame oma puhkepäeva (1. september jääb vahele puhkepäevaks!) ja peale seda saame uue hooga edasi minna septembris. Siis saame juba veidi hubasemas ja piiratumas grupis suhelda ka muudel teemadel, millest avalikult ei tahaks kirjutada :) Kui leiad, et ka sina tahaksid septembrist meiega aktiivust taga ajada, siis liitu meie grupiga SIIN.

Sel nädalal läks välja loosimisele kaks auhinda  - kleidipood.eu kinkekaart ja Pärnu Seikluskeskuse kinkekaart. Võitjate nimed on välja toodud aktiivse augusti ürituse lehel :)

PS! Kui osaled meie augusti väljakutses ja omad ka instagrami, siis märgi ikka oma liikumised ära hastag´iga #aktiivneaugust


Pildipostitus

Marek tahtis minna täna rattaringi asemel rulluisutama. Oskustega pole meist kedagi õnnistatud, aga harjutamine pidavat meistriks tegema ja kui huvi on, siis miks mitte anda lastele võimalus katsetada ja proovida midagi, mida igapäevaselt ei tee. Polnudki juba vähemalt nädal aega mänguväljakul ka käinud, seega panime Marguse esimese une ajaks kodinad kokku ja hakkasimegi kõndima.


Kohale jõudes panime kooli juures pingil rullikad jalga. Natuke esialgu seismise harjutamist ja natuke kõndimist ka. Siis üritasime otsida kõige paremat kohta, et sõitu harjutada. Ega meil seal küla keskel ju miskit head asfalti pole. Auguline ja konarlik igal pool, aga parem ikka, kui kruus ja muld. Lastele võib olla isegi esialgu parem, kui väga sile lõik. Harjutavad paremini tasakaalu hoidma.


Margus muidugi ei jäänud magama kärus, nagu oli lootnud. Elas terve aja teistele kaasa ja kilkas vankris. Minul endal rullikaid pole. Seega jalutasin kõrval ja olin vahel tasakaalupulk. Ja muidugi jäädvustaja. Küll oli vaja pilti ja siis jälle videot. Aga kunagi endal lastel hea vaadata, nii 20 aasta pärast näiteks :)

Kui suurematel jalad väsisid ja mänguväljakule tahtsid edasi suunduda, tuli ka Margusele kummipüksid jalga tõmmata ja ringi tuuseldama lasta. Kus siis magada saab, kui nii head mänguvõimalust pakutakse.


Lõpuks, kui üle viie tunni juba üleval oldud, vajus kutt magama ka. See oli märk mulle, et tuleb suuremad ka kokku korjata ja kodu poole lippama hakata. Enne veel küla poest läbi ja oligi koju tulek. Mõnus päev jälle mööda saadetud!
Ma ei tea miks, aga mulle nii meeldib see pilt:) 
Nii normaalsed me olemegi!
Urr, lõvi tuleb!

Liikumispüramiid - tõsiselt lahe leid

Mul ikka vahel näkkab Interneeduses ringi kollates ja leian igasugu lahedaid asju. Mõned päevad tagasi sattusin sellise asja peale nagu Liikumispüramiid. Toidupüramiidist on kõik ju kuulnud, aga mis on liikumispüramiid?

Liikumispüramiidi koostasid laste tervisekooli läbiviijad. Ikka eesmärgiga anda teada, kui palju ja millist liikumist peaks laps nädalas tegema. Ja mitte ainult laps, vaid ka täiskasvanu võiks selle järgi oma käimisi ja toimetamisi seada.

Kui ma seda plakatit nägin, siis ma teadsin, et pean selle koju muretsema. Ainuke jama on see, et nende tellimise lehel on võimalikuks minimaalseks tellimuseks märgitud 25-lapse komplekt. Seega ootan  nüüd neilt vastust, et kas kuidagi väiksemas koguses ei saa tellida, aga samas on hind selle 25-lapse komplekti eest nii väike (9,90 ja post on hinnas), et olen nõus ka mõned komplektid niisama ära jagama tuttavatele lastele või ka ehk Mareku klassile, kui huvi tuntakse.

Liikumispüramiid näeb ise välja selline:

allikas: http://lastetervisekool.ee/liikumispuramiid/
Täpsustamiseks oli laste tervisekooli lehel juurde kirjutatud selline tekst: 

NR 1 nii lapse kui täiskasvanu kehalises aktiivsuses on igapäevane liikumine! See on liikumine kooli, tööle, trenni. Liikumine vahetundides ja tööl puhkepauside ajal. Liikumine kodus majapidamis- või aiatöid tehes. Igapäevast liikumist ei ole kunagi liiga palju.

NR 2 on südame treening ehk kõik see mis tõstab pulssi, paneb natuke hingeldama ja higistama. Siia alla kuuluvadkehalise kasvatuse tund, jalgrattaga sõitmine, sörkjooks.

NR 3 on lihastreening. Venitusharjutused, jõuharjutused nt kõhulihaste harjutused või kätekõverdused ja ka osavust arendavad harjutused, kus me õpime oma lihaseid paremini koordineerima ja osavamaid liigutusi tegema.

NR 4 on kõik see, mida võiks üldse mitte teha või igal juhul nii vähe kui võimalik. Pikad istumispausid, vähene kehaline aktiivsus.

Kui kedagi huvitab, siis seda plakatit ja töölehti saab tellida SIIT (liigu lehekülje alla otsa). 


Nädala kokkuvõte 15.08-21.08.2016

Nädal läbi! Aeg kirja panna, kuidas läinud on. Panen kõige pealt kuivalt numbrid kirja ja siis kõigest pikemalt:

E: puhkepäev, aktiivsus 112% (sai tegelikult kõnnitud 2x5km, aga ma kõndimiseks enam eriti kella treeninguna käima ei pane, eriti kui kõnnin koos lastega)
T: lihastrenn 30 minutit (keskmine pulss123), aktiivsus 100%
K: Intervalljooks 37minutit (keskmine pulss 157), aktiivsustase 100%
N: puhkepäev, aktiivsustase 100%
R: Keskmisel tempol jooks 35 minutit (keskmine pulss 141), aktiivsus 101%
L: Kõnd 1 tund 13 minutit (vööd polnud peal), aktiivsus 111%
P: pikk, aeglase tempoga jooks (keskmine pulss 148), aktiivsus 218%
Nädala keskmine aktiivsus: 120%

Üldiselt võib treeningu poolega rahule jääda. Sai tehtud intervalljooksu (kuigi jah, käruga oli see suhteliselt niru intervall), lühikest ja pikka jooksu ka. Plaanile otsa vaadates jäi üks jooks ära, aga ma ei põe. Olen enda jaoks pannud eesmärgiks igal nädalal vähemalt need kolm jooksu ära teha. Siis võib nädalaga rahul olla.

Lisaks sai see nädal rohkem kõnnitud, kui tavalistel suvenädalatel. Kohe algab jälle kool ja siis tuleb jälle kõndimist ka kõvasti rohkem. Üritangi vaikselt viimaste nädalatega ennast  j(a lapsi ka) jälle kõndimise lainele saada. Üritame ikka nii kaua, kui ilm lubab ja mul aega on, jala kooli/lasteaeda liikuda.

Aktiivsuse koha pealt võiks veidi nuriseda, sest nädala keskmine jäi eelmisele nädalale alla. Siin kohal nädalale üldiselt pilgu peale heites on kohe näha, kus puudujäägid tulid. Oleks teisipäevast reedeni natukenegi rohkem liigutanud, oleks probleem lahendatud olnud. Peaks vist endale päeva eesmärgiks panema 100 asemel 105 vms. 100 tuleb enamvähem täis päevaste tava tegevustega (kui väga istuvat päeva endale ei tekita) ja kui sügisel kõndima ka hakkan, siis 100 ilmselgelt poleks enam nii suur väljakutse. Või teeks nalja ja tõstaks aktiivsustaseme kolmanda peale? Peab mõtlema. See kuu veel muutma ei hakka. Kui, siis uue kuu algusest.

Nüüd söögipool. Mhh, Panin endale poole nädala pealt päris karmilt magusa keelu peale. Muud moodi vist sellest magusaisust, mis viimasel ajal kohutavalt kimbutab, lahti ei saa. Äkki, kui mõned nädalad sunniviisiliselt eemale hoian, saan end kontrolli alla. Hetkel veel see mõjunud pole, loodame, et äkki varsti hakkab magusast eemale hoidmine mõju avaldama ja magusaisu väheneb.

oma aia õunad :) 
Hakkasin see nädal uuesti kupuga massaaži ka tegema. Vahepeal on nii kiire kogu aeg olnud ja läinud meelest ära. Nüüd panin teleka ette selle kupu. Ja jääb hulga paremini silma, kui kuskil kapi nurgal. Nii on ka tihedamalt meeles masseerida. Nüüd kohe, kui see postitus üles saab, hakkan ka tegema (kui Margus muidugi oma unemaalt selle aja peale tagasi pole tulnud).

Ahjaa, kaalukesest ka natuke. Nädala alguse mõned maiustamised rikkusid väheke numbrit, seega suurt miinust ei tulnud. Eile hommikul näitas 81,5kg. Asi seegi. Kuu lõpuni on vähem kui kümme päeva. Saan seitsme ette tagasi küll, sest enam ju ei maiusta ;)


Olen ma piisavalt enesekindel ?

Ma olen aru saanud, et mõningad asjad siin elus on ette määratud. Mõningad mitte, aga me teeme neid siiski. Oma teekonna jooksul on mitmeid kordi olnud juhtumeid, kus minu "madalas orus peidetud" perioodidel annab elu mulle õlekõrsi, et sellest mülkast püsti tulla, muda maha raputada ja edasi joosta.

Näiteks praegu. Olen oma kaalu ja toitumisega veidikene hädas. Asi hakkab küll paranema, aga suviste trilli-trallitamistega on teekonna kulgemisse suured künkad ja mättad sisse tehtud. Uuesti rajale saamine on igapäevane võitlus enesega (tegelikult igaõhtune võitlus mu käte ja külmkapi ukse vahel). Mõni päev oleme sõbrad, teine päev olen valmis külmiku koos kogu sees oleva kraamiga välja viskama, et midagi sealt mulle suhu ei jõuaks.  

Ja siis tuleb mulle selline pakkumine, et tule telekasse esinema (tegu on väikse intervjuuga, mitte terve saatega vms). Mul nagu "what! Praegu?!?!". Ei, tegelikult pole vaja kohe tänane päev võtetele ronida, vaid tervelt kuu on veel aega oodata. Aga otsustama peab praegu! 

Jah, ma olen ju enne ka telekas esinenud. Uudistes, kui kogu see koolidraama oli. Aga siis oli asi koolis. Mind ei huvitanud, et olin nagu suur maakera (rasedusest, ikka rasedusest!). Siis oligi jutu sisu puhtalt kooli teemal ja muu polnud oluline. 

Aga seekord on teemaks keha. Kas ma olen piisavalt enesekindel, et rääkida kaamerate ees oma kehast? Kas ma olen selleks valmis, et kiita oma poolel teel eesmärgini jalgu ja kõhtu? Ühelt poolt ütleb mõistus, et olen lolliks läinud, et üldse kaalun. Teisalt aga oleks see päris lahe kogemus. 

Ma suure hirmuga paarile inimesele oma mõttest rääkisin. Arvatava negatiivse vastukaja asemel sain üllatavalt positiivse suhtumise. Ju siis on kõik juba ära harjunud minu selle küljega, et ma võin vabalt enamvähem kõigest avalikult rääkida ja vahel näidata ka :D

Täna hommikul ärgates võtsin kätte ja andsin oma jah sõna. Nüüd on kuu aega pabistada, normaalselt kõnelema õppida (kes mu kõnelemist kuulnud, saavad aru, mida siinkohal mõtlen:D) ja keha veelgi paremasse vormi ajada!

See viimane on kõige tähtsam! Räägitakse ju, et kaamera annab lisa 5kg juurde. No ma olen nii palju vaeva näinud, et see 20 kg maha ajada. Ei kavatse ma lubada ,et kaamerad selle kõik tagasi lisavad.

Seega lisamotivatsioonilaks saadud ja 3,2,1 läks pihta! Igapäevane kuputamine on jälle hoos, maiustused on laualt läinud ja toitumine triksis-traksis! Kuni 1. septembrini ei ole ühtegi tähtpäeva tulemas (Nii tuttavad pallid, ei hakka siin praegu poolduma, eks!) ja sinna maani on täielik koogi (tordi, jäätise, kohukese jne) keeld! Tuleb ju need 5kg alla saada, et kaamera juurde lisamisel ei tunduks ma, nagu oleks juurde võtnud :D :D 



Eat Natural batoonid + loosimine

Viimasel ajal on paar blogijat kirjutanud  Eatnatural´i batoonidest. Tahtsin enne ööjooksu ka endale mõned batoonid varuda ja loetud kogemuste põhjal olid need just sellised, mida seekord katsetada võiks.

Kuna ma elan maal ja siin neid ei müüda, siis lootsin e-poodi leida, kust neid saaks. Kahjuks neid batoone hetkel e-poest osta võimalik pole. Kirjutasin siis eatnaturali e-mailile ja kurtsin muret. Mure sai kiirelt lahendatud ja Eatnaturali esindajaga kirja vahetust pidades sain endale uue koostööpartneri.

Kuigi päevi oli kirjavahetuse ja ööjooksu vähem, kui ühel käel näppe, sain paki kohale jõudmise kohta juba reede hommikul sõnumi. Paki sain reaalselt kätte laupäeva hommikul, kuna siin maal pole ka automaate (maal elamise mõnud) ja igapäevaselt automaadi juurde ei sõida.


Lapsed olid muidugi eriti sillas sellest pakist. Popkorni pakk tekitas kõige suuremat elevust ja kuna batoone ei lubanud ma kohe sööma hakata, siis tegime popkorni paki lahti ja saime sellega lastes suurema ootusärevuse maha rahustada.

Popkorni pakil oli peal kirjas, et see on soolane ja magus. Ma ei kujutanud ette, kuidas see väga võimalik on. Kuna ma suurem asi popkorni fänn ka pole elusees olnud (mõtetud, kuivad asjad minu jaoks), siis väga pead ei murnud ka. Andsin paki lastele kätte ja lasin neil heaga maiustada. Huvi pärast ikka võtsin ka mõned ja tõesti oli soolane ja magus ühes. Pean loobuma oma tavapärasest arvamusest popkornist. See oli tõesti väga hea. Nii hea lausa, et ei lubanud lastel pakki lõpuni süüa ja palusin Priidule ka jätta maitsmiseks. Ka Priit kiitis.


Lisaks batoonidele oli pakis ka üks müsli pakk. Üldiselt teen ma endale müslit ise, sest poe omad on kuidagi läägelt magusad. Saadetud müsli mandlite ja aprikoosidega õnneks seda polnud. Neil vist seal oli mingi salaaspioon, kes oskas öelda, et mandlid on must have asi mu müslide sees, nii et ma ei saa kuidagi ühtki paha sõna selle kohta öelda.

Oli planeerinud, et müsli jätan ainult endale, aga kus sa saad, kui Margus istus terve mu hommikusöögi aja mu kõrval ja muudkui tahtis uut ampsu saada. Ja kui Mareli nägi, et müslit söön, tahtis ka maitsta. No võite aimata isegi, et ainult maitsmisega asi ei lõppenud.

Batoonidega aga lubasin lastele, et teeme degusteerimise. Valisin ööjooksuks välja mõned, aga arvestasin, et igast maitseks jääks üks alles, et kõik sordid saaks kolme žürii liikme poolt ära proovitud.  Kõike korraga maitsta oli liig, seega tegime kahes jaoks seda proovimist.

Esimene katsealune batoon oli datlite, kreeka pähklite ja kõrvitsaseemnetega.  Mareli ütles, et natuke imelik, aga tahtis teist ampsu kohe juurde, et veel proovida. Marek ütles, et talle ei maitse. Margus sõi kaks ampsu ja välja ei sülitanud. Seega läks vist peale küll. Mulle maitses, sest kõrvitsaseemned on vägagi minu teema ja maitselt oli just selline mitte liiga magus, aga väga maitsev.

Teisena läks proovimisele batoon mandlite ja aprikoosiga ning jogurtikattega. Mmm, see jogurtikate peal oli nii hea. Marek arvas, et parem, kui eelmine ja talle maitseb. Mareli jagas Mareku arvamust ja sellest väga mulle ampsu ei tahetud anda. Ühe ampsu ikka sain. See on selline magusaisu batoon.

Kolmas on batoon tumeda šokolaadiga ja jõhvikate ja makadaamia pähklitega. See läks Marekule väga hästi peale, aga Mareli ütles, et temale väga ei maitse. Mulle meeldis selle tumedašokolaadi maitse ja jõhvikate kooskõla. Kuidagi mõnusalt mahe oli. Mitte üldse magus, aga samas nagu maius.

Neljas batoon oli india pähkli ja mustikaga jogurtiglasuuris. Minu lemmik! Marek arvas, et on söödav, aga mitte tema favoriit. Marelile maitses see jällegi väga (ilmselgelt on mu laste maitsemeeled täiesti vastastikused). Margus võttis sellest ka ampsu ja tahtis juurde saada ka. Jällegi,üks magusamate batoonide liigast.

Viies batoon oli piimašokolaadi ning maapähklite ja jõhvikatega. Oletasin, et see meeldib lastele väga (piimašokolaad ju!), aga tegelikult ei eelistanud seda kumbki lastest (Margus oli selle proovimise ajal mängimas kuskil). šokolaadi maitset oli vähe tunda ja kuna maapähklid ja muu sees leiduv kraam polnud nende lemmikud, siis loovutasid selle batooni mulle. Võib vist öelda, et see sai meie maitsemeelte koondhinnangus viimase koha proovitud batoonidest.

Kuues batoon oli parapähklite, rosinate, mandlite, maapähklite ja sarapuupähklitega. Marekule see ei  maitsenud. Maitselt oli ta kõige vähem magusam. Mareli tükk aega võttis hoogu, et maitsta, aga peale ampsu võtmist kiitis ta selle heaks. Maitselt oli see väga sarnane nende pähklisegudele, mida poest osta saab. Kui oled veidi neid söönud, siis järelmaik suus on suhteliselt sarnane.

Viimane proovitav batoon oli tumedama šokolaadiga ning parapähkite ja aprikoosidega. Marek arvas, et see on kõigist kõige parem. Mareli ei arvanud suurt midagi sellest. Minule maitses väga.

Kui ma peaks välja tooma kolm batooni, mis moodustaks esikolmiku, siis esimeseks jääks india pähkli ja mustika ning jogurtiglasuuriga batoon, teiseks tumeda šokolaadi, jõhvikate ja makadaamia pähklite batoon ning kolmandaks datlite, kreeka pähklite ja kõrvitsaseemnetega batoon. Esimene valik oleks maiustamise päevadeks ja teised ideaalsed peale pingutust nautimiseks :)


Selleks, et ka teie saaks proovida neid tervislikke, kuid väga maitsvaid, batoone, teeme väikse loosimise ka. Loosimise tingimustest saate lugeda juba SIIT.



Aktiivne september ja kõik järgnevad kuud

Aktiivne august on läinud ütlemata hästi käima! Olen täitsa rõõmus, et sellisele mõttele tulin ja nähes, kui paljud on erinevatel päevadel ekstra selle ettevõtmise pärast läinud kõnni- või jooksuringile, on hea meel tõdeda, et ka paljudele teistele on sellest ettevõtmisest kasu.

Aga kui vaatame aastaringselt asjale, siis tegelikul august ei olegi see kõige hullem kuu liikumise koha pealt. Varsti on käes sügis, vihmased ilmad. Ja siis juba külm talv. Suvepuhkused saavad läbi, kõik lähevad tööle, kooli või on laste kooliga seoses rohkem hõivatud. Vaba aega liikumiseks väheneb ka päeva lühenemisega. Ühesõnaga põhjuseid, miks liikumine võib väheneda, on mitmeid.

Selleks, et keegi meist diivanikaunistuseks ei muutuks pimedamal ajal, otsustasin ka järgnevatel kuudel seda ettevõtmist jätkata. Küll enam mitte üksi, sest kooliga seoses on mul liiga palju tegemist, et igal õhtul neid näite üles märkida. Võtan endale mõned abilised, kes aitavad seda ettevõtmist läbi viia.

Üritan siiski ka kiirematel aegadel nii palju aega leida, et ka teistel kuudel meile toetajaid leida, kes tunnustaks oma toodete loosimistega meie ettevõtmist ja kõigi osalejate liikumissoovi. Praeguseks on septembrisse juba paar sponsorit leitud. Üheks toetajaks on Pärnu Seikluskeskus, kellelt me saime ühe loosiauhinna ka augustikuusse juurde. Teiseks on Valio, kellelt see kuu on juba tootepakk välja loositud ja samasugune läheb ka järgmise kuu loosirattasse.

Kui mõte tundub sulle ahvatlev ja see kuu jäid nö rongist maha, siis ole nüüd kärme ja liitu juba kohe grupiga, kus hakkab igakuine näitude edastamine, teekonnast muljete jagamine ja üldse igapäevase melu kajastamine toimuma. Grupi leiad SIIT.

Edasine tegevus toimub grupina, kuna avaliku ürituse puhul liiguvad kõik sinu ürituse lehele postitatud teated ka su sõprade seinale, mis pole kõige toredam. Grupiga teen nii, et liikmed on küll esialgu näha, kui postitusi näevad vaid grupiliikmed.

Grupisiseselt tuleb väike reeglistik ka. See on osaliselt juba grupis näha ka, kuid uuendan seda varsti veidike. See on eelkõige selleks, et postitused püsiks teemakohased ja meil poleks grupis niisama kuulajaid-vaatajaid, vaid kõik grupiliikmed ikka üritaks olla aktiivsemad ja ennast veidike liikumise valdkonnas proovile panna.

Kui sa tead kedagi, kes sellist ettevõtmist soovib toetada, siis võib mulle kirjutada Facebooki või mu e-mailile, mis on siin blogis kontaktide alt leitav. Nii mõnedki firmad on juba ise meie juurde tee leidnud ning loodan, et neid tuleb veel, sest mul on ainult hea meel, kui aktiivsed inimesed saavad oma tervislike eluviiside eest tunnustust väikeste meenete näol :)


Nädala kokkuvõte 8.08-14.08.2016

Möödunud nädalaga võib täiesti rahule jääda (v.a une puudujääk, aga see praegusel perioodil täiesti normaalne nähe). Nii trenni kui söömise poole pealt. Kuigi ideaalne polnudki kumbki pool, siis nii head nädalat pole päris pikalt olnud.

Panen kõige pealt trennid numbrites kirja:
E: puhkepäev, päeva aktiivsus 112%
T: tempo jooks (3,69km, keskmine pulss 165), päeva aktiivsus 118%
K: puhkepäev, aga käisime õhtul perega jalutamas ja ma sörkisin väga aeglasel tempol terve aja, päeva aktiivsus 100%
N: jooks (5,08km, keskmine pulss 158), päeva aktiivsus 104%
R: puhkepäev, päeva aktiivsus 101%
L: pikk jooks - ööjooks (10km, keskmine pulss 184), päeva aktiivsus 246%
P: taastav kõnd (5,45km, keskmine pulss 106), päeva aktiivsus 100%

Nädala keskmine aktiivsus tuli seekord 125% . Eelmine nädal oli 116% ja tahtsin seekord kindlasti tõsta nädala keskmist. Tuli ilusti välja :) Järgmisel nädalal proovime jälle kasvõi mõne % võrra keskmist üles poole saada.

Söömise poole pealt olen alates teisipäevast enamuste toidukordade pilte üles pannud Instagrammi. Ära on jäänud ainult need toidukorrad, kus olen olnud kodust eemal. Natuke naljakas oleks olnud katsiku või sünnipäeva lauas toitu pildistada, seega jäi ära fotosüüdistus. Kusjuures see pildistamine on väga hästi mind järjel hoidnud ja söömine on olnud suhteliselt hea (välja arvatud siis need välja toodud kaks üritust).

Kaal on ka ilusti koostööd teinud. Täna hommikuse seisuga oli kaalul 81.8 kg. Hakkan juuli alguse kaalu vaikselt tagasi jõudma :) Augusti kuud on veel kaks nädalat  ja kaks päeva alles. Selle ajaga tuleb nüüd vähemalt 3kg veel alla saada, siis võib sellele kuule hindeks 5 panna :)

Hetkel on üldse stabiilsus tagasi tulemas. Välja trenni tegema minek on nii loomulik päeva osa, söögi tegemine tuleb ka täitsa vabalt ja pikemalt mõtlemata. Kuigi isud käivad peal veel päris tihti ja kui iseloom oleks veidi alt vedanud, oleks see nädal olnud täiesti teistsuguse söömisega.



Käpik sai vist endale teise mustriga paarilise

Oleme siin mõnda aega kaalunud ja mõelnud, et Käpikul oleks vaja mängukaaslast, et ta igavusest rumalusi ei teeks (või siis oleks kaaslane, kellega koos sigadusi teha). Siiamaani olemegi ainult mõelnud ja kaalunud. Nagu ikka meie puhul - kuniks keegi konkreetset sammu ei astu või mõni asi iseenesest sülle ei kuku, läheb meil otsustamiseks pikalt aega.

Täna aga juhtus nii, et ema helistas ja pakkus kassipoega. Mainin ära, et neil pole kasse. Oli üks neljajalgne ära eksinud nende õuele ja kuna nende koerad ei sallinud sellist uutsorti sõpra mitte karva otsast ka mitte, siis pakkus mulle.

Kiisu on ilus ja armas. Olemuselt kohe näha, et tubane kass olnud, sest külmkapi ukse avamise peale oskas kohe kohale tulla. Aga ilmselgelt polnud ta seda külmkapiust väga ammu näinud, sest kondid on kõik väljas.

Oleme nüüd jupihaaval teda toitnud ja jootnud. Kass tunneb end vägagi koduselt esimesest sekundist, kui tuppa astus. Käpik küll väga sõbralikult teda vastu ei võtnud, aga hoian nad eraldi hetkel, et mõlemad harjuks uue olukorraga.

Kuna aga väike lootus/kahtlus on, et äkki see kass on ikka ise ära jooksnud, mitte ei ole keegi kuri käsi teda lihtsalt tee äärde maha tõstnud (suuruse järgi on just selline poeg, kellele uut pere pole leitud ja on jalus), siis panin Facebook´i igaksjuhuks kuulutuse üles. Natuke aega hoian ja jagan seda. Kui keegi puudust sellest nunnust kiisust ei leia, siis jätame endale.

Nime veel pole pannud, sest kes teab, äkki ikka peame tagasi ta andma õigele omanikule. Kuigi ta on tõesti tõsine sülekass ja just sellist olekski meile hädasti vaja. Aitaks ehk Käpikul ka veidi tuure tagasi tõmmata :)


Rakvere Ööjooks 2016

Järjekordne jooksuvõistlus on selja taga. Emotsioonid on peale 4-tunnist ööund täitsa värsked ja välja magamata veel. Niisiis panengi nad kirja ära :)

Üritus algas, nagu ikka, autosõiduga. Alati peavad need jooksuvõistlused nii kaugel olema, et keha jõuab kangeks jääda istumisest. Õnneks jõudsime kohale piisava ajavaruga, et sai lihased lahti kõnnitud ja võimeldud.

Esimese asjana läksime võtsime oma numbrid välja. Minu number oli seekord ei midagi ütlev 2419. Nii suvalist numbrit mul polegi veel vist olnud. Või vähemalt ei mäleta (aga sellised numbrid meelde ei jäägi:D).

Kui numbrid välja võetud, vaatasime platsil toimuva melu üle. Eriti tõmbas Sportlandi telk, kust skoorisin endale valge mizuno nokamütsi. Mul oli hädasti vaja uut mütsi, sest kõik olid omadega juba nii läbi. Eriti vajalik oli veel valge, et päike peale liiga ei teeks. Nii saigi 10 euri supermõnusa mütsi. Jooksingi kohe sellega ja oma vana jätsin kotti vedelema.

Peale telkidele silma peale viskamist tegime väikse jututuuri erinevate tuttavatega, kes silma jäid. Kuigi Facebooki järgi oleks pidanud tuttavaid olema terve ports, siis reaalselt nägin ikka väga väheseid. Üks aktiivse augusti osaleja, Kadri, tundis mind ära ja tuli ka rääkima. Väga lahe oli näost näkku ka mõnda inimest näha, kellega igapäevaselt kokkupuude (muide, Kadrit jälgin ka Instagramis, seega ta nägu oli vägagi tuttav).

Peagi oli kell nii palju, et tuli riided ära vahetada. Läksime auto juurde striptiisi tegema. Kuna meil auto oli sellisel väiksel ja tagasihoidlikumas parklas, siis saime ilusti auto juures ära vahetatud riided. Ma koorisin oma sada kihti riideid maha, vahetasin isegi retuusid poolpikkade vastu ja edasi sammusin juba t-särgi väel :D



Pluusiga muideks olen väga rahul, suurust oli rohkem kui küll ja ilmselt oleks isegi L suurus ilusti seljas istunud :) Mul oli küll üks erkkollane pika varrukaga pluus kaasa võetud. No igaksjuhuks, kui ei peaks ürituse särk selga minema või nii :D Aga õnneks seda probleemi polnud. Sellest pluusist saab nüüd mu trennipluus kuniks t-särgiga jooksmise ilma meil on.

Auto juurest tagasi kõndides sõin veel ühe EatNatural´i batooni ära. Võtsin endale kolm batooni kaasa - ühe enne jooksu ja kaks peale jooksu söömiseks. Varsti, kui lastega degusteerimine tehtud saab, kirjutan teile ka neist pikemalt, aga nagu mitmed teisedki on kiitnud, on need batoonid igati on hinda väärt!


Ega kaua enam läinudki, kui stardikoridorid lahti tehti. Startisin sõbranna ja ta vennaga koos. Enne starti veel võimlemist, mõned naeratused kaameratesse ja pihta jooks algaski. Enne meid läksid veel poolmaratoni jooksjad ka, seal hulgas päris mitu tuttavat. Minu respekt neile, loodan septembris ise ka nii tubli olla!

Enda jooksu alguses kaotasin kohe sõbranna ära. Nägin, et üks erkkollane nokamüts (selle järgi lootsin teda silmis hoida) ees virvendab ja panin järgi liduma. No tuli välja, et see polnudki tema ja nii ma terve jooksu jooksin üksi. Korraks küll nägin sõbranna venda, aga veepunktis kaotasin ka tema silmist (või õigemini lidus ta eest ära).

Jooks iseenesest ei olnud üliraske, olenemata, et mu keskmine pulss oli 184 lausa. Tunne küll selline polnud, seega on karvane tunne, et see vöö pani villast. Maksimum näit oli 197. Jooksin täpselt sellises tempos, nagu alla tunnise jooksu puhul oli vaja. Kuniks lõpus olid mingid nõmedad tõusud.

Need tõusud mu ajale saatuslikuks saidki. Kui tõusud läbitud, pidin tõdema, et need võtsid aega liiga palju ja alla tunni jooksu siit ei tule. Polnud kurb grammivõrdki, sest tegelikult olin jooksnud kiiremini, kui olin arvanud.

Finiši  lähedusse jõudes kuulsin kuidas mikrofonides kõlas lause, et "nüüd tulevad jooksjad, kes läbivad kilomeetri 6 minutiga või veidi peale. See on täitsa korralik sörkjooksu tempo." Mõtlesin, et oh, mu tempo on "täitsa korralik" ja tegin selle peale väikse lõpuspurdi.

Minu kell näitas ajaks 1 tund 2 minutit ja 36 sekundit. Olin botaste võitmiseks ennustanud ajaks 1 tund 2 minutit ja 35 sekundit. Seega lõin käsi kokku, et äkki on lootus võita jalavarjud endale. Aga ametlik aeg oli 7 sekundit kiirem (ehk 1:02:28), seega sinna see lootus läks :D


Koju jõudsin poole kahe ajal. Margus oli end üllatavalt hästi üleval pidanud. Uneaja saabudes oli tunnikese nutnud, aga muidu oli täitsa tubli! Ma olin hommikul seda kuuldes väga üllatunud. Samas, kui aru sai, et ma kõrval, siis istus nende vähestest öötundidest poole aja ikkagi tissi otsas. Kui juba oli see koju tulnud, siis enam ei saanud ju käest lasta :D

Kokkuvõtteks võib öelda, et olen jooksuga väga rahul! Meelelahutuslik pool oli 2014. aastal küll kõvasti parem, aga siiski oli ergutajaid tunduvalt rohkem, kui igal teisel jooksul, emotsioon oli suurem ja iseenesest juba see pimedas, jahedas õhtus jooksmine on midagi omapärast ja erilist. Olen paljudele öelnud, et kui oled jooksumaailma sisenemas, siis ööjooks on kindlasti üks jooksudest, mida valida oma esimeseks võistluseks! Hooaja viimaseks 10-km jooksuks sobis see ka väga hästi!

Kuidas teil läks, kes jooksmas käisid? Jäite rahule?


Rakvere ööjooksu eel

Täna õhtul on Rakveres ööjooks toimumas. Olen seal ühe korra varem ka jooksmas käinud 10km distantsi ja see on olnud seni mu elu kõige lahedam jooksuvõistluse kogemus. Aasta oli siis 2014 ja ajaks sain endal 1 tund 18 minutit ja 17 sekundit. Pikemalt kirjutasin eelmisest kogemusest SIIN .

Erinevalt eelmisest korrast ei ole mul seekord ühtki vigastust, mis takistab joosta head aega. Samas vaadates oma viimaste jooksude aegu ja pulssi, arvan, et alla tunni see aeg siiski ei tule. See tekitab väikseid ebakõlasid mu sees, sest selle hooaja üks eesmärkidest oli joosta ööjooks alla tunni.

Lisapinget tekitab veel see, et Raplas sain ju selle aja kätte. Aga seal oli maastik selline, mis kohe meelitas rekordeid ligi, Rakveres on täpselt vastupidi. Nii olen endale viimased ööpäevad sisendanud, et ma läheks sinna emotsiooni peale jooksma. Ei ole kurb, kui aeg ei tule nii hea, kui planeerisin. Üritan nautida jooksu jooksmise pärast ja kui tuleb hea aeg ka boonuseks, on super!

Natuke ma ikka jään veel lootma selle melu mõjule. Kuna Rakveres on tõesti pea iga nurga taga ergutajad, kes natuke jalad kiiremini tööle panevad, siis väike kiireke kuskil sügaval on ikka alles see loodetud aeg kätte saada. Või siis maksimaalselt 5 minutit tunnist üle lasta.  Sinna maani olen endaga veel rahul.

Kuigi sisemuses olen üritanud end ette valmistada jooksuks, siis kõiges muus on hetkel veel täielik tohuvabohu. Ma pole üldse kindel mida selga-jalga ega pähe panna. Kraadi lubab seal nii piiripealset ja vihmavõimalus on ka õhus.

Ehk siis kas panna poolpikad või pikad retuusid? Kummad botased - kas nike trifusion või nike zoom fly2? Esimesed on rohkem sisse joostud, tugevama põhjaga, aga raskemad. Teised on ülikerged, ei tunnegi, et botas jalas oleks, aga talla toetuspind on ka nõrgem minu jala jaoks. Esimestega lausvihma jooksu kogemust pole, aga zoom´id läksid vihmaga ikka ulme raskeks, sest vesi imendus ülikiirusel sisse.

Mütsiga ei tea ka. Ma muidu jooksen peaaegu alati nokamütsiga. Samas õhtusel ajal väga ei ole sel mõtet. Kui just suurt tuult pole. Mhh, sellega saan ka õnneks kohapeal otsustada, viskan mütsi kotti igaksjuhuks ikka.

Lisaks on vaja veel pakkida kaasa tagavara riided juhuks, kui tõesti paduka kätte peaks jääma. Vihmakeepi soovitati vist ka kasutada, et kui stardikoridoris seistes sajab, saab keha kuivas hoida stardini. Peavalu rohtu pean kindlasti kaasa võtma. Küsisin ekstra veel arsti käest üle ka, et mida veel võiks võtta peale ibuka ja paratsemoli. Lubas võtta äärmisel vajadusel ka dolmeni, aga siis peab imetamise paus olema vähemalt 4 tundi (oeh, Marguse teemal ma ei hakka üldse kirjutama, süda valutab kuidas ta küll ilma mu tissideta oldud saab..).

Eatnaturali batoonid peab ka kotti viskama (ps! Nende kohta kirjutan pikemalt, kui eri maitsed proovitud). Enne ja peale jooksu on kindlasti vaja energialaksu.

Kui juba söögi peale jutt läks, siis ma olen selle koha pealt täna nagu peata kana. Tavaliselt on ju võistlused hommikupoolikul. Seega on kindel värk - kaerahelbepuder hommikul ja banaan veidi enne jooksu. Ja ongi kogu moos. Nüüd ei tea mida süüa või mitte. Hommikul oli meeletu tatrapudru isu äkitselt. Tegin siis seda. Mida lõunaks? Õhtuks? Vahepaladega on batoonide näol vähemalt mure murtud.

Aega on veel sõiduga alustamiseni nii kuus tunnikest. Nii et aega veel pakkida ja mõelda on. Kui pükste dilemmaga ilmselt saan ühele poole, siis botaste koha pealt ei oska ma ikkagi valida... Mõlemal paaril on omad plussid ja miinused. Zoom´id saigi tegelikult võistluste jaoks ostetud, aga kuna nad on veel suhteliselt uued (paar pikka ja paar lühikest otsa joostud ainult), siis ei julge riski peale minna vist.  Aaarggh....

Nojah, küll aeg annab arutust. Või kui ei anna, siis vaatame kummad jalanõud automaatselt jalga tõmban kodust väljudes. Tegelikult on ju need mõlemad päris head jalanõud. Peaks vist hoopis värvi järgi valima :D :D

Ma nüüd hakkan lõpuks pakkima ka. Jääge siis ootama mu "after" postitust peale jooksu! Instast ja Facebook´ist ilmselt saate tulemuse kõige kiiremini teada ;)


Plära-lära leenu postitus

Kell on täpselt nii palju juba, et targa mõistusega inimene läheks magama. Ta teaks, et Margus ärkab kindlasti homme jälle kella viiest koos Priiduga  (kes peab tööle minema :D ) üles ja ajab emme ka kindlapeale järgneva veerandtunni jooksul jalgele. Seega tark inimene paneks arvuti klõps kinni ja läheks kohe nüüd punkti pealt magama.

Aga ma olen osa oma tarkusest juba ära kaotanud sellega, et olen esmaspäevast saati viie-kuue ajal ärganud. Iga hommiku ärkan ja kirun, et nii kaua sai õhtul arvutis tegutsetud. No mis sa teed, kui muidu aega pole asju kirja panna. Annaks siis keegi seda vaba aega päeva jooksul, et asju uurida ja sättida. Ei, tuleb ikka ööajast. No ja siis oledki hommikuks zombi, sest üks väike kutt ei koti su õhtustest tegemistest mitte grammi võrragi.

Ega mul midagi suurt täna ja praegu öelda polegi, tulin niisama lobisema. Sellest, kuidas ma juba vaikselt ette paanitsen seda sügist. Teate, ma veetsin viimased kaks tundi oma lõputöö jaoks materjali otsides. Saate aru, mul pole veel kool pihtagi hakanud, juhendaja valimisest rääkimata, aga mina juba tuuseldan. Hallooo, ma pole üldse kindel, et ma oma soovitud teemal üldse lõputööd teha saangi. Ühesõnaga soss mis soss.

Aga see tuleb sellest paanitsemisest. Kuidas ma ikka kõik asjad korraga toimima saan. Jah, tean, saab saab. Kuidagi moodi saab alati. Kui ühtpidi mitte, siis teistpidi ikka. Samas jälle ei taha, et keegi selles tohuvabohu olukorras kannatajaks jääks.

Tahaks ikka võimaldada lastel võimalikult palju lõunati koju tulla. Tahan olla olemas, kui kiirkorras vaja ühele-teisele või kolmandale poole joosta. Tahan anda lastele võimaluse osaleda nii huviringis, kui nemad ise tahavad. Mitte kui paljudesse on emal-isal aega viia. Aga kõik ei saa.

Selle huviringide koha pealt rääkides. Marek ja Mareli hakkavad sügisest muusika eelkoolis käima. Ma ei tea kust, aga Marekul tuli juba poole õppeaasta pealt suur tuhin peale, et tema ikka tahab muusikakoolis käima hakata. Sai talle ju ka plokkflööt ostetud (laste enda raha eest veel kusjuures).

Katsetele ilma eelkoolita ei olnud mõtet teda saata. Uurisin, kas eelkooli nii vanasid üldse võetakse, aga seal polevat vahet, kui vana sa oled. Ikka võetakse. Kui maksad, võtavad vastu :D Ühesõnaga nüüd hea Marekul ja Marelil koos käia. Kuidas nad sinna saavad, on iseasi. Jään lootma, et eelkooli aeg on mulle sobival ajal ja kui pole, on üks inimene, keda paluda, et ta mu lapsed kaasa haaraks oma last eelkooli viies :)

Ja enda koolist juba rääkisin. Lisaks õppetööole on vaja Marguse hoid ära korraldada. Uhh, see on see eriti suur probleemiallikas. Teoorias on lihtne, aga ma juba paanitsen ette, et praktikas nii lihtsalt asjad välja ei kuku. Aga ma ilmselt paanitsen üle. Siiski neli päeva jutti pikalt Margusest eemal. Ma ei teagi, kummale see raskem on. Ilmselt kõige raskem on see mu rindadele, kui Margus kiiremas korras oma suurt piimanälga ei vähenda. (ööseks ronin ikka koju vahepeal, seega ööajal olen ta jaoks olemas)

Ahjaa, selline faktor nagu TÖÖ peaks ka kuskilt pinnale ujuma. Emapalk saab ju aasta lõpuga läbi. Jeerum, ma ei taha veel tööle minna. Mitte et mu töö ei meeldiks mulle. Meeldib küll, aga seal on mitu väikest "AGA", mis kogu selle asja veidi keeruliseks muudavad. Tööle mineku ja seal käimise ja olemise. Pssss, lükkan selle töö mõtte praegu peast vägivaldselt välja. Muretseme selle pärast siis, kui mul on sessiaeg, Margus on haige ja emapalka ei tule :D

Ah vahelduseks mainin veel ära selle, et ärge üldse arvake, et ma praegu kaeblen. Ma niisama, omaette (sest ilmselt keegi ei viitsi siiani seda jura lugeda) viskan mõtteid õhku. Mul peas on viimasel ajal nagu suur pusletükkide mägi. Tunnen, et kui ma nüüd kõik tükid ilusti oma kohale saaksin, oleks hulga kergem olla. Aga need tükid, kurjamid, kipuvad ringi liikuma ja muutuma. Seega ongi tunne, nagu kindel maapind on jalge alt kadunud. Aga siiski, lugegem seda postitust just veidralt positiivses noodis. Mitte kui ühe segi keeranud ületõmbleva kodukana juttu.

Aga mõtetega edasi minnes... No see Mareku kooli asi ka veel.. Oleme sel teemal Marekuga läbi suve päris palju rääkinud. Veel praegugi võtab lapsel (ja endal seda nähes) see silma märjaks. Andsin talle lubaduse selle koha pealt ja kavatsen seda pidada. Nui neljaks, aga ei murra seda lubadust!

Nii ma peangi siis sügisel siblama ühe lapse kooli, teise lasteaia (jumal tänatud, et need kaks ühes majas vähemalt on), muusikakooli, enda kooli ja kodutööde ja Marguse vahet. Kui kuhugi vahele veel kodu ka mahutaks, oleks super. Oih, Priidule peaks ka ikka veidi aega pühendama, kust küll selle aja leiaks?

Kõigele lisaks tahaks ikka trenni ka teha, siia postitama jõuda ja aktiivse augusti üritus jätkub ju järgmisel kuul (sellest pikemalt varsti ühes postituses)... Ah, mis ikkka! Öeldakse ju, et kes palju teeb, see palju jõuab. Sisendan endale, et kui vaid kõik graafikusse jooksma panen, läheb väga hästi! Tuleb korralik paberimajandus teha kõige organiseerimisega ja voilaa. Kõigel oma aeg ja koht!

Kas läheb ka nii hästi? Eks aeg näitab... Seniks tuleb keskenduda mitte üle paanitsemisele, korraliku plaani koostamisele ja MAGAMISELE. Just, magamine on kogu asja võti. Kui magaks, oleks päeval erksam ja asjad saaks tunduvalt kiiremini ja efektiivsemalt tehtud. Seega ausõna ma ronin nüüd voodisse. Omaasi, kas magama ka jään, sest TLC pealt käib see lahe saade, kus pensionärid treenivad käest lastud noori. Noh, teate küll ju? Või kui tea, siis vaadake ise järgi!

PS! kaks pseudoprobleeim on mul veel blogiga seoses. Kas muuta nime (see kuidagi on hakanud mind häirima) ja kas kolida wordpressi üle? 


Meil käis külas fotograaf

Olen siin paar korda vihjanud, et meil oli plaanis suvel paar pildistamist teha. Igasugu erinevatel põhjustel jääb teine pildistamine veidikese hilisemale ajale, kui suvekuud, aga perepildistamise saime ühel eriti kuumal ja päikselisel suvepäeval ära teha. Fotograafiks oli üks hetkel veel hobikorras pildistamisega tegelev oma valla kena inimene.

Aga mis siin ikka pikka juttu ajada. Teadagi räägivad pildid rohkem kui tuhat sõna. Mina ise jäin väga väga rahule piltidega, arvestades, et ilm oli tõesti väga palav, higi voolas pidevalt ja lapsed ei olnud mitte üldse nii koostööaltid, kui mina seda soovisin :D Valisin teile vaatamiseks välja mõned pildid, et aimu saada natuke, kui lahe pildistamine meil oli.

Lemmik! 
 Ma ei hakka igat pilti kommenteerima aga see perepilt üleval on mu kõigi aegade lemmik perepilt! See kirjeldab minu jaoks nii täpselt meie pere. Selle perepildi kavatsen ma kindlasti endale seina peale ilmutada (kui vaid oleks seina, kuhu seda panna...).









Kui keegi soovib fotograafi kontakte, siis võib minuga ühendust võtta. Mina võin vaid teda igati kiita ja ootan juba elevusega meie uut fotosessiooni, kus saame katsetada juba uutmoodi võtteid ja poose.


Suvikõrvitsakook punaste sõstardega

Üritades hoida oma toitumine tervislik, tuleb mul alatihti pähe mõtteid, et kuidas teha lemmikuid asju veidi tervislikumalt. Enamasti olen saanud FitCati kavast asendused leida, aga vahel on nii, et on kodus üks-kaks asja, mis oleks vaja ära tarvitada, aga ei leia kohe sobivat retsepti. Siis tuleb leiutada midagi.

Enamasti on mu leiutised olnud sellised, mille söömise rõõm jääb enamjaolt minule. Ühesõnaga ei kuku just kõige paremini välja, kui teiste pereliikmete maitsemeeli arvestada, aga seekord läks teisiti. Kohe nii hästi kukkus välja, et isegi Marek, kes on minu tervislike alternatiivide suhtes kõige kapriissem, võttis tüki juurde. Ühesõnaga leidsin, et tasuks teiega ka retsepti jagada. Juhuks kui ka teil on kapis niisama seismas mõningad sarnased koostisosad. 

Suvikõrvitsakook punaste sõstardega

Vaja läheb:

165gr suvikõrvitsat (üks pisemat sorti isend)
2 tl kookosõli (rafineerimata, annab hästi maitset) 
4tl mett (magusaine, võid asendada ka osaliselt näiteks banaaniga) 
3 muna (kui paned banaani, siis võid ühe vähem panna) 
200gr ricotta kohupiima (kui ei maitse, võid ka tavalist panna, mul lihtsalt oli üks pakk üle) 
natuke maisi-, riisi- või kaerajahu (ühesõnaga mingit alternatiivi nisujahule enda maitse järgi) 
1tl küpsetuspulbrit 
punaseid sõstraid 

Taigna tegemine: 

Riivi hästi peene riiviga suvikõrvits, sega see sulanud kookosõli, mee ja munadega. Lisa ricotta ja sega uuesti. Sega oma vahel umbes 3 spl täit jahu ja küpsetuspulber. Lisa kuivainete segu taignale. Vajadusel lisa jahu juurde. Jahu pane piisavalt palju, et taigen väga vedel ei oleks, aga samas võimalikult vähe. Silma järgi peab vaatama. Lisa taignale punaseid sõstraid ja sega hoolikalt, et marjad puruks ei läheks. 

Võta vorm, kata see küpsetuspaberiga. Vala segu vormi. Antud koguse valasin mina 15x23cm suurusesse vormi. Küpseta kooki ahjus 175 kraadi juures  umbes 30-45 minutit, oleneb ahjust. Kuna mul endal on eriline nikerdis, siis aega täpselt ei oska öelda. 


Maitselt on kook mahe ja ülimalt mahlane. Punased sõstrad on must have asi selles retseptis ja annab väga mõnusa maitsenüansi asjale juurde. Asendusena pakuks marjadele välja ehk kirsse või ehk ka vaarikaid. Ühesõnaga midagi sellist tugevama maitselisemat (maasikas ilmselt ei sobiks). 

Koogist tuli 8 tükki. Meie pere jaoks täitsa paraja suurusega vorm - lapsed ja Priit said kaks tükki, mina ühe ja üks tükk (mis oleks muidu Margusele jäänud, aga ta magas) läks esmaseks degusteerimiseks jagamisele.