Käpik sai vist endale teise mustriga paarilise

Oleme siin mõnda aega kaalunud ja mõelnud, et Käpikul oleks vaja mängukaaslast, et ta igavusest rumalusi ei teeks (või siis oleks kaaslane, kellega koos sigadusi teha). Siiamaani olemegi ainult mõelnud ja kaalunud. Nagu ikka meie puhul - kuniks keegi konkreetset sammu ei astu või mõni asi iseenesest sülle ei kuku, läheb meil otsustamiseks pikalt aega.

Täna aga juhtus nii, et ema helistas ja pakkus kassipoega. Mainin ära, et neil pole kasse. Oli üks neljajalgne ära eksinud nende õuele ja kuna nende koerad ei sallinud sellist uutsorti sõpra mitte karva otsast ka mitte, siis pakkus mulle.

Kiisu on ilus ja armas. Olemuselt kohe näha, et tubane kass olnud, sest külmkapi ukse avamise peale oskas kohe kohale tulla. Aga ilmselgelt polnud ta seda külmkapiust väga ammu näinud, sest kondid on kõik väljas.

Oleme nüüd jupihaaval teda toitnud ja jootnud. Kass tunneb end vägagi koduselt esimesest sekundist, kui tuppa astus. Käpik küll väga sõbralikult teda vastu ei võtnud, aga hoian nad eraldi hetkel, et mõlemad harjuks uue olukorraga.

Kuna aga väike lootus/kahtlus on, et äkki see kass on ikka ise ära jooksnud, mitte ei ole keegi kuri käsi teda lihtsalt tee äärde maha tõstnud (suuruse järgi on just selline poeg, kellele uut pere pole leitud ja on jalus), siis panin Facebook´i igaksjuhuks kuulutuse üles. Natuke aega hoian ja jagan seda. Kui keegi puudust sellest nunnust kiisust ei leia, siis jätame endale.

Nime veel pole pannud, sest kes teab, äkki ikka peame tagasi ta andma õigele omanikule. Kuigi ta on tõesti tõsine sülekass ja just sellist olekski meile hädasti vaja. Aitaks ehk Käpikul ka veidi tuure tagasi tõmmata :)


No comments:

Post a Comment