Kas minus on selgeltnägija võimed?

Kirjutan teile veidike kummalistest juhtumitest, mis viimasel ajal on mul olnud. Kui enne mõtlesin, et lihtsalt kokkusattumus, siis peale eilset oli küll tunne, et hakka või selgeltnägijate tuleproovi kandideerima. Ei, tegelikult kuhugi kandideerima ei hakka, aga loe ja avalda arvamust, kas sinu arvates on need juhtumid pigem kokkusattumused või on mul mingid peidetud võimed :)

Esiteks. Vaatasin Eesti selgeltnägijate esimest osa. Kardina taga on midagi, mille peavad kandideerijad selgeks tegema. Paluti televaatajal ka ennustada. No ma ikka siis proovisin mõelda, et mis seal võiks olla. Pähe tuli mõte, et seal on naisterahvas ja ümber jalgade hüplevad mingid väiksed loomad. Neid tundus olevat seal palju ja hüplesid kuni põlve kõrgusele. Loogika alusel arvasin, et äkki koerad.

Mis seal kardina taga siis oli? Oli naisterahvas, kes istus jalad põlvini akvaariumis ja ta jalgade ümber ujus päris suur hulk kalasid. Ühesõnaga suhteliselt täppi ikka inimese kohta, kes ei tee mitte mingit pidi selgeltnägemisega tegemist.

Reklaamipausi ajal vahetasin kanalit, aga tagasi panin täpselt siis, kui oli pilditest. Kandideerija pidi ära arvama, milline neljast piltidel olevast inimesest on surnud. Olgu, siis kokkusattumuse tõenäosus on suhteliselt suur, aga mul ei olnud kahtlustki, et peaks valima mõne teise pildi. Mis välja tuli? Õige valisin.

Aga nüüd kolmas juhtum, mis juhtus eile. Sõitsin trennist koju ja mul oli millegi pärast tunne, et Margus on õues toariietes ja nutab seal. Kohe nii tugev tunne, et helista või Priidule ja küsi järgi. Aga no absurd ju?!?!

Koju jõudes nägin, et Margusel olid teised riided seljas, kui minust ta maha jäi. Küsisin kohe, et mis juhtus, et riideid vahetatud. Priit ütles, et sel hetkel, kui ta oli korraks toast ära läinud, oli Margus välisukse lahti teinud ja ise õue läinud mind otsima. Ja muidugi toariietes!

Ajab veidi mõtlema ju, et mis värk on???


Mehel ei saa ju õigus olla!

Priit tegi hiljuti väga targa avastuse, mille peale ma pidin tõdema, et ma arvasin kohe alguses, et võiks nii hoopis teha. Jätkasin muidugi, et tihti peale kipubki nii olema ja üleüldse olen et ma ikka jube tark ja võiks kohe minu ideid kuulda võtta, mitte ringiga katsetades selleni jõuda. Priit arvas, et ei ole nii. Jõudsime lõpuks kompromissile, et vahel ikka on küll (tegelikult tihedamini, aga olgu :D )!

Aga, et tõestada, et mul ikka on ALATI õigus, tegime väikse väljakutse. Et mul endal võidust kasud sees oleks, siis pidi see toitumisalane olema. Point asjal oli see, et mõlemad peavad mingit toidugruppi vältima ja kes kauem vastu peab, see võidab. Minu puhul polnud suurt mõtlemist. Loogiline, et ma pean vältima igasugust magusat. Priidu jaoks millegi välja mõtlemine oli veidi raskem.

Kuna enamasti kipub mul õhtune maiustamine tulema sellest, et Priit ostab koju saia (või mingit saiale sarnanevat maiust), siis panin talle saia ja leiva keelu peale. Siis juhtub minu ebaõnnestumine ka väiksema tõenäosusega. Ta põtkis küll pikalt vastu, aga kui ütlesin, et võib galette osta, kui väga leivast puudust tunneb, siis oli nõus.

Nii me pühapäevast saati oleme "võistelnud". Kummalisel kombel on hulga lihtsam magusast eemale hoida, kui ei tee seda niivõrd õige toitumise pärast, vaid mehele koha kätte näitamiseks* . Ei saa ju lasta Priidul võita, sest siis kaob mu õigus kiidelda, et mul on alati õigus!

No kui nii edasi läheb ja Priit visalt vastu paneb, siis võib kaal juba järgmisel esmaspäeval kaalupildi** tegemisel seitset jälle ilmutada (see nädal oli 500grammi veel sellest puudu). Ja äkki saan pikemas perspektiivis ka oma kaalu veidi edukamalt allapoole liikuma, mitte ei passi ühes kohas, nagu ta päris pikalt juba teinud on.


* Nali, nali! Eks põhipoint on ju ikka toitumises, aga ei saa salata, et Priidule tahaks pähe ka teha!

** Teen esmaspäeviti kaalust pilti seoses aktiivse septembri lisavõistlusega.


iconfit diet shake

Ma pole väga suur toiduasendajate fänn. Aga vahel ikka satun mõttele, et äkki oleks lihtsam ja vähemate ahvatlustega lihtsalt neid pulbreid kokku segada ning elu oleks kohe hulga ilusam. Enamasti olen ma selle mõtte kõrvale heitnud ja kööki tavalist sööki tegema läinud. Aga korra kunagi ammustel aegadel sai ikka proovitud Iconfiti kokteile. Sellest kogemusest võib lugeda SIIT.

Nüüd, üle nädala tagasi kirjutati mulle uuesti Iconfitist. Neil olevat väljas uue sisuga kokteilid ja pakuti proovimiseks. Kuna mul on praegu vahel päevi, kus lihtsalt pole aega kokata, siis mõtlesin, et proovime! Ehk ikkagi on see hea alternatiiv, kuidas üle elada koolilõunad ja kiiremad perioodid.


Tegu on Iconfiti diet shake kokteiliga. Paki peal on kirjas juhendis, et tuleks asendada päevas kaks toidukorda kokteiliga, jätta alles üks korralik (naistel 600kcal, meestel 800kcal) toidukord ja soovi korral vahepala. Kuna paki peal kirjas, et üks kokteil sisaldab 200kcal, siis minu jaoks tundus see natuke liiga suur kaloridefitsiit. Arvestades, et mu päevane liikumine (enamasti) on päris suur ja iseenesest fakt, et juhendi järgi peaksin päeva üle elama 1200-1400 kcal-lise energiavaruga (arvestades lisa vahepala ka sisse), on minu jaoks veidi liiga äärmuslik (kuigi teaduslikult on selline lähenemine tõestatud ja EL nõuete järgi lubatud).

Ühesõnaga tegin väiksed kohandused ja kasutasin kokteili vahepalana ja paar korda ka toidukorrana, kui sel päeval oli ette näha või juba ära söödud veidi suurem toidukord. Minule selline lähenemine toimis päris hästi.

Mulle saadeti kolmest eri maitsest koosnev nädala pakk, kus oli 14 kokteili sees. Selleks, et kõige paremat pilti saada minu hinnangust tootele, panen kogetud plussid ja miinused punkti haaval kirja.

Miinused: 
  • Minu jaoks liiga väike kaloraaž ettenähtud juhendi järgi tarbimisel. 
  • Maasikamaitseline kokteil oli minu jaoks jubeda järelmaiguga.
  • Ilma shaker´ita vajas väga korralikku raputamist (igatepidi ja minuti jagu kindlasti); vahel jäid siiski mõned tükid sisse. 
Plussid: 
  • Šokolaadimaitseline* oli mu lemmik! Ja minu õnneks saab ka ühemaitselise paki osta :) 
  • Täidab kõhtu päris hästi - minu jaoks isegi üllatavalt hästi. 
  • Vähendas magusaisu (ehk see selline platseebo efekt, ma ei tea, aga mulle nii mõjus) 
  • Väga mugav kaasa võtta väljasõidule, kooli, tööle jne. Joogi valmistamiseks on vaja vaid pulbri pakki (mis on ilusti ühekordsete kogustena ära jagatud), vett ja midagi, milles loksutada. 
  • Oma vähese kaloraaži juures sisaldab palju erinevaid vitamiine
  • Pakkidel oli kirjas, mis maitseline toode on (eelmisel katsetusel ei olnud) 
Kas ma ise tarvitaks neid uuesti? Jah. Tegelikult ongi plaan koolipäevadel hakata neid kasutama. Esimene kooli nädalavahetus näitas, et alati pole aega ka kaasategemiseks midagi kokata ja järjest enam on neid päevi, kui on 8-20-ni kool ja siis on hulga lihtsam kaasa võtta kaks kokteili ja üks toidukord. Kindlasti ka päevadel, kus lihtsalt kiire on. 

Lisainfot IconFiti tegemistest ja toodetest saad SIIT või SIIT

Kuna maitsemeeled on erinevad, siis võib sulle hoopiski vanilli- või ka maasikamaitseline lemmikuks osutuda. Selleks, et sa saaksid järgi proovida ja võib olla leida endale uus lemmik alternatiiv tavatoidule, siis teeme väikse loosimise. Loosirattasse läheb samasugune nädalane pakk, kus on erimaitsed sees. Loosis saad osaleda, kui vajutad SIIA


* Šokolaadimaitseline ei maitsenud nagu magus kakao. Seda paljud ootavad, aga reaalsus on, et kakaomaitsega ongi ainult kakao. Seega, kui peaksin kirjeldama seda maitset, siis ütleks, et pigem nagu lahjemapoolne šokolaadise maitsega jook. 


Raha laenamisest, tasuta asjadest, müügist ja eetilisest käitumisest

Pidevalt jookseb Facebooki seinale postitusi, kus sõimatakse mõnda petist. Küll laenas raha ja ei maksa tagasi, küll ei saada kätte asju, mida osteti ja vahel käivad läbi ka need kummist tubadega tasuta asja kogujad, kelle äriks on emotsioonide peal mängides raha teenida. Ma aja jooksul olen pidevalt üle keenud ja tahtnud kiruda nii ühest, teisest kui kolmandast sortimendist inimesi, aga aja ja ruumi kokkuhoiu mõttes, kirun nad siia kõik ühte postitusse ära.

Esiteks - raha laenajad. Tegelikult mind ei pane mõtlema niivõrd need laenu palujad, vaid laenu andjad. Tihti peale on nende "ärge laenake XXX XXX-le mitte midagi! Ei maksa tagasi! Jne" juttude puhul minul silme ees suur küsimärk. MIKS? Miks sa laenad raha välja inimesele, kelle vastu sul pole piisavalt usaldust, et sealt raha tagasi saamises kahtlema ei peaks ja veel nii suuri summasid (olen näinud neid kuulutusi, kus juttu on ikka neljakohalistest numbritest isegi)?

Olgu, vahel inimesed suudavad olla väga libekeelsed ja sa tahad ju aidata jne. Aga kuskilt ikka peaks jooksma aitamise eesmärgil laenu andmine. Ma olen ka laenanud 10-15 eurot nii välja, et ma ei tea, kas ma saan sealt tagasi. AGA alati olen ma nö endaga enne nõu pidanud ja leppinud kokku, et kui ma sealt seda summat ka tagasi ei saa, siis kirjutan selle heategevuse arvele ja olgu see inimene õnnelik selle 15 euroga ja minu silmis igasuguse usalduse kaotusega seoses rahaga. (paar sellist kogemust on olnud ka)

Ainuke juhus, kus ma olen laenanud suuremaid summasid (üle 15 euro) ja laenan ka edaspidi, on oma väga lähedastele inimestele. Nendele, kelle eest ma olen nõus oma pea pakule panema! Nendel juhtudel ma tean 100% täpselt, kuhu ja mille jaoks see raha läheb. Mõistan, kui mõni "maksetähtaeg" mööda läheb ja summa veidi hiljem tuleb. Aga ma tean, et see tuleb! (siinkohal ei ole juttu aastatesse veninud võlgadest, vaid max kuu hiljem tasumine)

Jätame nüüd need laenajad ja liigume edasi petturite juurde, kes raha välja kauplevad müües asju, mida reaalselt neil pole. Uhh, mul oleks sellistele inimestele nii palju öelda, aga emotsioonid on nii suured, et sõnad jäävad kurku kinni. Minu õnneks pole ma selliste tegelaste ohvriks ise sattunud. Korra oli küll selline olukord, et ostust loobumine oli tark mõte. Toode, mis oli nö minu poolt bronnis ja olin juba makset tegemas, kui nägin, et sama kombe teises grupis oli väidetavalt täiesti alles (kommentaar oli jäetud ajaliselt peale seda, kui mulle makseinfo oli ära saadetud). Seega ma viisakalt vabandasin ja loobusin siiski selle toote ostust. Oli odav küll, aga ka 7 eurot on liiga suur summa, et riskeerida kaubast ilma jäämise ja petturi toetamisega.

Kui ma laenu küsijatest veel saan kuidagi aru (näiteks kui küsitakse laenu söögi ostmiseks ja no ei jää seda summat kuskilt üle, et tagasi maksta/eeldusega, et tegu on mitte suitsetaja ja alkoholitarbija), siis pettureid ei mõista ma ühegi nurga alt! Eriti, kui tehakse tehinguid lastetoodetega. Ma tahaks sellisele inimesele silma vaadata ja küsida, kuidas ta iseendale suudab otsa vaadata peeglist? Kas tõesti ei hakka paha? Aga elu näitab, et Karma on üks paras nõid küll ja enamasti jõuab ta jaole igale poole, kuhu teda oma tegudega kutsutakse!

Kolmas grupp on inimesed, kes müüvad tasuta saadud asju! Enne, kui keegi mulle turja kargab, mainin ära, et siin ma ei pea silmas paari sipukaid või t-särki, mis kunagi on tasuta saadud ja nüüd muude hulgas müüki on pandud. Pean silmas just neid, kes võtavadki kõik asjad, mis vähegi antakse kuskil, endale ja siis müüvadki maha raha saamise eesmärgil.

Me võime diskuteerida, et võib olla inimene müüb need maha, et söögiraha saada. Ei, see pole nii (heal juhul 1 miljonist)! Üldjuhul on inimene, kes soovib söögiraha saada nii aus, et ta ei hakkaks sellist sahkermahkerit korraldama. Ta ei kirjutaks iga võimaliku tasuta asja alla pikka nutulugu ja ei paneks seda hiljemalt kuu-kahe pärast müüki (sest ainult loll paneb kohe järgmisel päeval tasuta saadud asja müüki). Ta võtaks oma uhkuseraasmed kokku ja paluks abi söögi muretsemisel!

Võib ju ka mõelda nii, et kui sa oled kord asja ära andnud, siis pole sinu asi, mida sellega edasi tehakse. Selle kohta kirjutas üks inimene antud situatsiooni kohta tekkinud arutelus väga täpselt: "Kui ma tahan, et see asi maha müüdud saaks, siis ma paneks ta ise müüki!" Ehk siis tegelikult on ju asja andja eesmärk inimest esemega aidata, mitte talle raha muretseda (mille kohta me ei tea, kas see läheb lapsele söögi ostmiseks või emale suitsude katteks).

Olen ka ise tasuta kasutatud asju saanud. Mõtlen just neid, mis on tulnud väljastpoolt pereringi. Minu käsi ei tõuse ega südametunnistus lase neid asju müüa. See on minu meelest ülim mõnitus inimeste suunas, kes on loobunud endale tulu teenimisest ja tasuta asju jagavad. Inimene, kes on selles heategevuse ringis võiks ju mõelda, et keegi on teinud mulle head ja tasuta andnud. Kui mul seda enam ei lähe vaja, siis annan selle headuse edasi kellelegi, kes seda omakorda jälle vajada võiks. Olen ma liialt naiivne arvates, et kõik inimesed võiks nii aru saada? Ilmselt küll.

Kuidas teie suhtute raha laenamisse, petturitesse ja inimestesse, kes alalõpmata kõikjal tasuta asju lunivad, kuid enamus neist asjadest müüki panevad? Kas leiate mõne õiguste nende tegudele?

PS! Sain nüüd veidi targutada ja üritan järgmised targutamise teemad järgmistesse kuudesse lükata :D

Võhma linna jooks 2016

Kohalikud jooksud on miskit, millest üritan igal võimalusel osa võtta. Mida rohkem osa võetakse, seda enam ka korraldatakse selliseid üritusi. Seega üritan võimalusel alati oma panuse panna ja kohale ronida. Isegi sellistel päevadel, nagu täna, kus kaks ööd pole korralikult magada saanud ja väsimus lööb jalaga tagumikku.

Kuna mingit rekordijooksmise olemist mul polnud, siis tuli hommikul mõte küsida ka lastelt, ehk tahavad nad ka jooksma tulla. Kuna Marekul on mingi suur tuhin jälle peal (tahtis isegi kergejõustiku trennis käima hakata), siis uurisin esimesena tema käest. Olin valmistunud keeldumiseks, aga  minu üllatuseks tuli sealt vastu väga energiline JAH!


Seletasin igaksjuhuks, et see on oma kolm korda pikem maa (3,3km pikk Võhma linna jooks), kui järgmisel nädalavahetusel jooksmist ootav Paide-Türi rahvajooksu tema vanuste etapp, aga ta jäi oma seisukohale kindlaks. Samamoodi vastas ka Mareli ning ei morjendanud teda ka teadmine, et see jooks on vähemalt 10 korda pikem, kui lasteaias joostavas staadioniring.

Kuna suuremad lapsed olid valmis kaasa tulema, siis Margusele ja Priidule ma väga valikut enam ei andnud. Seega saigi kokkulepitud, et lähme terve perekonnaga jooksma!


Kohale jõudsime 20 minutit enne starti. Käisime valisime endile numbrid ja registreerisime kõik ära. Isegi Margus sai endale numbri rinda ja nime kirja. Enne starti tuli muidugi paar kohustulikku pilti ka teha. Ega sellist asja, et me kõik viis korraga stardis oleme, juhtub ikka maruharva. No tegelikult oligi see esimene kord meie elude jooksul.

Kui jooks pihta hakkas, lidusid Marek ja Mareli eest ära. Jooksin neile järgi ja Priit tuli kõnnitempos järgi. Ma, uimane unustasin muidugi kella käima panna ja avastasin nii 300meetrit hiljem, et kell tuleks ka käima panna, et lastele vahel öelda, et kui palju veel minna.


Kuskil kilomeetri  jooksime nii, et Mareli oli meist oma 30 meetrit eespool, siis tulin mina Marekuga ja meist oma 50 meetrit maas oli Priit Margusega, kes oli juba kärus magama vajunud. Tema võttis jooksu ikka väga kergelt.

Peale esimese kilomeetri läbimist lasin Marekul edasi joosta ja jooksin ise vastupidises suunas Priidu juurde. Võtsin telefoni ja palusin tal Marek lõpuni vedada. Ise läksin Mareli juurde, et teda lõpuni utsitada.


Sealt edasi läksimegi meie Mareliga ees ja Priit Marguse ja Marekuga tulid järgi. Mareli oli väga tubli! Ta küll jooksis ja kõndis vaheldumisi, aga ta ei lasknud ka oma kõnnitempot alla minu kõnnitempo ja me saime ajaks tublid 27minutit ja 18 sekundit.


Kui olin Mareliga üle finiši joone jooksnud, jätsin tema puhkama ja jooksin Marekule vastu, et ka tema lõpuni venitada. Muideks, ta polnudki viimane! Lõpu jooksime nii, et Priit hoidis ühest Mareku käest ja mina teisest. Nii sai Marek ka finiši joone ületatud ja sai ajaks koos Priidu ja Margusega 30minutit ja 18sekundit.


Kuna lapsed oleks hirmsasti medalit ka endale tahtnud, siis saatsin lapsed Priiduga poodi, et nad saaksid endale medalid (küll šokolaadist aga nad olid selle täiesti välja teeninud). Mina ise läksin ja jooksin niikaua kodupoole Margusega, kes jätkuvalt magas magusalt kärus. Sain veel 2,45km jooksu juurde teha ja siis tuli Priit, kes korjas meid auto peale.

Tagasiteel koju arvas Marek, et ikka väga raske oli. Aga soovitasin järgmiseks aastaks juba varakult treenima hakata, siis pole nii raske. Nad arvasid, et see on päris hea mõte :)


Käik Tallinna

Mina, ehtne näide Tallinnavõhikust inimesest, suutsin organiseerida endale ühe väga tiheda graafikuga päeva Tallinnas. Et asi ikka eriti ekstreemne minu jaoks oleks, võtsin Marguse ka kaasa. Valmistusin selleks kui sõtta minekuks. Kotis oli tagavaraks sada eri varianti riideid, sööke, mänguasju jne. Peaasi, et jõuaksin elusalt (ja võimalikult kisavabalt) koju tagasi.

Hommikul üritasin Margust vägisi üleval hoida, et ta enne bussi jõudmist magama ei jääks. Meilt bussijaama on kaks kilomeetrit ja hoida üleval last, kes oleks pidanud juba tund aega tagasi magama jääma, on paras katsumus. Eriti, kui samal ajal mõnusalt mööda kruusateed raputatakse.

Magamata me bussini jõudsime. Hõõrusin rõõmust käsi ja lootsin, et uni saabub Margusel esimesel kilomeetril. Aga kuna Margus polnud sellise suure bussiga varem sõitnud, siis võisin unest ainult unistada. Läks ikka üle poole tunni enne, kui ta lõpuks ära vajus ja seda ka minu vaikse unelaulu mõjul. Kõvasti ei hakanud oma olematut lauluhäält demonstreerima.


Tallinna jõudes ootas mind juba bussijaamas Sport ajakirja peatoimetaja. Ajasime kiirelt temaga omad jutud ära ja suundusin edasi. Mis asju ajasime, võib juba oktoobrikuu ajakirjast lugeda. Üritasin käruga bussijaama vetsu jõuda, aga oh, õnnetust, vetsuni käruga jõuda oli suhteliselt raske. Minu õnneks pakkus üks välismaalane mulle abi ja tõstis Marguse koos käruga treppidest alla. Ju ma nägin nii õnnetu välja seal trepi ääres oma käru ja saja kotiga.

Edasi läks sõit taksoga, sest muidu poleks kuidagi õigesse kohta jõudnud. Mulle sattus eriti muhe taksojuht, kes muu jutu keskel pakkus tehingut, et võiksin talle Marguse jätta. Tal endal olevat lapsed juba kodust välja lennanud.

Järgmiseks oli kokkusaamine Shock Absorberi esindajaga. Veidi aega eri rinnahoidjate proovimist ja hüppamist, et  leida endale kõige mugavam mudel. Kuna mu rinnad on omandanud uued suurused (pigem väiksused :D ), siis oli hädasti vaja uut sportrinnahoidjat, mis joostes toestaks võimalikult palju. Ausalt öeldes muud varianti, kui shock absorber, ma väga ei kaalunudki.

Et ühendada jutustamine ja liikumine järgmisesse kohta, otsustasime sõbrannaga (kes oli mu GPS ja abiline) jalutada sihtpunkti. Kuna mina Tallinnast ei jaga midagi ja tema jagab niivõrd-kuivõrd, siis GPSi abiga jõudsime ilusti õigeks ajaks kohale. Seekordseks kokkusaamiseks oli Hooaja saate lõigu filmimine.

Alguses tehti väike meik ja arutasime läbi, mida rääkima pean. Lootus, et Margus sõbrannaga mängima jääks, luhtus ja sai nii meik kui võtted tehtud nii, et Margus oli süles. No mis ikka, sai ka oma elu esimese kaamera kogemuse. Saime jutu ühe korraga sisse võetud. Eks näha ole pärast, kuidas see kokku lõigatakse. Aga õnneks on minu osa seal suhteliselt väike, nii et kui ka väga hästi ei õnnestunud, siis piinlikust väga pikalt kannatama ei pea :D

Kõige parem lugu oli muidugi see, et Margus polnud nõus maha minema sülest, kui helimees mulle mikrit külge tahtis monteerida. Seega sai helimees veidi mulle põue ja püksi piiluda :D Aga ma usun, et ta sellega harjunud, et peab neid aparaate külge monteerima eritingimustes ja loodetavasti ta eluaegset kahjustust sellest ei saanud :D

Peale seda sai lõpuks ka väike söögipaus tehtud sugulasega ja seejärel juba hakkasime rongidega koju tagasi seiklema. Kõige pealt linna vahelt rongijaama ja sealt juba edasi Türile. Türil ootasid meid Priit ja suuremad lapsed.

väsinud, aga elus :D 
Üldiselt läks päev päris libedalt. Tagasi sõites rongis hakkas natuke Margus jorisema, aga selleks olid tal omad põhjused, millest ma täitsa aru sain. Ülejäänud rahvas vist mitte, seega palun vabandust, kui keegi eile pidi Marguse ooperit veidi aega kuulama 16.30 väljuva Tallinn-Türi rongisõidu ajal :) Üks hetk ta vajus ikka magama ära ja enam ei jorisenud.

Koju jõudes oli tunne, nagu olekski sõja käinud. Jube väsimus oli peal ja ilmselt nii pea ma uuesti sinna päälinna kolama ei lähe.


Tallinn-Tartu maantee on nii armas!

Neli päeva jutti Tartusse ja tagasi sõites taasavastad, kui armas elu on ja kuivõrd erineva sõidustiiliga ikka autojuhid on. Ma suutsin end päris mitmel korral siniseks vihastada, ehmatusest punaseks muutuda ja veel sadat eri värvi minna, sest olukordi oli ikka väga kirjusid.

Juba esimesel hommikul Tartu sõites sain aru, et ma olen üks vähestest, kellel pole vaja sõita naise sünnitusele, avariisse sattunud mehele või eluohtlikult kukkunud lapsele appi! Kuhu teil, inimesed, kiire on? Õnneks või kahjuks olid minusuguseid paar juhti ikka veel, kes teavad, et piirkiirus on terve tee ulatuses mõeldud, mitte ainult pildipostide juures.

Isesenesest see, et oled tubli juht ja pead piirkiirusest kinni, toob esile kohe ühe probleemi. Nimelt tundub, et inimesed nagu mina, kes peavad piirkiirusest kinni, oleksime nõmedad tropid, kes liiklusvoolu takistavad. Seega koguneb me selja taha meeletult autosid, kes kõik muidugi tahavad "troppidest" mööda saada ja tekitavad nii jubedaid olukordi. Kaks korda oli mul selline tunne, et mina jään nüüd seisma ja lihtsalt edasi ei sõida. Ausalt, ma tahan veel elada!

Ma ei jõudnud küll numbrit meelde jätta (tegelesin auto tee peal hoidmisega), aga üks jobu oma suure uhke tumeda masinaga (sorry, ma tõesti ei suutnud isegi marki tuvastada) tahtis vist katsetada, mis tunne on rekaga ninapidi kokku põrgata. Vastutulev reka oli niivõrd lähedal, et ilmselgelt igasugune möödasõidu võimalus puudus, aga ikka on vaja pressida. No nii me siis sõitsime kolmerealiselt. Õnneks tuli vastu normaalse suhtumisega rekajuht ja tõmbas ka ikka väga teeäärde. Pluss minu piduriklotsid said päris head tööd teha.

Ja need pagana pildipostid! Enne seda putkat nii kilomeetrike muidugi on vaja kellelgi sinust mööda saada või äkki isegi oled leidnud mingi normaalsema pundi, kellega lihtsalt olete jäänud üksteise järgi sõitma (normaaltempos) ja siis nähes kaugelt seda putkat, toimub esimeste autode juhtide peas mingi ulmeline mõtlemine, et IGAKSJUHUKS tuleks ikka kiirus nii 70 peale võtta. Et kindlasti trahvi ikka ei saaks.

Inimesed, see putka ei tee ka siis pilti, kui te oma spidoka järgi 95-ga sõidate! Enamus spidokaid valetab vähemalt 1-2 näidu võrra (ja ilmselt seetõttu sõidate te nagunii aeglasemalt, kui spidoka järgi näha). Seega palun arvestage teiste autojuhtidega ja kui te sinnani saite ühel kiirusel sõidetud, siis sõitke ka edasi! Ei ole vaja igaksjuhuks pidurdada, et terve rida su selja taga ka peaks aru saama, et igaksjuhuks võiks pidurdada. EI PEAKS, sest ma juba sõidan õige tempoga!

Ahjaa, korra sain ise ka šoki, et ma sain oma elu esimese kiirustrahvi. Olin Põltsamaa ristil, kus kaamera vaateväljas oli kaks autot - mina ja auto mu ees. Esimese laksuga mõtlesin, et mida pekki?!?! Kuidas saab trahvi teha, kui mu spidokas näitab max 51 (50-ala) ja ma olin suht kaugel postist (algselt arvasin ise nii 15-20, aga tagasi sõites vaatasin, et see oli ikka pigem 30-40m, kui mitte rohkemgi).

See teine auto oli aga seal kaamera ninaees kohe. Ma ei tea miks, aga olin arvanud, et nii lähedalt ka see aparaat ei klõpsata, aga ilmselt siiski tegi. No vähemalt nüüd olen päris kindel selles, kuigi terve tee Tartusse olin hämmingus, et kas tõesti mu spidokas valetab hoopis teistpidi, kui siiani ise olin arvanud :D

Siis on veel lisaks üks punt autojuhte, kelle hulka ma ka ise kategoriseeruks, kui mul poleks seda nupukest roolil, mis hoiaks kiirust püsivana. Jah, need tavasõitjad, kes ei oska kiirust ühtlasena hoida. Nad lasevad nagu lained oma kiirusel kõikuda nii 70-st 100-ni (võib olla ka rohkem, ei tea) ja siis jälle alla tagasi. Ja kui sa sellise seljataga sõidad, siis pead ka ise muudkui laveerima eri kiiruste vahel, sest 70-ga tervet teed pole nagu mõttekas sõita (nii enda kui teiste seisukoha pealt vaadates), aga mööda ka ei taha minna, sest ilmselgelt tuleks ta mingi hetk uuesti mu ette virvendama.

Oeh, neid näiteid võiks jäädagi siia tooma. Näiteks nendest, kes ei tea, et kui auto ees keerab, siis võib paremalt poolt mööda sõita (kui teel on konkreetselt koht selleks tehtud isegi!) ja nendest, kes arvavad, et foori taga seistes tuleks punase asemel kollase ilmumisel elu eest esimeste kõrvalt mööda pressima hakata (isegi, kui seal teist rada ei ole selles suunas).

Ühesõnaga, kõige selle taustal oli kärevere silla remondi ootejärjekorras istumine kogu selle sõitmise kõige meeldivam osa!

PS! Üks koolivetsu ees tehtud pilt ka ikka tõestuseks, et kooli elusalt jõudsin :D


Uuesti koolipinki!

Neljapäeva hommikul algab mul uus koolitee, mis ideaalis peaks kestma kaks aastat. Kuna bakalaureuse kraadi kätte saamiseks kulus ideaalse kolme asemel lausa seitse aastat, siis väga ei hellita lootust, et ka magister õigeaegselt lõpu leiab.

Ausalt öeldes on väike pabin sees. Nagu ikka enne esimest kooliaastat. Pole mul veel eriti asju valmis pandud. Ainult päevik on ostetud, aga see on pigem selline märkmik, kus on kõike muud olulist ka sees lisaks kooli asjadele. Elu emana on enamasti nii tiheda graafikuga, et ilma märkmikuta ununeks ilmselt pooled asjad ära.

Hetkel pole ma veel üldse kindel, kas hakkan loengutel täielikult arvutiga toimetama või peaks ikka ühe kaustiku ka ostma. Olen kindel, et trükkides saaks kiiremini asjad kirja. Pealegi pole mu käsi enam harjunud nii palju kirjutama (mul läheb kergelt ranne krampi kirjutades ja siis ei tule enam a-d ega o-d sinna paberile).

Samas teatud ainetes on ainult seminarid ja kui on mingid grupitööd jne, siis on arvutiga päris kohmakas ringi tuuseldada teiste vahel. Eelmisest õppeajast on meeles, et arvuti teksti oli pärast eksamiteks õppides hulga parem kasutada. Samas kui käsikirjas teksti kodus ümber trükiks, jääks paremini meelde.

Marguse hoidmise probleem on esimestel kuudel lahendatud. Priit kasutab oma lapsepäevad tööl ära ja on temaga kodus. Ma ikka ei julgenud teda veel Tartusse hoidja juurde viia. Kui peale lapsepäevi muud võimalust pole, siis kasutan ikka hoidja variandi ära, aga üritame sinnamaale kõigepealt ära elada.

Ise ka esialgu linna ööbima ei jää. Mul oleks mugav küll, aga saan väga hästi aru, miks Priit seda varianti ei poolda. Eriti praegu, kui 2/3 lastest on tõbised. Ei tahaks ma ise ka 4 ööpäeva jutti üksi haigete lastega majandada, seega ei tekita Priidule sama olukorda.

Seega kui keegi tahab Tartusse minna šoppama sel nädalalõpul, siis mul on autos vabad kohad :) Väga mulle üksi sõitmine ei istu, seega seltskonnast ei ütleks ära :) Võta ainult ühendust ja saan juba täpsemalt kellaaaegadest rääkida :)

Söömise koha pealt on mul veidike paanikajaanika, sest ma ei tea, mida kooli kaasa teha. Mõni päev on mul loengud 8-st 20-ni välja. No kui on Salme hoones, siis on hea ja saab sooja toitu lõuna ajal süüa, aga  kõik loengud ei ole seal. Seega peaks kuni kolm toidukorda kotinurgas kaasas olema.

Õuna pistan kindlasti kotti, seda kõige kergem loengute vahel süüa. Samas õuna söömine ja pidev istumine ei mõju soolestikutööle just kõige paremini, kui saate aru, mida mõtlen :D :D  Seega väga palju ainult õunale ka ei tahaks panustada. Pähklid oleks ka hea variant.

Muidu võiks ju osta selle väikse keefiri ja võtta kodust müslit kaasa, aga hommikusöögiks söön müslit nagunii kodus (tegin täna selleks juba suure portsu valmis, et probleemi hommikusöögiga poleks). Kaks korda päevas müslit süüa pole just parim valik.

Ühesõnaga on mul veel tänane ja homne päev see probleem ära lahendada. Aga mul neid lahendust ootavaid probleeme on veel. Näiteks, mis kotiga ma koolis hakkan käima. Kui läppari ka kaasa võtan, siis pole nagu kotti, kuhu see sisse mahuks :D Ju tuleb Tartus pühapäeval väike šoppamisetuur teha ja miskit muretseda.

Sel nädalal trenniga õnneks oligi planeeritud puhkenädal seoses poolmaratonist taastumisega. Peamiseks eesmärgiks on igapäevaselt oma 100% ikka täis saada, aga kui vaja, siis kasutan oma 2 lubatud puhkepäeva sel nädalavahetusel ära :) Kuni neljapäevani teen igal õhtul kõndi kindlasti (seda ma enam trennina kirja ei pane) või kui ilm lubab, siis lähme täna ratastega sõitma. Olen nii palju Priidu juba ära rääkinud, et kõndimas ja rattaga sõitmas käib ta minuga meeleldi :)

Nüüd tulebki siis kooliks asjad kokku panna ja ärevusega neljapäeva hommikut oodata. Hetkel tundub küll, et mida ma seal tegema hakkan, kõik on meelest läinud. Aga küll uinunud teadmised end õigel hetkel ilmutavad. Või kui ei ilmuta, siis tuleb asju veidi üle korrata lihtsalt ;)


SEB maraton -minu esimene poolmaraton!

Laupäeva pärastlõunal tegin enda jaoks otsuse, et olenemata teadmata suurusega vigastusest, mitte kõige paremast tervislikust seisust ja enesetundest, ma lähen starti. Küll lubadusega, et minestamiseni ei jookse ja kui ikka jalad alt ära lähevad, siis jään seisma ja katkestan. Aga seesmiselt oli ülihea tunne, sest ma olin ju siiski poolmaratonile minemas!

Hommikul ärkasin juba 6.35 üles. Äratus oli pandud seitsmeks, aga mu elav kahejalgne äratuskell ei arva midagi minu plaanidest. Ei, tegelikult oligi hea, et sai veidi varem üles. Priit tegi mulle kaerahelbeputru, kuniks ma majandasin oma asjadega. Kõht sai korralikult täis söödud.

Tallinnasse jõudmisega polnud probleemi, sest sain sõbranna auto peale. Parkisime ära, jätsime asjad autosse ja läksime uudistama, mida head platsil tehakse ja müüakse. Esmalt võtsin oma numbri välja ja kontrollisin kiibi ka ikka ära ( mida tuli kindlasti pildiga jäädvustada :D ). Müügipunktidest midagi head ei leidnud, seega raha jäi seekord kõik alles. Aga saime Benu maskotiga pilti teha :D


Kuskil 10.45 ajal hakkasime auto juurde tagasi liikuma teadmisega, et meil on aega veel väga palju. Aga andes meile, kahele orienteerumistajuta Tallinna linna mittetundvale jooksjale, ülesandeks leida üles auto, astusime paraja portsu otsa.

See seiklus lõppes sellega, et jooksime juba enne jooksu mõned kilomeetrid maha, sest meie mõlema GPSid näitasid villast. Viimases hädas päästis meid üks armas välismaalastest paar, kes alguses lubasid oma kaarti vaadata ja lõpuks, aru saades, et me oleme ikka väga hädas, andsid kaardi meile. Oi kui tänulikud me olime.

Kuidagi saime kaardi abiga õigele tänavale, aga ei teadnud, kummale poole see maja jääb, kuhu ette pargitud sai. Jällegi palusime abi ja armas linnakodanik päästis päeva. Siis oligi ainuke võimalus edasi joosta, sest olime tänava teise otsa välja jõudnud, aga auto oli tänava alguses.

Auto juurde jõudes oli kiirelt vajalikud toimingud, geelid oleks äärepealt maha jätnud. Maha unustasin vaid dolmeni tableti, mille tahtsin enne jooksu ennetuseks juba sisse võtta. Tagant järgi võib öelda, et õnneks sellest suurt hullu polnud.

Platsile jõudsime tagasi kiirelt, sest läksime sama teed, nagu alguses. isegi GPSi polnud vaja sisse panna. Kiire vetsu peatus ja juba avati stardikoridorid. Sõbranna saatsin tema stardikoridori seisma ja ise sain kokku Regiinaga, kellega oli plaan see jooks mööda saata. Oleme enamvähem samas punktis oma jooksmises (nii kiiruse kui vahemaade poolest) ja me mõlemad kaalusime pikalt enne jooksu, kas üldse starti tulla. Tema nohu kõrval küll olid minu kurguvalu ja köha väga tühised, aga stardis olime me mõlemad ja koos kavatsesime nii startida kui lõpetada.

Edasi saate lugeda seda, kuidas mina jooksu nägin. Asjaloo huvitavamaks tegemiseks soovitan visata pilgu peale ka Regiina blogisse (SIIN) mingi aja pärast, sest kindlasti kirjutab ka tema sellest jooksust ja huvitav on näha, kuidas kaks samas tempos ja sama maad kulgevat inimest jooksu näevad. Ette võin öelda, et kindlasti tulevad need ülevaated väga erinevad! Mina igatahes ootan Regiina postitust juba väga!

Stardikoridoris võimlemist ma suurt kaasa ei teinud. Linna peal autot taga ajades olin keha piisavalt soojaks saanud. Tegime veel pilti ja üritasin Katit üles leida. Aga asjatult, sest rahvast oli ikka päris palju ja väga palju oli mehi. Seega üle nende ei näinud mitte kuidagi.

Kui stardipauk käis, siis läks oma kaks minutit enne, kui üldse liikuma saime. Mina panin kella kuskil minut pole starti käima, seega esimene minut läks kella peal ikkagi enamvähem seistes või kolm sammu äkki sain ikka teha ka selle aja jooksul.

Kui lõpuks starditud saime, siis üritasime hoida tempot võimalikult rahulikuna. Enamasti ongi paljude viga see, et esimesed kilomeetrid tõmmatakse puhtalt emotsiooni pealt ülikiiresti ja siis ollakse surnud. Sellise käitumise kogemust võisin seni vaid 10km jooksu pealt teada. Seega oli vaja poolmaratoni puhul eriti karmilt seda tempot ohjes hoida.

Selleks oli väga hea võimalus endomondo näol. Regiina kuulis oma kõrvaklapist kilomeetri aega ja dikteeris, kas kiiremini, või aeglasemalt. Eesmärk oli tegelikult väga tagasihoidlik - esimesed 10km alla 8 minutit kilomeeter, teine pool alla 8.30-ne on väga sobiv.

Esimene kilomeeter sai 7:23-ga läbitud, aga seal on sees ka minut seismist. Järgnevad kaks jäid ka alla seitsme, kuigi iga kilomeetri täis saamisel üritasime veidi aeglasemaks tempot võtta. Neljandast kilomeetrist kuni üheksandani olid ajad kõige ideaalsemad, keskmiselt 7:30 kanti.

Sealt edasi läks Regiinal oma haiguse tõttu natuke raskemaks ja võtsime tempo vaiksemaks. Mitu korda arvas mu jooksukaaslane, et ma peaks ikka eest ära minema, sest haigus tegi tal jooksmise tunduvalt raskemaks, kui ta isegi oli arvanud. Aga ma ei tulnud starti mõttega endale aega joosta, vaid nautida. Täpselt seda ma tegingi. Seega loomulikult arvestasin kaasjooksja tempoga ja jäin temaga edasi kulgema seda teed.

Kõige aeglasem kilomeeter tuli ajaga 8:36, aga see oli hetk, kus Regiinal hakkas korraks pea ringi käima ja pidime hoidma aeglast tempot. Teised kilomeetrid jäid kõik ettepandud piiridesse.


Ära sai tarbitud jooksu vältel 3,5 SIS geeli. Lisaks aitas jooksu üle elada kaks korda jalgadele lastud icepower ja igas veepunktis läks tops vett mütsi, topsitäis pähe, üks spordijook sisse ja viimasest veetopsist lonks suhu ja ülejäänud selja peale.


Lõpuajaks tuli minul 2:45.Keskmine pulss jooksul oli 158, maksimaalne 183 (mis tuli finišisse jõudes). Juba pulss näitab ära, et jooks oli minu jaoks mõnusas tempos ja nauditav! Kas ma oleks suutnud üksi joostes kiirema aja teha? Võib-olla. Kas ma kahetsen, et üksi ei jooksnud? Kindlasti mitte!

Mu põhilised eesmärgid olid starti minnes terve maa joosta ja jooksu nautida! Aeg polnud sel aastal oluline. Ajast palju olulisem oli saada see emotsioon jooksust kätte, mis paneks mind poolmaratoni armuma ja selle ma sain just tänu sellele, et mu kõrval oli jooksupartner, kes koos minuga need 21,1km esimest korda elus läbis!

Suured tänud Laurale, kes mu jalad ära teipis laupäeval ja sellega mu jooksuvõimet kõvasti parandas; Viigile, et sa üleüldse oled mulle suureks eeskujuks ja toeks ning muidugi Regiinale, et minusuguse jutupauniku välja kannatasid selle pika maa jooksul!

Kas kunagi päris maraton ka tuleb? Kindlasti! Aga mitte enne paari aastat. Järgneval aastal üritan poolmaratoni aega kõvasti parandada, ennast veelgi paremasse jooksuvormi (ja kehakaalu) viia ning siis vaatame edasi! Hetkel olen ma üliõnnelik ja üliuhke, et mina, kes ma pole enamuse oma elust jooksuga sinasõber olnud, suutsin läbi joosta 21,1km (kuigi mu kell näitas veidi enam) lõõskava päikese all ja öelda, et see oli mu jaoks kerge!

Peale jooksu käisime söömas ka. Kuna kella järgi kaotasin jooksuga lausa 1815kcal-it, siis pasta oli täiesti lubatud maiustus mulle :) Ma võiks öelda ka, kus söömas käisime, aga mul ei jäänud meelde koha nimi. Rocca al Mare keskuses igatahes see asus ja täitsa hea pasta oli.


Kui koju jõudes nagu polnudki häda midagi ja tundus, et pääsesin kahjustustest, siis dušši all andis keha kipitusega nii mõnestki kohast tunda. Kõige hullemalt läks mu rindadega :D Kuna mul polnud geelipunktist võetud geeli kuhugi toppida, siis panin rinnahoidja vahele. Jooksu ajal ei tundnud ma üldse mingit hõõrumist. Aga tuli välja, et natuke ikka hõõrus küll. Aga pole hullu, pulmadeks paraneb ära :D 


PS! Kuigi ebaõnne oli mul jooksule eelneval nädalal ja isegi päeval (no kes eksib ära enne jooksu?!?!) piisavalt, siis tegelikult oli mul üks asi, mida nähes ma tundsin, et see jooks on MINU jooks. Nimelt mu number - 2511. Number ise ei ole enamusele ilmselt ilus ega midagi erilist, aga kuupäev 25.11 on minu jaoks väga oluline päev. Nimelt on siis meil Priiduga aastapäev (juba kümme aastat saab sel aastal)! Kas paremat märki edu soovimiseks võiks veel tahta? :)


Kaks päeva poolmaratonini - ebaõnnestumiste jada

Ohh, mõtlesin mitu päeva siia kiunuma tulla, kui halvasti kõik asjad võivad välja kukkuda JUST enne minu selle jooksu hooaja tippüritust. Aga olin siiani suutnud seda vingumist enda pähe jätta ja mitte välja lasta. Enamasti sellepärast, et siiani olin ma suhtumisel, et kasvõi nui neljaks, aga starti ma lähen. Täna hommikul üles ärgates enam ma nii kindel selles pole.

Asi algas juba siis, kui ma rinnaga toitmise lõpetasin. Tagant järgi tarkusena öeldes võib öelda, et kooli suhtes oli väga õige aeg lõpetada, poolmaratoni suhtes mitte nii väga. Esiteks oli mul nädal aega tõsiselt kehv olla juba rindade olukorra tõttu. Alles eile sain lõpuks öelda, et vist olen lõplikult "piimavabaks" saanud.

Selle poole pealt ei tohiks ju jooksmine kuidagi raskendatud olla. Pigem peaks olema leevendus, sest rinnanumber kahanes ikka mõnuga selle ajaga. AGA rinnaga toitmine oli minu puhul nö "uinuti" igasugu naiste hormoonide ja süsteemide jaoks. Ehk nüüd, kui enam rinnaga ei toida, hakkas mu sees paras kammajaaa pihta.

Enamus naisi vist mõistab, kui ütlen, et korrutage PMS sümptomid vähemalt viiekordselt. Siis saate aimu, mida olen viimastel päevadel tundnud. Ja see pole teps mitte ära kadumas. Olen sel nädalal kaks jooksu sellepärast ära jätnud, sest ma lihtsalt ei suuda sellise kõhuvaluga joosta. NoSpa on mu sõber nr.1 praegu.

Lisaks eelnevatele hädadele suutis sügis mind kostitada väikse köhaga. Olgu, see pole (vähemalt täna veel) midagi suurt ja hullu. Sellepärast starti minemata ei jätaks. AGA nagu ikka, pole see veel kõik. Täna ärkasin üles kinni paistetanud kurguga. Alguses nagu valus polnudki, aga kui lapsed bussi peale ära saatsin, siis tagasi tulles hakkas kurk valuliselt ka tunda juba andma.

Et juba kõik hingelt välja lasta, mis kimbutamas on, siis mainin ära ka, et mul on mõlemal jalal sääre alumise osa välisel küljel valus koht, mis liikudes endast pidevalt märku annab. Ma ei oska seda kohta paremini seletada, aga minu jaoks tundub see pigem lihasvalu moodi, aga ega ma ei oska öelda, kuidas sellise koha pealt lihas valusaks võiks jääda.

Nüüd olengi kergelt kahtlemas oma pühapäevases starti astumises. Oleks see 5 või 10 km, siis ma ei kahtleks, aga 21,1km on tõeline eneseületus isegi täie tervise juures. Pluss peale jooksu pean ma olema suuteline ka iseseisvalt koju jõuda.

Lõpliku otsuse teen ilmselt puhtalt pühapäevahommikuse enesetunde järgi. Ehk selleks ajaks on kurk parem ja suudan NoSpa abiga ka igasugu muud hädad kõrvale ajada. Loodetavasti ei hakka mulle ka Mareli nohu külge ega mõni muu häda.

Poolmaratoni läbin ma sel hooajal kindlasti! Kui see ei juhtu sel pühapäeval, siis võtan ma selle ette mõnel teisel päeval kodus iseseisvalt.

Küll tehnika võib keeruline olla

Üritasin täna lõpuks live´i teha. Olin eelnevalt netist ainult nii palju lugenud, et postituse tegemiseks vali "live" ja enamvähem valmis sa oledki. Millegi pärast minu telefon nii koostöö aldis polnud.

Esialgu kuskil 3-4 katsetust ei hakanud aeg üldse jooksma. Omaette mulisesin ja üritasin saada arvutis ka pilti tööle, aga ei midagi. Viienda katsetusega oli küll sama lugu, aga kuidagi hakkas ta pärast ikka tööle ka. Ainult, et häält ei olnud.

Ma olin juba suhteliselt alla andmise ääre peal, aga mõtlesin ühe korra veel katsetada. Ja siis lõpuks hakkas tööle. Isegi häält tuli! Aga, kuna ma olin telefoni juba seina pistnud ja just sellise koha peal, kus levi oli ütlemata niru, siis pilt polnud just kõige toredam. Kuna Margus ka nõudis oma osa minust, siis väga pikalt rääkida ei jõudnud. Kell oli nende katsetamistega nii 1,5 tundi edasi ju liikunud juba ja mul oli vaja sada muud asja ära teha enne, kui lapsed koju tulevad.

Aga siiski natuke kaks sõna sain rääkida. Kes tahab, võib siis mu blogi FB lehelt neid järgi vaadata. Homme üritan umbes samal ajal (nii 9-11 vahel) uuesti proovida ja seekord vast juba veidi edukamalt! Kui kellelgi on mingeid kindlaid küsimusi, millele vastust tahaks, siis jätke kuhugi, kust ma neid näeks ja vastan. Üldiselt aga jututeemaks saab sama, mis pidi tänagi olema - toitumine, trenn ja "pahad" toiduained mu kappides.


2015 vs 2016

Vaatasin hommikul oma pilte oma kaalu teekonnast (SIIN) ja jäin võrdlema 1.septembri pilte. Tuli mõte väike võrdlusmoment piltides eelmise aasta 1.septembri ja selle aasta vahel.


Ülemised pildid selle aasta omad, alumine eelmise aasta oma. Sel aastal perepilti ei teinud, sest Marelit polnud kaasas ja Priit oli tööl. Eks järgmine aasta teeb, siis Marelil esimesse klassiminek.

Kui kaalu koha pealt võrrelda, siis minu kaalus peaks olema kuskil nii 20 kg või rohkemgi vahet. Marekul kaalunumbris vahet ei ole (pole juurde tulnud ega alla läinud), aga pikkusesse on veninud oma 6cm kindlasti, kui mitte rohkem (pole teda ammu mõõtnud).


Margus on ka päris palju kasvanud, nagu näha :) Kui eelmisel aastal magas ta sujuvalt 1.septembri turvahällis maha, siis seekord oli vaja mööda maja ringi ronida ja kõike uurida. Priidu ja Mareli koha pealt võib nii palju öelda, et Priit on jätkuvalt samades numbrites ja Mareli on veidike pikenenud ja kaalus 1-2kg on juurde ka aastaga tulnud :)



Laupäevaõhtune jutunurk

Kell on pool üheksa ja sain juba Marguse magama. Harjutame vaikselt ühele unele üle minekut Marguse enda initsiatiivil, aga sellest olenemata on enamasti ikka uni peale üheksat tulnud. Tundub, et rinnapiim oli see "uinuti", mis varasemalt neid päevaunesid kiiremini kohale kutsus, sest peale rinna ära jätmist on paugu pealt üks uni tavaline nähtus.

Täna on kuidagi eriti vaba olemine, sest mu abiline "aktiivse septembri" grupis võttis veidikeseks ajaks näitude märkimise enda peale. Oh, kui hea ja vaba kohe olla :D Mitte, et see kohustus tüütu või raske oleks, aga ajaliselt on see päris koormav ja mõnel õhtul on tore ka niisama Internetis ringi kolada ilma kohuseta midagi kindlat ära teha. 

Tegelikult ei kola ma siin midagi niisama. Uurin oma kooliasju. Täitsa naljakas, kuidas selle paari aastaga on Tartu erinevad linnaosad meelest ära läinud ja ÕIS-i kasutamine on kui paras raketiteadus jälle. Aga küll harjub. Inimene harjub ju kõigega, eks. 

Neid aineid ja ajakavu vaadates kipun endale ikka korrutama, et olen endale parajalt keerulise supi kokku keetnud. Loengus istumise vastu pole mul midagi. Ained tunduvad tulevat huvitavad ja mõnusad, aga kes küll need kodutööd kõik ära teeb.

Lisaks on ajagraafik päris tihe. Ühe aine pean ma siiski tühistama vist. See on selline aine, milles kohalkäimist oleks ainult ühel nädalavahetusel, aga mitte kaugõppe nädalavahetusel. Ühesõnaga oleks see juba järgmine nädalalõpp. Mul on aga sada häda selle nädalalõpuga .Esiteks ei ole mul Margust kuhugi jätta neljapäevaks-reedeks, teiseks pole mul nendeks päevadeks autot võtta ja kolmandaks lõppeks mul loeng laupäeval kell kaheksa, aga ma pean pühapäeva hommikul startima värske ja puhanuna poolmaratoni starti. Ühesõnaga tühistan aine ära. 

Kui juba selle poolmaratoni juurde jutuga jõudsin, siis teate, mul on parajalt kõva hirm naha alla pugenud. Vormi pärast nii väga ei muretsega, aga oma tervise pärast küll. Olen peale seda rinnast võõrutamist olnud natuke imelikus olekus. Lisaks sellele, et mu rinnad on siiani kui pommid ja valusad (iga päevaga lähevad grammi võrra kergemaks nii olemiselt kui raskuselt), on olnud mitmeid kordi minestamise eelseid momente. Üldse on mitmeid kordi nõrkus niisama peale tulnud ja ma ei kujuta ette millest. Söömisest see tingitud olla ei saa, sest minu toidukoguste juures nõrkushetki ei tohiks tekkida :D :D 

Ma ise arvan, et kogu see imetamise lõpetamine kuidagi mõjutab, sest täna lõunaunest ärgates olid täiesti vappevärinad peal. Oma pool tundi kükitasin topelt tekikihi alla ja ikka värisesin külmast. Palavikku kontrollisin esimese asjana, aga seda polnud õnneks. Igatahes tänase jooksu jätsin igasuguse süümepiinata ära ja loodan paari päeva jooksul normaliseeruda. 

Võib olla keha lihtsalt keerab käru, sest nii suur ärevus/hirm/paanika on jooksu ees, kes teab. Igatahes, kui just vikatimees isiklikult mul ukse peal risti ees ei seisa, kavatsen jooksu starti kohale minna. 

Ja koolis kavatsen ka hakkama saada. Kui muidu ei saa, siis kasvõi akadeemilise najal. Esimese semestri üritan ikka ilma hakkama saada, teisel semestril pean ilmselt mingi aeg tööle ka minema, siis vast enam ei jaksa. Aga eks näha ole, kui paar nädalavahetust koolis ära olen käinud. 

Töö teemat veel väga ei puudutaks. Seal on mitu konksu kohta, millele ma lahendust VEEL välja pole suutnud mõelda, seega ei julge ma iseendalegi päris kindlalt lubada, et millal nüüd see tööle asumise aeg täpselt saab olema. Emapalk saab mul detsembriga läbi, aga ainult sellest tulenevalt ma tööle minema kindlasti ei hakka. On palju muid faktoreid ka. 

Üks on näiteks see, et millal Margus lasteaias käima hakkab. Aga ega sinna ju roomates minna saa. Muidu tubli ja hakkaja; enam rinda ei võta, lutti ei taha, aga kõndima, pätt, ei hakka. Parandan, voodi peal kõnnib küll, kui isu (ja täitsa ilma igasugu abita), aga tavalisel, kõval maapinnal ei tule miskit ilma abistava käeta. Isegi kätt andes ei ole ta väga vaimustatud käimise mõttest. Parem ikka oma liikumisiviisiga edasi käputada. 

No ja kuidas panna lasteaeda laps, kes ei kõnni. Tundub, et see tüüp hakkab potil käima ka ennem kõndimist :P Tegelikult me mähkmevabaks saamisega väga aktiivselt ei tegele, aga potiga on tutvust teihtud ja vahel ikka käime seal istumas ka. Nüüd lõpuks võtsime päevasel ajal enamuse osa ajast ikka püksmähkmed kasutusele ja on veidi kergem seda potitreeningut alustada. 

Jeerum, ma olen seda ei miskit ütlevat postitust juba tund aega vorpinud ja silunud. Seega oleks aeg lõpetada. Seejärel arvuti klõps kinni lüüa ja magama kerida. Kõik teised juba magavad ju. 

Vot nii põnev võibki üks laupäeva õhtu olla :) 


Aktiivne august - kokkuvõte

Minu esimene kuu, mil viisin läbi aktiivse eluviisi propageerimist, sai läbi. Juba ette ruttavalt võin öelda, et olen väga rõõmus, et sellise mõtte peale tulin, sest see oli ülimotiveeriv mulle endale ja väga paljudele teistele ka. Lisaks olen ka rõõmus selle üle, et nii mõnigi ettevõte soovis meie samme ja hüppeid tunnustada loosimiste näol.

Aktiivse augusti eesmärk oli, et osaleja läbiks igapäevaselt enda valikul kas vähemalt 10 000 sammu, endomondoga 7km jalgadel (kõndides/joostes) või täituks aktiivsusmonitoril 100% (aktiivsusetaseme sai osaleja ise valida). Arvesse läksid ainult need päevad, mille kohta osaleja saatis pildi oma tulemusega.

Numbriliselt võiks kuu kokku võtta nii, et ennast osalejaks oli märkinud (algselt küll rohkem, aga aja pikku kadus neid natuke ära) 160 inimest. Nendest 53 saatis mulle näidu iga päev 1.augustist kuni 31. augustini. Umbes teine ports sama palju on neid, kes iga päev näitu ei saatnud, või leidsid ürituse alles siis, kui kuu juba oli alanud ja seega igapäevaselt näitu ei saanudki saata. Ülejäänud olid ilmselt hetkeajendil mõttest huvitatuna "going" pannud, aga päris tegudeni ei jõudnud.

Kui rääkida neist, kes jõudsid need 31 päeva ka edukalt seljatada, siis mul on nende jaoks vaid kiidusõnad! 40 tublit ja motiveeritud naist! Läbi vihma ja lõõskava päikesega. Väga palju oli neid kommentaare, et "ilma väljakutseta poleks läinud " või "ainult selle pärast läksin välja, et mitte läbi kukkuda selles väljakutses". Seega lisamotivatsioonist ürituse näol oli kasu :)

Ma loodan, et kõik tublid osalejad jätkavad aktiivselt liikumist. Olgu siis meie "aktiivse septembri" grupis või omaette. Just see ju asja eesmärk on, et see liikumine kinnistuks meie eluviisi ja me leiaks ka kiirematel ja tegusamatel päevadel aja enda liigutamiseks.

Suured tänud kõigile toetajatele:
Kui ette poole vaadata, siis ka septembris on mõningaid auhindu välja loosida, kuid hetkel veel mitte nii palju, kui eelmisel kuul. Seega, kui mõni ettevõte loeb seda ja leiab, et ka temal on soovi veidi meie tublisid osavõtjaid tunnustada, siis võib minuga ühendust võtta.

Lõpetuseks ütlen veelkord suur aitäh meie toetajatele, suur aitäh kõigile osalejatele! Loodan, et september tuleb vähemalt sama aktiivne või veel paremgi. Praegust osalejate arvu vaadates võib loota tõesti, et kuud kokkuvõtvad numbrid tulevad veelgi paremad.

Minu august

1.septembri hommik

Tegin silmad lahti juba varavalges. Majas on kuulda vaid veekeetja urinat. Ilma ajanäitajat vaatamatagi saan aru,et kell ei saa veel isegi kuus olla, sest Priit teeb endale alles kohvi. Vaatan kella ja see näitab 5:35. Olenemata varasest kellaajast olen nii puhanud. Oh seda luksust küll, kui saab korralikult välja puhata.

Vaikselt, ilma Margust äratamata, lükkan kuti jalad enda seljast maha ja tõusen ninjavõtetega voodist püsti. Ei teagi kohe, kas hakata ringi tuuseldama või mis. Eriskummaline tunne on peal, sest terve suve olen harjunud ärkama peale lapsi. Suuremad lapsed on viimasel ajal enamjaolt enne minu ja Marguse ärkamist üleval. Vähemalt üks neist.

Sahistan oma sussidega lastetubadesse piiluma. Mareli vilksatab korra silmi lahti teha, aga sama sujuvalt laseb need jälle kinni ja magab magusat und edasi. Tema jaoks on täna päev nagu iga teine, sest lasteaeda alustab ta alles 5. septembril.

Marek magab magusalt. Isegi varvast ei liigutanud, kui ta ukse väikse kriiksuga lahti tõmbasin. Kui kummaline on vaadata, et mu pisike silmatera on nii suur juba. Teine klass! Oeh... Mäletan nii selgelt, kuidas ta oli mu väike michelinimehike ja nii armastas ennast mööda maad ringi rullida. Mälestused!

Sulgen vaikselt ukse, tuletan veel mööda minnes Priidule ukse pealt paari asja meelde, enne kui ta tööle läheb ja suundun tagasi voodisse. Margus teeb silmad lahti voodi liikumise peale, kuid vajub süles magama tagasi. Vaikselt vaid sosistan talle, kui vaikivale poolele kokkulepete tegemisel, et ärgu tema nii suureks kasvagu. Mulle on vaja, et mu pesamuna oleks pisike.

Vaatan vaikusesse, kuulatan halli vaadet aknast. Täna ei ole tavaline päev. Täna algab jälle uus ring hommikuste äratamiste ja toimetamistega. Ühtpidi ootasin seda aega, teistpidi oleks tahtnud veel "mängida ja tantsu lüüa". Aga ei, on aeg hakata asjalikuks!

Sätin valmis koolipoisi riided, teen viimased triikimised, pressimised ja kingaviksid. Kott korda ja pliiatsid ritta. Seda kõike tehes on sees nii imelik tunne. Selline kergelt õnnis, aga samas natuke nostalgiline. Tulevad meelde parimad mälestused enda algklassi aastastest ja see ärevus. Oh seda ärevust, kui sai kooli minna.

Kell on nii palju juba, et bussiga minnes oleks Marek bussist maha jäämas. Hea on, et me koolile ikka piisavalt lähedal elame ja saab ka jala minna. Nii ei jää ära täna hommikune mõnus kulgemine. Homme jõuab juba kõike kiirkäigu pealt teha. Äratamised, riietumised jne. Las täna olla veel veidikenegi rahu ja vaikust :)

Nüüd veel hommikusöök, riietumine ja kooli minek! Ilusat kooliteed, mu laps! Loodan, et need üheksa kuud on täis õppimishimu, elevust, rõõmu ja pingutusi!