1.septembri hommik

Tegin silmad lahti juba varavalges. Majas on kuulda vaid veekeetja urinat. Ilma ajanäitajat vaatamatagi saan aru,et kell ei saa veel isegi kuus olla, sest Priit teeb endale alles kohvi. Vaatan kella ja see näitab 5:35. Olenemata varasest kellaajast olen nii puhanud. Oh seda luksust küll, kui saab korralikult välja puhata.

Vaikselt, ilma Margust äratamata, lükkan kuti jalad enda seljast maha ja tõusen ninjavõtetega voodist püsti. Ei teagi kohe, kas hakata ringi tuuseldama või mis. Eriskummaline tunne on peal, sest terve suve olen harjunud ärkama peale lapsi. Suuremad lapsed on viimasel ajal enamjaolt enne minu ja Marguse ärkamist üleval. Vähemalt üks neist.

Sahistan oma sussidega lastetubadesse piiluma. Mareli vilksatab korra silmi lahti teha, aga sama sujuvalt laseb need jälle kinni ja magab magusat und edasi. Tema jaoks on täna päev nagu iga teine, sest lasteaeda alustab ta alles 5. septembril.

Marek magab magusalt. Isegi varvast ei liigutanud, kui ta ukse väikse kriiksuga lahti tõmbasin. Kui kummaline on vaadata, et mu pisike silmatera on nii suur juba. Teine klass! Oeh... Mäletan nii selgelt, kuidas ta oli mu väike michelinimehike ja nii armastas ennast mööda maad ringi rullida. Mälestused!

Sulgen vaikselt ukse, tuletan veel mööda minnes Priidule ukse pealt paari asja meelde, enne kui ta tööle läheb ja suundun tagasi voodisse. Margus teeb silmad lahti voodi liikumise peale, kuid vajub süles magama tagasi. Vaikselt vaid sosistan talle, kui vaikivale poolele kokkulepete tegemisel, et ärgu tema nii suureks kasvagu. Mulle on vaja, et mu pesamuna oleks pisike.

Vaatan vaikusesse, kuulatan halli vaadet aknast. Täna ei ole tavaline päev. Täna algab jälle uus ring hommikuste äratamiste ja toimetamistega. Ühtpidi ootasin seda aega, teistpidi oleks tahtnud veel "mängida ja tantsu lüüa". Aga ei, on aeg hakata asjalikuks!

Sätin valmis koolipoisi riided, teen viimased triikimised, pressimised ja kingaviksid. Kott korda ja pliiatsid ritta. Seda kõike tehes on sees nii imelik tunne. Selline kergelt õnnis, aga samas natuke nostalgiline. Tulevad meelde parimad mälestused enda algklassi aastastest ja see ärevus. Oh seda ärevust, kui sai kooli minna.

Kell on nii palju juba, et bussiga minnes oleks Marek bussist maha jäämas. Hea on, et me koolile ikka piisavalt lähedal elame ja saab ka jala minna. Nii ei jää ära täna hommikune mõnus kulgemine. Homme jõuab juba kõike kiirkäigu pealt teha. Äratamised, riietumised jne. Las täna olla veel veidikenegi rahu ja vaikust :)

Nüüd veel hommikusöök, riietumine ja kooli minek! Ilusat kooliteed, mu laps! Loodan, et need üheksa kuud on täis õppimishimu, elevust, rõõmu ja pingutusi!





1 comment: