Käik Tallinna

Mina, ehtne näide Tallinnavõhikust inimesest, suutsin organiseerida endale ühe väga tiheda graafikuga päeva Tallinnas. Et asi ikka eriti ekstreemne minu jaoks oleks, võtsin Marguse ka kaasa. Valmistusin selleks kui sõtta minekuks. Kotis oli tagavaraks sada eri varianti riideid, sööke, mänguasju jne. Peaasi, et jõuaksin elusalt (ja võimalikult kisavabalt) koju tagasi.

Hommikul üritasin Margust vägisi üleval hoida, et ta enne bussi jõudmist magama ei jääks. Meilt bussijaama on kaks kilomeetrit ja hoida üleval last, kes oleks pidanud juba tund aega tagasi magama jääma, on paras katsumus. Eriti, kui samal ajal mõnusalt mööda kruusateed raputatakse.

Magamata me bussini jõudsime. Hõõrusin rõõmust käsi ja lootsin, et uni saabub Margusel esimesel kilomeetril. Aga kuna Margus polnud sellise suure bussiga varem sõitnud, siis võisin unest ainult unistada. Läks ikka üle poole tunni enne, kui ta lõpuks ära vajus ja seda ka minu vaikse unelaulu mõjul. Kõvasti ei hakanud oma olematut lauluhäält demonstreerima.


Tallinna jõudes ootas mind juba bussijaamas Sport ajakirja peatoimetaja. Ajasime kiirelt temaga omad jutud ära ja suundusin edasi. Mis asju ajasime, võib juba oktoobrikuu ajakirjast lugeda. Üritasin käruga bussijaama vetsu jõuda, aga oh, õnnetust, vetsuni käruga jõuda oli suhteliselt raske. Minu õnneks pakkus üks välismaalane mulle abi ja tõstis Marguse koos käruga treppidest alla. Ju ma nägin nii õnnetu välja seal trepi ääres oma käru ja saja kotiga.

Edasi läks sõit taksoga, sest muidu poleks kuidagi õigesse kohta jõudnud. Mulle sattus eriti muhe taksojuht, kes muu jutu keskel pakkus tehingut, et võiksin talle Marguse jätta. Tal endal olevat lapsed juba kodust välja lennanud.

Järgmiseks oli kokkusaamine Shock Absorberi esindajaga. Veidi aega eri rinnahoidjate proovimist ja hüppamist, et  leida endale kõige mugavam mudel. Kuna mu rinnad on omandanud uued suurused (pigem väiksused :D ), siis oli hädasti vaja uut sportrinnahoidjat, mis joostes toestaks võimalikult palju. Ausalt öeldes muud varianti, kui shock absorber, ma väga ei kaalunudki.

Et ühendada jutustamine ja liikumine järgmisesse kohta, otsustasime sõbrannaga (kes oli mu GPS ja abiline) jalutada sihtpunkti. Kuna mina Tallinnast ei jaga midagi ja tema jagab niivõrd-kuivõrd, siis GPSi abiga jõudsime ilusti õigeks ajaks kohale. Seekordseks kokkusaamiseks oli Hooaja saate lõigu filmimine.

Alguses tehti väike meik ja arutasime läbi, mida rääkima pean. Lootus, et Margus sõbrannaga mängima jääks, luhtus ja sai nii meik kui võtted tehtud nii, et Margus oli süles. No mis ikka, sai ka oma elu esimese kaamera kogemuse. Saime jutu ühe korraga sisse võetud. Eks näha ole pärast, kuidas see kokku lõigatakse. Aga õnneks on minu osa seal suhteliselt väike, nii et kui ka väga hästi ei õnnestunud, siis piinlikust väga pikalt kannatama ei pea :D

Kõige parem lugu oli muidugi see, et Margus polnud nõus maha minema sülest, kui helimees mulle mikrit külge tahtis monteerida. Seega sai helimees veidi mulle põue ja püksi piiluda :D Aga ma usun, et ta sellega harjunud, et peab neid aparaate külge monteerima eritingimustes ja loodetavasti ta eluaegset kahjustust sellest ei saanud :D

Peale seda sai lõpuks ka väike söögipaus tehtud sugulasega ja seejärel juba hakkasime rongidega koju tagasi seiklema. Kõige pealt linna vahelt rongijaama ja sealt juba edasi Türile. Türil ootasid meid Priit ja suuremad lapsed.

väsinud, aga elus :D 
Üldiselt läks päev päris libedalt. Tagasi sõites rongis hakkas natuke Margus jorisema, aga selleks olid tal omad põhjused, millest ma täitsa aru sain. Ülejäänud rahvas vist mitte, seega palun vabandust, kui keegi eile pidi Marguse ooperit veidi aega kuulama 16.30 väljuva Tallinn-Türi rongisõidu ajal :) Üks hetk ta vajus ikka magama ära ja enam ei jorisenud.

Koju jõudes oli tunne, nagu olekski sõja käinud. Jube väsimus oli peal ja ilmselt nii pea ma uuesti sinna päälinna kolama ei lähe.


No comments:

Post a Comment