Kaks päeva poolmaratonini - ebaõnnestumiste jada

Ohh, mõtlesin mitu päeva siia kiunuma tulla, kui halvasti kõik asjad võivad välja kukkuda JUST enne minu selle jooksu hooaja tippüritust. Aga olin siiani suutnud seda vingumist enda pähe jätta ja mitte välja lasta. Enamasti sellepärast, et siiani olin ma suhtumisel, et kasvõi nui neljaks, aga starti ma lähen. Täna hommikul üles ärgates enam ma nii kindel selles pole.

Asi algas juba siis, kui ma rinnaga toitmise lõpetasin. Tagant järgi tarkusena öeldes võib öelda, et kooli suhtes oli väga õige aeg lõpetada, poolmaratoni suhtes mitte nii väga. Esiteks oli mul nädal aega tõsiselt kehv olla juba rindade olukorra tõttu. Alles eile sain lõpuks öelda, et vist olen lõplikult "piimavabaks" saanud.

Selle poole pealt ei tohiks ju jooksmine kuidagi raskendatud olla. Pigem peaks olema leevendus, sest rinnanumber kahanes ikka mõnuga selle ajaga. AGA rinnaga toitmine oli minu puhul nö "uinuti" igasugu naiste hormoonide ja süsteemide jaoks. Ehk nüüd, kui enam rinnaga ei toida, hakkas mu sees paras kammajaaa pihta.

Enamus naisi vist mõistab, kui ütlen, et korrutage PMS sümptomid vähemalt viiekordselt. Siis saate aimu, mida olen viimastel päevadel tundnud. Ja see pole teps mitte ära kadumas. Olen sel nädalal kaks jooksu sellepärast ära jätnud, sest ma lihtsalt ei suuda sellise kõhuvaluga joosta. NoSpa on mu sõber nr.1 praegu.

Lisaks eelnevatele hädadele suutis sügis mind kostitada väikse köhaga. Olgu, see pole (vähemalt täna veel) midagi suurt ja hullu. Sellepärast starti minemata ei jätaks. AGA nagu ikka, pole see veel kõik. Täna ärkasin üles kinni paistetanud kurguga. Alguses nagu valus polnudki, aga kui lapsed bussi peale ära saatsin, siis tagasi tulles hakkas kurk valuliselt ka tunda juba andma.

Et juba kõik hingelt välja lasta, mis kimbutamas on, siis mainin ära ka, et mul on mõlemal jalal sääre alumise osa välisel küljel valus koht, mis liikudes endast pidevalt märku annab. Ma ei oska seda kohta paremini seletada, aga minu jaoks tundub see pigem lihasvalu moodi, aga ega ma ei oska öelda, kuidas sellise koha pealt lihas valusaks võiks jääda.

Nüüd olengi kergelt kahtlemas oma pühapäevases starti astumises. Oleks see 5 või 10 km, siis ma ei kahtleks, aga 21,1km on tõeline eneseületus isegi täie tervise juures. Pluss peale jooksu pean ma olema suuteline ka iseseisvalt koju jõuda.

Lõpliku otsuse teen ilmselt puhtalt pühapäevahommikuse enesetunde järgi. Ehk selleks ajaks on kurk parem ja suudan NoSpa abiga ka igasugu muud hädad kõrvale ajada. Loodetavasti ei hakka mulle ka Mareli nohu külge ega mõni muu häda.

Poolmaratoni läbin ma sel hooajal kindlasti! Kui see ei juhtu sel pühapäeval, siis võtan ma selle ette mõnel teisel päeval kodus iseseisvalt.

6 comments:

  1. Kui SEB ei õnnestu tervise tõttu, siis 1. oktoobril on võimalus ka Tartus 21,1 km joosta, vägagi meeldiv üritus on see alati olnud. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. see oleks täitsa mõeldav lahendus olukorrale :)

      Delete
    2. Ai, kurja. Ei mängiks välja, sest mul ju 2.oktoobril kohalik Paide-Türi lõik vaja joosta :S

      Delete
  2. Olen sinu pidev blogilugeja ja hoian igatahes pöidlaid pihus, et ikkagi starti saaksid! Mul endal 1.oktoobril Tartus ka elu esimene poolmaraton (eesmärgiks distants lihtsalt läbida :))

    ReplyDelete
  3. Voh, siit loen nüüd, mis jalal viga. Kuidagi tuttav jutt, treener just analoogsest mineviku vigastusest rääkis. Tal andis lahenduse sisetallad. Vaata, hoia end. 21km vigase jalaga joosta asfaldil on karm, olgem aus.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Poolmaratoni jooksmata jätmisest kardan veelgi ensm vigastusi, mis pikemaks ajakd rajalt maha tõmbavad. Seega kaalun veel tõsiselt, et kuidas pühapäeval tegutseda.

      Delete