Laupäevaõhtune jutunurk

Kell on pool üheksa ja sain juba Marguse magama. Harjutame vaikselt ühele unele üle minekut Marguse enda initsiatiivil, aga sellest olenemata on enamasti ikka uni peale üheksat tulnud. Tundub, et rinnapiim oli see "uinuti", mis varasemalt neid päevaunesid kiiremini kohale kutsus, sest peale rinna ära jätmist on paugu pealt üks uni tavaline nähtus.

Täna on kuidagi eriti vaba olemine, sest mu abiline "aktiivse septembri" grupis võttis veidikeseks ajaks näitude märkimise enda peale. Oh, kui hea ja vaba kohe olla :D Mitte, et see kohustus tüütu või raske oleks, aga ajaliselt on see päris koormav ja mõnel õhtul on tore ka niisama Internetis ringi kolada ilma kohuseta midagi kindlat ära teha. 

Tegelikult ei kola ma siin midagi niisama. Uurin oma kooliasju. Täitsa naljakas, kuidas selle paari aastaga on Tartu erinevad linnaosad meelest ära läinud ja ÕIS-i kasutamine on kui paras raketiteadus jälle. Aga küll harjub. Inimene harjub ju kõigega, eks. 

Neid aineid ja ajakavu vaadates kipun endale ikka korrutama, et olen endale parajalt keerulise supi kokku keetnud. Loengus istumise vastu pole mul midagi. Ained tunduvad tulevat huvitavad ja mõnusad, aga kes küll need kodutööd kõik ära teeb.

Lisaks on ajagraafik päris tihe. Ühe aine pean ma siiski tühistama vist. See on selline aine, milles kohalkäimist oleks ainult ühel nädalavahetusel, aga mitte kaugõppe nädalavahetusel. Ühesõnaga oleks see juba järgmine nädalalõpp. Mul on aga sada häda selle nädalalõpuga .Esiteks ei ole mul Margust kuhugi jätta neljapäevaks-reedeks, teiseks pole mul nendeks päevadeks autot võtta ja kolmandaks lõppeks mul loeng laupäeval kell kaheksa, aga ma pean pühapäeva hommikul startima värske ja puhanuna poolmaratoni starti. Ühesõnaga tühistan aine ära. 

Kui juba selle poolmaratoni juurde jutuga jõudsin, siis teate, mul on parajalt kõva hirm naha alla pugenud. Vormi pärast nii väga ei muretsega, aga oma tervise pärast küll. Olen peale seda rinnast võõrutamist olnud natuke imelikus olekus. Lisaks sellele, et mu rinnad on siiani kui pommid ja valusad (iga päevaga lähevad grammi võrra kergemaks nii olemiselt kui raskuselt), on olnud mitmeid kordi minestamise eelseid momente. Üldse on mitmeid kordi nõrkus niisama peale tulnud ja ma ei kujuta ette millest. Söömisest see tingitud olla ei saa, sest minu toidukoguste juures nõrkushetki ei tohiks tekkida :D :D 

Ma ise arvan, et kogu see imetamise lõpetamine kuidagi mõjutab, sest täna lõunaunest ärgates olid täiesti vappevärinad peal. Oma pool tundi kükitasin topelt tekikihi alla ja ikka värisesin külmast. Palavikku kontrollisin esimese asjana, aga seda polnud õnneks. Igatahes tänase jooksu jätsin igasuguse süümepiinata ära ja loodan paari päeva jooksul normaliseeruda. 

Võib olla keha lihtsalt keerab käru, sest nii suur ärevus/hirm/paanika on jooksu ees, kes teab. Igatahes, kui just vikatimees isiklikult mul ukse peal risti ees ei seisa, kavatsen jooksu starti kohale minna. 

Ja koolis kavatsen ka hakkama saada. Kui muidu ei saa, siis kasvõi akadeemilise najal. Esimese semestri üritan ikka ilma hakkama saada, teisel semestril pean ilmselt mingi aeg tööle ka minema, siis vast enam ei jaksa. Aga eks näha ole, kui paar nädalavahetust koolis ära olen käinud. 

Töö teemat veel väga ei puudutaks. Seal on mitu konksu kohta, millele ma lahendust VEEL välja pole suutnud mõelda, seega ei julge ma iseendalegi päris kindlalt lubada, et millal nüüd see tööle asumise aeg täpselt saab olema. Emapalk saab mul detsembriga läbi, aga ainult sellest tulenevalt ma tööle minema kindlasti ei hakka. On palju muid faktoreid ka. 

Üks on näiteks see, et millal Margus lasteaias käima hakkab. Aga ega sinna ju roomates minna saa. Muidu tubli ja hakkaja; enam rinda ei võta, lutti ei taha, aga kõndima, pätt, ei hakka. Parandan, voodi peal kõnnib küll, kui isu (ja täitsa ilma igasugu abita), aga tavalisel, kõval maapinnal ei tule miskit ilma abistava käeta. Isegi kätt andes ei ole ta väga vaimustatud käimise mõttest. Parem ikka oma liikumisiviisiga edasi käputada. 

No ja kuidas panna lasteaeda laps, kes ei kõnni. Tundub, et see tüüp hakkab potil käima ka ennem kõndimist :P Tegelikult me mähkmevabaks saamisega väga aktiivselt ei tegele, aga potiga on tutvust teihtud ja vahel ikka käime seal istumas ka. Nüüd lõpuks võtsime päevasel ajal enamuse osa ajast ikka püksmähkmed kasutusele ja on veidi kergem seda potitreeningut alustada. 

Jeerum, ma olen seda ei miskit ütlevat postitust juba tund aega vorpinud ja silunud. Seega oleks aeg lõpetada. Seejärel arvuti klõps kinni lüüa ja magama kerida. Kõik teised juba magavad ju. 

Vot nii põnev võibki üks laupäeva õhtu olla :) 


No comments:

Post a Comment