Raha laenamisest, tasuta asjadest, müügist ja eetilisest käitumisest

Pidevalt jookseb Facebooki seinale postitusi, kus sõimatakse mõnda petist. Küll laenas raha ja ei maksa tagasi, küll ei saada kätte asju, mida osteti ja vahel käivad läbi ka need kummist tubadega tasuta asja kogujad, kelle äriks on emotsioonide peal mängides raha teenida. Ma aja jooksul olen pidevalt üle keenud ja tahtnud kiruda nii ühest, teisest kui kolmandast sortimendist inimesi, aga aja ja ruumi kokkuhoiu mõttes, kirun nad siia kõik ühte postitusse ära.

Esiteks - raha laenajad. Tegelikult mind ei pane mõtlema niivõrd need laenu palujad, vaid laenu andjad. Tihti peale on nende "ärge laenake XXX XXX-le mitte midagi! Ei maksa tagasi! Jne" juttude puhul minul silme ees suur küsimärk. MIKS? Miks sa laenad raha välja inimesele, kelle vastu sul pole piisavalt usaldust, et sealt raha tagasi saamises kahtlema ei peaks ja veel nii suuri summasid (olen näinud neid kuulutusi, kus juttu on ikka neljakohalistest numbritest isegi)?

Olgu, vahel inimesed suudavad olla väga libekeelsed ja sa tahad ju aidata jne. Aga kuskilt ikka peaks jooksma aitamise eesmärgil laenu andmine. Ma olen ka laenanud 10-15 eurot nii välja, et ma ei tea, kas ma saan sealt tagasi. AGA alati olen ma nö endaga enne nõu pidanud ja leppinud kokku, et kui ma sealt seda summat ka tagasi ei saa, siis kirjutan selle heategevuse arvele ja olgu see inimene õnnelik selle 15 euroga ja minu silmis igasuguse usalduse kaotusega seoses rahaga. (paar sellist kogemust on olnud ka)

Ainuke juhus, kus ma olen laenanud suuremaid summasid (üle 15 euro) ja laenan ka edaspidi, on oma väga lähedastele inimestele. Nendele, kelle eest ma olen nõus oma pea pakule panema! Nendel juhtudel ma tean 100% täpselt, kuhu ja mille jaoks see raha läheb. Mõistan, kui mõni "maksetähtaeg" mööda läheb ja summa veidi hiljem tuleb. Aga ma tean, et see tuleb! (siinkohal ei ole juttu aastatesse veninud võlgadest, vaid max kuu hiljem tasumine)

Jätame nüüd need laenajad ja liigume edasi petturite juurde, kes raha välja kauplevad müües asju, mida reaalselt neil pole. Uhh, mul oleks sellistele inimestele nii palju öelda, aga emotsioonid on nii suured, et sõnad jäävad kurku kinni. Minu õnneks pole ma selliste tegelaste ohvriks ise sattunud. Korra oli küll selline olukord, et ostust loobumine oli tark mõte. Toode, mis oli nö minu poolt bronnis ja olin juba makset tegemas, kui nägin, et sama kombe teises grupis oli väidetavalt täiesti alles (kommentaar oli jäetud ajaliselt peale seda, kui mulle makseinfo oli ära saadetud). Seega ma viisakalt vabandasin ja loobusin siiski selle toote ostust. Oli odav küll, aga ka 7 eurot on liiga suur summa, et riskeerida kaubast ilma jäämise ja petturi toetamisega.

Kui ma laenu küsijatest veel saan kuidagi aru (näiteks kui küsitakse laenu söögi ostmiseks ja no ei jää seda summat kuskilt üle, et tagasi maksta/eeldusega, et tegu on mitte suitsetaja ja alkoholitarbija), siis pettureid ei mõista ma ühegi nurga alt! Eriti, kui tehakse tehinguid lastetoodetega. Ma tahaks sellisele inimesele silma vaadata ja küsida, kuidas ta iseendale suudab otsa vaadata peeglist? Kas tõesti ei hakka paha? Aga elu näitab, et Karma on üks paras nõid küll ja enamasti jõuab ta jaole igale poole, kuhu teda oma tegudega kutsutakse!

Kolmas grupp on inimesed, kes müüvad tasuta saadud asju! Enne, kui keegi mulle turja kargab, mainin ära, et siin ma ei pea silmas paari sipukaid või t-särki, mis kunagi on tasuta saadud ja nüüd muude hulgas müüki on pandud. Pean silmas just neid, kes võtavadki kõik asjad, mis vähegi antakse kuskil, endale ja siis müüvadki maha raha saamise eesmärgil.

Me võime diskuteerida, et võib olla inimene müüb need maha, et söögiraha saada. Ei, see pole nii (heal juhul 1 miljonist)! Üldjuhul on inimene, kes soovib söögiraha saada nii aus, et ta ei hakkaks sellist sahkermahkerit korraldama. Ta ei kirjutaks iga võimaliku tasuta asja alla pikka nutulugu ja ei paneks seda hiljemalt kuu-kahe pärast müüki (sest ainult loll paneb kohe järgmisel päeval tasuta saadud asja müüki). Ta võtaks oma uhkuseraasmed kokku ja paluks abi söögi muretsemisel!

Võib ju ka mõelda nii, et kui sa oled kord asja ära andnud, siis pole sinu asi, mida sellega edasi tehakse. Selle kohta kirjutas üks inimene antud situatsiooni kohta tekkinud arutelus väga täpselt: "Kui ma tahan, et see asi maha müüdud saaks, siis ma paneks ta ise müüki!" Ehk siis tegelikult on ju asja andja eesmärk inimest esemega aidata, mitte talle raha muretseda (mille kohta me ei tea, kas see läheb lapsele söögi ostmiseks või emale suitsude katteks).

Olen ka ise tasuta kasutatud asju saanud. Mõtlen just neid, mis on tulnud väljastpoolt pereringi. Minu käsi ei tõuse ega südametunnistus lase neid asju müüa. See on minu meelest ülim mõnitus inimeste suunas, kes on loobunud endale tulu teenimisest ja tasuta asju jagavad. Inimene, kes on selles heategevuse ringis võiks ju mõelda, et keegi on teinud mulle head ja tasuta andnud. Kui mul seda enam ei lähe vaja, siis annan selle headuse edasi kellelegi, kes seda omakorda jälle vajada võiks. Olen ma liialt naiivne arvates, et kõik inimesed võiks nii aru saada? Ilmselt küll.

Kuidas teie suhtute raha laenamisse, petturitesse ja inimestesse, kes alalõpmata kõikjal tasuta asju lunivad, kuid enamus neist asjadest müüki panevad? Kas leiate mõne õiguste nende tegudele?

PS! Sain nüüd veidi targutada ja üritan järgmised targutamise teemad järgmistesse kuudesse lükata :D

No comments:

Post a Comment