SEB maraton -minu esimene poolmaraton!

Laupäeva pärastlõunal tegin enda jaoks otsuse, et olenemata teadmata suurusega vigastusest, mitte kõige paremast tervislikust seisust ja enesetundest, ma lähen starti. Küll lubadusega, et minestamiseni ei jookse ja kui ikka jalad alt ära lähevad, siis jään seisma ja katkestan. Aga seesmiselt oli ülihea tunne, sest ma olin ju siiski poolmaratonile minemas!

Hommikul ärkasin juba 6.35 üles. Äratus oli pandud seitsmeks, aga mu elav kahejalgne äratuskell ei arva midagi minu plaanidest. Ei, tegelikult oligi hea, et sai veidi varem üles. Priit tegi mulle kaerahelbeputru, kuniks ma majandasin oma asjadega. Kõht sai korralikult täis söödud.

Tallinnasse jõudmisega polnud probleemi, sest sain sõbranna auto peale. Parkisime ära, jätsime asjad autosse ja läksime uudistama, mida head platsil tehakse ja müüakse. Esmalt võtsin oma numbri välja ja kontrollisin kiibi ka ikka ära ( mida tuli kindlasti pildiga jäädvustada :D ). Müügipunktidest midagi head ei leidnud, seega raha jäi seekord kõik alles. Aga saime Benu maskotiga pilti teha :D


Kuskil 10.45 ajal hakkasime auto juurde tagasi liikuma teadmisega, et meil on aega veel väga palju. Aga andes meile, kahele orienteerumistajuta Tallinna linna mittetundvale jooksjale, ülesandeks leida üles auto, astusime paraja portsu otsa.

See seiklus lõppes sellega, et jooksime juba enne jooksu mõned kilomeetrid maha, sest meie mõlema GPSid näitasid villast. Viimases hädas päästis meid üks armas välismaalastest paar, kes alguses lubasid oma kaarti vaadata ja lõpuks, aru saades, et me oleme ikka väga hädas, andsid kaardi meile. Oi kui tänulikud me olime.

Kuidagi saime kaardi abiga õigele tänavale, aga ei teadnud, kummale poole see maja jääb, kuhu ette pargitud sai. Jällegi palusime abi ja armas linnakodanik päästis päeva. Siis oligi ainuke võimalus edasi joosta, sest olime tänava teise otsa välja jõudnud, aga auto oli tänava alguses.

Auto juurde jõudes oli kiirelt vajalikud toimingud, geelid oleks äärepealt maha jätnud. Maha unustasin vaid dolmeni tableti, mille tahtsin enne jooksu ennetuseks juba sisse võtta. Tagant järgi võib öelda, et õnneks sellest suurt hullu polnud.

Platsile jõudsime tagasi kiirelt, sest läksime sama teed, nagu alguses. isegi GPSi polnud vaja sisse panna. Kiire vetsu peatus ja juba avati stardikoridorid. Sõbranna saatsin tema stardikoridori seisma ja ise sain kokku Regiinaga, kellega oli plaan see jooks mööda saata. Oleme enamvähem samas punktis oma jooksmises (nii kiiruse kui vahemaade poolest) ja me mõlemad kaalusime pikalt enne jooksu, kas üldse starti tulla. Tema nohu kõrval küll olid minu kurguvalu ja köha väga tühised, aga stardis olime me mõlemad ja koos kavatsesime nii startida kui lõpetada.

Edasi saate lugeda seda, kuidas mina jooksu nägin. Asjaloo huvitavamaks tegemiseks soovitan visata pilgu peale ka Regiina blogisse (SIIN) mingi aja pärast, sest kindlasti kirjutab ka tema sellest jooksust ja huvitav on näha, kuidas kaks samas tempos ja sama maad kulgevat inimest jooksu näevad. Ette võin öelda, et kindlasti tulevad need ülevaated väga erinevad! Mina igatahes ootan Regiina postitust juba väga!

Stardikoridoris võimlemist ma suurt kaasa ei teinud. Linna peal autot taga ajades olin keha piisavalt soojaks saanud. Tegime veel pilti ja üritasin Katit üles leida. Aga asjatult, sest rahvast oli ikka päris palju ja väga palju oli mehi. Seega üle nende ei näinud mitte kuidagi.

Kui stardipauk käis, siis läks oma kaks minutit enne, kui üldse liikuma saime. Mina panin kella kuskil minut pole starti käima, seega esimene minut läks kella peal ikkagi enamvähem seistes või kolm sammu äkki sain ikka teha ka selle aja jooksul.

Kui lõpuks starditud saime, siis üritasime hoida tempot võimalikult rahulikuna. Enamasti ongi paljude viga see, et esimesed kilomeetrid tõmmatakse puhtalt emotsiooni pealt ülikiiresti ja siis ollakse surnud. Sellise käitumise kogemust võisin seni vaid 10km jooksu pealt teada. Seega oli vaja poolmaratoni puhul eriti karmilt seda tempot ohjes hoida.

Selleks oli väga hea võimalus endomondo näol. Regiina kuulis oma kõrvaklapist kilomeetri aega ja dikteeris, kas kiiremini, või aeglasemalt. Eesmärk oli tegelikult väga tagasihoidlik - esimesed 10km alla 8 minutit kilomeeter, teine pool alla 8.30-ne on väga sobiv.

Esimene kilomeeter sai 7:23-ga läbitud, aga seal on sees ka minut seismist. Järgnevad kaks jäid ka alla seitsme, kuigi iga kilomeetri täis saamisel üritasime veidi aeglasemaks tempot võtta. Neljandast kilomeetrist kuni üheksandani olid ajad kõige ideaalsemad, keskmiselt 7:30 kanti.

Sealt edasi läks Regiinal oma haiguse tõttu natuke raskemaks ja võtsime tempo vaiksemaks. Mitu korda arvas mu jooksukaaslane, et ma peaks ikka eest ära minema, sest haigus tegi tal jooksmise tunduvalt raskemaks, kui ta isegi oli arvanud. Aga ma ei tulnud starti mõttega endale aega joosta, vaid nautida. Täpselt seda ma tegingi. Seega loomulikult arvestasin kaasjooksja tempoga ja jäin temaga edasi kulgema seda teed.

Kõige aeglasem kilomeeter tuli ajaga 8:36, aga see oli hetk, kus Regiinal hakkas korraks pea ringi käima ja pidime hoidma aeglast tempot. Teised kilomeetrid jäid kõik ettepandud piiridesse.


Ära sai tarbitud jooksu vältel 3,5 SIS geeli. Lisaks aitas jooksu üle elada kaks korda jalgadele lastud icepower ja igas veepunktis läks tops vett mütsi, topsitäis pähe, üks spordijook sisse ja viimasest veetopsist lonks suhu ja ülejäänud selja peale.


Lõpuajaks tuli minul 2:45.Keskmine pulss jooksul oli 158, maksimaalne 183 (mis tuli finišisse jõudes). Juba pulss näitab ära, et jooks oli minu jaoks mõnusas tempos ja nauditav! Kas ma oleks suutnud üksi joostes kiirema aja teha? Võib-olla. Kas ma kahetsen, et üksi ei jooksnud? Kindlasti mitte!

Mu põhilised eesmärgid olid starti minnes terve maa joosta ja jooksu nautida! Aeg polnud sel aastal oluline. Ajast palju olulisem oli saada see emotsioon jooksust kätte, mis paneks mind poolmaratoni armuma ja selle ma sain just tänu sellele, et mu kõrval oli jooksupartner, kes koos minuga need 21,1km esimest korda elus läbis!

Suured tänud Laurale, kes mu jalad ära teipis laupäeval ja sellega mu jooksuvõimet kõvasti parandas; Viigile, et sa üleüldse oled mulle suureks eeskujuks ja toeks ning muidugi Regiinale, et minusuguse jutupauniku välja kannatasid selle pika maa jooksul!

Kas kunagi päris maraton ka tuleb? Kindlasti! Aga mitte enne paari aastat. Järgneval aastal üritan poolmaratoni aega kõvasti parandada, ennast veelgi paremasse jooksuvormi (ja kehakaalu) viia ning siis vaatame edasi! Hetkel olen ma üliõnnelik ja üliuhke, et mina, kes ma pole enamuse oma elust jooksuga sinasõber olnud, suutsin läbi joosta 21,1km (kuigi mu kell näitas veidi enam) lõõskava päikese all ja öelda, et see oli mu jaoks kerge!

Peale jooksu käisime söömas ka. Kuna kella järgi kaotasin jooksuga lausa 1815kcal-it, siis pasta oli täiesti lubatud maiustus mulle :) Ma võiks öelda ka, kus söömas käisime, aga mul ei jäänud meelde koha nimi. Rocca al Mare keskuses igatahes see asus ja täitsa hea pasta oli.


Kui koju jõudes nagu polnudki häda midagi ja tundus, et pääsesin kahjustustest, siis dušši all andis keha kipitusega nii mõnestki kohast tunda. Kõige hullemalt läks mu rindadega :D Kuna mul polnud geelipunktist võetud geeli kuhugi toppida, siis panin rinnahoidja vahele. Jooksu ajal ei tundnud ma üldse mingit hõõrumist. Aga tuli välja, et natuke ikka hõõrus küll. Aga pole hullu, pulmadeks paraneb ära :D 


PS! Kuigi ebaõnne oli mul jooksule eelneval nädalal ja isegi päeval (no kes eksib ära enne jooksu?!?!) piisavalt, siis tegelikult oli mul üks asi, mida nähes ma tundsin, et see jooks on MINU jooks. Nimelt mu number - 2511. Number ise ei ole enamusele ilmselt ilus ega midagi erilist, aga kuupäev 25.11 on minu jaoks väga oluline päev. Nimelt on siis meil Priiduga aastapäev (juba kümme aastat saab sel aastal)! Kas paremat märki edu soovimiseks võiks veel tahta? :)


4 comments:

  1. No mina lugesin siit ka ühe peene vihje välja :) Head paranemist üheks väga tähtsaks tähtpäevaks!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma loodan, et sa ei lugenud välja, et pulma saab, sedt seda ilmselt siiski niipea ei juhtu. Aga kümnes aastapäev ka väga tähtis tähtpäev ja juba varsti tulemas 😊

      Delete
  2. Nii tubli oled! Ei ütle niisama, vaid üks asi on, et sa ise ennast ületad, aga selliste postitustega motiveerid ka teisi. See on väga vahva! Käin ennast ikka siin motiveerimas :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. poolmaraton on jah ka mu enda silmis ikka väga tubli saavutus :)

      Delete