Tallinn-Tartu maantee on nii armas!

Neli päeva jutti Tartusse ja tagasi sõites taasavastad, kui armas elu on ja kuivõrd erineva sõidustiiliga ikka autojuhid on. Ma suutsin end päris mitmel korral siniseks vihastada, ehmatusest punaseks muutuda ja veel sadat eri värvi minna, sest olukordi oli ikka väga kirjusid.

Juba esimesel hommikul Tartu sõites sain aru, et ma olen üks vähestest, kellel pole vaja sõita naise sünnitusele, avariisse sattunud mehele või eluohtlikult kukkunud lapsele appi! Kuhu teil, inimesed, kiire on? Õnneks või kahjuks olid minusuguseid paar juhti ikka veel, kes teavad, et piirkiirus on terve tee ulatuses mõeldud, mitte ainult pildipostide juures.

Isesenesest see, et oled tubli juht ja pead piirkiirusest kinni, toob esile kohe ühe probleemi. Nimelt tundub, et inimesed nagu mina, kes peavad piirkiirusest kinni, oleksime nõmedad tropid, kes liiklusvoolu takistavad. Seega koguneb me selja taha meeletult autosid, kes kõik muidugi tahavad "troppidest" mööda saada ja tekitavad nii jubedaid olukordi. Kaks korda oli mul selline tunne, et mina jään nüüd seisma ja lihtsalt edasi ei sõida. Ausalt, ma tahan veel elada!

Ma ei jõudnud küll numbrit meelde jätta (tegelesin auto tee peal hoidmisega), aga üks jobu oma suure uhke tumeda masinaga (sorry, ma tõesti ei suutnud isegi marki tuvastada) tahtis vist katsetada, mis tunne on rekaga ninapidi kokku põrgata. Vastutulev reka oli niivõrd lähedal, et ilmselgelt igasugune möödasõidu võimalus puudus, aga ikka on vaja pressida. No nii me siis sõitsime kolmerealiselt. Õnneks tuli vastu normaalse suhtumisega rekajuht ja tõmbas ka ikka väga teeäärde. Pluss minu piduriklotsid said päris head tööd teha.

Ja need pagana pildipostid! Enne seda putkat nii kilomeetrike muidugi on vaja kellelgi sinust mööda saada või äkki isegi oled leidnud mingi normaalsema pundi, kellega lihtsalt olete jäänud üksteise järgi sõitma (normaaltempos) ja siis nähes kaugelt seda putkat, toimub esimeste autode juhtide peas mingi ulmeline mõtlemine, et IGAKSJUHUKS tuleks ikka kiirus nii 70 peale võtta. Et kindlasti trahvi ikka ei saaks.

Inimesed, see putka ei tee ka siis pilti, kui te oma spidoka järgi 95-ga sõidate! Enamus spidokaid valetab vähemalt 1-2 näidu võrra (ja ilmselt seetõttu sõidate te nagunii aeglasemalt, kui spidoka järgi näha). Seega palun arvestage teiste autojuhtidega ja kui te sinnani saite ühel kiirusel sõidetud, siis sõitke ka edasi! Ei ole vaja igaksjuhuks pidurdada, et terve rida su selja taga ka peaks aru saama, et igaksjuhuks võiks pidurdada. EI PEAKS, sest ma juba sõidan õige tempoga!

Ahjaa, korra sain ise ka šoki, et ma sain oma elu esimese kiirustrahvi. Olin Põltsamaa ristil, kus kaamera vaateväljas oli kaks autot - mina ja auto mu ees. Esimese laksuga mõtlesin, et mida pekki?!?! Kuidas saab trahvi teha, kui mu spidokas näitab max 51 (50-ala) ja ma olin suht kaugel postist (algselt arvasin ise nii 15-20, aga tagasi sõites vaatasin, et see oli ikka pigem 30-40m, kui mitte rohkemgi).

See teine auto oli aga seal kaamera ninaees kohe. Ma ei tea miks, aga olin arvanud, et nii lähedalt ka see aparaat ei klõpsata, aga ilmselt siiski tegi. No vähemalt nüüd olen päris kindel selles, kuigi terve tee Tartusse olin hämmingus, et kas tõesti mu spidokas valetab hoopis teistpidi, kui siiani ise olin arvanud :D

Siis on veel lisaks üks punt autojuhte, kelle hulka ma ka ise kategoriseeruks, kui mul poleks seda nupukest roolil, mis hoiaks kiirust püsivana. Jah, need tavasõitjad, kes ei oska kiirust ühtlasena hoida. Nad lasevad nagu lained oma kiirusel kõikuda nii 70-st 100-ni (võib olla ka rohkem, ei tea) ja siis jälle alla tagasi. Ja kui sa sellise seljataga sõidad, siis pead ka ise muudkui laveerima eri kiiruste vahel, sest 70-ga tervet teed pole nagu mõttekas sõita (nii enda kui teiste seisukoha pealt vaadates), aga mööda ka ei taha minna, sest ilmselgelt tuleks ta mingi hetk uuesti mu ette virvendama.

Oeh, neid näiteid võiks jäädagi siia tooma. Näiteks nendest, kes ei tea, et kui auto ees keerab, siis võib paremalt poolt mööda sõita (kui teel on konkreetselt koht selleks tehtud isegi!) ja nendest, kes arvavad, et foori taga seistes tuleks punase asemel kollase ilmumisel elu eest esimeste kõrvalt mööda pressima hakata (isegi, kui seal teist rada ei ole selles suunas).

Ühesõnaga, kõige selle taustal oli kärevere silla remondi ootejärjekorras istumine kogu selle sõitmise kõige meeldivam osa!

PS! Üks koolivetsu ees tehtud pilt ka ikka tõestuseks, et kooli elusalt jõudsin :D


6 comments:

  1. Mine teistkaudu :) 10 km pikem tee... aga vähemalt närvid jäävad korda :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Teistkaudu? Läbi viljandi mõtled või on veel mõni teine variant?

      Delete
    2. Võhma ristist Põltsamaa poole, Võisikult pööra ära Kolga- Jaani peale. Enne seda näitab teeviit Leie ja Lalsi peale. Leie on pmst Tartu- Viljandi maanteel. Tartuse veel 40 km. Käin ise kogu aeg sealtkaudu, jälestan Tln-Tartu liiklust.

      Delete
    3. vot siis, seda teed ma üldse ei teadnudki :)

      Delete
  2. ma sõitsin reedel ka tartu mnt-l ja vastupidi oli ülimalt positiivselt üllatunud :) Reka näitas suunda, et mööda saaksin ja üks buss ka :) Nii meeldiv, kui on viisakad juhid teel. Üldse oli väga mõnus sõit aga no tagasi tulles imestasin, et viis rekat sõitsid üksteise taga, nii et vahele ei mahtunud ühtegi autot (tulid vastu autod peal), et kuidas neist ometi keegi mööda peaks sõitma?

    Aga eks sa harjud ära jällegi selle nõmeda liiklusega, egas muud kui palju närvi ja rahulikke sõite

    ReplyDelete
    Replies
    1. tuleb harjuda jah, ega muud varianti väga pole.

      Delete