Võhma linna jooks 2016

Kohalikud jooksud on miskit, millest üritan igal võimalusel osa võtta. Mida rohkem osa võetakse, seda enam ka korraldatakse selliseid üritusi. Seega üritan võimalusel alati oma panuse panna ja kohale ronida. Isegi sellistel päevadel, nagu täna, kus kaks ööd pole korralikult magada saanud ja väsimus lööb jalaga tagumikku.

Kuna mingit rekordijooksmise olemist mul polnud, siis tuli hommikul mõte küsida ka lastelt, ehk tahavad nad ka jooksma tulla. Kuna Marekul on mingi suur tuhin jälle peal (tahtis isegi kergejõustiku trennis käima hakata), siis uurisin esimesena tema käest. Olin valmistunud keeldumiseks, aga  minu üllatuseks tuli sealt vastu väga energiline JAH!


Seletasin igaksjuhuks, et see on oma kolm korda pikem maa (3,3km pikk Võhma linna jooks), kui järgmisel nädalavahetusel jooksmist ootav Paide-Türi rahvajooksu tema vanuste etapp, aga ta jäi oma seisukohale kindlaks. Samamoodi vastas ka Mareli ning ei morjendanud teda ka teadmine, et see jooks on vähemalt 10 korda pikem, kui lasteaias joostavas staadioniring.

Kuna suuremad lapsed olid valmis kaasa tulema, siis Margusele ja Priidule ma väga valikut enam ei andnud. Seega saigi kokkulepitud, et lähme terve perekonnaga jooksma!


Kohale jõudsime 20 minutit enne starti. Käisime valisime endile numbrid ja registreerisime kõik ära. Isegi Margus sai endale numbri rinda ja nime kirja. Enne starti tuli muidugi paar kohustulikku pilti ka teha. Ega sellist asja, et me kõik viis korraga stardis oleme, juhtub ikka maruharva. No tegelikult oligi see esimene kord meie elude jooksul.

Kui jooks pihta hakkas, lidusid Marek ja Mareli eest ära. Jooksin neile järgi ja Priit tuli kõnnitempos järgi. Ma, uimane unustasin muidugi kella käima panna ja avastasin nii 300meetrit hiljem, et kell tuleks ka käima panna, et lastele vahel öelda, et kui palju veel minna.


Kuskil kilomeetri  jooksime nii, et Mareli oli meist oma 30 meetrit eespool, siis tulin mina Marekuga ja meist oma 50 meetrit maas oli Priit Margusega, kes oli juba kärus magama vajunud. Tema võttis jooksu ikka väga kergelt.

Peale esimese kilomeetri läbimist lasin Marekul edasi joosta ja jooksin ise vastupidises suunas Priidu juurde. Võtsin telefoni ja palusin tal Marek lõpuni vedada. Ise läksin Mareli juurde, et teda lõpuni utsitada.


Sealt edasi läksimegi meie Mareliga ees ja Priit Marguse ja Marekuga tulid järgi. Mareli oli väga tubli! Ta küll jooksis ja kõndis vaheldumisi, aga ta ei lasknud ka oma kõnnitempot alla minu kõnnitempo ja me saime ajaks tublid 27minutit ja 18 sekundit.


Kui olin Mareliga üle finiši joone jooksnud, jätsin tema puhkama ja jooksin Marekule vastu, et ka tema lõpuni venitada. Muideks, ta polnudki viimane! Lõpu jooksime nii, et Priit hoidis ühest Mareku käest ja mina teisest. Nii sai Marek ka finiši joone ületatud ja sai ajaks koos Priidu ja Margusega 30minutit ja 18sekundit.


Kuna lapsed oleks hirmsasti medalit ka endale tahtnud, siis saatsin lapsed Priiduga poodi, et nad saaksid endale medalid (küll šokolaadist aga nad olid selle täiesti välja teeninud). Mina ise läksin ja jooksin niikaua kodupoole Margusega, kes jätkuvalt magas magusalt kärus. Sain veel 2,45km jooksu juurde teha ja siis tuli Priit, kes korjas meid auto peale.

Tagasiteel koju arvas Marek, et ikka väga raske oli. Aga soovitasin järgmiseks aastaks juba varakult treenima hakata, siis pole nii raske. Nad arvasid, et see on päris hea mõte :)


2 comments:

  1. Uskumatult tubli ja eeskujulik ema oled. Aplaus ja kummardus! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh :) järgmine pühapäev meil uus jooksuvõistlus, aga siis stardis ainult mina, Marek ja Mareli.

      Delete