Nädala kokkuvõte 24.10-30.10.2016

Nädal jälle möödas. Aeg vaadata tagasi ja analüüsida natuke.

Esmaspäeval käisin rühmatrennis. Seekord tegime bodycombatit jälle. Mulle ikka hullult meeldib see. Esiteks hoiab pulsi mõnusalt laes ja samas on nii hea kujutada ette kedagi ja siis äsada nii, kuidas torust tuleb :D :D Saab ennast korralikult tühjaks rabeleda.

Teisipäeval  käisin jooksmas. Tegin 5km lõigu (virtuaaljooksu nädal ja tahan sinna võimalikult palju jookse kirja saada). Tahtsin proovida meie uue tee (kirjutan kunagi teine kord pikemalt) ära. Lisaks uuele teele oli maapind parajalt lögane lumeollusest ka, mis maha tuli.

Ilma vankrita jooksmiseks oli tee täitsa hea olenemata ilmast. Vaatasin esimeste km-te aja järgi, et tuleb ilus alla 30-minutiline jooks. Aga siis ärkas Margus üles ja vankriga mööda seda löga joosta polnud üldse nii mõnus. Eks tee veel kinni sõitmata ka ja iga kivi segas rattal veeremist. Ühesõnaga aeg nii hea ei tulnud, kui ootasin. Trenn sai siiski tehtud.

Kolmapäeval käisin jälle rühmatreeningus. Kolmapäevaga sai mu kuukaart ka läbi. Nüüd mõtlen, kas osta uus või hakkan iga kord piletit ostma. Ühtpidi on kuukaart hea, sest motiveerib minema ka siis, kui ei viitsi. Samas mul on motivaatoriks see ka, et ma ei käi üksi. Kui teine käija on alati valmis minema, siis ei saa ju alt vedada :D :D

Neljapäevast laupäevani mingit üleliigset liigutamist ei toimunud, sest oli kooli nädalavahetus. Täpselt nii palju, et hommikul autoparklast koolimajani ja tagasi. Aga ma pargin veidike koolimajast kaugemale, nii umbes 15 minutilise kiirkõnni kaugusele, et päris istuvad päevad ei oleks.

Pühapäevaga sai läbi esimese virtuaaljooksu nädal. Kuna ma tahaks igal virtuaaljooksul vähemalt 2-3 jooksu ära joosta, siisoli plaan jooksma minna. Kohe, kui koolipäevade jooksul korraldatud segadused ära jõuan koristada ja veidi õpitud ka. Juhtus aga nii, et kõike korda ei jõudnudki ja õppida jõudsin rohkem, kui plaanisin :) Õhtul läks ootamatult kiiresti pimedaks ka (kella keeramine jõuab mõnele veidi hiljem kohale, mis teha). Seega tuli järjekordne puhkepäev.

Söögi poole pealt oli nädalavahetuseni kõik ok, aga laupäev-pühapäev läksid veidi aia taha. Samas kaal näitas 78,9kg :) Seega väga kobiseda midagi ei saa :D

Järgmisel nädalal ilmselt trennidega on sama nirusti, sest nädala kodutööde ja ülesannete nimekiri on pikem kui lehekülg. Iga sekund tuleb produktiivselt ära kasutada ja kui lisaks rühmatrennidele kasvõi korragi õue jooksma saan, siis võib nädala edukaks pidada. Aga vaatame, kuidas välja kukub.


Spioonist ema

Marek tuli üks päev minu juurde ja küsis väga konarliku inglise keelega, mida üks lause tähendab. Kuna ma aru sain vaid pooltest sõnadest ja sedagi tugevalt aimates, siis palusin telefoni, et lugeda, mis lausest jutt käib. Marek ehmus selle peale ära, nagu oleks midagi lubamatut käsil. Tegelikult polnud (lihtsalt arvas, et see mäng on selline, mida ma ei lubaks võib olla mängida), aga ma hakkasin mõtlema, et kaugel see aeg ikka on, kui ootamatu kontrolli peale võib ekraanilt paista kõike muud, kui ema on lubanud. 

Ilmselt tuleb see aeg tunduvalt kiiremini, kui ma tahaks. Kahjuks ei mängi tänapäeval lapsed nukude ja autodega vähemalt 12. eluaastani, nagu mina seda tegin. Paratamatult tuleb peale aeg, kus ma pean tõdema, et mul pole 100% kontrolli selle üle, mida mu laps Interneti maailmas teeb või kirjutab. Isegi kui mul on kontroll tema nutivahendi üle, ei takista see tal teha rumalusi mõnest teisest vahendist ja mujal, kui kodus (väike nostalgiline arutlus, aga kui palju üldse tänapäeval noored internetipunkte kasutavad? Kas neid üldse esineb või on see üle kandunud wifi levialaks ja telefon/arvuti, millega siseneda virtuaalmaailma, peab endal olema?).


Hetkel on veel lihtne. Enamasti suudab Marek kinni pidada kokkulepetest, mis meil telefoni suhtes on tehtud. Mõned korrad, kus ta on vahele jäänud keelu rikkumisega (ajalugu õnneks ei oska ta veel kustutada), on lõppenud karistusega, mida ta uuesti kanda ei taha. Seega pean ma pigem keelama tal liiga kaua oma "Moy´d" toita, mitte niivõrd meelitama ära valedelt lehekülgedelt või tegevustelt. 

Samas on olnud hetki (nagu ka täna), mis juba vihjavad, et mul oleks viimane aeg kavalust juurde õppida ja leida mooduseid, kuidas saada suurem kontroll tema virtuaalse tegevuse üle. Aga kuidas? Kui kellelgi on aimu, siis kõik soovitused on teretulnud. 

Praegu oskan ma nii palju, et ma saan google play´s vaadata, mida ta on alla tõmmanud. Isegi, kui ta on vahepeal selle juba maha laadinud, siis seal ajaloos on need kõik ikka näha. Samuti saab vaadata chrome´i  ajaloost, mis lehtedel ta on käinud. Kuigi see on tal keelatud ilma täiskasvanu kõrval olekuta, siis vahel mõni mäng ikka suunab edasi kuhugi lehele. Samuti saab eraldi  youtube´i ajalugu vaadata.
Monopoly mängu meisterdamine 
 Kuidagi saab Mareku telefonile peale panna ka ajarežiimid, et mingil ajavahemikul lihtsalt ei olegi võimalik internetti minna. Ma pole veel sellesse süvenenud, aga olen seda hoidnud päevadeks, kus mul on vaja telefon talle kindlasti kaasa anda, aga tal on parajasti telefoni keeld peal. 

PS! Meil on lisaks Interneti turvalisele kasutusele olnud Marekuga jutuks ka privaatsus. Viimasega on tal vahel probleeme, sest mina ei luba tal mõningaid enda tegemisi arvutis vaadata, aga mina pean teadlik tema käikudest olema. 


Alles nüüd ma saan aru, kui keeruline on minust aru saada!

Kuna täna oli jooksupäev ette nähtud ja ma kohe üldse ei tahtnud seda ära jätta kontrolltööks õppimise pärast, siis lindistasin hommikul oma konspekti üles mingi diktofoni äpiga. Plaan seda teha oli mul juba ammu, aga no ei olnud aega. Või kui oli, siis polnud piisavalt vaikne toas. Hommikul sebisin suuremad Margusega tegelema ja hakkasin lugema.

Materjali oli paras ports, seega enamus hommikusest ajast kulus selle alla. Ise muidugi peas mõtlesin, et eks see sisse lugemine ise ju ka aita asjadel paremini meelde jääda. Üritasin eriti hoolikalt hääldada ja puha, et ikka hea pärast jooksu ajal kuulata oleks. Mõned korrad sai Margus ka oma hõiskeid lindile jäädvustada, aga laias laastus sain kõik linti loetud. 

Enne, kui jooksma sain, lasin Margusel ka veidi talvelõbu nautida. Teised olid juba enne meid õue lumememme ehitama läinud. 


Kui Margus oli ära uurinud selle valge olluse, hakkasin teda magama panema ja sealkõrval ka jooksma. Kõik oli ilusti valmis pandud, et saaksin jooksu ajal oma konspekti kuulata. Ideaalis ma kujutasin ette, kuidas ma jooksen, nahk märg ja samas aju võtab iga mu hoolikalt sisse loetud sõna justkui linnulennult ja salvestab mu mällu. Läks ta jee nii... 


Peale esimesi lauseid ei jälginud ma üldse, mis teksti ma sisse olin lugenud, sest ma olin täielikus hämmingus, et kas ma tõesti olen nii kiire jutuga :D :D Ja kusjuures, ma ju üritasin veel eriti aeglaselt rääkida, sest ma tean, et kui ma omas elemendis kukun pläkutama, siis saavad minust aru ainult need, kes on harjunud mind kuulama. Et pilt hästi selge oleks, siis need apteegireklaami lugejad on hullud teod oma tekstiga minu jutuvada kõrval. 

Ühesõnaga, ma nüüd vabandan ette ja taha ära kõikide ees, kes kunagi on pidanud minu kõnet kuulama. Jeerum, ma isegi ei saanud aru, mida ma rääkisin, kuidas teie veel minust aru saate??? :D :D See moment oli enamvähem selline, et ma vist oleks seisma ka jäänud hämmingust, kui nii pagana jahe tuul poleks olnud ja Margust magama ei oleks pidanud jääma :D :D 


Kui ma juba taastusin esimesest šokist ja hästi hoolikalt kuulasin, siis ikka jõudis jutu sisu kohale ka.  Eriti need kohad, mis iseenesest olid mul enamvähem juba selged (sest ma ju teadsin, mis sõnu ma sellest tekstist kuulma peaks). 

Tuppa jõudsin, siis lugesin osaliselt uuesti sisse, et üritada natukenegi paremini arusaadavaks see tekst saada. No teine katsetus oli juba tunduvalt parem, aga mulle endale tundus see meeeeeeeeeeleeeetu kõne venitamisena. Samas kuulates ei olnud kõne tempo jätkuvalt eriti aeglane :D :D 

Üritan Marguse teise une ajal (magas hommikul ainult pool tundi) ülejäänud teksti ka uuesti sisse lugeda, sest iseenesest on päris hea panna konspekt käima, kui köögi toimetan või muud kodutööd teen. Kõik kindlasti nii meelde ei jää, aga mõni lause ikka rohkem, kui muidu :) 


Sport teeb elu paremaks!

Panin viimasel ajal järjest tihedamini tähele, et nii mõnigi spordipluus oli hakanud seljas lotendama. Üldiselt mulle meeldib, kui trennipluus on pigem suurem kui väiksem, aga osad lemmikud hakkasid ikka juba liialt kartulikoti mõõte võtma mu seljas. Seega tuli leida uus variant trennis käimiseks.

Aga eks ma veidi ikka edev inimene ole (ega muidu blogi ei peaks, onju), seega ei tahtnud mingit tavalist pluusi enam.Tahtsin midagi, mis on igati MINU pluus. Teadsin, et seal peaks peal olema mu blogi aadress ja mingi lause, mis kirjeldaks minu praegust ellu suhtumist. Ühesõnaga- tuleb teha omanäoline tellimuspluus.


Kui netimaastikul ringi hakkasin uurima, siis ega väga palju firmasid ette ei jäänud, kes pakuvad ka sportpluusidele oma kujunduse trükkimist. Ma ei tea, kas seal on mingi vahe sees trükkimisel, mis materjalist pluus on, aga minu jaoks oli väga oluline, et ei oleks tavaline puuvillane t-särk.

Eks natuke mängis rolli firma valikul ka see, et kuivõrd head tagasisidet ma olen mingi firma kohta kuulnud ja mingil määral ka hind. Nimesid vaadates tuli meelde, et kunagi sai Priidule isadepäevaks tass tellitud kohast nimega NetiKink ja jäin tookord nende tööga väga rahule. Uurisin kodulehelt kohe, et kas nad pakuvad ka spordipluusile trükkimist ja otseloomulikult oli see üks variant nende spordisõpradele pakutavas valikus (valikut vaata täpsemalt SIIT).


Üks väike probleem tekkis seoses sellega, et ma mõistsin välja lugeda pluusi infost, et võimalik on trükk ühele poole pluusil, aga ma tahtsin kahele poole. Kirjutasin neile oma palvega ja selgus, et päris nii ikka pole. Saab mõlemale poolele ka. Seega saabus (sponsortootena) mulle koju täpselt selline pluus, nagu tahtsin.

Praeguseks on esimesed proovid-trennid-pesud juba ära tehtud ning olen väga rahul pluusiga. Hea on, et pluusi suurusel valikul ikka end üle mõõtsin ja pluusi infost leitavate mõõtudega võrdlesin. Viimase hetkeni arvasin, et peaks ikka XL võtma, kuigi mõõtude tabeli järgi oleks pidanud L suuruse valima. Aga kui pluus kohal oli, siis oli hea meel peeglisse vaadata, L suuruses pluus ilusti paras :D


Lisaks pluusile saab Netikink.eu lehelt tellida väga palju erinevaid tooteid. Selliseid, millele saate ise kujunduse teha kui ka neid, millel on juba äge ja vaimukas pilt/tekst peale pandud. Kui kellelgi on mõnel spordisõbral sünnipäev tulemas või äkki keegi tahab isadepäevaks isale midagi tellida, siis soovitan kindlasti vaadata SIIA, et saada parimad pakkumised ;)


Türi valla 11. spordipäev

Käisime eile peale pildistamist Türi valla 11. spordipäeval. Üritus toimus meie kohalikus spordihallis. Ammustel aegadel, kui ma ise laps olin, siis käisime tihti selliste pereüritustel, aga oma lastega polnud veel jõudnud osa võtma sellistest üritustest . Seekord tegime proovi.



Spordipäev algas teatevõistlustega, kus võistkonnad moodustati vanakooli moodi. Ehk siis kõik pikkuse järjekorda ja neljaks loe. Et veidike võrdsust meeskondadesse tuua, siis said mehed, naised ja lapsed eraldi pikkuse järgi ritta pandud.


Meie sattusime puhtjuhuslikult Mareku ja Mareliga ühte meeskonda. Priit ja Margus osa ei võtnud. Üks oli liiga väike ja teine valvas seda liiga väikest :D Üldiselt oligi Mareli kõige noorem osavõtja, aga ta sai väga tublisti hakkama :)
Võistlused olid väga lihtsad. Seega polnud tegelikult vahet, kas osaleja oli 5 või 50 aastane. Kõik said ilusti ülesannetega hakkama. Kuigi jah, murumoori täpsusviskes jäid enamused tulemuseta. Mõtled küll, kui raske on ühe kummipalliga plekkpurgi torni pikali visata, aga selgus, et päris keeruline :D


Kõige rohkem hasarti tekitas pallimäng, kus tuli oma väravasse suure palliga saada. Suure palli all mõtlen ma sellist suurt, umbes50cm läbimõõduga, kummist palli, mida tuli meeskonna liikmete vahel visata. Oma kapten oli võimlemismatiga nö väravaks, aga selle konksuga, et värav või vasakule paremale liikuda vastavalt vajadusele. Selles mängus nägime ära mõningaid võtteid, mida enne pallimängus ma veel kohanud pole :D


Kui meeskondlikud võistlused olid läbi, oli autasustamine. Neljandaks jäänud meeskond (ehk meie) jäid auhinnata. Auhinnalised kohad said kõik autasustatud. Kolmas koht sai rinnamärgid, teine koht pastakad ja esimeseks jäänud meeskonna liikmed said šokolaadid. Lisaks oli ka loosimised osalejate vahel. Mina võitsin endale vihmavarju, Margus pastaka, Priit ja Marek saunamütsid ja Mareli helkuri :)

Peale võistlusi tuli Türi noortekajuht tutvustama virtuaalprille ja erinevaid tasakaaluliikureid. Üks oli selline suur masin, millel olid käepidemed ka, kust kinni hoida. Siis oli üks selline väike, millele pidid lihtsalt peale astuma ja ilma kuskilt kinni hoidmata tasakaalus püsima. Selle peale ei hakanud ma ise ronima ega ka lapsed ei tahtnud proovida. Kolmandaks oli rula, mida polnud vaja ise lükata, vaid liikus puldi abil. Kuna ma nendest asjadest väga midagi ei jaga, siis vabandame mu täpsete nimetuste mitteteadmise vast välja :)


Selle suurega said lapsed paremini hakkama kui mina. Ma ikka jõnksutasin tükk aega, enne kui kindlalt asja kätte sain. Mareli ja Marek selle eest sõitsid palju sujuvamalt masinaga ringi. Rula ma ise ei proovinud, aga lastel oli tasakaalu seal peal raskem leida. Esimese ringi hoidsin ikka neil käest kinni, aga pärast sõitis Marek ilusti juba üksi ringi.


Virtuaalprille proovisime ka. Marekule meeldis vist kõige enam. Mina ise suurt midagi sellest ei arvanud, aga eks see pigem olegi laste pärusmaa. Mõne proovija reaktsioon nähtule oli ikka mitu detsibelli üle tavaheli piiri :D


Kui esimesed suuremad huvilised olid masinad üle vaadanud, siis tehti väike kringli söömine, et seejärel jätkata liikurite proovimisega. Lastele pandi üles ka batuut. Kuna Margus tahtis ka ronida, siis saime Priiduga vaheldumisi batuudil karata. Marek on juba sellest batuudieast veidi väljas, sest peale esimest ringi läks tema tagasi liikurite järjekorda, et seal ühe ja teisega veel veidike sõita.


Kokku olime üritusel kolm tundi. Siis hakkas ühel ja teisel juba väsimuse ilmingud tekkima. Seega oli targem koju ära minna. Üritus iseenesest oli hästi korraldatud ja meeldis meile väga. Nägime ka meie spordisaali uue põranda ära ja lastel tuli meelde, et võiks hakata jälle käima lasteajal mängimas. Eks tuleb siis see tihedasse nädalagraafikusse sisse kirjutada :)


Nädala kokkuvõte 17.10-23.10.2016

Nädal jälle möödas ja aeg kokkuvõtteid teha. Sel nädalal on asi veidike tagasihoidlikum olnud, sest mul oli plika kodus haiglane. Seega pikematele jooksuringidele ei saanud üldse mõeldagi. Aga sellest olenemata sai täitsa asjalik nädal.

Esmaspäeval oli kohustuslikus korras Myfitnessi treeneri trenn. Ütlen ausalt, et kui mul poleks kuukaarti ostetud, siis ma sel päeval oleksin vist luuserdanud. Margus tegi öösel mingit tsirkust ja uni peksis jalaga tagumikku juba enne lõuna aega. Aga kuna koolitööd ootasid tegemist, siis ei saanud ka lapse päevaune ajal silma looja lasta. Aga nagu ütlesin, kuukaart päästis päeva ja sain ilusti tunnikese higi endast välja pigistada.

Teisipäeval oli väga rahulik päev. Mu pulsikell näitas magama heites aktiivsuseks hädised 25%. Tingitud oli see sellest, et istusin päev otsa arvutis ja tegin koolitööd. Olin nõus ohverdama oma plaanitud jooksutrenni, sest hoog oli sees ja käsil olid väga huvitavad kodutööd. Magister ongi seepärast nii mõnus (vähemalt veel), et ained on juba väga spetsiifilised ja iga korraga saab maitsta enam konkreetset töömõnu.

Kolmapäeval läksin jälle rühmatrenni, kus seekord oli HIIT + ülakeha trenn. Supermõnus oli! Koju sõites olime mõlemad trennikaaslasega väsinud, aga see oli see õige väsimus, mille tunde järgi trenni tegelikult minnaksegi. Sa saad iga oma keharakuga aru, kui palju sa selle trenniga enda kehale head tegid :)

Neljapäeval tuli ikka kargud kõhu alt välja ajada ja väiksele jooksuringile minna. Polnud juba juba nädal aega jooksma saanud ja see ei kõlvanud kuhugi. Eriti, kuna laupäeval oli algamas selle aasta esimene virtuaaljooks, kuhu ma terveks hooajaks end juba ära registreerisin. Virtuaaljooksude kohta saab infot SIIT. Sel päeval jooksin ma 5km, nagu on ka kõige lühem võistlusdistants virtuaaljooksul.

Reedel võtsin vabalt. Kuna hommikul varakult tulid juba teeremondimehed, siis jalgu neile siblama ei saanud minna. Kodus ma tubastes tingimustel jälle väga ei taha midagi teha viimasel ajal. Seega võtsin vabalt lubadusega laupäeval kohe hommikul  üks võistluse 5km lõik ära joosta.

Laupäeva hommikul  oli meeletu tuul. Aga mida sa teed, kui tahtmine nii suur on. Tuli oma uued kindad kätte panna ja jooksujakk selga ajada ning tuult taga ajama minna. Pigem sai sellest küll poksimatš, sest tuul mitte ei tahtnud mul selja taga olla, vaid ikka vastu puksida.  Sel momendil oskasin vaid õnne tänada, et mul nii hea riietus seljas oli. Tuul läbi ei puhunud, aga kogu aeg oli olemas piisav tuulutus, et jaki all nahk ja riided vastikult märjaks higist ei läheks.

Pühapäeval algas päev ühe korraliku fotosessiooniga Türil Tolli pargis. Sellest räägin pikemalt, kui pildid kätte olen saanud. Kuigi pildistamisel sai joosta, hüpata ja plankugi hoida nii mõned minutid, siis sellega polnud veel päeva sportlikuim osa alanud. Peale pildistamist läksime Türi valla 11. spordipäevale. Sellest kirjutan ka juba pikemalt eraldi postituses (SIIN).


Seega nädala saagiks sai 2 rühmatrenni ja 2 jooksutrenni. Ega rohkemat ma praeguse elutempo juures ei saagi tahta (kuigi harjumatult vähe on seda trennikest). Jooksud võiks vaid veidike pikemad olla, siis saaks juba väga rahul olla :)

Söömisest nii palju mainin, et sain ilusti kohe esmaspäevast uuesti rajale tagasi ja üleüldiselt olen oma nö mugavustsoonis jälle. Sai küll korra siin maiustatud (jäätist sõime), aga see ei tekitanud üldse sellist tunnet, nagu tavaliselt maiustamine tekitab. Ehk siis ei tekkinud seda "nagunii on päev pekkis" käega löömist.

Kaalust jätkuvalt ei tea midagi. Usun, et seal väga suurt muutust ei ole, sest kuuseis on lihtsalt selline, mis kaalulangust ei soosi. Aga cm-id on jätkuvalt mu sõbrad :) Siiski pean ma endale uuesti meelespea panema, et kaalule uued patareid lõpuks ostetud saaks!

PS! Selle nädala võit oli see, et sain oma t-särgi ja SD-st tellitud talveretuusid kätte. Mõlemad on L suuruses!!! Seega, head-aega igasugused X-d! Te pole enam mu riiete sedelitele oodatud!


Kas teid keegi aru sai, kuhu Marise kaliiper jäi?

Kunagi ammu rääkisin (SIIN), et hakkan nüüd oma pekke iganädalaselt mõõtma asjandusega nimega kaliiper. Lubasin ju teile edusammudest teada ka anda, aga mälupuudulikkusega, nagu ma olen, on jäänud see lubadus kuhugi muude oluliste asjade taha peitu. Aga kuna mulle nüüd natuke seda meelde tuletati, siis pajatan natuke antud teemal.

Kuigi ma siia pole kirjutanud, siis olen ikka usinalt paar korda kuus end mõõtnud. Ausalt öeldes, et üldse see mõõtmine käppa saada, läks minul natuke aega. Vaatasin juhendit, et kust ja kuidas mõõta ja siis üritasin kuidagi ise ennast näpistada siit ja sealt. Peaks justkui puust ja punaselt ees olema, aga ma suutsin ikka väheke põõsasse oma näitudega sõita.

Kui ma suve keskel esimest korda end mõõtsin, siis enda arust sain jube hästi näidud kirja. Kui aga numbreid tabelisse hakkasin kandma, siis olin kindel, et midagi läks kuskil nihu, sest ma väga ei uskunud, et mu rasva% alla 30 saaks olla. Aga ega ma kuidagi paremini nagu esimese hooga mõõta ei osanud ka.

Järgmisel nädalal proovisin uuesti ja suutsin veel nii paar nädalat mõõta end, enne kui torkas pähe, et äkki vaataks youtube´ist näidisvideot. Ma pole veel leidnud teemat, mille kohta sealt abi ei saaks. No otseloomulikult oli ka kaliipriga mõõtmise koha pealt sada erinevat videot.

Kuna kaliipreid on veidi erinevaid, siis otsisin video, mis oleks just täpselt samasuguse kaliipriga nagu mul on. Ja siis hakkasin selle järgi tegema. Hmmm... Tulemused said hoopis teistsugused (loe:suuremad). Olin oma pekke liiga hellalt kohelnud ja oleks pidanud nad ikka korralikult pihtide vahele võtma. Edaspidi tegingi.

Igatahes, olen nüüd peaaegu kolm kuud end näpistanud ja pigistanud kaliipriga ja praeguseks on rasvaprotsent veidi väiksemaks muutunud. Kuna aga ma väga tihedalt seda rasva% välja arvutada ei viitsi, siis leidsin endale Interneedusest hulga lihtsama lahenduse, et hoida silma peal, et näidud ikka jonksus oleks.

No muidugi kõige lihtsam on see, et vaatad eelmise nädala/kuu tulemusi ja hindad, kas on läinud paremaks või halvemaks. Aga leidsin ka SELLISE tabeli, mille järgi saad oma keha hinnata mõõdetud näitude liitmise teel. Minul, kui tavalisel naisel, oleks ideaalne tulemus 70-90 vahel, heaks võib pidada 91-100 punkti, keskmine oleks 101-120, alla keskmise 121-150 ja kehv üle 150.

Hetkel olen ma oma tulemusega vahemikus "alla keskmise". Kuigi rasva% oleks enamuste jaoks informatiivsem, siis mulle meeldib just selline "ei midagi ütlev number". Esiteks need numbrid muutuvad kiiremini, seega püsib motivatsioon paremini üleval. Teiseks ei pea arvutisse sisse trükkima neid numbreid % teada saamiseks. Kolmandaks tundub see "alla keskmise" hetkel rohkem mu kehavormile vastav, kui rasvaprotsendi number 26,24%, mis viimaste näitude järgi arvutades mul olema peaks (ise pakuks pigem nii 30% kanti peale vaadates).

Mainin ära veel ühe asja, mis minu puhul ilmselt natuke süüdi on mu tulemuste kõikumises. Selleks on üleliigne nahk. Teatud kohtadest mõõtes läheb mul veidi rohkem aega, et saada nö sama haare, mis eelmisel korral, sest nahk segab. Tohutult palju on seda igalepoole lehvima tekkinud :(

Kellel huvi selle väikse asja vastu tekkis, siis vidin ise on tegelikult väga odav- ainult 10 euri koos saatmisega ja mõõdulindi keha mõõtmiseks saab ka veel peale kauba ;) Tellida seda saab SIIT


Ma helendan!

Viimases postituses seoses helkuritega kirjutan veidi meie endi helkuri kasutusharjumustest ning mida selle juures võiks parandada. Kuigi helkuri kandmine on miski, mis on mulle väga oluline, võib vahel ka minu kapsaaeda kivi visata antud teema suhtes. Aga hakkame üks haaval lahti seletama, kes kui palju meil helgib ja helendab.



Margusel eraldi helkurit küljes kombekal ei ole. Kui me käruga seikleme hämaras või pimedas, on tal kärule peale tõmmatud vihmakile, millel on helkur käru taga (ehk siis Marguse selja taga, ta istub näoga minu poolt) ja käru külje peal (paremal küljel, et kui tee ääres kõnnime, siis on tee poole helkur). Kuigi me väga tihti pimedas välja ei satu, siis udust ilma juhtub täitsa sagedalt ning udus on helkurist samuti päris palju kasu.



Mareli ja Marekul on terve posu helkureid jope/kombeka küljes. Lisaks on Marekul selline koolikott, mis on väga hästi helkurite ja neoontoonidega ära kaunistatud. Lisaks on neil mõlemal paremal pool rippuv helkur ja vahel veel lisaks käe peal selline helkurpael, mis rullub ümber käe. Neid helkurpaelasid on meil kodus päris mitu  - kasutan neid ka joostes jalgade ümber panemiseks.


Mina olen meie pere kõige kehvem helkuri kandja (kui koerad välja arvata). Häbi küll tunnistada, aga nii see on. Mul on küll helkurid küljes, aga arvestades, et ma olen kõige tihedamini tee ääres, siis peaksin ma olema ekstra helendav. Õnneks nüüdsest see muutub, sest SecoSport saatis mulle terve karbi WOWOW ekstra hästi helendavat varustust, et ma saaksin õues ohutult trenni teha ka pimedal ajal.


Ma sain endale WOWOW sarjast nokamütsi, kindad, jooksujaki, helkurriba, 2 erinevat LED tuledega helkurit (SEE ja TOO). Lisaks said kõik mu lapsed endale oma isikliku WOWOW helkurvesti, millega on nad väga hästi nähtavad pimeduses.


Nokamüts on väga mugav ja nii ilus. Kuna mul peab jooksmise ajal müts peas olema, siis võin juba ette öelda, et minu poolt saab see müts päris korralikud katsed kvaliteedi kontrolliks. Eks annan teada, kumb enne alla annab, kas mina või müts :D


Jooksujakk on ka väga mõnus. Hetkel olen selline kahe suuruse vahepealne, aga võtsin igaksjuhuks numbri suurema. Tahaks ikka talvel paksema kihi peal ju ka kanda seda. Õigesti tegin, sest proovisin kohe katsetuseks sellise paksema trenniriietuse peale ka ära ja täitsa mõnusalt jäi veel ruumi vabalt liigutamiseks.

Kinnastest ma vist ei pea rääkimagi, sest olen täna juba Instagramis ja blogi FB lehel jaganud vaimustust nendest. Lihtsalt super ägedad. Kõige ägedam osa ilmselt mu talvisest jooksuriietusest. Lisaks sellele, et nad on helkuriga kaetud, on nad seest nii mõnusalt pehmed ja soojad.


Kõike helkureid ma kohe täna katsedada ja endale külge ei jõudnud panna (jalgadele lähevad edaspidi LED helkurid), aga tegime suuremate lastega osalise katsetuse ööpimeduses ära. Täitsa hästi helendasime mööda õue ringi. Eriti mu kindad, mis on ikka nii nii ägedad! Ja muideks, neid kindaid on ka lastele saadaval SIIN.


Tuletan meelde, et ühe LED tule, laste helkurvesti ja helkurteibirulli on võimalik ka teil võita, kui osalete loosis SIIN.


Helkurripats - ole nähtav!

Nagu ma eelmises helkuriteemalises postituses (SIIN) mainisin, siis Maanteeamet on välja toonud ühe viisina, kuidas enda teekonda turvalisemaks muuta, isetehtud helkurripatsid. Aga mõningad inimesed (loe:mina) on käsitöös veidi kehvad. Olgem ausad - kohe nii kehvad, et isegi naabrimees soovitaks mul ilmselt see helkurripats osta, mitte ise valmistama hakata.


Minu õnneks on see täiesti võimalik. Nii ma hakkasingi otsima. Leidsin üks päev Facebooki avarustest Helkurripatsid. Istusid seal piltide peal reas ja olid nii nunnud, et söö või ära (söödavad nad siiski ei ole). Eriti need kiililised, kes võitsid mu südame sekundiga.

Kui lehte lähemalt uurisin, siis nägin, et seal oli niisama rippuvaid ripatseid ka. Igat sadat värvi ja ka helmed olid eri värvi saadaval. Ühesõnaga vali aga värv ja disain ning täpselt sellise saadki. Kas pole mitte äge?!?

Miks oleks helkurripats väga hea valik? Esiteks on see helkur! Iga lisahelkur, mis pimedal ajal sul jope, koti, kombeka, mütsi või kes teab veel mille küljes ripub, on võit autojuhile, kes sinust mööda sõidab. Sa tõstad sellega tõenäosust, et sa oled autojuhile nähtavam.


Teiseks on see nii ilus asi, mida luku külge riputada või siis hoopis võtmehoidjaks panna (keegi ei keela ka kaks ühes kasutada). Isegi kui see ripats ei aitaks pimedas su elu päästa, siis võiks ta ikkagi koti küljes ainuüksi oma välimuse pärast rippuda. 


Kolmandaks on see puhas Eesti käsitöö, mille on valmis teinud kahe armsa Eesti naise näpukesed. Kui on valida ilumaailmas masstoodanguna, igaühega täpselt samasuguse toote või just sinu iseenda eelistuste järgi tehtud käsitöö vahel, siis.. no ikka tahaks ju endale miskit unikaalsema välimusega kaunistust, mida kellelgi teisel pole :)


Ega kaua ma ikka jutustan, kui ilusad ja head need helkurripatsid on. Ma parem lasen ühel teist ise järgi katsetada! Loosin koostöös helkurripatsite tegijatega välja ühele võimaluse saada enda soovide järgi tehtud ripats. Olgu see siis niisama rippuv või minu lemmik kiilivälimusega - selle saab võitja juba ise kokku leppida.

Aga ütlen veel ära ka selle, et kes ei jaksa oodata või loosiõnne katsetada ei taha, siis kuni 8.novembrini kehtib suure helkurripatsi tellimisel soodushind (8 eurot), kui öelda salasõna MARIS8. Ja jällegi, võid lasta teha nii unikaalse kui ise soovid. Või siis valida juba valmisolevate toodete vahelt.

Loosimises osalemiseks vajuta SIIA.


Meie pommiauk

Eile tuli ühe tuttavaga jutuks meie "pommiauk". Nii nagu iga teine väike külake siin Eestimaa peal, võib ka meie küla nimetada selle nimetusega, sest tõesti meil ei ole siin väga palju inimesi ja töökohti pole ka nii palju kui Tallinnas, aga kui panna siin elamise plussid ja miinused ritta, siis minu jaoks on plussid kõvasti ülekaalus. Ja enamasti kehtib põhimõte, et kes tahab midagi teha, saab seda igal pool teha. Kui pole kus teha, tuleb lihtsalt see koht rajada.

Sellega seoses väike meeldetuletus Türi valla elanikele, et kuni homseni saab veel hääletada SIIN , et Kabala võidaks Türi valla kaasava eelarve summast 15 000 ja meile rajataks madalseikluspark. Miks peaks Kabala poolt hääletama? Just sellepärast, et seikluspargi idee iseenesest on juba nii äge ja kõikdeist ideedest parim. Teiseks on meil siin olemas imeline asukoht, kuhu see rajada. Kolmandaks pole kunagi piisavalt palju laste aktiivsuse propageerimiseks paiku. Eriti tasuta paiku! Neljandaks jääb Kabala park ilusti tee äärde ja annaks ka läbisõitjatele võimaluse aktiivseks jalasirutuseks võimaluse. Viiendaks on Kabala vägagi aktiivne küla oma rahvaarvu vähesuse juures ja seega võiks seda toetada. Kuuendaks on meil olemas ka spordisaal. Seega võiks Kabalast kujuneda välja veidi suurema ala nö sportlik keskus. Jne. Ma võiks neid punkte siia välja tuua vähemalt 20, sest mina pooldan seda ideed väga ja loodan, et see saab piisavalt toetust valla rahva poolt.

Just valla rahva poolt, sest hääletuses osalevad ainult oma valla elanike hääled. Seega, kui oled Türi valda sisse kirjutatud, siis palun ole nii kena ja tee see väike liigutus - logi türi valla kodulehele oma ID kaardiga sisse ja hääleta Kabala madalseikluspargi poolt! Kui külastad raamatukogusid, siis sul on võimalus hääletada ka seal.

Kui siin juba Kabala kiitmiseks läks, siis panen mõned punktid kirja, miks mulle meeldib siin elada:
Meil kohapeal on olemas

  • pood (AjaO, aga täitsa korraliku kaubavalikuga). 
  • koolimaja - küll pisike (ja Retlaga ühendatud), aga loodetavasti püsib sellises suuruses veel aastaid. Lapsi hetkel tundub peale tulevat täiesti arvestatavas mahus. 
  • lasteaed - ja mitte niisama, vaid väga hea lasteaed! 
  • juuksur 
  • küünetehnik (kes muideks sai Ilumessil  klassikaline salongi maniküür geellakiga kategoorias esimese koha!) 
  • spordisaal, kus on võimalus ka jõusaali kasutada 
  • rahvamaja, kus toimub ka kino 
  • lastele mänguväljak (kui nüüd aus olla, siis isegi kaks!) 
  • pargis lauluväljak ja staadion koos kaugushüppe, palliviske ja kuuliheite võimalusega. Samuti ka võrkpalliplats. 
  • perearst (kelle teenuseid mina küll ei kasuta, aga inimeste eelistused on erinevad). 
  • Meil toimub koha peal rahvatantsuring, kuhu käib isegi Türi linnast mitu naist. Seega väga tore rühm on :) 
  • lastele koolis erinevad ringid - mudilaskoor, näitering, robootika (ka koolieelikutele), rütmika (rahvatants). Suurematele on veel puutööõpetus ka. Ilmselt midagi veel, aga kõik ei tulegi kohe meelde. 
  • taaskasutuskeskus, kust saab ka kvaliteetset mööblit ja kodutehnikat. 
  • rehvivahetuspunkt
  • raamatukogu
Lähima 15km raadiuses on: 
  • 4 toidupoodi - 2 AjaO poodi lisaks meie enda poele, 1 Konsum, 1 Meie pood. 
  • Apteek
  • Lillepood 
  • Suviti töötav aiand (saab kurki kindlasti, midagi ilmselt veel, aga kuna ma kasvatan ise, siis väga ei kasuta seda teenust) 
  • Erinevad töökohad (Estonia ja Imavere saeveski paljudele tööpakkujaks) 
  • Jäähall Võhmas - uisutamine aasta läbi võimalik. 
  • Kolm kooli, kus saab läbida põhikooli III astme klassid (seda Kabalas ei saa). 
  • Muusikakooli võimalus Võhmas ja Imaveres. 
  • Erinevad trennid  - Oisus jooga, Imavere ringide kohta täpselt ei tea (kes seal elab võib kommenteerida, et saaksin täiendada), Võhmas Myfitnessi treeneri trenn 2x nädalas + jõusaal ja ka mingid muud trennid spordisaalis. 
  • Erinevad ringid - Oisus käiakse laulmas kindlasti, Võhmas ka lauljad, käsitöö ring oli ka eelmine aasta (ilmselt ka see aasta). Ühesõnaga kuna ringideks mul endal väga aega pole, siis ma nii täpselt ei tea, aga toimub erinevaid küll. 
  • Lasteaiad Võhmas, Imaveres, Oisus. 
  • Jalakäijate rada, et rulluisutada (Oisus). 
  • ujumiskoht 
Lähima 25km kaugusel on: 
  • väga palju töövõimalusi - Suure-jaanis ja Türil on juba ettevõtteid rohkem kui küll. Valik suhteliselt kirju. 
  • Poodide valik laieneb veidi suuremaks kui vaid söögi ja lillepood ning kaltsukas 
  • Suur valik trenne ja huviringe (Marek ja Mareli käivad Türil muusikakoolis). 
  • Gümnaasium
  • Ujula
  • Kutsekool 
  • jne. Siia võiks seda nimekirja jäädagi pikendama. 
Kõige selle juures on üks suur miinus - transport. Kui endal masinat pole, siis võivad pooled võimalused lähedusest hoolimata kättesaadamatuks jääda. Bussid küll liiguvad, aga siiski mitte piisavalt tihedalt (samas saan aru, et vähese inimeste arvu tõttu ei ole mõtet ka tihedamaks seda graafikut teha). Transpordi suhtes Türi ja Võhma poole veel saab liigeldud rahuldaval tasemel. Imavere poole kahjuks on väga nirud võimalused.

[Lisan nüüd siia tagant järgi juurde, et keegi teine ei arvaks, et ma enda arust elan roosamanna sees. Nii nagu igal teisel kohal, on ka Kabalal omad miinused, aga need pole antud postituse teema. Kui sul on soovi neil teemadel pikemalt arutada, siis palun märgi kommentaari juurde, et vaatame nüüd asja laiemalt vms. Vastasel juhul ei saa ma aru, et sa tahad arutada, mitte lihtsalt sappi loopida.]

Meie ilus koolimaja :) 
Nii et kui keegi tahab maale kolida, siis soovitan soojalt meie kanti uurida. Ilusti keset Eestit ka. Seega pole väga pikk maa sõita ei Tallinna, Tartu ega Võrru. JA kuigi mõni nimetab seda pommiauguks, siis minu meelest on see "pommiauk" tunduvalt paremate võimalustega, kui pooled teised Eesti väikekülad! 


Olen silmapaistev! (+ loosimine!)

Sügis on salakaval aeg. Enamvähem nädalaga saabus aeg, kus õhtud pole enam nii valged ja juba töölt tuleku ajal on õues rohkem kui hämar. Kahjuks ei jõua enamus inimesi end nii ootamatult* helkuritega varustada ja juhtub hirmsaid õnnetusi. Õnnetusi, mida oleks saanud helkuri kandmisega ennetada!

Selleks, et sa oleksid tee ääres võimalikult hästi nähtav ja saaksid ohutult liigelda, soovitab Maanteeamet kanda korraga mitmeid eri funktsiooniga valgustpeegeldavaid tooteid, millest üks peaks olema kindlasti sertifitseeritud! Variante, mida kanda on nii palju, et igaüks leiab endale meelepärase alustades helkurteibist kuni LED tuledega helkuriteni välja. 

Alati on võimalus ka ise teha ilusaid helkurripatseid või neid osta (loe SIIT). Maantee amet toob selle välja, kui ühe võimaluse enda teekonda turvalisemaks muuta. Aga siinkohal kordan, et lisaks sellele peab kindlasti küljes olema vähemalt üks helkur, mis on kontrollitud vastavate asutuste poolt ja on täiesti kindel, et täidab pimedas oma funktsiooni ideaalselt. 

Sama lugu on ka lasteriietega. Kuigi enamus joped-kombekad on varustatud erinevate helkurribadega, siis tuleks lapsele külge riputada lisaks veel mõni helkur, et ta oleks veelgi nähtavam. Laste puhul on see eriti oluline, sest tean omast käest, et laps võib teha täiskasvanu jaoks vägagi ootamatuid kõrvalepõikeid kõndides (näiteks Mareli on astunud autoteele, et ilusat lehte ära tuua) ja mida nähtavam ta pimedas on, seda ohutumalt ta koju jõuab. Lisaks kujuneb lapsel lisahelkurit kandes arusaamine, et helkur peab jope küljes olema!

Maanteeamet korraldas helkuri kandmise propageerimiseks kampaania "olen silmapaistev". Tahaksin enda poolt ka sellele edasijõudmisele  õla alla panna! Koostöös SecoSport ettevõttega teen loosimise, kus võitja kinkepakki saab pandud (toote nägemiseks vajuta nimetusele): 
* WOWOW helkurteip (kleepimiseks jalgrattale, lapsevankrile, kotile vms erinevatele pinnakatetele)
* WOWOW LED tuledega varustatud helkur 
*  WOWOW Laste turvavest 

WOWOW tooted on Eesti maastikul päris värske asi. Tootevalikus on lisaks erinevatele helkuritele ka mitmed helkrribadega tooted, mis sobivad ideaalselt pimedal ajal sportimiseks. Näiteks kindad, jooksujakk ja LED tuledega telefonihoidja. Varsti kirjutan neist toodetest veidi pikemalt. Seniks aga olge nähtavad ja kui vajate pisut abi sellega, siis osalege loosimises! Loosimises osalemiseks vajuta SIIA!


*tegelikult ei tule kunagi sügis ootamatult, aga igapäevaelu virrvarris tihti ei jõua mõelda sellele, et tuleks helkurid ette varuda. Enda kogemusest võin ka öelda, et tavaliselt on selline tunne sügisel, et hiired on enamus helkureid minema tassinud, sest neid lihtsalt pole võimalik kuskilt leida.

Vana vs uus FitCat

Kes vähegi on FitCati kavaga viimasel kuul kokku puutunud, teab, et neil on suured muutused käimas. Kellelegi on need muutused head, kellelegi halvad, aga mõjutavad nad paratamatult kõiki. Mõtlesin veidi valgustada enda vaatenurka asjale. Mainin juba ette ära, et mind ei huvita MIKS asjad seal nii läksid, nagu nad läksid, vaid kirjutangi enda, kui kasutaja nägemusest kogu selle loo suhtes.

Üks päev andis Kati teada kõigile FitCati naistele, et tema enam selles firmas asjaosaline ei ole. Ütlen vist enamuste toetusgrupi liikmete nimel, et see oli päris suur löök. Minu senise tervisliku eluviisi teekonnal polnud ma veel kohanud teist nii motiveerivat inimest, kui seda on Kati! Tõsiselt, tema oli see põhjus, miks ma FitCati liitumise ostsin.

Ma teadsin, et lisaks sellele, et tema toitumiskava töötab, suudab ta mind motiveerida ka kõige kehvematel päevadel. Ja ta oligi kogu aeg õigel ajal kohal ja uurimas, et kuidas läheb. Nagu kuues meel või kes teab mis asi, aga ta suutis just siis tulla mind "torkima", kui ma oleks tahtnud kivi alla pugeda, krõpsu järada ja cocat peale juua.

Täpselt nii tubli Kati oligi ja on veel praegugi. Seda lihtsalt mitte enam FitCatis. Meie omavaheline suhtlus kindlasti sellega ei lõppe, et ta enam ei tegutse selles firmas. Mina jälgin tema tegemisi ja kindlasti tema ka minu omasid. Usun, et just tema oleks esimesi motiveerijaid, kui ma omadega põhja hakkaks vajuma või veel rohkemgi, kui mul mingi uus hulljulge plaan tuleb (olgem ausad, ilma Katita pole ilmselt ka poolmaraton plaani tulnud!).

Kuna meie omavaheline koostöö oli superhea, siis võite aimata, kui pettunud ma olin kogu selle muudatuse peale. Eriti, kuna ma olin ju just aastase lepingu teinud. Mõtlesin tükk aega, et mida ma nüüd teen. Kirjutasin muidugi FitCati info e-mailile ka, et mingitki lahendust olukorrale leida, sest sel hetkel olin ma nii pettunud kogu selles olukorras.

Vastus tuli paari päeva jooksul. Mis iseenesest on mõistetav, sest ilmselt on neil praegu käed-jalad tööd täis. Vastus ei tulnud täpselt selline, nagu ma olin lootnud, aga siiski väga viisakas, saadi mu murest aru ja pakuti kaht lahendust olukorrale. Samas olin selleks ajaks veidike maha ka rahunenud ja suutsin vähe objektiivsemalt olukorrale otsa vaadata.

Ma valisin sellise lahenduse, et sain oma liitumist natukene lühendada (selle arvelt sain väikse summa ka tagasi muidugi). Päris ära lõpetamist ma ei valinud, sest olgugi, et Katit enam pole, siis toitumiskava on jätkuvalt seal sama ja sama hästi töötab ta ju ikka. Samas aastat ma ei tahtnud nö kinni broneerida, sest kui ma ei saa sealt enam seda sõbra toetavat tuge, siis mul pole vaja seda liitumist. Toitumistõed on mulle juba praeguse 10 kuu jooksul külge kasvanud. Mulle ongi vaja just seda tuge, mida õhkas eelnevast FitCatist, aga millest praegu pole enam midagi järgi.

Aga ma veel uut FitCati- i maha ei kanna. Loodan, et kui nad seal omadega paika kõik saavad sätitud, üritavad nad jõuda samamoodi kontakti naistega, kellel see kava on tellitud. Kati on loonud neile selleks ideaalsed lahendused - on ju olemas facebook´i toetusgrupp, instagrami konto ja üleüldse on populaarsust kogutud selle lühikese turul oldud ajaga meeletult. Uute nägude töö on vaid seda edaspidigi üleval hoida.

Kas nad saavad sellega hakkama? Eks aeg näitab ja kui mul kord liitumine läbi saab, võin uuesti pajatada, et kas nad suutsid mind ära moosida või jään nö turule otsima uut lahendust, mis mulle nii hästi sobiks.

Lõpetuseks väike võrdlus (ülikehva pildikvaliteediga) minust peaaegu nelja aastase vahega. Siia perioodi jäi veel üks korralik paisumine Marguse ootuse näol :) Kaaluvahe on laias laastus 30kg.



Kiired ajad = haiguslaine ???

Kui ma bakalaureuse aegu koolis käisin, siis oli periood, mille vältel oli 100% kindel, et minu kooli nädalavahetusega tulid ka haigused koju. Oli kordi, kus pidin sessi pooleli jätma seetõttu, aga enamasti sain ikka loengud käidud ja minu tööks jäi peale kooli nädalavahetust lapsed terveks ravida. Et siis nädala pärast samas rattas jätkata. Viimastel aastatel (käisin ju bakas kokku 7 aastat) õnneks selle nähtuse esinemine vähenes, aga eks lapsed said ka vanemaks.

Sama nähtus on välja löönud ka perioodidel, kus lihtsalt asjad on kuhjunud ja mul on 100 tegevust korraga käsil. Ilmselt lapsed kannavad minu pinged ja stressi endale üle ja teadagi on see parim periood, kus haigusepoisid käsi kokku hõõruvad ja naeru kõkutavad.

Praegu on hetk, kus vaikselt hakkab tunda andma, et lisaks kõigele muule, on kool ka kõrvale tekkinud. On vaja kodutöid teha, praktika aegu ja sisu paika panna, kontrolltööks õppida, eksamiteks materjale ette valmistada. Ühesõnaga tegevust on rohkem kui rubla eest. Mis arvate, millega ma ennast juba kõige selle kõrvalt "lõbustan"?

Ilmselt arvasid kõik õigesti, et ikka haigustega. Praegu on õnneks veel küll üks patsient majas ja mitte väga tõsiselt haige, aga siiski võtab see ära aega, mis on mul niigi viimse sekundini arvel. See omakorda tingib olukorra, kus lõpuks on asjad üksteise otsa kuhjatud ja mina veidi närvilisem, kui muidu oleks. Mis võib tähendada, et mõni laps jääb veel haigeks ja olukorra keerukus kahe- või kolmekordistub.

Näiteks täna hommikune situatsioon. Margusel oli kõht täis ja tavaliselt oleks olnud tema 1,5 tunnine mänguaeg, mille kõrvalt ma saan ilusti koolitööd teha. Aga kuna Mareli tahtis voolida ja ta ei saa teha seda ilma, et Margus ka tahaks voolimismassiga mängida (mida jällegi ilma minu järelvalveta teha ei saa, sest muidu võib ta kõik ära süüa), siis läks minu hommikune "lõpeta eneseanalüüs ja saada ära" ülesanne edasi lükkamisele ja meil oli tore hommikupoolik, kus meisterdasime igasugu asju voolimismassist.

Ma üldse ei kurda, et ma nüüd lastega mängima pidin. Voolimisega (ja lastega koostoimetamisega) meeldib mulle tegeleda ka siis, kui mul sada asja kukil, aga see tunne, et need asjad, mis kukil on, tuleb KA ära teha, tekitab selllise kerge kassiahastuse peale, et millal ma siis need nüüd ära teen?!?!

Nagu ütlesin, et veel väga hullu haigust pole (aga piisavalt et lasteaeda mitte saata), seega saan Mareli vahepeal oma ette toimetama saata, Marguse magama panna ja siis teha asju, mida on vaja teha. Nagu praegu. Margus jääb siin vaikselt magama, mis tähendab, et minul hakkab õppimise aeg. Kui hästi läheb, magab ta kolm tundi, kui halvasti, siis 1,5. Aga eneseanalüüsi saan lõpetatud ikka. Kui aega jääb, jätkame matemaatika ettekandega ja lõpetuseks tuleks veel edasi vaadata hommikul pooleli jäänud diagnoosetteütlust, mida praktika raames varsti lastele pean tegema minema.

PS! Õhtul lähen trenni ikka! Aeg peale kella 17-t pole minu puhul õppimiseks. Mu aju on siis end juba välja lülitanud ja kui juba tõesti tähtaeg jalaga tagumikku ei peksa, ma õhtul ei õpi (veel vähem öösel). Seepärast ma igat sekundit hommikusest ajast arvele võtangi, et õhtul oleks aega mängida ja lõbutseda!


Trenninädal 10.10-16.10.2016

Pole päris pikalt teinud trenni kokkuvõtvaid nädalapostitusi. Ma ei tea, kas teie ka, aga mina ise olen nendest puudust tundnud, sest nendega põhjal on väga hea enda jaoks üldpilti analüüsida ja mitte kinni jääda ühe päeva (eba)edusse. Seega nii palju, kui mul vähegi jaksu on, kavatsen neid edaspidi jälle teha.

Esmaspäeval, 10. oktoobril, sai tehtud lausa kaks trenni. Esmalt tegin hommikul väikse jooksu. Selline 22minutiline kerge sörk. Sai keha hommikul korralikult käima ja natuke särtsu sisse. Õhtul käisin Võhmas trennis.

Teisipäeval, 11. oktoobril, käisin jooksmas. Plaanisin küll teha pika, tunnise intervalljooksu, aga ei osanud ilma õigesti hinnata. Seega hakkas mul kiirelt väga väga palav, otsapidi koju tagasi jõudmise ajaks olin kindel, et kui riidekoormat vähendan, siis nii märja nahaga on tõenäosus tuult saada päris suur. Seega katkestasin jooksu poole tunni pealt.

Kolmapäeval, 12.oktoobril, käisin Võhmas trennis jälle. Seekord oli teemaks bodycombat. Mulle nii meeldis! Järgmise nädala esmaspäeval pidime jälle seda tegema. Kaloreid põletas ka senistest Võhmas trennidest kõige enam :)

Neljapäeval, 13.oktoobril,  plaanisin teha puhkepäeva, et nädalavahetusel üks pikk jooks ette võtta. Aga kuna tuli plaanimuutus ja pidin õhtuks ühte kohta jõudma ja liikumiseks olid vaid enda jalad, siis tuli plaan ümber teha ja jooksuga minna. Sai 47 minutit joostud.

Kuni neljapäeva õhtuni oli toitumine väga hea. Siis, aga sõin kooki üle pika aja ja ma keerasin ikka täiesti ära. Täiesti jube, kuidas suhkrusõltuvus kogu mõistuse pea peale keerab. Korra saad, siis uuesti saada sellesse punkti, kus keha kogu aeg suhkrut ei nõuaks on ikka pagana raske.

Reedel, 14.oktoobril, veel suutsin kuidagi õhtuni hoida eemale magusast (olime sõidus ja seega väga polnudki võimalust midagi kokku keerata endale). Trenni muidugi teha ei jõudnud, aga söömine oli enamvähem tibens-tobens (veidi lahja isegi pigem).

Kui kokku panna üks õhtu ülesöömist, järgmine veidi lahja päev, siis tagajärg on teada. Laupäev-pühapäev läksid täiesti metsa. Uhh, see toidupohmakas. Väga väga rõve! Aga näed, käsi tõuseb ikka sama asja peale, mis seda kehva enesetunnet tekitas.

Kaalust ma väga midagi ei tea, patareid mul jätkuvalt pole. Lihtsalt ei püsi meeles osta see pisike jubin. Üritan täna nii palju meeles hoida, et võtan kaalust vana patarei välja ja see rahakotti panna. Äkki siis on meeles mõnikord poodi sattudes :)

Järgmine nädal üritan tubli olla ja magusast eemale hoida, kuigi ütlen ausalt- vähemalt esimesed kolm päeva tulevad kindlasti tõsised enesedistsipliinipäevad.Aga ma saan hakkama, sest jõulud on vähem kui 10 nädala kaugusel ja mul on eesmärk, mida vaja kätte saada ;)



Mareli vs mina lapsena

Lugesin eile hommikul ühe 13-aastase blogist, et ta sai endale ema loal kunstküüned. Usun, et selles vanuses lapse jaoks on see päris suur asi ja annab kohe mitu head kraadi enesehinnangule juurde. Ma isiklikult selles midagi halba ei näe, aga minu meelest on selliste asjade puhul iga ema enda otsustus, mis vanuses lapsel igasugu ilunänni katsetada lubab.

Sellega seoses mõtlesin teha väikse võrdluse, mis vanuses mina midagi sain teha ja mis vanuses (ilmselt) Mareli jõuab nii kaugele, et võib miskit katsetada. Võib olla pean mõne koha pealt kunagi oma sõnu sööma, aga praegu panen kirja need vanused, mida ma oma vaimusilmas ette kujutan, et mis mingis vanuses võiks lubatud olla.

Kunstküüned - ma täpselt ei mäleta, aga mingi vanus oli küll, kus ma hirmsasti oleksin tahtnud endale kunstküüsi. See oli kuskil põhikooli viimastes klassides. Ma ei mäleta, et mu ema neid keelanud oleks. Ilmselt oli mingi diil, et oma raha eest ja koolis ei kanna vms. Aga kuna ma olin/olen hull koi selliste asjade koha pealt, siis nende ostmiseni ma ei jõudnudki. Sõbrannal olid küll ja tal külas käies ma toppisin küünele niisama peale küll ja imetlesin, aga kinni liimimiseni ma ei jõudnud.

Marelil ilmselt ma kunstküüsi ei lubagi panna. Pigem teen talle maniküüri ja aitan lakkida mõne tagasihoidliku värviga (ja seda ka mitte enne 12. eluaastat kindlasti mitte). Kui juba 14 ja üle, siis ilmselt ma enam värvi piirangut peale ei pane (v.a see, et koolis ikka kärts-mürts värvi küüntega ei käida). Küünte lakkimise koha pealt mul endal oli põhikooli viimastel aastatel samad piirangud - võisin lakkida, aga õrnade toonidena.

Kõrvaaugud - Oma esimesed kaks (jah, mul on neid rohkem :D) kõrvaauku sain ma 14. aastasena. Oi kui uhke tunne see oli. Selle aja peale oli enamustel kõrvaaugud olemas, aga ma ei mäleta, et ma hirmsasti neid taga oleks nutnud, sest teadsin, et varem ma neid lihtsalt ei saa. Aasta hiljem oli vaja kolm auku veel juurde teha. Ei saanud kuidagi pidama nende aukude tegemisega :D Nendest ma tüdinesin suhteliselt ruttu ära ja praegu on üks neist täiesti kinni kasvanud (kasutan kolme auku).

Marelile ma kindlasti enne 12. eluaastat ei luba kõrvaauke teha. Ilmselt on tal siis juba mingi pubekaiga peal ja mina olen "nii nõme ema" sel ajal, kui ei luba teha, aga ma ei arva, et lapsel (seda sellises vanuses ta ju on) peaks olema kõrvaaugud. Ma ei arva ka, et see mingi maailmalõpp oleks, kui need on aga nagu juba alguses mainisin, on see iga vanema otsustada - tehku need augud kasvõi sünnitusmajas, mind ei torgi see, kui pole minu lapsega tegu :)

Meikimine - Mina ei tohtinud koolis kanda meiki enne gümnaasiumi minekut. Ja gümnaasiumis oli lubatud ainult kulmupliiatsi ja ripsmetušši kasutamine. Väljaspool kooli kasutasin ikka "veidi" rohkem, aga koolis käies olid ranged piirid. No vahel ma ikka mossitasin selle pärast, et näiteks üheksandas klassis oleks hirmsasti ikka meikida ju, aga tagant järgi jagan vägagi ema seisukohta. Ilmselt Marelil ma luban kõige varem 8.-9.klassis ripsmetušši kasutada, aga ka mitte midagi rohkemat kooli tingimustes.

Meikimisega on mul üks väga ere mälestus ka. Olime sugulasega vanaema juures. Vanaema oli tööl ja pidime tema juurde päeva ajal minema. Kuna sugulane oli minu veidi vanem ja omas ka juba meigi asju, siis pidime ikka end kõvasti üles lööma enne välja minekut (olin siis äkki mingi 11-12aastane). Te võite vaid ette kujutada, kuidas kaks (enda arust) eriti proffi meikarit välja nägid mööda Rakvere linna tänavaid kõndides :D :D Vanaema pidi kreepsu saama, kui meid nägi.

Telefoni ja arvuti kasutus - Selle koha pealt väga võrdlust teha ei saa, sest mina sain oma esimese telefoni (3310 muideks) 9.klassi lõpetamiseks. Sellega sain veidi helinaid (monohelinad olid siis veel) teha, veidi ussi mängida ja muidugi helistada ja sms-sse saata. Ei mingit pildistamist ega internetis käimist. Kuna seda viimast võimalust polnud, siis ei olnud ka põhjust, miks ema mul telefoni kasutust pidanuks keelama. Hmm, kuigi ega ta vist ei tea, et "elu suurimate armumiste aegu" sai vahel ikka ööd läbi pikalt räägitud (olgu tänatud Zeni tasuta minutid :D :D ).

Arvuti oli meil kodus olemas varem, kui mina telefoni sain. Ega seal mingit Interneti ühendust ei olnud päris mitu aastat. Aga millegi pärast tahtsime istuda ikkagi selle taga päris palju ja mingid piirangud meil ikka peal olid. Pidi olema õpitud, mingid tööd tehtud jms.

Mareli saab oma esimese telefoni kevadel, kui seitsmeseks saab. Arvutis saab ta juba praegu vahel mängida. Ega tema hullupööra arvutis olla tahagi. Peamine on siiski multikate vaatamise funktsioon. Kuna laste generatsioonil on need võimalused juba nii noorelt käes, siis kehtivad siin päris palju ajalised piirangud ning väga hästi saab telefoni ja arvutiga töötegemist reguleerida kasutades neid preemiana.

Oma raha - Minu lapsepõlve ajal ei olnud mingit taskuraha. Ma sain raha heade hinnete eest ja kui ekskursioonidel käisime. Aga ega ma väga ära raisanud raha, ikka kogusin. Minu jaoks oli hulga parem tunne vaadata sahtlis olevat 10 kroonist, kui kanda uusi pükste või muud nänni. Kui veidi vanem olin ja nö panka vahel mängisin, siis panin juba karmid nõuded peale ja kes ikka tagasi maksmisega hiljaks jäi, pidi interessi maksma :D Nii ma rikkaks saingi :D

Marelile (ka teistele lastele) ma hetkel taskuraha ei anna. Ei hakka andma ka enne, kui nad mujale kooli lähevad. Ma olen kasutanud taskuraha preemiana liikumise eest, aga see oli selline kindla ajaline projekt. Hetkel saavad nad raha ainult siis, kui kuskile minek ja on vaja raha kaasa saada.

Juuste värvimine - Mina värvisin esimest korda juukseid 2008 aasta lõpus, kui ma sain 18 aastaseks  (mahapestava värviga). Ja seda päris ausalt. Ma väga ei mäleta, et ma nüüd oleks tahtnud varem värvida, aga keelati vms. Meil kodus keegi ei värvinud juukseid ja mul olid nii ilusad blondid juuksed, et ei tahtnud neid ära rikkuda.

Ahjaaa, tegelikult värviti küll! Esimeses klassis värviti vesivärvidega oranžiks mu pea. Mängisin pipit :D Aga jah, selle pesime kohe peale karnevali maha. Aga üldiselt võib öelda, et olen oma pead elu jooksul värvinud koos pipi esinemisega kokku 5 korda, nendest kaks korda püsivärviga :)

Marelil ilmselt (kui jätta mingid karnevalid välja) enne 10. eluaastat kindlasti värvima pead ei hakka. Võib olla lükkan seda isegi 12. või 14. eluaastani, kes teab. Või, kui ikka maailmalõpp hakkab paistma, siis luban mahapestava värviga proovida, aga selleks peaks ta suutma mind ikka päris korralikult ära moosida.

Mingitest juuksepikendustest ma ei hakka üldse kirjutama, sest ei näe neil üldse mõtet. Kui saab täiskasvanuks, siis otsustab selliste asjade suhtes. Sama lugu ka geelküünte (mida mul ka veel siiani pole olnud), ripsmepikenduste jms asjade koha pealt.

Et postitus poleks täiesti pilditu, siis lõpetuseks teile kaks kuueaastast plikatirtsu :)






















dr Google - mis mul viga on?

Olen viimased paar kuud hoogu võtnud, et perearsti juurde minna enda väikse murega. Nagu ikka, enda tervis on viimasel kohal ja olen mõelnud, et kui järgmine kord Margusega kaaluma minek, küll siis kurdan oma muresid. Seniks aga on tragikoomiline googeldada oma tervise hädasid. Teen nüüd must-valgelt selgeks, mis seda tegelikult teha ei tohiks (kui just kergelt enesepiinaja ei ole). Ma allikaid eraldi lisama ei hakka, sest neid vastuseid võib leida mitmelt lehelt.

Mis tunnused mul on? Esiteks peavalud. Viimasel ajal on küll sellega veidi parem lugu olnud, aga probleemiks on see siiski. Need peavalud on ikka nii hullud, et selle ajal on mul tohutult raske isegi hingata, sest see teeb põrguliku valu peas. Muidugi ajab see valu mind ka iiveldama, aga oksendamiseni olen vaid loetud korrad jõudnud. 

Teiseks, mis mind just viimasel kuul on häirinud, on pearinglushood. Põhimõtteliselt iga kord, kui ma kükitan, kasvõi korraks, on püsti tõustes tasakaal läinud, pea käib ringi ja on nö vati sees oma 20-30 sekundit. Pidevalt pean kuskilt kinni hoidma, et ümber ei kukuks. 

Ma rohkem eraldi välja tooma ei hakka tunnuseid, nendest ilmselt piisab, et mind piisavalt haigeks kuulutada. Märgin iga haiguse juurde välja, mis  tunnused on mul olemas ja millised mitte. Eks siis ole näha, mis haigus mul kõige tõenäolisemalt on.

1. Narko või alkoholiuimas olek - Kui Priit mind salaja uimastanud pole, siis selle võime kõrvale heida. 

2. Sisekõrvahaigused, nt Meniere`i haigus. Tunnused: 
  • tasakaaluhäired - OLEMAS 
  • pearinglus - OLEMAS
  • iiveldus ja oksendamine - POLE, ainult peavalu ajal 
  • surumistunne kõrvas - POLE 
  • kohin kõrvas - tasakaaluhäirumise ajal OLEMAS 
  • ärritunud olek ataki ajal - POLE
  • kuulmislangus - MA EI TEA
  • atakk kestab mõnest tunnist ööpäevani - POLE, mul enamasti need hetked nii 20-30 sekundit. 
Lugedes lisaks haiguse tekkelugu, siis ilmselt võime selle välistada. 

3. rase - Selle võime välistada, sest tõenäosus selleks on 0,00000000001% .

4. ajuvereringehäired - peen nimetus, aga kõige tavalisemalt on siin taga vererõhuga probleemid. Võivad tunnuseks olla nii peavalud kui ka tasakaaluhäired. Seega täitsa võimalik variant minu puhul.

5. Jäsemete süvatundlikkuse häire - mingit lisa infot ma selle kohta ei leidnud, kui vaid, et tasakaaluhäirete puhul võib see põhjuseks olla. 
6. Sclerosis multiplex - tunnusteks on

  • sensoorsed häired- POLE
  • nägemishäired - VAHEL (nt täna üritasin kruvi keerata ja no tee mis tahad, ei näe kruvipead. Mingi aja pärast läks see üle. 
  • peapööritus - OLEMAS 
  • kordinatsioonihäired - POLE 
  • liikumisraskused - POLE
  • spastilisus - POLE
  • ja veel mitu nähtust, mida mul POLE
Seega ka selle haiguse võib kõrvaldada. Aga pole hullu. Variante on veel omajagu. 

7. Parkinsoni tõbi - sellel on jällegi väga palju sümptomeid, mis võivad esineda. Esimesed viis juba olid sellised, mida mul kindlasti pole, seega ei hakka pikemalt kirjutama.

8 .Epilepsia - eeldab krambihooge, mida mul pole. Seega ilmselt mul seda haigust ka pole. 

9. ajukasvaja (eriti väikeajukasvaja) - tunnused, mis võivad sellele viidata on - 
  • peavalu (hommikuti tavaliselt tugevam); OLEMAS
  • iiveldus või oksendamine (isu on normaalne); POLE
  • kõne, nägemise või kuulmise muutused; OLEMAS  (kogu aeg ütlen Priidule, et ma vist kurdiks jäämas) 
  • tasakaalu- või kõndimisprobleemid; OLEMAS 
  • meeleolu-, isiksuse- või keskendumisvõime muutused; POLE
  • mäluhäired; OLEMAS 
  • lihastõmblused või lihaste “tukslemine” (krambid); tukslemine OLEMAS 
  • käte või jalgade tuimus või surisemine. OLEMAS 
Sellega võiks diagnoosimise lõpetada ja heita voodisse surma ootama, eks. No nii kergelt ma ikka alla ei anna, pakun viimase variandi ise.

10. mingi aine puudus - Tegelikkuses on see kõige tõenäolisem, kuigi tunnustatud doktor seda varianti mulle välja ei pakkunud. Ilmselt on mul kas raua või d-vitamiini puudus, mida kavatsen arsti juures kontrollida lasta. No siis, kui kord sinna jõuan :) Aga igaksjuhuks hakkasin D-vitamiini juba võtma, mööda külgi see kindlasti maha ei jookse.

Kes veel on doktor Google abi kasutanud ja leidnud, et tal on kõige tõenäolisemalt mingi kasvaja ja hakkab kohe maha surema?


Miks sa kaalust enam ei kirjuta?

Mulle tuli eile postkasti üks pisike kiri. Küsiti otse ja lühidalt - miks ma enam oma kaalust üldse ei kirjuta?

Kaaluga on tegelikult väga lihtne lugu. Hetkel on mu kaalul patarei tühi.Mingeid numbreid näitab, aga kohe, kui on numbri paika saanud, siis viskab kiirelt numbri asemele C tähe või errori. Ühesõnaga ma arvan, et patarei on tühi, mitte kaal lihtsalt saba ei hakka andma. Üritan nüüd meeles pidada, et uus patarei ära osta ja loodetavasti sellega kaal töötab laitmatult edasi.

Enne seda, kui kaal trikitama hakkas, oli seitse ilusti esimese numbrina kohal. 79.4kg oli viimane näit, mida nägin. Kes FitCati toetusgrupis liige on, see teab, et sinna olen ikka kaalunumbreid (pildina) igal esmaspäeval postitanud.

Kiiresti see number kaalul enam muutuda ei taha. Söömist hindaks hindega neli - täitsa tubli, aga annaks paremini ka teha. Üldiselt toitun ikka kava järgi, aga need toidukorrad, mis on kavavälised, on enamasti liiga kaloririkkad ja tõmbavad kaalule pidurit. Samas ei ole ma näiteks gaasilisi jooke juba päris kaua joonud ja kooki, kommi, küpsist pole söönud juba... oeh, ma isegi ei mäleta millal ma viimati  neid sõin.          

Trenni koha pealt olen praegu veidi teisel "hingamisel", kui suvel. Käin praegu kaks korda nädalas rühmatreeningus, kus peamiselt teeme jõutrenni (myfitnessi treener teeb). Jooksma üritan ka vähemalt kahel korral nädalas jõuda, ideaalis kolm korda, nagu FitCati jooksukava ette näeb (hetkel olen kolmandal nädalal). Seal on ainult see kala, et mul on peale jõutrenni pidevalt lihased nii valusad, et jooksust ei tule suurt midagi välja. Välja suudan end ajada küll, aga tempo on ikka oi-oi, kui aeglane, kui joosta lihasvaluga.

Üks kõige hilisem pilt minust täispikkuses. Unine ja udune :D 
Nii et kuigi ma siia väga tihti otseselt kaalust ja trennist postitama pole jõudnud, siis asjalood ei ole üldse nii hullud, kui võiks arvata. Arvestades mu hetkelist elutempot, siis ma olen väga rahul enda edusammudega. Alati ei jõua siia hõiskama, aga instasse panen ikka pidevalt pilte nii endast, mõningates trennidest ja ka toitudest. Võin ka kaalupildist panna (kui patarei saan), kui see huvi pakub ;) Seega, kui jälgida tahad mu tegemisi insta keskkonnast, siis vajuta siia: INSTAGRAM.


Aiahooaeg 2016 on läbi

Kui jätta kõrvale, et pool aiamaad ootab veel kaevamist, mõned tomatitaimed vajavad transporti jäätmete hunnikusse ja kasvuhoone üldiselt nõuab veidi ümberkohastamist talvemajaks ratastele ja õuemänguasjadele, siis võib aiahooaja selleks aastaks lõppenuks lugeda ning on aeg tibusid lugeda.

Laias laastus võib hooajaga rahule jääda. Seda eelkõige tomatite superaasta pärast. Sai see aasta päris mitut erinevat sorti katsetada tomatite poole pealt. Saime endale lemmiksordi, mida kindlasti järgmine aasta uuesti ostame ja õppetunni, et meile, siia vihmasesse ja tuulisesse suvesse väga pole mõtet õue tomateid istutada.  Küpsesid ilusti ära küll, aga olid kuidagi väga pehmekesed (ehk ka sort selline) ja suurema tuulega puhus mõnegi tomati taime otsast maha. 

Tomatite koha pealt saime ka selle koha pealt targemaks, et meie senine traadisüsteem taimede ülalhoidmiseks ei sobi, kui tomateid tuleb metsikult palju (nagu see aasta juhtus). Tuleb midagi tugevamat välja mõelda, sest hooaja lõpuks suutsid kõik neli traati taimede raskuse all otsad anda. 

Välja tuleb midagi mõelda ka küttega kasvuhoonesse. Korjasin täna kaks suur kastitäit rohelisi tomateid ära ja üritan neid nüüd kuidagi toas "küpsetada". Oleks küte olnud sees, saanuks veel äkki mitu nädalat edasi lükata hooaja lõpetamist. Aga järgmiseks aastaks ehk jõuame nii kaugele.


Kasvuhoone negatiivne pool olid kurgid. Mingi elukas suutis mul mitu kurki juurtpidi ära hävitada. Seega päris seda õiget kasvuhoonekurki me väga ei saanud. Aga piccolino sort andis metsikult kurki. Seda nii kasvuhoones, kui toas. Kindlasti panen ka järgmine aasta (seekord juba tahtlikult) mõned kurgiseemned varem kasvama ja teen tuppa akna äärde väikse kasvanduse. Aprillis enda kasvatatud kurki saada oli väga mõnus. 

Kui nüüd maalapi poole peale edasi liikuda, siis ka seal pean mingid maa-alust elukat sõimama, sest ta/nad suutsid mul pooled taimed ära hävitada. Kaalikat ja punapeeti ma peaaegu, et ei saanudki seetõttu. Kaalikat isegi on saanud hilissuvel ja sügise alguses ikka aiamaalt tuua, aga punapeeti korjasin ma täna täpselt 5 üles ja rohkem peenra pealt midagi söödavas suuruses ei olnud. 

Ma ei tea, kas tillide halba kasvamist võib ka mingite elukate kaela ajada või mitte, aga kahjuks ei saanud see aasta üldse tilli külma panna. Taimed kolletasid jube kiirelt ära ja olid sellise kahtlase kuivanud maitsega. Natuke ikka toidu peale sai kasutada nooremaid võrseid, aga see oli ka kõik. 

Kapsastest sain umbes pooled ära kasutada. See aasta me üldse kapsaid väga palju ei pannud, aga puudu ikkagi ei jäänud. Täna sai viimasest ühepajatoitu tehtud ja edaspidi peame kapsast juba poest ostma. Lillkapsad said ütlemata hilja maha pandud ja need lihtsalt ei saanud valmis. Kolm sellist väiksema rusikasuurust kapsast siiski sain ja üritan nad lähipäevil kuidagi söögiks ära kasutada. 

Aiamaa kurgil oli ka see aasta mingi viga. Läksid nad pruuniks mingil kummalisel põhjusel. Maitset see ei muutnud, aga purki teha sellist kurki ei julgenud. Seega enamus avamaakurkidest jäid see aasta aiamaale lindudele ja putukatele söögiks. 

Suvikõrvits kandis võrreldes teiste aialapi taimedega väga head saaki. Hooaja tipus sai sügavkülma ka päris mitu portsu pandud, seega poodi suvikõrvitsa järgi nii pea asja ei ole. Teine saagikandja, kes ei petnud mu lootusi sel aastal, on porgand. Porgandi saak oli väga asjalik ja pean hakkama seda kuidagi sügavkülmutama (aga ma pole veel välja mõelnud, kas riivituna või tükeldatult). 

Kui eelmine aasta olid sibulad nii mõnusalt suured, siis see aasta olid ainult väiksed pabulad reas. Ma olin nii pettunud, sest olin just topelt koguse maha pannud, et ikka pikalt ei peaks poest sibulat tooma. Vot sulle siis! 

Hmm, rohkem vist taimi aiamaal polnudki. Ahjaa, kõrvits ka! Sellega oli selline lugu, et istutasin kaks taime ära ja ülejäänud viskasin minema, sest need olid kuivanud. Lõpuks aga juhtus nii, et need istutatud taimed kuivasid ära ja üks päev juhuslikult avastasin, et need "kuivanud" taimed olid jäätmetehunnikus kasvama läinud ja seal on üks parajalt suur kakuke külge kasvanud :) 

Kokkuvõtlikult võiks öelda, et aasta tegijad olid meil tomatid, suvikõrvitsad ja porgandid. Eks neid kolme kulub meil ka vist kõige rohkem, seega ei pidanud väga kõvasti hooajas pettuma :) Järgmine aasta tuleb mingi lahendus välja mõelda nende muttide ( või ma ei tea, mis elukad need mu taimi hävitasid) vastu. Ei taha enam niisama tühja neid seemneid külvata ja peenraid rohida. Üldse, järgmine aasta vaatan hoolikamalt üle, mida üldse maha panen. Kui ikka tihedat kasutust ei leia, siis võin teda poest ka osta. Pigem hoida ruumi neile saadustele, mida tõesti igapäevaselt kasutan. 

Kaugel teie oma aiahooajaga olete? Kas on veel midagi maas või on juba ammu lõpp tehtud?