Alles nüüd ma saan aru, kui keeruline on minust aru saada!

Kuna täna oli jooksupäev ette nähtud ja ma kohe üldse ei tahtnud seda ära jätta kontrolltööks õppimise pärast, siis lindistasin hommikul oma konspekti üles mingi diktofoni äpiga. Plaan seda teha oli mul juba ammu, aga no ei olnud aega. Või kui oli, siis polnud piisavalt vaikne toas. Hommikul sebisin suuremad Margusega tegelema ja hakkasin lugema.

Materjali oli paras ports, seega enamus hommikusest ajast kulus selle alla. Ise muidugi peas mõtlesin, et eks see sisse lugemine ise ju ka aita asjadel paremini meelde jääda. Üritasin eriti hoolikalt hääldada ja puha, et ikka hea pärast jooksu ajal kuulata oleks. Mõned korrad sai Margus ka oma hõiskeid lindile jäädvustada, aga laias laastus sain kõik linti loetud. 

Enne, kui jooksma sain, lasin Margusel ka veidi talvelõbu nautida. Teised olid juba enne meid õue lumememme ehitama läinud. 


Kui Margus oli ära uurinud selle valge olluse, hakkasin teda magama panema ja sealkõrval ka jooksma. Kõik oli ilusti valmis pandud, et saaksin jooksu ajal oma konspekti kuulata. Ideaalis ma kujutasin ette, kuidas ma jooksen, nahk märg ja samas aju võtab iga mu hoolikalt sisse loetud sõna justkui linnulennult ja salvestab mu mällu. Läks ta jee nii... 


Peale esimesi lauseid ei jälginud ma üldse, mis teksti ma sisse olin lugenud, sest ma olin täielikus hämmingus, et kas ma tõesti olen nii kiire jutuga :D :D Ja kusjuures, ma ju üritasin veel eriti aeglaselt rääkida, sest ma tean, et kui ma omas elemendis kukun pläkutama, siis saavad minust aru ainult need, kes on harjunud mind kuulama. Et pilt hästi selge oleks, siis need apteegireklaami lugejad on hullud teod oma tekstiga minu jutuvada kõrval. 

Ühesõnaga, ma nüüd vabandan ette ja taha ära kõikide ees, kes kunagi on pidanud minu kõnet kuulama. Jeerum, ma isegi ei saanud aru, mida ma rääkisin, kuidas teie veel minust aru saate??? :D :D See moment oli enamvähem selline, et ma vist oleks seisma ka jäänud hämmingust, kui nii pagana jahe tuul poleks olnud ja Margust magama ei oleks pidanud jääma :D :D 


Kui ma juba taastusin esimesest šokist ja hästi hoolikalt kuulasin, siis ikka jõudis jutu sisu kohale ka.  Eriti need kohad, mis iseenesest olid mul enamvähem juba selged (sest ma ju teadsin, mis sõnu ma sellest tekstist kuulma peaks). 

Tuppa jõudsin, siis lugesin osaliselt uuesti sisse, et üritada natukenegi paremini arusaadavaks see tekst saada. No teine katsetus oli juba tunduvalt parem, aga mulle endale tundus see meeeeeeeeeeleeeetu kõne venitamisena. Samas kuulates ei olnud kõne tempo jätkuvalt eriti aeglane :D :D 

Üritan Marguse teise une ajal (magas hommikul ainult pool tundi) ülejäänud teksti ka uuesti sisse lugeda, sest iseenesest on päris hea panna konspekt käima, kui köögi toimetan või muud kodutööd teen. Kõik kindlasti nii meelde ei jää, aga mõni lause ikka rohkem, kui muidu :) 


4 comments:

  1. Minu meelest sa ei räägi üldse kiiresti või on asi selles, et ma ise räägin liiga kiiresti. Keskkooli lõpuaktusel pidin kõne pidama ja pärast kõik plaksutasid 😂 aga ema, kes istus esimeses reas küsis pärast, et millest ma rääkisin, et ta ei saanud midagi aru 😂
    Aga lohutuseks võin öelda, et aju pidi neil(meil) kiitemini töötama, kui teistel

    ReplyDelete
    Replies
    1. Me jah saame üksteisest aru, sest räägime samal kiirusel :D :D

      Aga selle aju töötamise kiirusega. Ma vahel räägin nii kiiresti, et jõuan oma mõttest ka ette :D

      Delete
  2. Hahaa, mina räägin ka kiiresti, eriti kui mul hea tuju on :D Lisaks ma kipun puterdama ja lauseehitus on ebaloogiline :D
    Aga kuidas praegu hindad seda õppimisviisi? On tolku?

    ReplyDelete
    Replies
    1. No sain B kontrolltöö (5 punkti jäi maksimumist puudu). Seega järgmine kord loen kindlasti uuesti sisse teksti. Eks see kõva ja võimalikult selge häälega lugemine ise aitab ka kõvasti asjale kaasa. Aga üldiselt mulle meeldis panna kodutööd tehes ka see tekst käima ja siis nõusid pestes kuulasin ja kordasin vaikselt.

      Delete