Kiired ajad = haiguslaine ???

Kui ma bakalaureuse aegu koolis käisin, siis oli periood, mille vältel oli 100% kindel, et minu kooli nädalavahetusega tulid ka haigused koju. Oli kordi, kus pidin sessi pooleli jätma seetõttu, aga enamasti sain ikka loengud käidud ja minu tööks jäi peale kooli nädalavahetust lapsed terveks ravida. Et siis nädala pärast samas rattas jätkata. Viimastel aastatel (käisin ju bakas kokku 7 aastat) õnneks selle nähtuse esinemine vähenes, aga eks lapsed said ka vanemaks.

Sama nähtus on välja löönud ka perioodidel, kus lihtsalt asjad on kuhjunud ja mul on 100 tegevust korraga käsil. Ilmselt lapsed kannavad minu pinged ja stressi endale üle ja teadagi on see parim periood, kus haigusepoisid käsi kokku hõõruvad ja naeru kõkutavad.

Praegu on hetk, kus vaikselt hakkab tunda andma, et lisaks kõigele muule, on kool ka kõrvale tekkinud. On vaja kodutöid teha, praktika aegu ja sisu paika panna, kontrolltööks õppida, eksamiteks materjale ette valmistada. Ühesõnaga tegevust on rohkem kui rubla eest. Mis arvate, millega ma ennast juba kõige selle kõrvalt "lõbustan"?

Ilmselt arvasid kõik õigesti, et ikka haigustega. Praegu on õnneks veel küll üks patsient majas ja mitte väga tõsiselt haige, aga siiski võtab see ära aega, mis on mul niigi viimse sekundini arvel. See omakorda tingib olukorra, kus lõpuks on asjad üksteise otsa kuhjatud ja mina veidi närvilisem, kui muidu oleks. Mis võib tähendada, et mõni laps jääb veel haigeks ja olukorra keerukus kahe- või kolmekordistub.

Näiteks täna hommikune situatsioon. Margusel oli kõht täis ja tavaliselt oleks olnud tema 1,5 tunnine mänguaeg, mille kõrvalt ma saan ilusti koolitööd teha. Aga kuna Mareli tahtis voolida ja ta ei saa teha seda ilma, et Margus ka tahaks voolimismassiga mängida (mida jällegi ilma minu järelvalveta teha ei saa, sest muidu võib ta kõik ära süüa), siis läks minu hommikune "lõpeta eneseanalüüs ja saada ära" ülesanne edasi lükkamisele ja meil oli tore hommikupoolik, kus meisterdasime igasugu asju voolimismassist.

Ma üldse ei kurda, et ma nüüd lastega mängima pidin. Voolimisega (ja lastega koostoimetamisega) meeldib mulle tegeleda ka siis, kui mul sada asja kukil, aga see tunne, et need asjad, mis kukil on, tuleb KA ära teha, tekitab selllise kerge kassiahastuse peale, et millal ma siis need nüüd ära teen?!?!

Nagu ütlesin, et veel väga hullu haigust pole (aga piisavalt et lasteaeda mitte saata), seega saan Mareli vahepeal oma ette toimetama saata, Marguse magama panna ja siis teha asju, mida on vaja teha. Nagu praegu. Margus jääb siin vaikselt magama, mis tähendab, et minul hakkab õppimise aeg. Kui hästi läheb, magab ta kolm tundi, kui halvasti, siis 1,5. Aga eneseanalüüsi saan lõpetatud ikka. Kui aega jääb, jätkame matemaatika ettekandega ja lõpetuseks tuleks veel edasi vaadata hommikul pooleli jäänud diagnoosetteütlust, mida praktika raames varsti lastele pean tegema minema.

PS! Õhtul lähen trenni ikka! Aeg peale kella 17-t pole minu puhul õppimiseks. Mu aju on siis end juba välja lülitanud ja kui juba tõesti tähtaeg jalaga tagumikku ei peksa, ma õhtul ei õpi (veel vähem öösel). Seepärast ma igat sekundit hommikusest ajast arvele võtangi, et õhtul oleks aega mängida ja lõbutseda!


No comments:

Post a Comment