Mareli vs mina lapsena

Lugesin eile hommikul ühe 13-aastase blogist, et ta sai endale ema loal kunstküüned. Usun, et selles vanuses lapse jaoks on see päris suur asi ja annab kohe mitu head kraadi enesehinnangule juurde. Ma isiklikult selles midagi halba ei näe, aga minu meelest on selliste asjade puhul iga ema enda otsustus, mis vanuses lapsel igasugu ilunänni katsetada lubab.

Sellega seoses mõtlesin teha väikse võrdluse, mis vanuses mina midagi sain teha ja mis vanuses (ilmselt) Mareli jõuab nii kaugele, et võib miskit katsetada. Võib olla pean mõne koha pealt kunagi oma sõnu sööma, aga praegu panen kirja need vanused, mida ma oma vaimusilmas ette kujutan, et mis mingis vanuses võiks lubatud olla.

Kunstküüned - ma täpselt ei mäleta, aga mingi vanus oli küll, kus ma hirmsasti oleksin tahtnud endale kunstküüsi. See oli kuskil põhikooli viimastes klassides. Ma ei mäleta, et mu ema neid keelanud oleks. Ilmselt oli mingi diil, et oma raha eest ja koolis ei kanna vms. Aga kuna ma olin/olen hull koi selliste asjade koha pealt, siis nende ostmiseni ma ei jõudnudki. Sõbrannal olid küll ja tal külas käies ma toppisin küünele niisama peale küll ja imetlesin, aga kinni liimimiseni ma ei jõudnud.

Marelil ilmselt ma kunstküüsi ei lubagi panna. Pigem teen talle maniküüri ja aitan lakkida mõne tagasihoidliku värviga (ja seda ka mitte enne 12. eluaastat kindlasti mitte). Kui juba 14 ja üle, siis ilmselt ma enam värvi piirangut peale ei pane (v.a see, et koolis ikka kärts-mürts värvi küüntega ei käida). Küünte lakkimise koha pealt mul endal oli põhikooli viimastel aastatel samad piirangud - võisin lakkida, aga õrnade toonidena.

Kõrvaaugud - Oma esimesed kaks (jah, mul on neid rohkem :D) kõrvaauku sain ma 14. aastasena. Oi kui uhke tunne see oli. Selle aja peale oli enamustel kõrvaaugud olemas, aga ma ei mäleta, et ma hirmsasti neid taga oleks nutnud, sest teadsin, et varem ma neid lihtsalt ei saa. Aasta hiljem oli vaja kolm auku veel juurde teha. Ei saanud kuidagi pidama nende aukude tegemisega :D Nendest ma tüdinesin suhteliselt ruttu ära ja praegu on üks neist täiesti kinni kasvanud (kasutan kolme auku).

Marelile ma kindlasti enne 12. eluaastat ei luba kõrvaauke teha. Ilmselt on tal siis juba mingi pubekaiga peal ja mina olen "nii nõme ema" sel ajal, kui ei luba teha, aga ma ei arva, et lapsel (seda sellises vanuses ta ju on) peaks olema kõrvaaugud. Ma ei arva ka, et see mingi maailmalõpp oleks, kui need on aga nagu juba alguses mainisin, on see iga vanema otsustada - tehku need augud kasvõi sünnitusmajas, mind ei torgi see, kui pole minu lapsega tegu :)

Meikimine - Mina ei tohtinud koolis kanda meiki enne gümnaasiumi minekut. Ja gümnaasiumis oli lubatud ainult kulmupliiatsi ja ripsmetušši kasutamine. Väljaspool kooli kasutasin ikka "veidi" rohkem, aga koolis käies olid ranged piirid. No vahel ma ikka mossitasin selle pärast, et näiteks üheksandas klassis oleks hirmsasti ikka meikida ju, aga tagant järgi jagan vägagi ema seisukohta. Ilmselt Marelil ma luban kõige varem 8.-9.klassis ripsmetušši kasutada, aga ka mitte midagi rohkemat kooli tingimustes.

Meikimisega on mul üks väga ere mälestus ka. Olime sugulasega vanaema juures. Vanaema oli tööl ja pidime tema juurde päeva ajal minema. Kuna sugulane oli minu veidi vanem ja omas ka juba meigi asju, siis pidime ikka end kõvasti üles lööma enne välja minekut (olin siis äkki mingi 11-12aastane). Te võite vaid ette kujutada, kuidas kaks (enda arust) eriti proffi meikarit välja nägid mööda Rakvere linna tänavaid kõndides :D :D Vanaema pidi kreepsu saama, kui meid nägi.

Telefoni ja arvuti kasutus - Selle koha pealt väga võrdlust teha ei saa, sest mina sain oma esimese telefoni (3310 muideks) 9.klassi lõpetamiseks. Sellega sain veidi helinaid (monohelinad olid siis veel) teha, veidi ussi mängida ja muidugi helistada ja sms-sse saata. Ei mingit pildistamist ega internetis käimist. Kuna seda viimast võimalust polnud, siis ei olnud ka põhjust, miks ema mul telefoni kasutust pidanuks keelama. Hmm, kuigi ega ta vist ei tea, et "elu suurimate armumiste aegu" sai vahel ikka ööd läbi pikalt räägitud (olgu tänatud Zeni tasuta minutid :D :D ).

Arvuti oli meil kodus olemas varem, kui mina telefoni sain. Ega seal mingit Interneti ühendust ei olnud päris mitu aastat. Aga millegi pärast tahtsime istuda ikkagi selle taga päris palju ja mingid piirangud meil ikka peal olid. Pidi olema õpitud, mingid tööd tehtud jms.

Mareli saab oma esimese telefoni kevadel, kui seitsmeseks saab. Arvutis saab ta juba praegu vahel mängida. Ega tema hullupööra arvutis olla tahagi. Peamine on siiski multikate vaatamise funktsioon. Kuna laste generatsioonil on need võimalused juba nii noorelt käes, siis kehtivad siin päris palju ajalised piirangud ning väga hästi saab telefoni ja arvutiga töötegemist reguleerida kasutades neid preemiana.

Oma raha - Minu lapsepõlve ajal ei olnud mingit taskuraha. Ma sain raha heade hinnete eest ja kui ekskursioonidel käisime. Aga ega ma väga ära raisanud raha, ikka kogusin. Minu jaoks oli hulga parem tunne vaadata sahtlis olevat 10 kroonist, kui kanda uusi pükste või muud nänni. Kui veidi vanem olin ja nö panka vahel mängisin, siis panin juba karmid nõuded peale ja kes ikka tagasi maksmisega hiljaks jäi, pidi interessi maksma :D Nii ma rikkaks saingi :D

Marelile (ka teistele lastele) ma hetkel taskuraha ei anna. Ei hakka andma ka enne, kui nad mujale kooli lähevad. Ma olen kasutanud taskuraha preemiana liikumise eest, aga see oli selline kindla ajaline projekt. Hetkel saavad nad raha ainult siis, kui kuskile minek ja on vaja raha kaasa saada.

Juuste värvimine - Mina värvisin esimest korda juukseid 2008 aasta lõpus, kui ma sain 18 aastaseks  (mahapestava värviga). Ja seda päris ausalt. Ma väga ei mäleta, et ma nüüd oleks tahtnud varem värvida, aga keelati vms. Meil kodus keegi ei värvinud juukseid ja mul olid nii ilusad blondid juuksed, et ei tahtnud neid ära rikkuda.

Ahjaaa, tegelikult värviti küll! Esimeses klassis värviti vesivärvidega oranžiks mu pea. Mängisin pipit :D Aga jah, selle pesime kohe peale karnevali maha. Aga üldiselt võib öelda, et olen oma pead elu jooksul värvinud koos pipi esinemisega kokku 5 korda, nendest kaks korda püsivärviga :)

Marelil ilmselt (kui jätta mingid karnevalid välja) enne 10. eluaastat kindlasti värvima pead ei hakka. Võib olla lükkan seda isegi 12. või 14. eluaastani, kes teab. Või, kui ikka maailmalõpp hakkab paistma, siis luban mahapestava värviga proovida, aga selleks peaks ta suutma mind ikka päris korralikult ära moosida.

Mingitest juuksepikendustest ma ei hakka üldse kirjutama, sest ei näe neil üldse mõtet. Kui saab täiskasvanuks, siis otsustab selliste asjade suhtes. Sama lugu ka geelküünte (mida mul ka veel siiani pole olnud), ripsmepikenduste jms asjade koha pealt.

Et postitus poleks täiesti pilditu, siis lõpetuseks teile kaks kuueaastast plikatirtsu :)






















12 comments:

  1. Mul kaks tütart. Esimene läks kooli. Ütleme nii, et enda nooruse aega ja praegust aega on ikka suht raske hoida nö samal tasemel. Mina sain telefoni enne põhikooli lõpetamist. Samas tütar sai enne kooli minekut. Just selle pärast, et on üksi kodus, liigub kodu ja kooli vahet üksi. Palju turvalisem, kui lapsel on telefon kaasas. Juukseid mina värvisin põhikoolis roheliseks. Oli mingi paber (ei tule nimi meelde). Sai muid värve ka katsetatud, kuna kodus ju teised värvisid. Aga lõpuks viskas see nii üle, et lõikasin juuksed maha, et ei oleks enam värvitud juukseid peas.
    Kunstlüüsi, juuksepikendusi, ripsmeid ei ole ise ka kasutanud. Oma tütrele üritan õpetada, et ega naine ei ole ilus sellepärast, et kasutab iluvidinaid, vaid naine on ilus, kui ta hoolitseb enda eest. Nägu pestud, juuksed kammitud, korralikud riided seljas. Mina kasutasin meiki. Kuna vanem õde ees, siis kuidas ma sain mitte teha õe järgi neid asju. Nüüd ma enam mingit meiki ei kanna. Leian, et inimene on palju ilusam ilma meigita. Minu nö meigikott sisaldab näokreemi, maski, kätekreemi, küünelakke ja küünelakieemaldatajat.
    Küüsi olen lastel värvinud. Ja ikka erksad toonid. Roosa, oranz, roheline :) Kuna mulle meeldivad erksad toonid, siis mul muid kodus polegi :P
    Kõrvaaugud tegin ma vist siis, kui olin 23a. Vanem tütar on neid soovinud, kuna mitmetel lasteaias ja ka nüüd koolis on. Mitmetel tehtud juba beebina. Mina aga olen öelnud, et enne ei saa, kui suudad ise enda eest hoolitseda. Ega mina ei pea hakkama siis neid puhastama ja oh seda virisemist, kui need valutama peaksid hakkama. Kasvab suuremaks ja siis saab need.
    Oma raha nad on saanud. Müüsid oma mänguasju ja siis said sealt raha, mille eest siis ostsid nad koos uued legod. Olen andnud ka nt 50 senti või 1eur, kui lähme soomes kirpparile. Saavad siis endale sealt midagi valida. Aga ost peab olema minuga läbi arutatud, kuna enne jäägu raha alles, kui mingit sodi koju ostavad.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Rahaga on meil ka olnud asju, mida nad on müünud ja sellest saadud raha saavad nad kindlasti endale, sest nende asjad ju.

      Meigi suhtes mina olengi selliseks ripsmetušši ja kulmupliiatsi inimeseks jäänud. Mul on nii hele karvastik lihtsalt, et ilma igasuguse "abita" olen ma natuke kahtlase väljanägemisega :D :D

      Delete
  2. Teemaväline, aga ütlemata ka ei saanud jätta. Sellist asja nagu ripsmedušš ei ole olemas, on ripsmetušš.

    ReplyDelete
    Replies
    1. jeerum, sa vaata nüüd kui tobe viga sisse tuli :D :D aitäh sulle :)

      Delete
  3. Minul polnud kusjuures kunagi lapsepõlves mingeid piiranguid, et ma ei tohi end meikida või küüsi lakkida ja kusjuures ega ma seda väga ise ei tahtnud ka. Ilmselt need, kellel piirangud olid, need tahtsid seda ka rohkem juba lihtsalt sellepärast, et ema ei luba. Ma mäletan kuidas 7-8 klassis üks mu klassiõde mult küsis, et miks ma end ei meigi ja et ma võiksin ikka end meikida ka juba. Minuni jõudsid üldse kõik need sirgendamised ja meikimised palju hiljem kohale ja ma ei kujuta ette ka, millest see tuleneda võis. Ei olnud lihtsalt vajadust ilmselt. Kuigi vahepeal umbes 9. klassis sai eriti popiks neoonroosa küünelakk ja selle ostsin ma küll endale ja käisin sedasi koolis ka, aga endal oli veidi imelik kui õpetajale pidi midagi vihikust näitama ja endal on küüned nii neoonid. Mäletan, et kui ma esimest korda kooli minnes ripsmetušši peale panin ja ema seda nägi, siis mu ema ei öelnud ise midagi ja kui ma ise talle ütlesin, et näed, panin ripsmetušši, siis ta ainult naeris. :D Peitepulka hakkasin kasutama üldsegi ema soovitusel kui mul näonahk korrast ära läks ja ema mulle kosmeetiku juurde aegu kinni panema hakkas ja soovitas häid peitepulki jne. Ma väga loodan, et kui mul kunagi tütar peaks tulema, on ta sama mõistlik kui mina olin.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kusjuures mul oli ka üks kord gümnaasiumis juhtum, kus imekombel sai vaikselt küüned mingiks kärtsuks lakitud, aga see sai kohe peale esimest koolipäeva maha võetud, sest endal oli jube kahtlane olla ja tundus, et kõik õpetajad jõllitavad mu küüsi :D :D

      Delete
  4. Ohhohoo, põnev teema. Tundub nagu ma oleks ilge beib 😂 tibil on juba küüsi värvitud (ka kuuene) ja juuksed on ka juba värvitud (mahapestavaga loomulikult). Telefoni saab kevadel sünnipäevaks, mis veel? Hmm meikimist pole veel mõelnud aga oma meigiga mökerdab nii et vähe pole (kingitus)
    Ja kõrvaauke nuiab juba tükimat aega aga need tu levad kooli ajal motivatsioonipaketi raames.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mareli selle laste meigikomplektiga ka kodus mäkerdab, aga no seda ma veel meikimiseks ei nimetaks :D

      Delete
  5. Kõige muuga olen nõus, aga meikimise koha pealt oled karm. Vaevalt, et sul ka õnnestub oma last kuni 9. klassini ainult ripsmetuši peal hoida. Kui tõesti seda teed, siis tunnen su lapsele kaasa.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mainisin ju, et koolitingimustes. Koolis ei ole vaja end üles lüüa, eriti põhikoolis. Kui on peole minek, siis ilmselt on veidi rohkemat lubatud näkku panna.

      Võib olla ma muudan arvamust, kui Mareli on juba vanem, aga praegu on mu seisukoht selline.

      Ps! Ma pigem tunnen kaasa neile lastele, kes juba viiendas klassis käivad tohutu krohvikihiga.

      Delete
  6. Ma otseselt ei keelaks tütrel midagi, kuna ka endal polnud keelatud, aga eks mõned reeglid on ikka.
    Samas pole ma kunagi olnud meeletu krohvi või koletate küüntega (mul lakitud küünte vastu pole midagi, aga kui on erelakk, siis olla ka korralikmaniküür, mitte et otsad narmendavad või poollakki juba maas, sama kehtib ka geelküünte kohta, kui tahab ise maksab ja ise hoolitseb, kui seda ei suuda, siis jääb ära).
    Kõrvaauke enne kooli ei tee, kuna lasteaias seda madinat niigi palju ja kuna ühel ta rühmas juba tõmmati auk katki mänguhoos, siis pigem ei riski ja nii väike laps ei peaks veel kandma ka, aga see minu arvamus.
    Ja isegi kui olen leebe, tahan, et asi näiteks juustevärvimis puhul oleks läbimõeldud, et ikka 1kuu mõelgu enne läbi ja kui siis ka tahab veel rohelisijuukseid siis teeme ära.
    Üldse eelistan, et kui tahab midagi, olgu teeme, aga teeme korralikus kohas, mitte et teeme kuskil sõbranna juures veel 2 auku juurde kuna täna on tuju või nabarõnga jne, mäletan enda kooliajal paljud tegid kuskil salaja, tahaks enda lapsega ikka niipalju usaldust omada, et kui tahab mingi aja möödudes ikka veel siis luban teha, aga teeme korralikus kohas koos.

    Taskuraha saab juba nüüd, kuna tahan, et laps saaks aru raha mõtest ja mõistaks et iga asi maksab, et kui tahab poes saiakest või magusta, siis näeb ise,kui kallis on ja pigem kogub rohkem ja ostab midagi muud. Otseselt keelanud pole midagi, kuna tema raha ja tema valikud, aga eks mõned pettumused on juba üleelatud ja pean tunnistama laps on õppinud sellest.

    ReplyDelete
    Replies
    1. See mõte, et enne kuu aega mõtleb ja kaalub, on väga hea. Võtan ka kasutusse (Y)

      Delete