Paide-Türi rahvajooks 2016

Juba teist nädalavahetust järjest on meil olnud vägagi sportlik perekondlik kvaliteetaeg. Kui eelmine nädalavahetus sai Võhma linnajooksu külastatud ja seal lausa viiekesi võistlusel osaletud, siis seekord olid võistlustules peale minu veel Marek ja Mareli. Priit ja Margus olid taustajõud, aga etteruttavalt mainin juba ära, et Margus osaleb järgmine aasta kindlasti ja Priit lubas järgmine aasta ka jooksma tulla ja mulle pähe teha :D Aga alustame muljetega ikka hommikust.

Kuna mul on viimastel päevadel põlved veidi hellad olnud (ilmselt rühmatrennides tehtud kükkidest), siis alustasin hommikut sellega, et teipisin põlved kinesioteibiga sisse. Kui enne Tallinna minekut sain kasutada ühe füsioterapeudi abi (tsau, Laura!) abi, siis seekord pidin enda ja youtube´i teadmistega hakkama saama.

Hommikusöök oli täiesti teistsugune, kui tavaliselt võistluse hommikul. Priit tegi eelmisel õhtul tanguputru ja otsustasin hommikul seda süüa harjumuspärase kaerahelbepudru asemel. Kuna lapsed tanguputru ei söö, siis nemad said pannkooke (küll mitte nisujahuga, aga neid "minu moodi" tehtult, nagu Marek ikka norib). Ühesõnaga kõik said korraliku süskarilaksu kätte.

Türile jõudes hüppasin veel poest kiirelt läbi ja võtsin kobara banaani. Tahtsin enne jooksu ühe nahka pista. Ülejäänud jäid lastele maiustamiseks ajaks, kui ma ise jooksurajal olen ja nemad mind ootama peavad.

Staadioni juurde jõudsime kuskil 9.40 ja juba hõigati lapsi enda stardipunkti. Kiirelt võtsime me lastele numbrid. Marek sai 1037 numbri alt startida ja Mareli 1038. Ahjaa, Priidu saatsin niikauaks Kirnasse enda numbrit ära tooma.


Seni, kuni minu lapsed jooksma said, mängisime me Mareku ja Margusega fotograafe. Üritasin kuidagi, Margus süles, finišis mingeid pilte saada õdede lastest. No midagi imetabast ei saanud, aga mõned mälestused fotoraamatusse/albumisse ikka. Mareli oli sel ajal juba oma stardipaigas koos oma tädiga, kellel ka laps samast kohast startis (see "mängukaksik" :D).


Mareli jooksis üllatavalt kehvasti oma jooksu. EI, nii on vale öelda. Jooksis ta tublisti, aga enamasti jookseb ta kiiremini. Aga ega ta pole harjunud 400meetrit jooksma ja ju siis polnud tema päev. Tema vanuses ongi peamine, et ta ilusti ära jookseks ja seda ta tegi!


Mareku jooksuni oli jätkuvalt veel päris palju aega, sest enne tema vanusegruppi jooksid veel seitsmesed poisid ja tüdrukud nö pikka maad (1,4km) ja siis veel temavanused tüdrukud ka. Lõpuks ikka tuli kaheksaste poiste start ka. Ma ilmselt pabistasin selle pärast rohkem, kui ta ise.

Ma põdesin, et kas ta jääb viimaseks. Kas ta teab, kust ikka joosta ja äkki ta kukub või mis iganes veel võib juhtuda. Ühesõnaga minu närv ei pidanud vastu ja loetud minutid peale starti lippasin ma talle vastu, et tagada lapse turvaline finišeerimine.


Ma ei teagi, kas sellest oli kasu või kahju, sest nii kui ta mind nägi, oli näha kuidas lapsel oli selline pingelangus ja võis kaebama hakata, et kui raske see jooks on ikka. Senimaani ta jooksis ilusti  (ilmselt hirmust teistest maha jääda). Aga ma ergutasin teda hoolega ja väikeste kõnnipausidega ("kõnnid seni, kuni mina kümneni loed ja siis jookseme edasi") sai Marek edukalt lõpetatud.

Mareku jooksuga jäin ma kohe väga rahule! Ei olnud ta midagi viimane. Tubli keskmine positsioon ja temast jäi maha veel paras ports poisse. Eks talle endale oli see ka paras positiivne laks, kuigi lõpetades arvas ta, et ta ei jõua isegi autoni kõndida :D

Aga autosse oli vaja jõuda kiiresti, sest peale Mareku jooksu algas sõit Kirnasse, et mina ka oma jooksu starti jõuaks. Teel sinnapoole jäi muidugi Margus kohe magama. Seega minu palve jooksuraja ääres mulle kaasa elada ja paar pildiklõpsu teha, oli metsas omadega. Autost väljudes ütlesin vaid, et eks nad ise vaata, kuidas saavad. Maha ma ei sure, kui neid seal ees ootamas ei ole, aga kui Margus peaks ärkama, siis tulgu ikka vaatama mu finišit. Andsin oletatava lõpuaja ja läinud ma olin.


Ja nüüd minu jooksu juurde. Olin enda jaoks mõelnud, et kui alla 40 minuti jooksen, siis olen väga rahul. 6 minutit kilomeetri kohta oleks paras aeg, millega hooaeg lõpetada. Esimese jooksu hooaja kohta minu jaoks päris kõva tulemus!

Kuna kohale jõudsime me suhteliselt hilja ja vetsus tahtsin ka veel kindlasti ära käia, siis lõpuks jõudsin jooksurajale loetud minutid enne starti. Otseloomulikult pidin siis startima suhteliselt viimaste seast. Sellest suurt kasu polnud, et kõlaritest kostus mitmed korrad, et kepikõndijad ja kärudega liiklejad võiks startida tagant poolt. Aga polnud hullu (veel sel momendil).

Kui lõpuks start käis, ma oma kella käima ei pannud. No mis sa paned sellest kohe käima, kui isegi sammu teha ei saa. Panin kella käima siis, kui vaikselt edasises suunas kõndima sain hakata, aga jooksusammu tegemiseni läks veel oma 30 sekundit kindlasti. Kui stardist juba kaks minutit möödas oli, siis ma olin juba kergelt tige.

Ma ei saa aru, kas on väga raske teha mingi jaotus, et jooksjad saaks startida eest poolt ja kõndijad tagapool ja kepikõndijad oma keppidega ja vankritega kõndijad kõige taga? Üks tüüp konkreetselt vehkis oma keppidega niimoodi rahva seas, et kõik võisid õnne tänada, kui temast tervelt mööda said.

Kui ma lõpuks sain kõndijate voorust mööda, siis võis alata jooks. Vaikselt muigasin Kirna mäkke joostes, et "etskae, poleks arvanud, et ka mina saan kord slaalomit joosta teiste jooksjate vahel ja seda veel nii suurel mäkke tõusul". Egolaks oli väga mõnus utsitaja jooks edukalt lõpetada ka, mitte ainult korraks mäenõlval särada.

Esimese km aeg tuli veidi üle 6 minuti. Arvestades, et alguses oli meeletu jokutamine ja mäkketõus jäi ka selle km-i sisse, siis olin väga rahul. Jätkasin jooksu samas tempos, mis tõi järgmise km-ite aegadeks ilusad ajad veidi alla 6 minuti.

Korraks kuskil peale 3. km täitumist lõi sisse tunde, et kas ma ka lõpuni selles tempos jooksen, arvestades, et enne linna sisse jooksmist, on ka väike tõus. Aga õnneks tuli veepunkt, kus jõin veidi spordijooki ja lonksu vett peale ja sain edukalt jätkata.

Selle teise tõusu võtsin küll teadlikult veidi rahulikuma tempoga. Et ikka lõpuni suudaks umbes 6minutilise ajaga km kohta joosta. Tagant järgi öeldes oli see väga tark otsus, sest suutsin lõpetades staadionil veel tempot lisada ja finiši stopper näitas ilusti aega alla 40 minuti :)


Priit isegi jõudis pildistama jättes Mareku telefoniga Marguse valvesse autosse :) Pildid olid muidugi klass omaette (eelkõige ikka mu jooksmise, mitte Priidu pildistamisoskuse pärast). Et ikka lõpust ilus pilt mälestuseks jääks, sai väike poosetis enne autosse istumist ka tehtud :)


Ametlikuks ajaks jäi midagi 39 minutit ja sekundid peale, aga oma kell näitas 38:33, mis tegi keskmiseks ajaks 5:57 min/km. Olen väga rahul. Arvestades, et mu treenitus tõusudega rajal on väga nõrk ja mu hetke vorm jääb kindlasti alla nt juunikuu tasemele, siis võin uhke tundega selle hooaja lõpetatuks pidada.

See, et võistlushooaeg on läbi, ei tähenda kaugeltki, et jooks nüüd puhkepausile jääb. EI, kindlasti mitte. Mul on tõsine plaan sügis-talv-kevad perioodil ette võtta üks tõsisem baastreeningu kava. Kuni ma selle enda jaoks lahti mõtlen  (või mõne targema poole abi saamiseks pöördun), jooksen korra veel FitCati jooksukava läbi :)

Kas keegi veel Paide-Türi jooksust osa võttis?


No comments:

Post a Comment