Kes see kõnnib, müts-müts ?

Olen mina eile õhtul voodis. Tuled on kustus, ainult teleka ja telefoni ekraani valgus annavad natuke aimu mis ja kes toas on. Kuulen mina: müts-müts-müts. Natuke vaikust ja jälle üks mütsatuste laviin. Kuna ma olen liiga hästi kursis, kuidas hiired toas ringi jooksevad ja hiire liikumise hääl see polnud, siis tekkis huvi/hirm, kes sedamoodi ringi kondab.

Panin siis telefonil taskulambi tööle ja piilusin üle voodi jalutsi ahju poole.😱 Ma ausalt öeldes tahtsin sel momendil, et ma poleks vaadanud. Äkki oleksin siis rahulikult magada saanud vähemalt. Mulle vaatas vastu üks suur paks rott! Kohe selline eriliselt rõve (judinad käivad praegugi veel üle keha).

Äratasin kiirelt Priidu üles ja palusin, et ta lõksu üles paneks. Priit muigas, et sellise eluka vastu tavalise lõksuga ei saa. Kuna see rott oli nii rumal, et jooksis ühte kinnisesse nurka, siis Priit hakkas öistel tundides jahti pidama. Ega meil ju mingit relva pole, millega seda rotti hävitada, aga õhupüss siiski on.

Võin loomakaitsjatele ette öelda, et õhupüssi kasutamiseni me ei jõudnud. Seis oli selline: ühepool põrandaplaadi otsi oli Priit õhupüssiga. Teisel pool mina taskulambi ja kaikaga, et rott jooksu ei paneks. Rott pidi otsustama, kas ootab halastuslasku või üritab minust mööda joosta. Võite kolm korda arvata, kumma ta valis. Minu kahjuks muidugi.

Ma ei teagi, kumb see rohkem kartis. Kas rott, kes jooksis ummisjalu minu poole või mina, kes ma kargasin ja kiljusin nagu segane. Ühesõnaga jooksu sai see elukas. Leidsime peale pikka otsingut isegi koha, kust ta tuppa pääses (ülemiselt korruselt).

Kui me olime kõva 1,5 tundi seda rotti taga ajanud ja ta jälgi otsinud, siis tuli magama minna. Usute ka, et sain magada? Iga natukese aja tagant ärkasin ehmatusega üles arvates 100% kindlalt, et see rott on mul voodis ja ründab mind. Vahepeal tundsin isegi, et keegi hammustas mind varbast. Priitu vist valdasid samad tunded, sest kella kolme ajal kondas see ka toas ringi ja otsis rotti taga 😄

Nii et meie majas kondavad lisaks päkapikkudele ja hiirtele veidi vähem oodatud elukad. Kuidas ainult lahti saada sellisest soovimatust külalisest? Sellise kõrval on need pisikesed hiired, kes vahel omanägu siin-seal näitavad, täitsa armsad tegelased.


Nädala kokkuvõte 21.-27.11.2016

Vähe hilja tuleb seekord kokkuvõte, aga parem hilja, kui mitte kunagi.

Ega midagi väga positiivset kirjutada pole. Kool võtab enamuse ajast ja enesedistsipliinist enda alla. Minu puhul on alati nii olnud, et kiiretel aegadel on üks valdkonna peamine ja paratamatult teised natuke kannatavad. Ei ole mul seda oskust, et jagada end võrdselt igale poole. Kui hästi läheb, siis ei ole neid kiireid asjaajamisi kogu aeg ja siis on kõik ok,  aga hetkel on tõesti AjaO kool ja see, et püsiks elus kogu selle õppimise juures.

Trenni koha pealt oli eelmine nädal 5 trenni - 2 rühmatrenni (esmaspäeval ja kolmapäeval, nagu ikka) ja 3 jooksutrenni. Nendest kaks 3km pikkust ja üks 5km pikkune jooks. Pühapäeval olin küll juba riides ja valmis pikale jooksule minema, aga kuna Margus oli väga haige ja nutune (ärkas just mu riietumise ajal läbi une üles), siis loovutasin oma jooksu ja kussutasin last magama järgnevad pool tundi.

Toitumine läks neljapäevast täiesti metsa. Ma ei mäleta millal mul viimati oli selline päev, et ma ärkan ja hakkan kohe mingit jama endale sisse ajama. Aga täpselt nii läks. Terve nädalavahetuse võtsin täiesti vabalt. Eriti, kuna natuke ikka tähistasime tähtpäeva ka (natuke, sest Margus jäi haigeks ja ei saanud me kodust kuhugi kaugemale minna). Seetõttu ma parem ei hakka pühapäevast kaalunumbrit üldse ütlemagi (õnneks tänaseks on sellest juba 1,5kg tagasi tõmmanud).

Veel 10 päeva tuleb sellist eriti pingelist aega. Ütlen ausalt, jube raske on toitumist kontrolli all hoida, sest keha on justkui stressiprogrammil, mistõttu iga rakk karjub magusa järgi. Aga nii palju, kui vähegi suudan, hakkan ikka vastu isudele. Saaks veel kuidagi niikaugele, et toitumine ja mõistus oleks omavahel sellises seoses, et kõik emotsioonid automaatselt keha isudena välja ei kannaks, oleks supertore :)  Eks seda stressi tule veel kooli tõttu küllaga, eriti  kui töö ka kõrvale tuleb... Uhh, ma ei taha veel seda aega ette mõelda.

Ahjaa, lubasin koolitööde suhtes vahe kokkuvõtte ka teha. Kirjutasin SIIN, mis kõik vaja ära teha. Praeguseks on seis selline:

  • Eesti keele aines kaks tunni konspekti (LÕK III ja VII klassile) - olen alustanud, aga väga kaugele pole jõudnud. Täna näiteks valisin III klassi konspekti lugemisteksti 1,5 tundi. Nii palju asju on, mida on vaja arvestada. Aga küll ma need tehtud saan õigeks ajaks :)  
  • Matemaatika aines ettekanne  - tehtud! Valisin 7. klassi geomeetria ettekande teemaks. 
  • Kirjutamis- ja lugemiseraskuste aines  nelja tunni konspektid, need läbi viia ja väike analüüs ka teha. Pluss siis on vaja kõikide tundide materjalid kokku panna ilusaks kaustaks, panna juurde veel laste iseloomustused (enne need ka ära lõpetada). Ühesõnaga teha väike mapp, mille saaks õppejõule järgmise sessi aeg ära anda.  - tunni konspektid tehtud, homme viin viimased kaks tundi läbi ja siis panen ilusti kokku. Selle põhimõtteliselt loodan homme lõpuni valmis ka saada. Eelnevate tundide kokkuvõtted ja materjalid on mul juba jooksvalt ära tehtud. Veel on vaja välja printida vaja laste iseloomustused. 
  • Looduse ja ühiskonna aines on vaja õppida kontrolltööks (selleks eelnevalt ka konspekt valmis teha) ja teha ettevalmistusi teiseks koduseks tööks (selle tähtaeg on 18.12, seega järgmise sessi ajaks valmis tegema ei pea).  - konspekt on valmis, kontrolltööks olen paar korda materjali lugema hakanud, aga lõpuni pole veel kordagi jõudnud. Teise kodutöö jätan peale sessi tegemiseks. Lihtsalt ei jõua. 
  • Aines "erivajadustega laste õpetamine lasteaias" on vaja teha ühe tegevuse konspekt arendusrühma lastele teemal "ametid" - konspektil on mustand valmis. Natuke on vaja parandada sõnastust. Lauseid lihtsustada ka. Lisaks on vaja teha natuke parandusi eelmises kodutöös, mille eelmine sess esitasin. Aga õppejõud ei ole veel saatnud tagasisidet, et mida ma parandama peaks. 
  • Eripedagoogilise hindamise uuringu protokolli esimese veeru (ehk mida uuringul teha lapsega) saatsin eile õhtul ära, kolme päeva jooksul peaksin saama tagasiside. Kui tagasiside käes, siis pean selle uuringu lapse peal läbi viima ja kirja panema protokolli teise (ehk mida laps tegi) ja kolmanda (ehk järeldused, kriitika) lahtri sisu. - tagasiside on kätte saadud, paar punkti natuke veel muudetud. Läbi viinud veel pole. Pidin homme minema, aga kuna Margus haige, siis hea, et praktilised tunnidki läbi saan viidud. Loodan reedeks Marguse nii terveks saada, et reedel läbi viia. 
Ühesõnaga tehtud on veidi vähem, kui ma ise lootsin tehtud saada nädalaga. Matemaatika on ainukese ainena täiesti valmis. Homsega loodan praktiliste tundide teemaga ka ühele poole saada ja mapi valmis saada. Neljapäev-reede keskendun korralikult eesti keele konspektidele ja kui reede õhtuks need kaks valmis saan, siis võtan laupäeva endale täiesti vabaks. Kui just seda uurivatav last laupäeval ei pea piinama :D :D Eks näis. Hetkel olen veel suhteliselt positiivne asjadega ühele poole jõudmise suhtes, kuigi ajagraafikust olen paari kodutööga maas juba... 


1. advent

Aeg on nii kiiresti möödunud, et minu meelest pole jõudnud veel november alata, kui juba on meil käes novembri lõpp ja sellega koos esimene advent.

Jõuluaeg on üks lemmikumaid aegu minu jaoks. Siin majas elades on meil see aasta käsil kolmandad jõulud ja siiani pole saanud kahjuks veel kordagi jõulude ajal maja kaunistada ja jõule nautida nii, nagu hinges tahaks. Mis sa ikka kaunistad, kui remont on toas pooleli jne. Eks mingil määral on meil ikka tulukesi ja ehteid olnud igal aastal, aga eelmine aasta näiteks ei toonud me üldse kuuske tuppa, sest selleks polnud lihtsalt kohta. Isegi mitte pisikese kuuse jaoks polnud.

See aasta mõtlesin, et püüan mööda vaadata remondist ja veidi rohkem vaeva näha ja kuskilt selle toanurga ka kuuse jaoks välja pigistada. Ma isegi mõtlesin juba välja kuhu ma kuuse mahutan, aga tuppa seda siiski ei too enne, kui detsembrist 1/3 juba läbi on saanud. Kauem mina ei tihka oodata ja varem Priit ei too seda lihtsalt. Seega saime keskel kokku ja toome ta peale minu kooli nv millalgi tuppa.

Õuetuledega on meil ka hea nali olnud. Tegelikult on meil õuetuled juba esimesest siin elatud jõuludest saati olemas, aga üles saavad nad sel aastal esimest korda alles. Priit ongi täna terve päeva nendega mässanud. Ega pole ju niisama, et läheb ja lööd üles. Kõigepealt oli vaja tuulekastid ehitada, et mille külge kinnitada jne. No teate vist juba isegi, kuidas ehitusega seoses on kogu aeg miski asja arenemine millegi teise asja taga kinni.

Laste tuppa said ka juba tulukesed seinale ja akendele on ka küünlakaared (mul pole kolmnurgad, vaid kaared) pandud. Marek tegi koolis lumememmed ja pani need enda toapoolel olevale aknale (hetkel nad elavad Mareliga jälle ühes toas remondist tulenevatest põhjustest). Mareli pani enda aknale jällegi sinised lumehelbed.

See aasta panime kõikidele lastele eraldi sussid. Ripuvad Mareli ja Mareku toa ukse küljes reas. Igaksjuhuks on meie magamistoa akna peal lisaks üks sussike, et juhul kui äkki vahel on emmel-issil ka maiustamist toodud.

Üks asi, mis alati meil jõulude aja ja eriti adventide tähistamisega kokku käib, on piparkookide tegemine. Kuna meil pole kõige paremat ahju kodus selleks, siis oleme eelmistel aastatel kõik advendi piparkoogitamised kodust väljas ära suutnud teha. See aasta esimese advendi suutsin ka nii osavalt ära planeerida.


Kuna Kabalas tähistati rahvamajas adventi ja üheks osaks üritusel oli piparkoogi küpsetamine, siis vedasin lapsed (v.a Marguse, kes on haige) kaasa ja tegime seal oma küpsetamise ära. Mul jäi igasugune kodune ettevalmistamine ja koristamine ära. Eriti mugav eks :) Lisaks piparkookide tegemisele käis ka Pilistverest kirikuisa veidi rääkimas jõulude ajast ning süüdati kuusetuled. Ei puudunud ka natuke laulmist. Lisaks sai sooja teed/kohvi juua ja eelnevalt valmistatud piparkookidega maiustada.


Tänasega on seega meil jõuluaeg täielikult hoos. Päkapikud said oma esimese ringkäigu tänaseks hommikuks ära teha ja nüüd on ligi kuu aega igahommikust rõõmu ja uudistamist oodata. Margus küll aru ei saanud, et mis värk on, aga kommi üle oli hea meel. Päkapikud, tublid tegelased, on see aasta leidnud maiustamiseks õige tervisliku viisi  (vihje: Yummikommid), seega võiks ju emmele ka vahel miskit poetada :D .

Ilusat 1. adventi teile!




Endaalgatuslik Pekist priiks Viljandi versioon

Kuigi Regiina juba natuke kirjutas enda blogis (SIIN) meie ühest hullust ideest, siis panen ise ka paar rida kirja, miks minu jaoks plaan ise väga oluline on ja millest see idee üldse arenema hakkas.

Üks hea sõbranna, Viigi, pani mulle veidi aega tagasi pähe idee, et võiks osaleda Pekist priiks Tartu social maratonil. Iseenesest kujutab see ette umbes 43 km läbimist intervallina 5 minutit jooksu + 5 minutit kõndi. Ideaalis ei tundu midagi nii kohutavalt hullu ju, et peaks õigest üritusest kõrvale jääma. Kuid siin tuleb suur AGA.

Lugedes teiste blogijate eelmiste aastate kogemusi (Regiina blogis mitmele viidatud, vaadake sealt), siis tekkis ainult üks hirm - ma ilmselt olen tervele grupile piduriks. See on üks asi, mida ma kohe kindlasti ei taha. Joosta ainult sellepärast, et teistest mitte maha jääda.

Kui ma seda jooksu jooksen, siis ma tahan nautida igat pingutust ja piina, mida selle aja jooksul kogen. Kuna kõige aeglasem grupp liigub tempol  6-6.30 minutit kilomeetri kohta, siis ilmselgelt on see minu jaoks sellel aastal liiga kiire. Oleks minut aeglasem, siis ma ei kõhkleks ja osaleks õigel üritusel. Aga vaatame positiivselt - on kuhu järgmiseks aastaks pürgida :)

Kuna Regiinal olevat see üritus juba ammu-ammu südames torkinud ja osalemist oodanud, siis arutasime seda päris pikalt. Mõlemal samad hirmud ürituse suhtes (Viigi ilmselt paneks nagu tuul selle õige ürituse ka läbi, ta meil jänes :D ).

Kuna Regiina on pühade aeg mulle tunduvalt lähemal, kui tavalisel ajal, siis tuli idee, et jookseme siis juba kolmekesi 26. detsembril omaenda Pekist prii jooksu. Kuupäev sama, vahemaa ilmselt lühem (raskusastme koha pealt ei julgeks seda öelda), aga siiski täiesti mugavustsoonist väljasolev üritus.  Lisaks teekond on selline, et keegi ära ei eksi ja katkestamise korral koju saamine on ka tunduvalt lihtsam.

Räägin ürituse suhtes mitmuses, sest lisaks meile kolmele, loodan, et teist ka üks, kaks või isegi kakskümmend vaatavad seda üritust ja mõtlevad "oh, ma tahaks ka kampa lüüa". Selleks, et te sellest mõttest kinni ka haaraks, kutsume teid kõiki ka osalema. Osalemise soovist saada teada anda Facebooki üritusel SIIN.

Üritus näeks välja nii, et raha selle eest otseloomulikult tasuma ei pea. Toidu/riietus/joogipunktiks saavad olema meie autod, mille pargime Viljandi järve ääres olevasse parklasse. Distantsiks on ümber järve jooksmiserada. Olenevalt sinu enda võimetele - 1,2,3 või kasvõi 4 ringi. Kes meiega ühes tempos tahab liikuda, siis meie eesmärk on vähemalt 2 ringi ära teha. Ilusa ilma korral äkki isegi 3!

Ilmast rääkides, siis üritus toimub iga ilmaga! Kui just surivoodil pole, siis oleme platsis. Olgugi, et ilmselt on kõht veel pühadest head-paremat täis. Kuigi ausalt on see minu jaoks lisamotivatsioon pühade aeg end tagasi hoid. Kõik teavad, et sellist eneseületust halva olemisega ei ole võimalik sooritada.

Ühesõnaga, kui mõte tundus huvitav, siis anna märku pannes Facebooki üritusel "interested". Vaatame, kui palju on veel neid, kes oleks valmis meiega liituma sel ilusal teisel jõulupühal!



PS! Minu jaoks on see üritus ka selle poolest eriti oluline, et olen endale vaikselt lubanud, et ühe talvise poolmaratoni ma pean läbima. See üritus saabki olema selleks poolmaratoniks (ja loodetavalt veelgi pikemaks jooksuks).


Täiesti sõnakuulmatu kuju olen.

Ma olen ikka eriline rebel siin. Hommikul annan endale korralduse, et kella 13-ks olgu see pagana arendusrühma tegevuskonspekti mustand mustvalgelt kirjas või muidu...!!!! On ta siis mul jee..

Hommikul Margus magas eriti kaua. Seega magasin ka mina veidi kauem, kui tavaliselt. Hommikune plaan, et jooksen lapse magama ja ise õppima oli seega veega alla lastud. Pealegi oli mul vaja teeotsast prügikast ära tuua ja joosta vankri JA prügikastiga oleks olnud ikka täiesti üle igasuguse normaalsuse piiri.

Ühesõnaga oli otsejoones (koos prügikastiga) tee otsast koju tulek, kui lapsed bussile oli aetud. Tuppa tulles tegime endale kõige pealt süüa. Hommikul ju ei jõudnud. Hakkasin tegema üht head fritatat ise samal ajal lapsega jutustades. Mingi hetk mõtlesin küll, et mille pagana pärast ma just kookospalmisuhkrut fritatasse panin, aga tõehetk jõudis kohale alles siis, kui avastasin end kapist teist kaerahelbepakki otsimast, sest esimese põhja olin just kaussi ära valanud.

Vahtisin seda kokku keeratud värki ja võtsin olemasolevast maksimumi. Ehk siis meil sai hommikuks hoopis "kaerahelbekoogitaoline asjandus". Margusele väga maitses, tassis kandikult pooled tükid oma taldrikule (enda laua taha) ja muudkui aga tänas ette ja taha "aitäh" ja "aitäh". Vahepeal käis andis mulle ka ikka paar ampsu enda koogitükist. Ju nägin väga näljane välja (psss, tegelikult ei tohiks mulle üldse süüa anda arvestades eilset päeva, aga sellest räägime nädala lõpus).

Peale seda pidime me otseloomulikult sada raamatut läbi vaatama. Kõik utsud tahtis oma pah-pah ära teha ja kõiik vrmmm-id pidid metsast puud välja toodud saama. Ma ei hakka üldse siia kirja panema veel, mis häält need traktorid ja kallurid tegid. Lihtsalt eestikeeles pole sellisele hääldusele vastavaid häälikuid ega tähti (Margusel sõnu tuleb nagu seeni peale vihma, aga see ka teine teema).

Kella 11-ks olin juba suutnud faili lahti teha ja nii umbes kolm sõna kirja panna. Ise enda  peale nii tige, et ei võinud siis eile õhtul seda ära lõpetada. Ei, oli vaja magama keerata... Enda vitsad peksavad ikka kõige valusamalt, ma ütlen.

Ühesõnaga, oli juba MINU arvates aeg Margus magama ära panna. Tema ainult itsitas ja käis tassis mule igasugu pilte (minu lapsepõlve ajast sellised ruudukujulised puidust plaadidd 5x5cm, peal suurelt täht ja siis mingi pilt ning selle nimetus - R ja redel, K ja karu jne), näitab mulle hästi tähtsa näoga ja siis noogutab kaasa, kui ma ütlen, mis seal peal on. Siis viib jälle ära ja tuleb sama entusiastlikult tagasi järgmisega. Kes keda nüüd siin õpetab??

Kui ma lõpuks veidi enne kahtteist Marguse magama sain, suutsin isegi ühe tabeli rea ära täita. Siis jooksis juhe jälle kokku, sest ma ei suutnud ära otsustada, kas teha nii, nagu ma alguses mõtlesin (alguses teoreetilisem osa asjade vaatlusega, võrdlemisega ja siis mäng) või kohe minna praktiliseks (läbi mängu seletada, mis ja mida kokk köögis kasutab). Teine oleks nagu lahedam ja õpetajana ka toredam läbi viia, aga kus siis ma selle kontrolliosa panen? Paar varianti küll oleks, aga need lapsed ei oska ju üle kanda ühest tegevusest saadud kogemusi teisele, kas nad siis saaks hakkama??? Ühesõnaga mul on juhe jälle nii koos ja töö toppab.

Ja kui töö toppab, siis on vaja ikka Facebook lahti teha ja sujuvalt ka blogisse kiigata. No ja siis avastad, et kell saab kohe 13 ja Priit hakkab vaikselt koju jõudma... Prr.. Muideks, Priidu kink ei jõudnudki kohale, mis ma talle tähtpäevaks tellisin. Ma vist lähen teen ühe jookstiiru poodi, kui Priit jõuab, et äkki on seal, aga pole teadet saadetud vms. Loota ju võin veel, eks???

Ahjaa, kui te minust midagi enne esmaspäeva (või enne ülejärgmist esmaspäeva) ei kuule, siis olen esialgu lihtsalt levist väljas ja hiljem juba nii ajahädas, et luban Priidul wifi ruuteri tööle kaasa võtta, et ma oma asjad lõpuks tehtud saaks!!


PS! Ma tegelikult ei tahtnud muud öelda, kui vaid, et mul on nii palju teha. Kuna pea on täis sellest, mida kõike vaja teha on, ei suuda midagi konkreetset kirja panna ja nii ma istun siin interneeduses jälle. Ja ei tee seda, mida peaks...



Homme oleks pidanud olema mu pulmapäev...

25.november 2016 - see oleks pidanud olema meie pulmapäev. Mitte üldse keset kuuma suve, sest meist kumbki ei kannataks välja seda higistamist pidurõivastes. Ja meie õnne arvestades, sajaks raudselt suviste pulmade ajal ja ilusat ilma nautida ka ei saaks. Seega just sellisel hallil ja kõledal ajal oleks olnud ideaalne aeg abiellumiseks - suveaeg on möödas ja jõulude ärevus veel ei ole hinges. Täpselt see aeg aastas, kus on vaja midagi head ja õndsat, millega enda hinge hellitada. Ja just sellel aastal, sest homme saab meil Priiduga koos oldud 10 pikka aastat!

Aga see oleks ideaalis ja hetkel olen ma õnnelik, et ma seda ideaali taga ei hakanud ajama, kuigi veel oktoobri alguses isegi korra rääkisime, et äkki ikka teeks ära (vaikselt ja väikselt, nagu plaanis nii või naa on). Tänan õnne Priidu üldiselt ärritava reaalsustaju eest, et seda asja ette ei võtnud. Kui mul oleks praegu veel pulmad ka kukil, siis oleks sõit valgete seinade vahele rohkem kui kindel.

Selle asemel, et ideaalijärgselt homseteks pulmadeks valmistuda, mina hoopis õpin. Loen, analüüsin, võrdlen eri materjale ja panen kirja asju. Et saada nii palju homme lõunaks tehtud, kui vähegi võimalik. Sest olenemata sellest, et meil pulmi ei tule, kavatsen reede lõunast pühapäeva hommikuni kooli lainel pausi teha ja nautida niisama olemist. Suuri plaane meil küll pole, aga ühtteist siiski toimuma saab  💓

Aga selleks ma pean saama vähemalt ühele kodutööle veel linnukese ette tõmmata. Ma lihtsalt ei suudaks oma vaba aega nautida, kui mul on nii palju kodutöid kukil, nagu praegusel hetkel. Aga aju on juba nii ära kärssanud, et ma pean lihtsalt vahepeal tunnikese vabaks võtma. Olen täna üritanud vaheldumisi kolme erinevat tööd teha. Kui ühel teemal jooksevad juhtmed kokku, siis võtan teise. Ja nii ringi ratast, et midagigi tehtud saaks. Uhh...

Midagi ikka on tehtud ka saanud, aga ideaalis võiks olla rohkem. Aga nagu elu näitab, siis ideaali püüda ei ole mõtet. Vähemalt mitte minu elu puhul, kus korraga on sada rauda tules ja tegemist rohkem, kui normaalne inimene korraga ette võtaks. Ma ei peaks vist ütlema, aga võtsin endale veel lisaks koolitööle ja Sport ajakirja kolumnile kohustuse abistada ühe kohaliku ürituse korraldamisel. Ma lihtsalt ei saa sellest kõrvale jääda, kui ise selle idee üles tõstsin ja asi ka tegemisele läheb. (PS! märksõnadena ütlen #uusaastalubadused, #trenn #kehakoostisemõõtmine #spordiüritus #kabala)

Ühesõnaga, ma nüüd joon oma kama lõpuni ja lähen hakkan edasi sõnastama oma ideed, kuidas arendusrühmas ametite teemal mina ja keskkond tegevust läbi viia. Peas on plaan ilus ja kena, aga kes selle nüüd akadeemiliselt kirja paneks????



Aja planeerimine (koolitööd)

Nii, nüüd algab pihta 17 päeva õppimist. Teha on väga palju ja kuna ma hea meelega viimased kolm päeva tegeleks vaid kontrolltööks kordamisega, siis tuleb teha endale ajagraafik, mida millal tegema pean ja mis ajaks tehtud saama pean.

Kõige pealt panen kirja, mida kõik mul on vaja ära teha selle lühikese ajaga. Eesti keele aines on vaja teha tunni konspekt abikooli LÕK III ja VII klassile. Matemaatika aines on vaja teha ettekanne ühe teema kohta, mida kolmandas kooliastmes õpetatakse. 

Kirjutamis- ja lugemiseraskuste aines on vaja teha veel nelja tunni konspektid, need läbi viia ja väike analüüs ka teha. Pluss siis on vaja kõikide tundide materjalid kokku panna ilusaks kaustaks, panna juurde veel laste iseloomustused (enne need ka ära lõpetada). Ühesõnaga teha väike mapp, mille saaks õppejõule järgmise sessi aeg ära anda

Looduse ja ühiskonna aines on vaja õppida kontrolltööks (selleks eelnevalt ka konspekt valmis teha) ja teha ettevalmistusi teiseks koduseks tööks (selle tähtaeg on 18.12, seega järgmise sessi ajaks valmis tegema ei pea). 

Aines "erivajadustega laste õpetamine lasteaias" on vaja teha ühe tegevuse konspekt arendusrühma lastele teemal "ametid". Tuleb mingid lapsed mingite probleemidega ette kujutada ja siis neile tegevus planeerida. 

Eripedagoogilise hindamise uuringu protokolli esimese veeru (ehk mida uuringul teha lapsega) saatsin eile õhtul ära, kolme päeva jooksul peaksin saama tagasiside. Kui tagasiside käes, siis pean selle uuringu lapse peal läbi viima ja kirja panema protokolli teise (ehk mida laps tegi) ja kolmanda (ehk järeldused, kriitika) lahtri sisu. 

Sellega lõppevad kodutööd, mida ma järgmise kahe nädala jooksul pean valmis saama. Ühesõnaga tööd on kõvasti. Alustan ma täna kindlasti kontrolltöö konspekti tegemisega. Lisaks sellele peab alustama kindlasti ka kolmapäevaste tunni konspektide tegemisega. Nendega ilmselt lõpetan teisipäeval. 

Teisipäeval üritan valmis teha ka nö alused kõikide erinevate konspektide tegemiseks. Seda selleks siis, et kui otseselt tegemiseks läheb, siis ei lähe esimesed 10-15 minutit tabeli või eelinfo sisestamiseks. Kindlasti hakkan ka juba kontrolltööks õppima, aga seda üritan jooksvalt iga päev teha. 

Kolmapäeval viin ettevalmistatud konspektide põhjal tunnid läbi ja äkki jõuan natuke lasteaia tegevuse konspekti ka vaadata. Kolmapäeva õhtuks peaks olemas olema ka tagasiside EP hindamise aine kodutöö kohta. Seega peaks hakkama vaikselt kõike materjale kokku korjama, mida uurimingu läbi viimisel mul kasutada vaja on. Läbi viin uuringu ilmselt järgmisel nädalal alles, kui just head võimalust reedel ei peaks tekkima. 

Neljapäevast-pühapäevani tegelen eesti keele konspektidega. Nädala lõpuks tahaks nii palju valmis saada, et eesti keele asjad on valmis, lasteaia aine konspekt oleks ka valmis ja loodusõpetuse kontrolltööst mingi osa oleks juba selge. Rohkem selle nädala peale ei julge panna. 

Eks nädala kokkuvõttes annan paari sõnaga teada, kui kaugele tegelikkuses jõudsin ;) 


Nädala kokkuvõte 14.-20.11.2016

Ma ei oska selle nädala kokkuvõtet ühegi otsa pealt alustada. Ega siin suurt midagi kirjutada pole. Seitse päeva luuserdamist ja täiega läbi kukkumist toitumise poole pealt. Midagi trenni poole pealt ikka tehtud sai, aga seda enamasti tingitud millestki muust, kui soovist sportlik ja aktiivne olla.

Ma ei tea, kas koolist tekkinud pinge või mis iganes mulle mõjus, aga olin nädala algusest saati nagu täiesti välja vahetatud. Ei tahtnud midagi teha, suu ainult matsus peas ja hea meelega oleks päevad maha maganud. Päris nii teha ei saanud, aga mida rohkem ma toas ringi käisin, seda tihedamini ma külmkapist mööda astusin ja seda sagedamini sattus ka suhu jälle mõni tükk juustu või ampsuke banaani või veel midagi kolmandat kehvemast valikust. 

Sellises rütmis läksid nädala kolm esimest päeva. Esmaspäev ja kolmapäev käisin rühmatrennis ikka ära, aga seda suuresti selle najal, et mul on kuukaart ja ma ei käi seal üksi. Seega, kui ma ei läheks, siis ei saaks tuttav ka minna. Seega kohusetundest ronisin ikka kohale (ja enesetunne tegi pärast suure pai selle eest). 

Teisipäeval käisin tunnisel rahuliku pulsi jooksul ka. Sellest ma nautisin küll igat minutit. Siiski olid need justkui varastatud minutid, sest peas tiksus ikka pidevalt, et ma peaks hoopis toas õppima, koristama või midagi muud kasulikku tegema. Nii palju oli teha, aga ma lihtsalt tahtsin joosta kõikide kohustuste eest! 

Neljapäevast pühapäevani käisin koolis. Aktiivsuse hoidmiseks sai igapäevaselt pool tundi kõnnitud, aga see ei tähendanud veel, et söömise poole pealt ka mingisugune normipiires püsimine oleks toimunud. Hommikud olid alati korralikud pudru vms toiduga. Kaasa võtsin endale banaani söömiseks ja rohkem päeval ei söönud. Mis tähendas, et õhtul koju tulles sai korralikult kõht täis söödud ja magama keeratud. Rohkemaks polnud aega ega energiat, et sest hommikul oli vaja jälle kaheksaks koolis olla. 

Oeh, kaine peaga mõeldes tean täpselt kus mu vead olid sel nädalal ja kuidas neid oleks saanud vältida. Aga kui ikka kett lendab täiega maha, siis kainest mõtlemisest pole midagi kasu, sest enamasti ongi vaja teha korralik restart ja siis ehk saab mootori jälle õigesti käima. 

Selleks, et saaks natukenegi rahulikumalt uut nädalat alustada, tegin endale lisaks koolis käimisele veidi meelelahutuslikemaid käike ka linnas. Laupäeval käis Marek minuga matemaatika loengus kaasas ja peale seda läksime koos šoppama. Et ostlemine liiga väsitav ei oleks, käisime lõunakeskuse AHHAA elamuskinos ka. Nii minu kui Mareku esimene kogemus. Ta natuke oli pettunud, et nii lühidalt see kestis, aga muidu meeldis väga. 


Pühapäeval sai aga suu veidi magusaks teha ja tervislikemaid komme jõulukuuks varutud. Käisin Yummikomme ostmas. Neid saab küll tegelikult ka e-poest tellida SIIT, aga mul oli päris suur tellimus, seega otsustasin ikka ise järgi minna. Ma pole veel kõike maitseid proovinud, aga mango pulgakomm ja koorekommid on küll väga head :) Veel on erinevad puuviljamaitselised ja muidugi ka chillimaitseline ootamas. Ehk kunagi teen neist eraldi postituse, kui kõik ära proovitud. 

Kaalust ei tea tänase seisuga ausalt öeldes midagi. Ei hakanud oma tuju hommikul rikkuma. 77 seal kindlasti pole, 78 ka mitte ilmselt. Ilmselt ei lähe kaalule ka mitte homme ega ülehomme. Eks kui tuju tuleb, siis lähen mingi päev ikka järgmise nädala jooksul. Seniks aga püüan stabiilse olemise tagasi saada, kuigi järgmine kuu tuleb eriti pingeline, sest kodutöid on rohkem, kui ööpäevi nende tegemiseks... Aga eks näis, kuidas välja kukub. 


Eesmärgid... Eelmise nädala omad feilisid ikka hullult. Rühmatrennid said küll tehtud, aga muu koha pealt istun, pea norus, oma nurgas ja häbenen. Aga mis ****sti, see uuesti, eks! Seega uue nädala eesmärgid: 
* 2 rühmatrenni 
* 3 jooksutrenni - üks aeglane pikk jooks, kaks 5km jooksuvõistluse jooksu. 
*  magusat söön ainult 25.november (siis on väga tähtis päev!) 

Rohkem eesmärke ei panegi. Üritame nendegagi hakkama saada! Seega julgelt uuele nädalale vastu (seniks, aga naudin veel ühe maheda koorekommi )



PROfeel kohupiimad

Praegu on Rimis PROfeel kohupiimakreemid soodukas, seega mõtlesin lõpuks ka need ära maitsta. Olen kuulnud nii negatiivseid kui positiivseid kommentaare, aga kõige parem maitsehindaja on ikka iseenda suu :)

Ostsin proovimiseks kõik neil maitset - cookies cream, kakao, banaani ja ananassi.  Kõige suuremad ootused olid esimesele, sest kui nimes on sõna "küpsised", siis peab asi hea olema! Et hinnang ei jääks ühekülgne, siis võtsin appi kaks professionaal toidupirtsutajat ehk Mareku ja Mareli. Margus sai ka osa, aga tema sööb kõike, seega ta hinnangut ei tasu uskuda. Priit jällegi ei kiida midagi, seega teda kampa ei võtnud :D


Esimesena läks maitsemisele cookies cream maitseline kohupiimakreem. Mareku hinnang ütles kõik: "Ma panen hindeks neli. Väga hea oli, aga maitse oli paha." Tõlgendage mispidi seda nüüd tahate. Mina panin hindeks tubli koolipoisi kolm - paljudele võib peale minna, aga pole minu tüüpi maitse. Mareli peale kaht ampsu juurde ei tahtnud. Seega sai Margus seda väga palju kohe maitseda :D


Teisena proovisime banaani maitselist. Marek pani hindeks 5+ lausa. Mareli kiitis ka väga ja enamvähem kahepeale tops jagamisele läkski. Mina paneks hindeks pigem 4 . Maitse oli normaalne, aga ei midagi erilist. Nagu tavaline banaanikohupiimakreem, aga vähem magusam (ega mulle see banaanimaitseline magustatud kujul ka väga peale lähe).

Kolmandana proovisime kakao maitselist. Jällegi ootasin veidi enamat, kui maitsest kahjuks välja pigistas. Marek hindas hindega 5-. Mareli ütles lihtsalt, et kehvem, kui banaani oma, aga parem kui esimene. Mina hindaks 4+. Täitsa hea, aga ise kokkusegatud variandile vastu ei saa.

Viimasena läks maitsmisele ananassi oma. Ausalt öeldes ostsin ma selle ainult sellepärast, et oleks kõik maitsed proovitud. Poest ma muidu poleks seda üldse kaasa ostnudki. Aga tuli välja, et minu jaoks oli see parima maitsega ja hindaksin seda tubli viiega :) Mareli ja Marek kiitsid ka, aga nende jaoks oli siiski banaani oma kõige parem.

 

Kokkuvõttes võiks võtta laste poole pealt võitjaks banaani kohupiimakreemi ja minu hinnangul ananassikohupiimakreemi. Uuesti ostmisele lähevadki ainult need kaks.

Kes veel on PROfeel kohupiimakreeme maitsenud? Milline on teie lemmik?


Kes mu õppimisgeeni pihta pani??

See nädal on jälle kooli nädalavahetus tulemas. Mul on kodutööd enamvähem valmis, mis peaks olema tehtud, aga nüüd oleks vaja veel paar asja ära lõpetada ja üle vaadata. Ei midagi hullu ja konti murdvat, aga ma lihtsalt ei viitsi.

Näiteks eile oli võimalus ilusti 1,5 tundi  Marguse une ajal enamus asju tehtud saada, aga ei. Ma otsustasin koos temaga magama jääda. Sellest polnud veel vähe, et tema üleval oleku aegadel ma praegu nagunii midagi õppida praktiliselt ei saa, sest ta on maailma suurim kleepekas.

Margus on väikse tõve omale külge pookinud ja nüüd ei saa ta rahulikult üksi mängitud, söödud ega magatud. Nii et üks uni, kus ta magas ilusti ja ma oleks saanud õppida, otsustasin ma ka maha magada (aga kes teab, äkki magaski sellepärast rahulikult, et magas mu kaisus).

Täna hommikuse uinaku ajal otsustasin ma hoopis joosta. Oli küll esialgu mõte pool tundi joosta, et jõuan vähemalt ühe asjagi üle lugeda ja välja ära printida, aga ilm oli mõnus, tempo kerge ja rahulik, seega mõtlesin ikka tunnikese ära joosta. Ja muidugi ärkas Margus just siis üles, kui ma jooksu lõpetasin. Tüüpiline.

Nüüd sain lõpuks arvutisse, aga õppida ma ikka ei viitsi. Pigem klõpsin siia teksti ja vingun, kui laisk ma olen  :D :D Tegelikult ma paraleelselt laon Margusele üht karupuslet ka kokku, nii et õppida ikka ei saa. Talle meeldib neid tükke üle ilma laiali loopida ja ma pean nüüd näitama, mida päriselt selle puslega tehakse (kuigi see pusle on kõvasti üle tema taseme, talle meeldibki see rohkem värviliste puidust tükkide pärast).

Aga tegelikult tuleb täna õhtuks ära lõpetada ja välja printida homsed praktika konspektid, siis neljapäeval esitamisele  minev kodutöö ja veel veidi täiendada pühapäeval esitamiseks minevat kodutööd. Ei ole üldse ju palju? Ajaliselt läheks kokku äkki mingi 2-3 tundi aga kõik need ülesanded vajaksid nüüd rahulikult süvenemist. Aga seda võimalust mul enne pole, kui Margus magama läheb. Seega 12-ni tuleb vist niisama mängida ja lustida. Ja siis uneajal otsustada ikka õppida, mitte magama kerida :D :D

Uhh, see nädalalõpp vist tuleb kõige raskem kooli nv üldse. Laupäeval saan hakata koju sõitma alles 20 ajal. Hurraaa, eks ole :D Aga õnneks pühapäeva hommikul on imestaval kombel loeng alles kella 10-st.

Olgu, ma nüüd lähen neid karu pusle tükke voodi alt välja koukima. Keera veel pilk paariks minutiks Marguselt kõrvale. Aga teile panen ühe võrdluspildi siia. Jaanuar vs november. 100 vs 78. Õnnelik vs veelgi õnnelikum :D




Käsitöö šokolaad (Magusad Hetked)

Võitsin mõni aeg tagasi Facebookis ühes loosimises endale käsitöö šokolaadi. Sellega läks veel nii hästi, et tegelikult olin just mõelnud tellida Magusate hetkede FB lehelt ühe tahvli Priidule isadepäevaks, aga siis nägin, et toimub loosimine. No panin siis loosiõnne proovile ja näkkaski :D


Loosimisel osalemiseks pidi valima viie maitse vahel - tume šokolaad, tume šokolaad tšilliga, piimašokolaad, valge šokolaad ja valge šokolaad piparmündiga. Kuna Priit tumeda šokolaadi fänn ei ole (ja lapsed ka mitte), siis valisin valge šokolaadi piparmündiga. Pean ütlema, et ma ei pidanud enda valikus pettuma.

Kätte sain šokolaadi eriti mugavalt. Piisas vaid Võhmasse trenni minna ja oligi šokolaad käes :) Maitsmisega pidin küll kannatama kuni isadepäevani, aga polnud hullu. Peitsin selle kapi otsa ära, et väga silma all ei ahvatleks :D

Kuigi välimus oli lastele väga võõras (eriti kui need sinised osad šokolaadi peal), siis maitsema olid nad julged. Tavaliselt uute asjade puhul ikka tuleb küsida, kas nad juurde ka tahavad, aga siin läks kolm tükki nagu ludinal ja kurdeti veel takka, et miks juba otsas. Aga jätsime issile veidi rohkem maiustamiseks, kui me ise saime. Maitse kohta ütlen vaid nii palju, et väga mõnus oli. Piparmündi maitse polnud üldse nii tugev, kui esialgu kartsin, aga samas piisav, et magusale eriti mõnusa kõrvalmaigu anda. 


Vaatasin Magusate Hetkede Fb lehelt, et nad teevad lisaks šokolaadidele ka komme, torte, võileivatorte, kringleid jne. Ja kuna Võhma trennis käijatele pakuti võimalus ka võhmasse kohale toomiseks, siis on eriti hea võimalus head ja kvaliteetsed söödavat käsitööd muretseda kingituseks või niisama maiustamiseks ;)

PS! sellise šokolaadi tahvli hind on 3 eurot.

PS2! Magusad Hetked toimetavad nii Tallinnas kui Viljandis (viimases küll vist ainult nv-tel)

Nädala kokkuvõte 7.11-13.11.2016

Mõtlesin see nädal veidi põhjalikuma ülevaate teha (eriti toitumise poole pealt). Et ikka puust ja punaselt oleks arusaadav, kas ikka täitsin endale seatud eesmärgid.

Esmaspäeval oli hommikuks kama maasikatega. Võtsin sügavkülmast esimesed selle aasta portsud sulama ja Margus oleks enne hommikusööki juba kõik nahka pistnud, kui oleks lastud. Siiski sain jaole ja jagus mulle kama sisse ka. Lõunal tegin spagette köögiviljadega. Tegin kohe kuus portsu, millest ühe sõin ära ja viis panin järgnevateks päevadeks külmiku oma aega ootama.

Õhtusöögiga läks veidi nihu. Kuna ajaliselt oli kell juba nii palju, kui ma lõpuks söömiseni jõudsin, siis sõin enne trenni natuke kamapalle jogurtiga (maitsestamata jogurt+ maasikad). Trennist tagasi tulles aga ei jaksanud enam väga vaaritada. Seega panin ühe kohupiimapaki naha alla ja 3 viilu juustu sõin ka :D No oli hull juustuisu. Kui need oli ära söödud, siis oli olemine kohe hulga parem.

Trenni koha pealt sai hommikul 20 minutit kõnnitud. Metsik tuul oli, aga lapsed tuli bussi peale saata ja niisama tee otsas passides bussi oodata ka ei tahtnud. Lisaks hommikusele minikõnnile käisin rühmatrennis. Seekord käisin üksi (mitte et inimesi poleks olnud, vaid ma muidu käin ühe tuttavaga koos) ja kohe naljakas oli minna. aga trenn ise oli korralik ja pulss oli pidevalt laes.

Teisipäeval jagasin hommikusöögi pooleks. Võtsin ühe banaanijagu komponente smuuti retseptist vähemaks ja sõin selle enne jooksu ära. Arvestades, et praeguse ilmaga jooksmine võtab energiat topelt (eriti käru lükates), siis ilma söömata ei julgenud 5 km-le vastu minna. See oli väga õige otsus, sest isegi vähese söögiga tundsin lõpetades, et see oli meeletult raske trenn. Aja järgi ütleks küll, et ma käisin vist jalutamas, aga tuleb  enda mõtlemist veidi korrigeerida, et vankriga lumes ja libedal teel joostes ei saagi eeldada samu aegu, nagu suvel ja ilma vankrita.

Koju jõudes jõin ülejäänud smuuti materjalist kokku keeratud joogi ära. Lõunaks võtsin eile valmis tehtud toidu. Väga mugav on ikka see toidu ette valmistamine. Saaks nüüd õhtuks ka veel midagi kokku vaaritatud, siis oleks superluks. Vahepalaks panin hommikul chiaseemned ka paisuma maasika-maitsestamatajogurti-banaani segusse. Sai üks hea ja mõnus puding :)

Õhtusöögiga olid veidi paremad lood, kui esmaspäeval. Tõesti vaid veidi, sest kokkamiseni ei jõudnud ka sel päeval. Aga kuna mul oli lõunasööki rohkem kui mitu portsu veel ootamas, siis pätsasin õhtuks ühe lõunasöögi. Enne ööund sai endale väike tervislik maius tehtud kodujuustu, maasikate ja kookospalmisuhkru näol. Ega ma ise suurt midagi saanudki. Lapsed tegid 1:0 mu toidule. Ei teagi, kas kiita neid või pahandada :D

Kolmapäeval alustasin hommikut jälle banaaniga. Jooksmise asemel läksin hoopis praktikale. Kaks tunnikest tehtud jälle :) Peale praktikat lasin ühe lõunasöögi kõhtu. Iga päevaga lähevad need spagetid aina paremaks (räägi veel, et soojendatud toit ei kõlba kuhugi!).


Vahepalaks sai jälle kodujuustumaiust tehtud. Mul hetkel mingi kodujuust hullust peal, seega ilmselt tuleb seda veel toitumisse sisse :) Õhtusöögiks tegin riisi-porgandi-sibula-hakkliha asjandust :D Ühesõnaga palju sibulat ja porgandit, normaalselt hakkliha ja väheke riisi ka. Hästi hea tuli ja panin ühe portsu järgmiseks päevaks ka kõrvale. Peale trenni võtsin ühe pisikese banaani. Kõht oli tühi ja teised sõid komme, seega see banaan oli sada korda parem valik, kui need, mis mu peas keerlesid (eriti, kuna sain oma käsitöö šokolaadi kätte, mille võitsin Magusad hetked FB loosist).

Trenniks korralik tund aega rabelemist rühmatrennis. Tegime kõik kehalihased läbi seekord. Ega siin muud polegi öelda, kui et väga mõnus oli!

Neljapäeva hommikut alustasin pudruga. Selle nordicu kaerahelbepudruga, kus kaerakliid sees. Tõesti, väga maitsev puder. Oleks veel maitsvam olnud, kui ma poleks veidi üle soolanud :D Aga see selleks. Kõht tuli korralikult täis süüa, sest läksin Viljandi vaatlustundi tegema lasteaeada. Enne ära minekut kõndisin igaksjuhuks pool tundi ära. Juhuks, kui rohkem täna liikuma ei peaks jõudma. Täpselt nii juhtuski ja see hommikune kõnd jäi tänaseks aktiivsuseks.

Kuna koju jõudsin alles peale lõunat, pidin lõuna kodust väljas sööma. Söögivalik väga lai polnud, aga valituks osutus eriti piprane plov. Selle piprasuse avastasin muidugi alles siis, kui paar ampsu olin ära söönud :D

Koju jõudes oli plaan vahepala süüa, aga kuna Margus jäi mulle sülle magama ja igal mu katsel teda maha "raputada" hakkas ta jorisema, siis lasin tal rahus oma süles une täis magada ja hoopis arvutis nii kaua passida. Isegi õppida ei viitsinud. Voh, nii laisk olengi :D

Kui üks hetk Margus ärkas, sõime õhtusöögi ära (mis oli eelmisel päeval juba valmis tehtud ja vajas vaid soojendamist). Kuna kellaaeg oli siis veel varajane, siis võtsin õhtupoole veidi kamapalle maitsestamata jogurti ja maasikatega :) Üleüldse oli mingi näksimise isu peal ja üritasin kamapallidega seda taltsutada.. .No ei tulnud hästi välja, aga eneseditsipliini abiga elasime magama minekuni välja.

Reede hommikul tegin endale jälle kodujuust maasikatega, aga seekord panin magustamiseks mett. 45 minutit peale hommikusööki läksin jooksma, Plaanis oli 3 km joosta. Mul oli mitu põhjust, miks ma pikemalt ei plaaninud joosta, aga kuna tuul oli ootamatult vaikne, siis jooksin 5,1km ära, nagu virtuaaljooksu jaoks vaja. Seekord ma ilmselt jään üldse viimaseks seal, sest kes teine jookseb käruga läbi lume? Seda ilmselt leiab veel, aga sellist, kes selle ajaga virtuaaljooksus osaleks, küll vist teist ei leia :D

Tuppa jõudes pidin veel oma 5 minutit Marguse vankrit kõigutama, et ta edasi magaks. Oli vaja ju kähku veel pesemas ära käia ja hakata tegutsema. Tegutsemiseni kohe küll ei jõudnud (arvuti tuli vahele :D), aga kuna ma hommikul enne jooksma minekut juba koristasin ja möllasin veidi, siis võis võtta selle pool tunnikest.

Lõunasöögiks sai soojendatud jällegi üks karbike esmaspäeval valmis tehtud toitu. Järgmine toidukord tuli alles õhtul, kui isadepäevapeolt koju jõudsime. Kuna vahe jäi nii pikaks, siis oli kõht väga tühi (peol pakutud kringlist loobusin). Sõin ära viimase ettevalmistatud toidu, tegin kamapalle, jõin kama ja sõin ühe kommi ära. Oleks veel söönud, aga suutsin lõpuks ikka pidurit tõmmata. Ülejäänud kommid jagasin teisele ära :D

Laupäev kujunes planeeritud vabaks päevaks. Kuigi algul mõtlesin pühapäeva vabalt võtta, siis plaanid muutusid. Hommikul sõin ühe pannkoogi moosiga, lõunaks sõin kodust väljas isadepäeva tähistamas friikaid ja kooki, õhtul koju tulles sõin riisi sealihaga. Keha tahtis midagi normaalset saada enne söömisega joone alla tõmbamist :D

Laupäevaseks trenniks jäi suusatamine. Enne suusatamist jooksin ka ühe kilomeetrikese nö soojenduseks ja siis suusatasin pool tunnikest. Enamus aega läks sellest küll raja sisse sõitmiseks, aga paras trenn seegi :) Väga mõnus oli!


Pühapäeva hommik algas isadepäeva tordi tükikesega. Väga hea oli! Mitte üldse tervislik, aga tähtpäeval võiks natuke selle inimesi eelistusi arvestada, kelle auks kook tehakse. Nii ka tuli selline tort, nagu ta tuli.

Et kook tasa teha, tuli nädala kolmas jooks ära teha. Plaan oli esialgu 10km teha, seega tegin ette 5minutit soojendusjooksu. Kuigi tuult polnud, siis maapind oli kõike muud, kui kerge. Eriti see kruusatee lõik. Sellest tulenevalt mõtlesin, et vaatan vastavalt jooksule, et kas proovin teha kiiremad 5 või aeglasemad 10.

Kuna ma polnud see nädal ilma käruta jooksma saanud ja virtuaaljooksu 5km aeg oli masendavalt jube, siis oleks kiirem 5km aeg kasuks tulnud. Arvestades praeguseid teeolusid, siis 10km võistlustempos ma ei jaksa joosta ka ausalt :D . Pole sellist vormi lihtsalt. Tulemuseks saigi 5 minutit soojendust + 5km võitlustempos + 5 minutit maha jahtumiseks. Sellest tulenevalt pean end kätte võtma ja hakkama tegema aeglaseid pikemaid jookse jälle. No muidu ei saagi järgmiseks aastaks poolmaratoniks nii vormi, et alla 2 tunni ära joosta :D :D

Lõunast läks asi käest ära. Üle koguseliselt ei söönud, aga ülejäänud päev oli täielikult näksimise tähe all. Üks õun, üks banaan, natuke kohupiima, paar tükki šokolaadi (sellest kirjutan kunagi eraldi postituse). Õppisin ja polnud aega korralikku süüa teha. Priit tegi lastele ja ma siis käisin võtsin midagi näppu, et siis jälle edasi õppida. Ja nii õhtuni välja.

Kaalust pole ma midagi veel kirjutanud. Mhhh, ma ei oskagi selle kohta midagi öelda, mis sel nädalal kaaluga toimus. Käisin kaalu peal rohkem kui paar korda see nädal. Kaal ei tahtnud üldse langeda. Siis, laupäeva hommikuks oli üle poole kilo langenud, olin juba õnnelik. Aga pühapäeva hommikuga saabus kuu "parim" aeg ja võite aimata, mida kaal tegi.. Ühesõnaga täna hommikune kaal oli 78,8kg.

Vot selline see nädal oli . Eesmärkide koha pealt paneks endale hindeks neli pika miinusega. Maiustamist tuli veidi rohkem kui ühel päeval. Jooksudest kolm said tehtud, aga 10km jooks jäi ära. Rühmatrennid on sellised võnkumatud nädalaosad, et neid ei saa kuidagi ära jätta. Prepmeal´i tegin valmis ühe toidukorra ulatuses, aga ka sellest oli väga palju kasu!

Järgmine nädal on koolinädal. Uhh, selle võrra kohe raskem toitumist kontrolli all hoida. Ühel päeval kindlasti lähen Tartus välja sööma, sest on pikem vahe loengute vahel (kes kokku tahab saada, siis olen laupäeval täitsa saadaval lõuna ajal :D). Aga muidu tuleb ikka toidud kaasa teha. Seega eesmärgid saavad olema sellised:
  • 2 rühmatrenni 
  • 3 jooksutrenni, millest üks aeglasel pulsil pikem jooks! 
  • koolipäevadel vähemalt 3 toidukorda! 
  • maiustamiseks nädala jooksul üks pooltund (proovime siis seda lahendust, nagu saatest nähtud) 
  • Kaalul pühapäevaks 77,midagi! Kaua võib passida ühes paigas :D 

Kes või mis on prioriteet?

Sattusin mõni aeg tagasi lugema üht järjekordset kirja teemal ema-isa-lapsed ja lahutus. Maailm on tarku täis, kellel on enda arust just see kõige õigem valem, kuidas olukordi lahendada nii, et hundid söönud ja lambad terved, aga millegi pärast nende targutajate teadmised kehtivad vaid teoreetilistes valemites. Reaalselt elu enamasti nii ei toimi.

Mingil põhjusel hakkas see teema mind kummitama. Et mille või kelle järgi me tegelikult peaks valima selle kõige õigema lahenduse?

Võtame näiteks olukorra, kus su parim sõbranna sind reedab. Olete seni koos kasvanud enamvähem sünnitusmajast saadik, samaaegselt lapsedki saanud ja nüüd nii. Sõbra tasemel on otseloomulikult kohe sein ees, AGA... Selle aja jooksul, kui teie kaks sõbrutsenud olete, on ka teie mehed ilmselt sõpradeks saanud ja kui mitte mehed, siis lapsed kindlasti. Kas on õige ühe eksimuse (eks oleneb ka täpsemalt sündmusest) pärast igasugusele suhtlusele kriips alla tõmmata ja sellega lõhkuda ka su pereliikmete head suhted? Võid ju öelda, et teised ei pea sellepärast suhtlemata jätma, aga reaalses elus ikkagi nii juhtub. Kumb on olulisem? Võib olla on targem andestada, kuid jätkata suhtlemist tuttava tasandil. Just teiste suhete nimel?

Või siis näiteks enda elust võttes soov kooli minna. Muidugi muutis minu kooliminek kõigi elu mu peres. Lapsed ega Priit ei näe mind teatud nädalatel nii palju, kui tavaliselt. Väga palju mu vabast ajast läheb koolitööde alla ja mingi hetk ilmselt olen ka pikemalt kodust ära praktikate tõttu. Kas olin egoistlik, et järgisin enda soovi ega arvestanud teiste mugavust? Kas oleks pidanud ootama, kuniks Margus on veidi vanem ja ta on minust piisavalt turvatunnet ja lähedusevajadust kätte saanud?

Sama võib võtta ka mu trennides käimise kohta. Kas on õige, et sean enda soovid esikohale ja arvesta sellega, et ehk vajaksid lapsed mind õhtusel ajal kodus? Jah, neil on isa olemas ka, aga siiski, emasüda ikka tunneb vahel süüd. Kas ma peaks pigem leidma trenniks aja siis, kui suuremad koolis/lasteaias ja Margus magab? Ei ole ju vajadust kodust välja minna? Või loeb minu vajadus, majast välja saada teiste täiskasvanute hulka, natuke rohkem sel momendil?

Täna on läbi käinud ka päevale kohaselt see isadepäeva tähistamine ilma isata. Tuues siia näiteid, siis kumb on olulisem, kas ema vajadused naisena või lapse vajadus kahe lapsevanemaga koos kasvada? Kui peres kõik toimib, nagu vaja, aga ühel vanematest lihtsalt romantilised tunded on otsas, siis kas on õigem jätkata sõbralikku kooselu kuni laste teatud vanuseni, sest lapsevanemana on mõlemad osapooled väga head või peaks enda vajadused esile seadma ja proovima tagada lastele mõlema vanema hoolitsus kahe kodu vahet laveerides?

Või äkki on olukord hoopis selline, et naise-mehe vahelised suhtes on väga heas seisus, aga lapsevanema on üks osapool alla igasuguse arvestuse (nt alandab, mõnitab last või ei tee üldse laste tegemistest välja). Kas oleks lootma jääda, et inimene muutub ja areneb lapsevanemana või tuleks lähtuda lapse vajadusest kodule, kus on ka laste jaoks positiivne ja toetav õhkkond?

Ka üksivanematel on omad dilemmad. Kas võtta hoidja ja minna välja trenni, peole, sõbrannadega kohvikusse või kasvõi üksi mere äärde või mitte raisata oma raskelt teenitud raha lapsehoidja peale ja kasutada iga vaba sekund oma lapsega veetmisele, sest teise vanemata on temal vaja anda topelt kogus tähelepanu, armastust ja hoolivust. Eriti, kui teiseks vanemaks juhtuski olema see tropp, kellel oli valmis vorbitud lastest üleöö täiesti savi.

Mille järgi on õigem otsus langetada? Võiks ju öelda, et kui ema/isa on õnnelik, siis on ka lapsed, aga alati see pole nii. Ei saa ka selle nurga alt võtta, et lapsed on AjaO, sest siis võib jääda enda elu täielikult elamata. Otsida tasakaalu? Aga kui valikus ongi ühe ja teise inimese vajadused, kummale poole kaldub kiigu ots?


Isadepäev

Sel aastal kujunes isadepäev selliseks, et ühe hommikupooliku asemel saime isadepäeva lause kolm päeva jutti tähistada. Eks ta ole üks eriline tähtpäev ka, seega pole ju sellest midagi hullu, kui natuke rohkem tähistatud sai.



 Tähistamine algas reedel laste isadepäevapeoga. Väga tore pidu oli. Mareli ja Marek said esineda, Priit sai esineda ja Margus sai ka esineda oma mõningate hääleharjutuste ja ringi uitamistega. Ma suunasin ta küll kogu aeg uksest välja kõndima, aga no ta oskab endale tähelepanu tõmmata. Näiteks vahepeal läks ta võõraste inimeste juurde, patsutas neid veidi ja siis naeratas :D Või siis üks hetk istus ta Mareku klassijuhatajal süles päris pikka aega. Väike hurmur, mis sa ikka ära teed, onju :D



 Pärast esinemiste osa olid töötoad, kus isad said lastega asju meisterdada. Oli rinnamärgi tegemine, kaarditundmise ülesanne, karaoke, pildistamine, haikala söötmine, voltimine ja puidust meisterdamine. Lõpetuseks siis ka kringli söömine.

 Enne, kui töötubadesse läksime, tegime mõned perepildid ka. Et ikka saame mõne võtte, kus kõik normaalsed peal. Teadagi ju, et mida rohkem on inimesi pildile vaja jäädvustada, seda väiksem on tõenäosus, et on üks pilt, kus kõik on normaalse näoga. Seda reeglit sai kinnitatud sel päeval väga tugevalt :D :D


Sellega reedene tähistamine lõppes ja sai oodata järgmist päeva. Laupäeval tähistasime minu isa isadepäeva. Priit oli kõrvalseisja rollis :) Käisime maal ema-isa juures ja sõime kooki ja möllasime veidi lumes. Sain omale suusad ka lõpuks ära toodud ja õhtul koju minnes esimesed katsetused ära teha.














Pühapäeval hakkasime kodus oma issi pidupäeva pidama. Laupäeva õhtul tegime talle tordi ka. Kuna ta ei tahtnud minu tervislikku varianti, siis tegingi sellise, nagu ta tahtis. Pildi valisin muidugi ma ise, mida peale teha. Eriti sügavamõtteline pilt pidi olema, aga minu joonistamiseoskuse puudumine ei too seda väga esile :D  Marek küsis, et mis rohelised täpid need keset torti on. Puud on! Ei ole kanavarbad või kellegi jalad, puud! :D :D

Meie kingitused kahjuks kohale ei jõudnud :( Aga pole hullu, saab väikse hilinemisega. Tellisin talle koolis käinud pildistaja kaudu lastepiltidega magnetid. Et külmkapi peale panna. Õnneks natuke lohutab vähemalt see, et koolis/lasteaias lapsed tegid nagunii kingid ja sealsed kingitused olid ka piltidega  Marelil külmkapimagnet ja Marekul raamis pilt, mis mõlemad on oma koha juba köögis leidnud. Lisaks kinkisin mina Priidule käsitööšokolaadi. Ma tegelikult võitsin selle, aga mõtlesin nii erilist asja erilisemal puhul maitsta :)














Kuna Priit sai kiiremaloomulisemad tööd laupäeva õhtul tehtud, siis ega ma talle väga vaba aega pidupäeva puhul ei andnud. Saatsin hommikul kohe lastega õue. Pidi Marguse ka magama panema, sest mina õppisin. Kui ta tuppa tuli, siis jõudsin mina just ühe koolitööga lõpuni ja läksin sujuvalt jooksma. Ühesõnaga võtsin väga vabalt hommikupoolikut ja lasin tal oma pidupäeva rolli nautida :)




Minu 10 viga jooksurajal

Iga spordiga tegelev inimene on vahel pange pannud oma tegemistega. Mina olen seda teinud rohkem, kui korra. Olgu, rohkem kui kümme korda. Või noh, olgem ausad, eksimuste arv jääb pigem sinna 50-100 vahele. Aga pole hullu! Läbikukkuja on vaid see, kes ei püüagi end parandada. Toon välja mõned eksimused, mille vastu mina isiklikult olen eksinud ja kuidas neid saaks parandada.

1. Liiga palju ja liiga ruttu! Spordi juures on oluline areng. Stabiilne, rahulik areng, mitte "üleöö 1km-st 10 km-ni" areng. Seda lihtsalt ei juhtu. Minu meelest see viga on väga paljudel, et ei taha end nõrgana näidata ja siis punnivad elueest selle 5, 10 või isegi 15 km ära joosta ja sellega on igasuguse isu, jooksurajale naasta, kustutanud. Lahendus olukorrale on väga lihtne: võtke asja vabalt! Pikendage aegamisi vahemaid ja tempot. Savi, mida naabri-Malle su jooksutempost arvab.

2. Kerge trenni päeval paugutad täiega! See on täiesti minu viga ja raske on sellest lahti saada. Enamasti kipub mul kerge jooksu päeval ikka tempo üles kerima ja sellega ka pulsi lakke viima, aga no ma ei suuda end sundida aeglaselt jooksma. Tegelikkuses on kerged trennid kavasse ettenähtud põhjusega! Nii et hoidke kerged trennid kerged :)

3. Iseenda saboteerimine. Oh jah, selle koha peal võiks ma vist terve muinasjutu maha pidada. Siia alla saab panna kõik alates enne võistlust närvidega mängimine (ja öösel mitte magamine) kuni selleni, et sööd liiga hilja, mistõttu on trennis jube raske olla ja asi ei anna tulemust. Lahenduseks on mitte end üles kütta tühja-tähja pärast, süüa toitvat ja puhast toitu. Nii lihtne (teoorias!) see ongi.

4. Vähe energiat! Ka selle ora otsa olen mitmed korrad astunud. Avastad, et kell on juba nii palju ja enne trenni söömata. Mida teed? Ilmselt vähemalt pooled jätaks söömata. No mina ka, vahel. Aga see on vale! Parem on süüa midagi sellist, mis kiiresti ära seedib ja olemist ei koorma. Kindlasti ei tohi minna trenni täiesti tühja kõhuga ja energiapuuduses.

5. Liiga kiire algus. Stardipauk käib ära ja mida sa teed? Enamus panevad täie sajaga minema, et jumala eest mitte viimaseks jääda (või sõbrast maha jääda). Väga vale! Ma tean, et väga raske adrenaliinile vastu võidelda, aga sa ei suuda eluilmas adrenaliinist tekkinud tempos jooksu lõpuni vastu pidada. Seega, hoia mõistus selge ja püsi normaalsetes tempodes alguses, nii võid lõpetades tunda rõõmu, mitte "jumal tänatud, et see piin sai läbi" ja "ma ei jookse enam kunagi" tunnet :)


6. Vigastusega/haigusega trenni tegemine. Suur EI-EI! Paljud eksivad, aga siiski- EI! Kes juba selle trennipisiku endasse on saanud, teab, kui raske on eemal püsida nädal, rääkimata kahest (või veel pikemast ajast). Ikka leiutatakse viise, kuidas saaks midagi teha. Kui jalg vigastatud, siis ülekehatrenn, kui muidu haige, siis kiirkõndi ikka ju võib? Ei või! Puhata võib! (eks näeme, kuidas ma käitun, kui kord haigeks jään, enamasti ma armastan seda viga korrata :D )

7. Kava pimesi täitmine. Elu toob vahel teele igasugu asju, mis välistavad kindlal päeval trenni. Kui su trenn jääb ära, siis ei tohi tõmmelda nagu hull, et see tasa saaks tehtud. Kui trenn jääb vahele, siis polegi midagi teha. Selline tõmblemine, et nädala kilomeetrid täis tuleks, on mõttetu. Siinkohal saan endale pidevalt sõrme vibutada, aga tuleb õppida lahti laskma trennidest, mida ei jõudnud teha.

8. Kui trenni salvestada ei saa, pole trenni olnud! Haaa, suurim apsakas eales! Ma hetkel veel olen täpselt selles momendis, et kui kellel GPS peaks jukerdama, siis oleks jooks justkui luhta läinud juba eos. No ei ole ju tegelikult. Keha saab täpselt sama suure koormuse ka siis, kui sa selle kella üldse koju jätad ja ei stressa üle sealt nähtavate numbrite pärast. Vahel olekski tark jätta kell koju ja tunnetada oma keha piire ilma numbrilise ettekirjutuseta.

9. Iga jalanõuga saab trenni teha. Ei saa. Kuigi oma vigastustes alati jalanõud süüdistada pole õige, siis natuke ikka tuleb vaadata, mida varba otsa tõmbad, kui jooksurajale või trenni lähed. Samamoodi tuleb arvestada ka pinnasega, millel trenni teed. Kõige valusam on vaadata, kui inimesed täiesti luru tennisega sporti teevad. Jeerum, mis te tallad õhtul teevad? Minu omad lööks tuld välja veel kolm päeva jutti (aga eks mul massi ka piisavalt, mida ringi vedada :D ). Omad apsakad päris alguses üle elatud, enam sellega üldse probleemi pole.  Rahast on siiski kahju, kui uusi jooksususse on vaja :D

10. Kõik jooksevad, ma pean ka! Kõik peaksid end liigutama jah, aga ei pea olema selleks jooks. Võib vabalt käia rühmatrennides, jõusaalis või ka ainult kõndimas. Peaasi on, et sa oma keha diivanilohust välja veaks ja natuke annaks talle aktiivset tegevust. Jooksmine ei sobi paljudele, aga oma kogemusest ütlen, et kui kord saad seda õiget jooksupisikut tunda, siis lahti sellest enam ei saa. Aga hoiatan, see pisik ei ilmuta end esimesel-teisel jooksul.  Minul juhtus see alles kuskil kolmandal kuul, kui kord jooksmist katsetasin (sest kõik ju jooksid ja kuidas ma kehvem saan olla!). Seega- aega läheb. Aga kui kord teda näed, siis on armumine esimesest silampilgust garanteeritud!

Milliseid apsakaid sina trennis teinud oled, mida teistele hoiatuseks tahaksid välja tuua?


Jõulud on varsti käes! (laste kingisoovid)

Kuna praegune ilm toob paratamatult jõulutunde peale ja peas ümisevad jõululaulud, siis tuleb üks jõuluteemaline postitus.

Mulle meeldivad jõulud. Kogu see melu ümber nende - lasteaias jõuluehete tegemine, kodu kaunistamine, hommikused päkapiku üllatused, jõululaupäev ja järgnevad pühad. Ainuke asi, mis mind vahel jõulumeeleolust eemale viib, on see, kui jõuluostlemised jäävad viimasele minutile. Siis  pean rahu ja vaikuse nautimise asemel poodlema koos teiste viimase minuti inimestega ja see on väga närvesööv.

Et mitte olla üks neist inimestest, olen igal aastal püüdnud vajalikud kingid ja jõulukraami ära osta nii vara, kui võimalik. Ei, päris suvel neid ostma ei torma, aga sügise keskpaigast alates olen küll hakanud jälgima soodukaid ja koguma mõtteid, et kellele ja mida oleks vaja.

Praeguseks hetkeks on mul enamus kinke olemas, mida see aasta vaja teha. Kuna meil on üks ühine jõulupidu minu perega, siis seal me teeme loosipaki. Nii on kõigil veidi säästlikum ja ei teki meeletut kinkide hunnikut. Ma eelistan üldjuhul, et lapsed saavad jõuludeks vähem, aga kvaliteetsemaid (ja soovitud) asju.

Kuna täiskasvanud inimestest nii mõnigi käib siin lugemas, siis nende kohta ma suurt midagi öelda ei saa. Täiskasvanutega üldiselt on veidi raskem, kui lastega ja nende "grupist" on mul mõned kingid veel täitsa lahtised.

Lastega aga on lihtne. Õigemini lihtne on siis, kui lapsed on selgusele jõudnud, mida nad ikkagi tahavad. Selle raske protsessi käigus peab ema olema see tark suunaja, et mis asja jõuluvana rahakott kannatab osta ja mida mitte. Marekul on küll enamvähem selge pilt juba summaliselt, et millest üle ei tasu üldse vaadatagi või siis kui vaadata, peab kirja juurde märkima, et kui jõuluvana selle toob, siis ta ei taha enam mitte ühtegi kinki lisaks (meil ikka kombeks, et kodus kuuse all on igale lapsele võimalusel kaks kinki).

Panen teile kirja mõned mõtted, mis meie lastel peast läbi käisid ja mis jõuluvanale kirjutades kirja lähevad. Margusega on lihtne. Tal on hea meel kõige üle, mida antakse. Seega tema soovidena lähevad jõuluvana kirja akutrell (sest talle meeldib tööriistadega mängida), rasvakriidid (et ta ei peaks pliiatsite pärast teistega kaklema) ja üks nupumäng (praegused nupud on liiga pisikesed tema jaoks veel).

Marekuga on veidi keerulisem lugu. Tema suur kirg on legod. Muidugi tahaks ta kõige rohkem kaht lego komplekti, millega nad robootikas tegelevad. Aga kuna nende hinnad algavad seal 250eurot ja üle selle, siis saab ta täiesti aru, et miks ta neid jõuludeks kohe kindlasti ei saa. Teiseks tahtis ta lego politseimaja, mille hind samuti jääb üle jõuluvana eelarve. No raske, kui sel jõuluvanal vaja terve maailma lastele kinke muretseda :D

Ühesõnaga peale pikka kaalumist ja eri lehtede uurimist, jäi Marekul valikusse mõningad legokomplektid, bounce off lauamäng (mida ta tahtis juba septembrikuust saati) ja puldiga auto (mitte päris tavaline titekas, vaid veidi ägedam, mõeldud alates 8. eluaastast paki järgi).

Mareliga on kõige keerulisem lugu. Osati ta tahab olla selline tavaline tüdruk. Et kui keegi ütleb, et oi kui ilus barbie ja tahab seda siis muidugi tahab ta ka. Ta tegelikult mängib ju ka nende asjadega, aga kui me neid nüüd vaatasime, siis silm tal särama ei löönud. Sama lugu oli ka legodega. Tundus, et ta avaldas nende järgi soovi vaid seetõttu, et kõik ju tahavad neid.

Kuna ma ei näinud mingit tõelist wauuu momenti temas, siis uurisin, et mis teda tegelikult huvitab. Jätku need legod ja barbied ja nukud kõrvale. Neid on tal ju nagunii juba piisavalt. Siis tuli vaikselt soov, et kunagi nägi üht putuka uurimiskomplekti... Kahjuks seda me ei leidnud internetipoodidest, et mulle näidata, milline see täpselt olema peaks (aga otsin seda edasi ja ostan talle sünnipäevaks). Otsingute käigus leidsime aga mitu muud ägedat asja.

Näiteks üks taimekasvatuseksperiment. Sellega peaks saama taimi kasvatada, vihma luua ja igasugu põnevaid asju veel katsetada. Otseloomulikult läks see Mareli soovina emmele mällu :) Teisena nägi ta üht komplekti, millest ta praegu igapäevaselt räägib ja nii ootab seda kinki. See on üks käsitöö komplekt, kus on vajalikud asjad nii kudumiseks, heegeldamiseks kui ka tikkimiseks. Lisaks on veel paar vidinat tuttide tegemiseks jms pudi-padi asja. Ühe lauamängu valis ka veel Mareli välja, mis ka reklaamist nähtud ja ma ise ka tean, et see on põnev mäng (ja temale meeldiks ka). Ühesõnaga täiesti looduslapsele kohased kingisoovid said välja valitud :)

Ühe kingisoovi igaühe kirjast (mida hakkame tegelikult kirjutama alles novembri lõpus) pärandan ma loosipakkidesse, sest minu jõulueelarve kõike välja ei kannataks. Samas on mul nüüdseks selge pilt (ja konkreetsed asjad), mida jõuluvana lastele see aasta toob :)

Millal teie hakkate jõulukinkidega tegelema? Kas on keegi veel, kellel juba jõuluvanaga diil tehtud kinkide osas?
 2014. aasta - meie esimesed jõulud oma kodus :)  
PS! Lisaks on mul varutud ka mõned variandid kooli/lasteaia loosipakiks. Kui ei peaks näkkama õige sooga, siis jäävad need kappi ootama mõnda sünnipäeva. Lapsi ümberringi on meil nagunii nii palju, et üle ei jää siin midagi :D Ja muidugi ka adventidel toovad enamasti (kui lapsed on tublid olnud) päkapikud meil midagi suuremat, kui vaid kommikesed.


Nädala kokkuvõte 31.10-06.11.2016

See nädal oli tunduvalt aktiivsem kui viimased nädalad. Ka edaspidised nädalad kuni aastavahetuseni peaksid aktiivsuse poolest samasse kanti jääma. Miks? Loe SIIT täpsemalt.  Aga lähme kohe kokkuvõtete tegemiseni.

Esmaspäeval käisin rühmatrennis (1 tund). Selle nädala teemaks oli kõht-selg-tuhar trennid. Sain jälle aimu, et mu kõhulihased on ikka olematud, aga seljalihased on juba paremas vormis, kui sügise alguses. Vähemalt mulle endale tundub nii. Ega kõhulihased ka on arenenud, aga siiski liiga nõrgad minu keharaskuse juures :D Pealegi, ma avastasin üks päev, et mul vist ikka on natuke seda diastaasi ja peaks sellega tegelema hakkama.

Teisipäeval tegin jooksupäeva. Enamasti teisipäev ongi mul jooksupäev. Tegin sellise lühikese, 30 minutilise, jooksu. Teisipäevast võid täpsemalt lugeda SIIT.

Kolmapäeval oli jälle rühmatrenn, mis kestis, nagu ikka, ligi tund aega (minut siia-sinna) ja jällegi oli kõht-selg-tuhar trenn. Peale trenni tegi treener lühikese loengu ka tervisliku eluviisi teemal. Sain vihje ühest heast pudrust (nordic kaerahelbepuder kaerakliidega) ja otseloomulikult pidin selle kohe proovimiseks ostma. Praeguseks on selle meie majas kõik ära proovinud. Priit ütles, et maitse on võrdväärne headest helvestest tehtud pudruga. Marek ja Mareli kiitsid. Marek muidu kaerahelbeputru väga ei taha, aga selle kohta ütles, et võib uuesti teha. Kui tavaliselt ta tahab mett ka pudrule peale, siis seda putru võis süüa ilma igasugu lisanditeta (puder tehtud soolasena).

Neljapäeval tegin raskemas trennis puhkepäeva ja keskendusin kõndimisele. Hommikul hoolitses kass ka selle eest, et ma ikka võimalikult palju kõnniks. Oli plaan, et kui lapsed bussile saadetud, kõnnin otsejoones edasi Kabala poole, et minna Türile Margusega. Aga kass, vana kurjam, ronis mulle järgi. Seega pidin uuesti koju kõndima, et ta tagasi viia ja siis jälle uuesti minna. Mis te arvate, kas ta jäi ühekordse koju viimisega koju? Muidugi ei jäänud. Seega sain paar korda edasi-tagasi kõikuda enne, kui taipasin, et panen ta vanasse lauta ja panen ukse kinni. Seniks, kuni ta tagant välja tuleb, olen mina juba läinud. Seega kokku sain hommikul üle 4km kõnnitud. Lisaks linna vahel kõndimisele, sai ka Kabalast hiljem jälle koju kõnnitud (2,2km).

Reedel käisin hommikul jälle jooksmas (35 minutit). Pikemalt reede kohta võid lugeda SIIT. Jooksmise kohta ütlen vaid nii palju, et kui lumi on maas, siis käruga jooksmine on ikka kordades raskem, kui muidu. Käru koos lapsega on justkui saha eest. Proovi sa lund lükates joosta ja mingit tempot aretada.Need talvised vankriga jooksud ilmselgelt mul tempot ei arenda.

Laupäeval oli ilm veelgi parem, kui reedel. See tähendas muidugi, et läksin jälle jooksma. Tee oli kohati väga libe, kohati lume tõttu raskesti läbitav, aga joostud sai 45 minutit. Peale seda sai lastega natuke õues kelku tiritud ja neile lõbusõitu tehtud. Margusel olid esimesed kelgusõidud ja talle väga meeldis.

Pühapäeval mõtlesin veidi rahulikumalt võtta. Trenni koha pealt. Plaanis oli õppimise koha pealt jälle lainele saada (kaks puhkepäeva aitab ju küll) ja kodus korda luua. Hommikul näitas kraadiklaas ka päris mitu külmakraadi (lausa -8), seega väga kohe õue ei kutsunud ka. Mõtlesin, et vaatan jooksvalt, kas lähen pärastlõunal kõndima või teen hoopis toas pisikese trennikese. Kuna tuul läks aina tugevamaks, siis otsustasin toas veidi uhada.

Tegin trenni sellisel põhimõttel, et 30 sekundit tegin harjutust, 30 sekundit "puhkasin". Puhkuseks ei olnud mitte seismine, vaid sörkjooks. Nii sain pulsi normaalselt üleval hoida terve trenni aja. Esialgsest plaanitud 15-st minutist sai lõpuks lausa 45 ja siis ka lõpetasin, kuna Margus hakkas kergelt jorisema. Polnud toas ammu harjutusi teinud ja täitsa mõnus oli. Eriti sellisel meetodil trenni tehes.

Kaalu koha pealt oli see nädal tagasilangus. Eks ma ise tean väga hästi, kus liialdasin ja reede õhtul võtsin täiesti vabalt külas olles. NIi et ma ei pidanud eriti friikate, koogi ja siidriga piiri. Samas pani selline šoki toidukord seedimisele korraliku kiirkäigu sisse, mida oligi hädasti vaja :D Kokkuvõttes oli täna hommikul kaalul 79,4kg.

Mul on praegu mingi arusaamatu jonn peal. Korralikult võin toituda küll, aga üldse ei taha küpsetada. Seega tuleb sellist vahepalade söömisi palju sisse....  Pean vist homme kätte võtma ja tegema endale mitmeks päevaks toidu karpidesse valmis ja siis pole midagi kobiseda, et ei viitsi teha. Lihtsalt soojendan üles ja kõik. Kuu lõpuks tahaks ju numbrit kaalule väiksemat kui 75kg. Selleks peaks nüüd toitumisega sama tubliks hakkama, kui see nädal liikumise poole pealt olin :)

Trenni sai kokku tehtud 4 tundi ja 33 minutit. Täitsa asjalik tulemus, aga ma arvan, et järgmine nädal löön selle üle. Sest siis on jälle virtuaaljooksu nädal :) Kui juba järgmisest nädalast juttu tuli, siis paneks endale mingid eesmärgid ka, eks? Siis on rohkem motivatsiooni end tagant torkida.

Eesmärgid nädalaks  07.-13.11.2016:

  • Kuni pühapäeva hommikuni ei maiusta (pühapäeval ju isadepäev ja lastega vaja torti ikka teha ;) )
  • vähemalt kolm jooksutrenni - 5km virutaaljooks, 10km virtuaaljooks + 1 omavalitud distantsiga jooks. 
  • 2 rühmatrenni - seekord peaks plaanis olema üks cardiotrenn  ja üks total body workout. 
  • prepmeal vähemalt kahe toidukorra ulatuses kuni pühapäeva hommikuni.  
Kaalunumbriliselt eesmärki panema ei hakka. Tean, et kui nüüd ei maiusta kordagi ja teen ilusti toidud ette, siis see kaal langeb nagunii vähemalt 1kg. Eriti, kui kõik trennid ka tehtud saavad ilusti. Aga eks näis, üritan eesmärkidest ilusti kinni pidada ja ehk saan järgmise nädalal lõpus jälle uued eesmärgid panna :) 



Marguse oskused - 1 aasta ja 3 kuud

Margus sai selle kuu alguses 1 aasta ja 3 kuuseks. Suuremate laste puhul olen teinud nii, et esimesel eluaastal märkinud igakuiselt arengu tähtsamad punktid üles ja teisel eluaastal iga kolme kuu tagant. Margusega tuleb siis samamoodi teha. Mida Margus on viimase kolme kuu jooksul uut ära õppinud?



Üks päev enne 1a2k vanuseks saamist hakkas Margus kõndima. Ta oskas varem ka kõndida, aga eelistas seda oskust mitte väga agaralt näidata. Sel päeval aga ta lihtsalt tõusis keset mängu püsti ja voilaa. Kõndiski igale poole ilma suurema pingutuseta. Ju siis oli õige aeg.


Söömise on ka kutt ära õppinud. Olid Priiduga ühe kooli nädalavahetuse kodus ja rohkem emme söötmist pole vaja. Sai enda arust piisavalt iseseisvaks selle lühikese ajaga. Ega see söömine väga puhas tegevus veel siiski pole. Selles suhtes vahel väljas söömas käies on vajadus ise süüa tõeline nuhtlus, sest ega ta ju ei saa aru, et väljas võiks ikka emme käest ampsu võtta. Pigem ollakse siis juba söömata (ja seda suure lärmiga sellise kohutava ülekohtu tõttu, et ise süüa ei lasta).


Eks see söömine ole selle võrra lihtsam ka, et hambaid on juba 16 tükk aega suus. Tulid nad enamvähem jutti ja suure öise nutuga. Aga vähemalt kõik korraga kaelast ära. Nüüd vaja veel nelja viimast oodata enne, kui hakkavad jälle riburada suust välja kukkuma. Söögipoolise poolt läheb käiku kõik, mis kätte antakse. Üks laps, kes ei krimpsuta nina ei sibula ega kapsa peale (kaks asja, mida suuremad vihkavad toidus).


Söömise koha pealt oleme söögitooli hülgamas (seega, kui keegi soovib, siis annan enda tooli ära). Parema meelega sööb enda laua taga istudes oma väikselt toolil. Hetkel on tal häda sellega, sest issi uuendab veidike laua välimust (on oma elu alustanud juba Marekuga tema esimestel eluaastatel ja vahelpeal näinud elu ka meie majast väljaspool), seega peab ta jälle söögitooliga leppima või vahel võtab issi hommikuti suure laua taha taburetile ka istuma. Siis on ta eriti uhke olemisega - ikkagi suur juba ju!


Suhelda on Margusega juba päris mõnus. Ta oskab ilusti näidata, kas ta midagi tahab (noogutab) või ei taha (raputab pead). Kaasneb näitamisele ka omakeelne väljend, mis on täpselt samasugune eituse kui jaatuse korral. Lisaks on mõningad sõnad ka nagu emme, mäm-mäm, babaa (koerad ja kass sama nimetused) + hunnik omakeelseid sõnu, mida ma ei oska kirja panna keerulise häälduse tõttu.


Kui ta oma sõnade ja viibetega niisama selgeks ei tee, mida tema parajasti tahab, siis ta tuleb eriti entusiastliku jutuvadinaga minu juurde, võtab mu näpust kinni ja tirib sinna, kus ta soovitud asja soovib. Siis näitab näpuga ka soovitu peale ja ütleb anna, nää vms ja noogutab :D


Mängimise oskused on ka tunduvalt arenenud. Margusele meeldivad väga igasugused tööriistad (eelistaks muidugi issi omasid, aga alati ei saa), autod, pallid, klotsid. Raamatuid meeldib ka vaadata ja nuppe mööda maja laiali ajada. Laduda ta veel neid väga ei mõista, aga meil sellised pisikesed ka. Kuulsin päkapikkudelt, et jõuludeks saab ta natuke suuremad (muideks, mul jõulukingid lastele olemas ja kirjutan sellest mõni teine kord).



Lisaks mängimisele armastaks ta eriti joonistada. Ikka suuremate pliiatsitega, sest tal endal veel päris isiklikke joonistamisvahendeid ei ole (aga siinkohal pidi jälle jõuluvana appi tulema). Kui mõne pliiatsi kätte saab, teab ta väga hästi, et see on talle keelatud. Seega oskab ta siis kohe väga tasa olla ja enamasti hiilib kuhugi vaikselt sellega toimetama :D


Enamuse ajast on Margus üks väga rõõmsameelne ja sõnakuulelik laps, aga vahel viskavad ikka jonnakuse hood ka sisse. Kui ikka mõnda asja oleks ikka hädasti vaja ja talle ei lubata, siis peab terve universum sellest teada saama. Aga enamasti saab ta kähku aru, et sellest abi pole ja üritab kuidagi välja meelitada või ära näpata keelatud asja :D


Uneaegu on meil enamasti üks. Kui haigusepisikud kallal või eriti aktiivsed oleme olnud, siis tuleb kaks und ka, aga siis kipub see teine uni ikka liiga hiliseks jääma ja ärkamine sellest väga õhtusse jääma (mis omakorda segab ööunne jäämist), seega üritame ikka ühe unega piirduda.

Vot selline poisiklutt meil kodus kasvabki. Iga päevaga on aina usinam ja targem. Iga päevaga pean välja mõtlema uusi manöövreid, et teda kõrgustest eemale hoida, sest ronimises on ta eriti osav. Uue kokkuvõtte Marguse arengust teen veebruari alguses. Kes teab, ehk siis on juba lasteaed ka ukse taga terendamas. Eks näis :)