Homme oleks pidanud olema mu pulmapäev...

25.november 2016 - see oleks pidanud olema meie pulmapäev. Mitte üldse keset kuuma suve, sest meist kumbki ei kannataks välja seda higistamist pidurõivastes. Ja meie õnne arvestades, sajaks raudselt suviste pulmade ajal ja ilusat ilma nautida ka ei saaks. Seega just sellisel hallil ja kõledal ajal oleks olnud ideaalne aeg abiellumiseks - suveaeg on möödas ja jõulude ärevus veel ei ole hinges. Täpselt see aeg aastas, kus on vaja midagi head ja õndsat, millega enda hinge hellitada. Ja just sellel aastal, sest homme saab meil Priiduga koos oldud 10 pikka aastat!

Aga see oleks ideaalis ja hetkel olen ma õnnelik, et ma seda ideaali taga ei hakanud ajama, kuigi veel oktoobri alguses isegi korra rääkisime, et äkki ikka teeks ära (vaikselt ja väikselt, nagu plaanis nii või naa on). Tänan õnne Priidu üldiselt ärritava reaalsustaju eest, et seda asja ette ei võtnud. Kui mul oleks praegu veel pulmad ka kukil, siis oleks sõit valgete seinade vahele rohkem kui kindel.

Selle asemel, et ideaalijärgselt homseteks pulmadeks valmistuda, mina hoopis õpin. Loen, analüüsin, võrdlen eri materjale ja panen kirja asju. Et saada nii palju homme lõunaks tehtud, kui vähegi võimalik. Sest olenemata sellest, et meil pulmi ei tule, kavatsen reede lõunast pühapäeva hommikuni kooli lainel pausi teha ja nautida niisama olemist. Suuri plaane meil küll pole, aga ühtteist siiski toimuma saab  💓

Aga selleks ma pean saama vähemalt ühele kodutööle veel linnukese ette tõmmata. Ma lihtsalt ei suudaks oma vaba aega nautida, kui mul on nii palju kodutöid kukil, nagu praegusel hetkel. Aga aju on juba nii ära kärssanud, et ma pean lihtsalt vahepeal tunnikese vabaks võtma. Olen täna üritanud vaheldumisi kolme erinevat tööd teha. Kui ühel teemal jooksevad juhtmed kokku, siis võtan teise. Ja nii ringi ratast, et midagigi tehtud saaks. Uhh...

Midagi ikka on tehtud ka saanud, aga ideaalis võiks olla rohkem. Aga nagu elu näitab, siis ideaali püüda ei ole mõtet. Vähemalt mitte minu elu puhul, kus korraga on sada rauda tules ja tegemist rohkem, kui normaalne inimene korraga ette võtaks. Ma ei peaks vist ütlema, aga võtsin endale veel lisaks koolitööle ja Sport ajakirja kolumnile kohustuse abistada ühe kohaliku ürituse korraldamisel. Ma lihtsalt ei saa sellest kõrvale jääda, kui ise selle idee üles tõstsin ja asi ka tegemisele läheb. (PS! märksõnadena ütlen #uusaastalubadused, #trenn #kehakoostisemõõtmine #spordiüritus #kabala)

Ühesõnaga, ma nüüd joon oma kama lõpuni ja lähen hakkan edasi sõnastama oma ideed, kuidas arendusrühmas ametite teemal mina ja keskkond tegevust läbi viia. Peas on plaan ilus ja kena, aga kes selle nüüd akadeemiliselt kirja paneks????



No comments:

Post a Comment