Kes või mis on prioriteet?

Sattusin mõni aeg tagasi lugema üht järjekordset kirja teemal ema-isa-lapsed ja lahutus. Maailm on tarku täis, kellel on enda arust just see kõige õigem valem, kuidas olukordi lahendada nii, et hundid söönud ja lambad terved, aga millegi pärast nende targutajate teadmised kehtivad vaid teoreetilistes valemites. Reaalselt elu enamasti nii ei toimi.

Mingil põhjusel hakkas see teema mind kummitama. Et mille või kelle järgi me tegelikult peaks valima selle kõige õigema lahenduse?

Võtame näiteks olukorra, kus su parim sõbranna sind reedab. Olete seni koos kasvanud enamvähem sünnitusmajast saadik, samaaegselt lapsedki saanud ja nüüd nii. Sõbra tasemel on otseloomulikult kohe sein ees, AGA... Selle aja jooksul, kui teie kaks sõbrutsenud olete, on ka teie mehed ilmselt sõpradeks saanud ja kui mitte mehed, siis lapsed kindlasti. Kas on õige ühe eksimuse (eks oleneb ka täpsemalt sündmusest) pärast igasugusele suhtlusele kriips alla tõmmata ja sellega lõhkuda ka su pereliikmete head suhted? Võid ju öelda, et teised ei pea sellepärast suhtlemata jätma, aga reaalses elus ikkagi nii juhtub. Kumb on olulisem? Võib olla on targem andestada, kuid jätkata suhtlemist tuttava tasandil. Just teiste suhete nimel?

Või siis näiteks enda elust võttes soov kooli minna. Muidugi muutis minu kooliminek kõigi elu mu peres. Lapsed ega Priit ei näe mind teatud nädalatel nii palju, kui tavaliselt. Väga palju mu vabast ajast läheb koolitööde alla ja mingi hetk ilmselt olen ka pikemalt kodust ära praktikate tõttu. Kas olin egoistlik, et järgisin enda soovi ega arvestanud teiste mugavust? Kas oleks pidanud ootama, kuniks Margus on veidi vanem ja ta on minust piisavalt turvatunnet ja lähedusevajadust kätte saanud?

Sama võib võtta ka mu trennides käimise kohta. Kas on õige, et sean enda soovid esikohale ja arvesta sellega, et ehk vajaksid lapsed mind õhtusel ajal kodus? Jah, neil on isa olemas ka, aga siiski, emasüda ikka tunneb vahel süüd. Kas ma peaks pigem leidma trenniks aja siis, kui suuremad koolis/lasteaias ja Margus magab? Ei ole ju vajadust kodust välja minna? Või loeb minu vajadus, majast välja saada teiste täiskasvanute hulka, natuke rohkem sel momendil?

Täna on läbi käinud ka päevale kohaselt see isadepäeva tähistamine ilma isata. Tuues siia näiteid, siis kumb on olulisem, kas ema vajadused naisena või lapse vajadus kahe lapsevanemaga koos kasvada? Kui peres kõik toimib, nagu vaja, aga ühel vanematest lihtsalt romantilised tunded on otsas, siis kas on õigem jätkata sõbralikku kooselu kuni laste teatud vanuseni, sest lapsevanemana on mõlemad osapooled väga head või peaks enda vajadused esile seadma ja proovima tagada lastele mõlema vanema hoolitsus kahe kodu vahet laveerides?

Või äkki on olukord hoopis selline, et naise-mehe vahelised suhtes on väga heas seisus, aga lapsevanema on üks osapool alla igasuguse arvestuse (nt alandab, mõnitab last või ei tee üldse laste tegemistest välja). Kas oleks lootma jääda, et inimene muutub ja areneb lapsevanemana või tuleks lähtuda lapse vajadusest kodule, kus on ka laste jaoks positiivne ja toetav õhkkond?

Ka üksivanematel on omad dilemmad. Kas võtta hoidja ja minna välja trenni, peole, sõbrannadega kohvikusse või kasvõi üksi mere äärde või mitte raisata oma raskelt teenitud raha lapsehoidja peale ja kasutada iga vaba sekund oma lapsega veetmisele, sest teise vanemata on temal vaja anda topelt kogus tähelepanu, armastust ja hoolivust. Eriti, kui teiseks vanemaks juhtuski olema see tropp, kellel oli valmis vorbitud lastest üleöö täiesti savi.

Mille järgi on õigem otsus langetada? Võiks ju öelda, et kui ema/isa on õnnelik, siis on ka lapsed, aga alati see pole nii. Ei saa ka selle nurga alt võtta, et lapsed on AjaO, sest siis võib jääda enda elu täielikult elamata. Otsida tasakaalu? Aga kui valikus ongi ühe ja teise inimese vajadused, kummale poole kaldub kiigu ots?


No comments:

Post a Comment