Minu 10 viga jooksurajal

Iga spordiga tegelev inimene on vahel pange pannud oma tegemistega. Mina olen seda teinud rohkem, kui korra. Olgu, rohkem kui kümme korda. Või noh, olgem ausad, eksimuste arv jääb pigem sinna 50-100 vahele. Aga pole hullu! Läbikukkuja on vaid see, kes ei püüagi end parandada. Toon välja mõned eksimused, mille vastu mina isiklikult olen eksinud ja kuidas neid saaks parandada.

1. Liiga palju ja liiga ruttu! Spordi juures on oluline areng. Stabiilne, rahulik areng, mitte "üleöö 1km-st 10 km-ni" areng. Seda lihtsalt ei juhtu. Minu meelest see viga on väga paljudel, et ei taha end nõrgana näidata ja siis punnivad elueest selle 5, 10 või isegi 15 km ära joosta ja sellega on igasuguse isu, jooksurajale naasta, kustutanud. Lahendus olukorrale on väga lihtne: võtke asja vabalt! Pikendage aegamisi vahemaid ja tempot. Savi, mida naabri-Malle su jooksutempost arvab.

2. Kerge trenni päeval paugutad täiega! See on täiesti minu viga ja raske on sellest lahti saada. Enamasti kipub mul kerge jooksu päeval ikka tempo üles kerima ja sellega ka pulsi lakke viima, aga no ma ei suuda end sundida aeglaselt jooksma. Tegelikkuses on kerged trennid kavasse ettenähtud põhjusega! Nii et hoidke kerged trennid kerged :)

3. Iseenda saboteerimine. Oh jah, selle koha peal võiks ma vist terve muinasjutu maha pidada. Siia alla saab panna kõik alates enne võistlust närvidega mängimine (ja öösel mitte magamine) kuni selleni, et sööd liiga hilja, mistõttu on trennis jube raske olla ja asi ei anna tulemust. Lahenduseks on mitte end üles kütta tühja-tähja pärast, süüa toitvat ja puhast toitu. Nii lihtne (teoorias!) see ongi.

4. Vähe energiat! Ka selle ora otsa olen mitmed korrad astunud. Avastad, et kell on juba nii palju ja enne trenni söömata. Mida teed? Ilmselt vähemalt pooled jätaks söömata. No mina ka, vahel. Aga see on vale! Parem on süüa midagi sellist, mis kiiresti ära seedib ja olemist ei koorma. Kindlasti ei tohi minna trenni täiesti tühja kõhuga ja energiapuuduses.

5. Liiga kiire algus. Stardipauk käib ära ja mida sa teed? Enamus panevad täie sajaga minema, et jumala eest mitte viimaseks jääda (või sõbrast maha jääda). Väga vale! Ma tean, et väga raske adrenaliinile vastu võidelda, aga sa ei suuda eluilmas adrenaliinist tekkinud tempos jooksu lõpuni vastu pidada. Seega, hoia mõistus selge ja püsi normaalsetes tempodes alguses, nii võid lõpetades tunda rõõmu, mitte "jumal tänatud, et see piin sai läbi" ja "ma ei jookse enam kunagi" tunnet :)


6. Vigastusega/haigusega trenni tegemine. Suur EI-EI! Paljud eksivad, aga siiski- EI! Kes juba selle trennipisiku endasse on saanud, teab, kui raske on eemal püsida nädal, rääkimata kahest (või veel pikemast ajast). Ikka leiutatakse viise, kuidas saaks midagi teha. Kui jalg vigastatud, siis ülekehatrenn, kui muidu haige, siis kiirkõndi ikka ju võib? Ei või! Puhata võib! (eks näeme, kuidas ma käitun, kui kord haigeks jään, enamasti ma armastan seda viga korrata :D )

7. Kava pimesi täitmine. Elu toob vahel teele igasugu asju, mis välistavad kindlal päeval trenni. Kui su trenn jääb ära, siis ei tohi tõmmelda nagu hull, et see tasa saaks tehtud. Kui trenn jääb vahele, siis polegi midagi teha. Selline tõmblemine, et nädala kilomeetrid täis tuleks, on mõttetu. Siinkohal saan endale pidevalt sõrme vibutada, aga tuleb õppida lahti laskma trennidest, mida ei jõudnud teha.

8. Kui trenni salvestada ei saa, pole trenni olnud! Haaa, suurim apsakas eales! Ma hetkel veel olen täpselt selles momendis, et kui kellel GPS peaks jukerdama, siis oleks jooks justkui luhta läinud juba eos. No ei ole ju tegelikult. Keha saab täpselt sama suure koormuse ka siis, kui sa selle kella üldse koju jätad ja ei stressa üle sealt nähtavate numbrite pärast. Vahel olekski tark jätta kell koju ja tunnetada oma keha piire ilma numbrilise ettekirjutuseta.

9. Iga jalanõuga saab trenni teha. Ei saa. Kuigi oma vigastustes alati jalanõud süüdistada pole õige, siis natuke ikka tuleb vaadata, mida varba otsa tõmbad, kui jooksurajale või trenni lähed. Samamoodi tuleb arvestada ka pinnasega, millel trenni teed. Kõige valusam on vaadata, kui inimesed täiesti luru tennisega sporti teevad. Jeerum, mis te tallad õhtul teevad? Minu omad lööks tuld välja veel kolm päeva jutti (aga eks mul massi ka piisavalt, mida ringi vedada :D ). Omad apsakad päris alguses üle elatud, enam sellega üldse probleemi pole.  Rahast on siiski kahju, kui uusi jooksususse on vaja :D

10. Kõik jooksevad, ma pean ka! Kõik peaksid end liigutama jah, aga ei pea olema selleks jooks. Võib vabalt käia rühmatrennides, jõusaalis või ka ainult kõndimas. Peaasi on, et sa oma keha diivanilohust välja veaks ja natuke annaks talle aktiivset tegevust. Jooksmine ei sobi paljudele, aga oma kogemusest ütlen, et kui kord saad seda õiget jooksupisikut tunda, siis lahti sellest enam ei saa. Aga hoiatan, see pisik ei ilmuta end esimesel-teisel jooksul.  Minul juhtus see alles kuskil kolmandal kuul, kui kord jooksmist katsetasin (sest kõik ju jooksid ja kuidas ma kehvem saan olla!). Seega- aega läheb. Aga kui kord teda näed, siis on armumine esimesest silampilgust garanteeritud!

Milliseid apsakaid sina trennis teinud oled, mida teistele hoiatuseks tahaksid välja tuua?


6 comments:

  1. 1) alustasin liiga kiire tempoga seega oligi hing kinni, võhm otsas ja jooksmine oli täesti ebameeldiv tegevus. Mingi hetk õppisin aeglaselt jooksma ja selle läbi ka jooksu endale lõpuks meeldivaks teha.
    2) mul polnud pulsikella. Võib ju ka enesetunde järgi joosta, aga mingigi pilt võiks pulsist silme ees olla.
    3) loota arengut treenides valesti. Areng ei toimu kilometraaže ja distantse vaid tõstes, arvates, mida rohkem seda parem. Õige puhkus, taastavad jooksud, jooksud madala pulsiga, isegi, kui see tähendab teosammu, on võtmesõnaks olnud.
    4) arvata, et mida rohkem seda uhkem, vaata punkti 3. Mis viis vigastuseni.... edaspidi suurendan koormust vaid 10% võrra nädalas ja sedagi kas siis joostes 10% kiiremini või kauem, aga mitte mõlemat korraga.
    5) vigastusejärgselt liiga suure mahu ette võtmine taas. Ei, vigastuse järgselt ei joosta kohe peaaegu samas mahus, jooksed vaid katkise jalaga taas diivanile.
    6) jaltsite osas usalda sisetunnet. Alati pole kalleim parim, vali jalts, mis on jalas mugav. Kui tundub kuskilt ebamugav või mitte õige, jäta ostmata. Minul 2. paar käsil, mis nahka läinud ostuna tundub. Tõesti, tennis pole jooksutoss, jooksutoss on toss! Õnneks ise pole tennistega jooksnud ka.
    7) vähene puhkus! + vähene toit= katastroof

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nii põhjalik vastus. kohe näha, et tõsine spordiinimene (Y)

      Delete
  2. Võin kohe siia kümme korda "jah, tehtud" kirjutada :) :(
    Aga omalt poolt lisaksin juurde, et oluline on puhata ja taastuda.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Puhkus on tõesti väga oluline. Ja mida intensiivsemad trennid, seda enam keha puhata tahab :)

      Delete
  3. Jooksin ka pikka aega väga valesti. See oli nagu nõiaring, jooksmine oli mulle ebameeldiv ja tahtsin selle piina lühendamiseks joosta vahemaa võimalikult kiiresti ära, endal pilt eest läinud suht. Ja miks ma siis üldse jooksin? Sest kõik ju jooksevad! Mingihetk tekkis ikkagi sisemine tung, et tahan joosta. Alustasin nii nullist, et lugesin jooksmise kohta teooriat ja erinevate jooksuinimeste kogemusi. Mingiks hetkeks olin endale pulsikella hankinud ja käisin sellega kaks korda jooksmas, et näha siis mis mu pulss teeb. See oli seal umbes 178 mõlemad korrad. No selge ju miks mul nii ebamugav oli alati. Siis hakkasin kõndima. Mingihetk hakkasin teokiirusel jooksma, et pulss püsiks seal 145 juures südame mahu kasvatamiseks. No ikka megaaeglane oli tempo, inimesed jalutasid mööda. Tahe oli aga suur ja ei hoolinud üldse, mis nad arvasid. Kusjuures isegi sellest minitempost vahel pidin tegema kõndimispause, sest vaatamata kõigele ikka alguses tõusis 160 ja kõrgemale. Kui jälle alla langes, jooksin edasi. Tulemused tulid väga kiirelt ja vahemaad läksid aina pikemaks ja nüüd ma naudin jooksu! Ja enne jooksmahakkamist siiani jalutan peaaegu kilomeetri. Alati see no pain no gain ikkagi ei toimi. Spordile tuleb läheneda mõistlikult ja teadlikult, lõpuks ikkagi on see meie enda keha, millega soovime veel pikki aastaid koos kulgeda ja ei tasu seda arutult lõhkuda :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma usun, et "teised vaatavad" faktor on tihti see, mis inimesi üle pingutama ajabki. Ega endalgi siiani vahel tuleb see peale, kui aeglast jooksu teen ja küla vahelt läbi jooksen :D Aga tuleb kaine peaga võtta ja ikka kellalt pulssi vaadata ja sundida end aeglasemalt liikuma :) Kõige huvitavam on selle juures see, et nii tulevadki edusammud tunduvalt kiiremini kui täie auruga tormates!

      Delete