Täiesti sõnakuulmatu kuju olen.

Ma olen ikka eriline rebel siin. Hommikul annan endale korralduse, et kella 13-ks olgu see pagana arendusrühma tegevuskonspekti mustand mustvalgelt kirjas või muidu...!!!! On ta siis mul jee..

Hommikul Margus magas eriti kaua. Seega magasin ka mina veidi kauem, kui tavaliselt. Hommikune plaan, et jooksen lapse magama ja ise õppima oli seega veega alla lastud. Pealegi oli mul vaja teeotsast prügikast ära tuua ja joosta vankri JA prügikastiga oleks olnud ikka täiesti üle igasuguse normaalsuse piiri.

Ühesõnaga oli otsejoones (koos prügikastiga) tee otsast koju tulek, kui lapsed bussile oli aetud. Tuppa tulles tegime endale kõige pealt süüa. Hommikul ju ei jõudnud. Hakkasin tegema üht head fritatat ise samal ajal lapsega jutustades. Mingi hetk mõtlesin küll, et mille pagana pärast ma just kookospalmisuhkrut fritatasse panin, aga tõehetk jõudis kohale alles siis, kui avastasin end kapist teist kaerahelbepakki otsimast, sest esimese põhja olin just kaussi ära valanud.

Vahtisin seda kokku keeratud värki ja võtsin olemasolevast maksimumi. Ehk siis meil sai hommikuks hoopis "kaerahelbekoogitaoline asjandus". Margusele väga maitses, tassis kandikult pooled tükid oma taldrikule (enda laua taha) ja muudkui aga tänas ette ja taha "aitäh" ja "aitäh". Vahepeal käis andis mulle ka ikka paar ampsu enda koogitükist. Ju nägin väga näljane välja (psss, tegelikult ei tohiks mulle üldse süüa anda arvestades eilset päeva, aga sellest räägime nädala lõpus).

Peale seda pidime me otseloomulikult sada raamatut läbi vaatama. Kõik utsud tahtis oma pah-pah ära teha ja kõiik vrmmm-id pidid metsast puud välja toodud saama. Ma ei hakka üldse siia kirja panema veel, mis häält need traktorid ja kallurid tegid. Lihtsalt eestikeeles pole sellisele hääldusele vastavaid häälikuid ega tähti (Margusel sõnu tuleb nagu seeni peale vihma, aga see ka teine teema).

Kella 11-ks olin juba suutnud faili lahti teha ja nii umbes kolm sõna kirja panna. Ise enda  peale nii tige, et ei võinud siis eile õhtul seda ära lõpetada. Ei, oli vaja magama keerata... Enda vitsad peksavad ikka kõige valusamalt, ma ütlen.

Ühesõnaga, oli juba MINU arvates aeg Margus magama ära panna. Tema ainult itsitas ja käis tassis mule igasugu pilte (minu lapsepõlve ajast sellised ruudukujulised puidust plaadidd 5x5cm, peal suurelt täht ja siis mingi pilt ning selle nimetus - R ja redel, K ja karu jne), näitab mulle hästi tähtsa näoga ja siis noogutab kaasa, kui ma ütlen, mis seal peal on. Siis viib jälle ära ja tuleb sama entusiastlikult tagasi järgmisega. Kes keda nüüd siin õpetab??

Kui ma lõpuks veidi enne kahtteist Marguse magama sain, suutsin isegi ühe tabeli rea ära täita. Siis jooksis juhe jälle kokku, sest ma ei suutnud ära otsustada, kas teha nii, nagu ma alguses mõtlesin (alguses teoreetilisem osa asjade vaatlusega, võrdlemisega ja siis mäng) või kohe minna praktiliseks (läbi mängu seletada, mis ja mida kokk köögis kasutab). Teine oleks nagu lahedam ja õpetajana ka toredam läbi viia, aga kus siis ma selle kontrolliosa panen? Paar varianti küll oleks, aga need lapsed ei oska ju üle kanda ühest tegevusest saadud kogemusi teisele, kas nad siis saaks hakkama??? Ühesõnaga mul on juhe jälle nii koos ja töö toppab.

Ja kui töö toppab, siis on vaja ikka Facebook lahti teha ja sujuvalt ka blogisse kiigata. No ja siis avastad, et kell saab kohe 13 ja Priit hakkab vaikselt koju jõudma... Prr.. Muideks, Priidu kink ei jõudnudki kohale, mis ma talle tähtpäevaks tellisin. Ma vist lähen teen ühe jookstiiru poodi, kui Priit jõuab, et äkki on seal, aga pole teadet saadetud vms. Loota ju võin veel, eks???

Ahjaa, kui te minust midagi enne esmaspäeva (või enne ülejärgmist esmaspäeva) ei kuule, siis olen esialgu lihtsalt levist väljas ja hiljem juba nii ajahädas, et luban Priidul wifi ruuteri tööle kaasa võtta, et ma oma asjad lõpuks tehtud saaks!!


PS! Ma tegelikult ei tahtnud muud öelda, kui vaid, et mul on nii palju teha. Kuna pea on täis sellest, mida kõike vaja teha on, ei suuda midagi konkreetset kirja panna ja nii ma istun siin interneeduses jälle. Ja ei tee seda, mida peaks...



No comments:

Post a Comment