Marathon100 projekt "Eesmärgiks Tallinna SEB maraton" ja jooksulaager

Marathon100 korraldab juba neljandat aasta projekti "eesmärgiks Tallinna SEB maraton". Otsustasin see aasta sellest osa võtta. Miks? Kuigi tõenäosus, et ma valituks osutuks, oli vaid killuke tervest maailmamerest, siis oli minu jaoks see projekt see üks ja ainus võimalus saada treeneri käe all maratoniks treenida. Teine variant on oma pea ja tarkusega treenimine, mis siiani on küll töötanud, aga nii pika maa, kui maratoni, puhul võiks ju abikäe poole püüelda?!

Igatahes mõtlesin proovida, sest proovimine ja kindel (ka eitav) vastus on parem, kui mõtlemine, et "mis siis, kui ma oleks kandideerinud". Seega sai kiri vana-aasta sees ära saadetud. Esimene märk sellest, et minu kiri on kätte saadud, tuli 9. jaanuar. Siis tuli kinnitus, et ma olen pääsenud edasi nö teise vooru, milleks oli minilaager. Sinna valiti välja päris suur hulk (täpsemalt 44 oli kohal), seega mingit väga suurt vau efekti see ei valmistanud. Positiivne tunne oli ikka, et natuke ikka lootust mul on, aga siiski mingit sellist "oh, ma võin isegi kuue hulka pääseda" emotsiooni sellega ei kaasnenud. Pigem teadmine, et minus nähakse piisavalt potentsiaali, et mind veidike harida.

Just selle eesmärgiga see laager oli. Et me kõik, 44 osalejat, saaksime uusi teadmisi, et ka isepäi edasi treenides teeksime vähem vigu ja oskaks mõningatele asjadele rohkem tähelepanu pöörata. Saime nippe kuidas jalanõud valida, kuidas ÜKEt teha, milliseid jooksuharjutusi teha, kui palju midagi teha, mis tempos jne. Ühesõnaga tarkuseteri lendas igalt poolt ja kõigi suunas nende 24 tunni jooksul päris palju.

Lisaks saime kuulata eelnevate aastate vilistlaste kogemusi. Need panid mind ( ja ilmselt nii mõndagi teist) mõtlema, kas see projekt on ikka minu jaoks. Kas ma suudan 24/7 järgmisel poolel aastal elada ainult jooksule? Käia-teha-mõelda ainult seoses selle projektiga? Kui juba kaks osalejate ütlevad, et muu elu unusta ära, siis miks mul teisiti peaks olema? Samas kogemuse mõttes oleks see ikkagi ju äge poolaasta.

Minu silmis olid sellel minilaagrid ka väiksed puudujäägid. Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis sellise laagristiilis tehti seda teist vooru esimest korda, seega võime andeks anda need miinused. Näiteks toiduvalik andis natukene soovida (ma jätkuvalt olen kindel, et see kartulipuder oli pulbrist tehtud). Ootasin tunduvalt tervislikumat valikut ja esimese päeva õhtul oli karp ikka väga pikalt veel lahti kui söögivalikut nägin. Aga see kivi lendab pigem Jõulumäe tervisekeskuse aeda. Söögi kohta ütleks veel seda, et mida toidukord edasi, seda paremaks valik läks.

Teine miinus minu jaoks oli see, et kuskil polnud ajakava üleval. Mina, kes ma elan igasugu graafikute ja tabelite najal, oleks hea meelega vahetevahel üle vaadanud aegu.  Aga see puhtalt minu kiiks ja mis sa teed, kui teised inimesed on normaalsed ja saavad ka ilma hakkama :D

Üks asi, mille kohta ma oleks veel tahtnud infot saada, on jooksutehnika. Meie jooksuharjutusi küll filmiti, aga seda pigem treenerite jaoks, et neil oleks kergem valikut teha. Samas ma hea meelega oleks tahtnud, et keegi ka minule otse ütleks, millega peaks tegelema ja mis praegu on valesti. Ju  oleks ise pidanud minema seda küsima.

Olgu, mainin siis veel ühe negatiivse asja ära. Nimelt mainisid treenerid trenni ajal nimeliselt teiste kuuldes, kes on suhteliselt kindel edasipääseja. See tõmbas nagu tuju natuke alla, sest teiste tehnikat ei parandatud eriti üldse, aga samas mõnele öeldi kõvasti ära, et ta on teistest tükimaad ees ja hoitakse ta nimi meeles. Aga see selleks. 

Aga muidu oli täitsa asjalik ja tore koosviibimine. Järgmine aasta saab kindlasti juba parem! Mina sain individuaalsel vestlusel kinnituse, et minu poolmaratoni eesmärk, suvel alla 2 tunni joosta, on täiesti reaalne minu arengu juures. Sain nii toetavaid sõnu kui ka natuke ettevaatlikusele suunavaid märkusi. Ühesõnaga kasu oli suur ja selline üritus üldiselt andis väga palju motivatsiooni juurde.

Laupäeva õhtul naasime koju ja oh kui hea tunne see oli. Oma voodi, mis sellest, et Marguse jalad vahepeal näos, oli ikka kõige parem magamiseks. Nii magusat und pole ammu olnud. Kuigi ma tulin ära ürituselt 99,99% kindlusega, et ma ei saa edasi, siis see 0,01% ikka painas sees. Painas kuni tänaseni.

Tegelikult pidi ideaalis vastus kohe täna hommikul tulema, aga no näed, alles nüüd tuli see vastus. Täitsa kummaline, kuidas ikka ootad seda kinnitust. Ma isegi ei tea, kas ootasin seda väikest imepisikest võimalust, et saan edasi või just vastupidist. Peas ikka kõlasid need sõnad, et oma elu unusta ära. Pool aastat peaks olema jooks nr1. Mul on lisaks veel kool, töö, pere ja muud tegemised pealekauba. Kas ma ikka tahaks?

NO üksi treenides peaks ju ka jooksma, aga siis mul on suurem vabadus teha seda, mida vaja, siis, kui just mulle sobib. Treeneri käe all seda pole (mis sellest, et treeneri käe all oleks areng ilmselt kiirem) .

Olgu, ma enam ei piina teid. Nüüd võin ma juba kindlalt öelda, et ma ei saanud edasi. Kas ma olen kurb? Ei ole. Pigem isegi rõõmus. Rõõmus, et sain sellise kogemuse, mis varem poleks minu puhul mitte kunagi mõttessegi tulnud. Rõõmus, et sain kinnitust, et ma olen õigel teel ja mu eesmärgid ei ole utoopilised. Nagu ka laagris rõhutati, siis tihti need mittesaajad teevad veel projekti omadele silmad ette oma "ma veel tõestan end" suhtumisega. Vot seda ma kavatsengi teha :)

Kavatsen tõestada, et ma suudan maratoni läbida! Ja seda kõigi saja muu asja kõrvalt ja ilma professionaalse abita. Kuigi ma sain laagris olles aru, et maratoni jooksma minnes peab olema ajaline eesmärk, siis mina seda siiski ei pane. Ma tahan lihtsalt selle maa läbida joostes ja punkt. Rohkem lisapinget selle jooksu puhul ei ole vaja :)

Üks asi veel. Ilmselt ma rohkem sellisele ettevõtmisele ei kandideeri. Sain aimu, mida see tegelikkuses endast kujutab ja selleks peaks ikka olema inimene, kes suudab elada nii, et jooks on number üks. Hetkel, kogu mu jooksuarmastuse juures, ei suuda ma seda teha. Ehk siis, kui lapsed juba suured...

Teistele osalistele soovin vaid edu ja pind päkka! Küll te hakkama saate!

8 comments:

  1. Lugesin seda lauset, et eesmärk on lihtsalt see maa joostes läbida, ja mingi jõnks käis kohe sees läbi. Olen kaks korda maratoni läbinud ja kõndimata pole saanud. Muidugi ei kahtle ma selles, et sa oled minust juba praegu tugevam jooksja, mis veel rohkem kui poole aasta pärast rääkida. :) Seega loodan, et see eesmärk saab sul paremini täidetud kui mul. See on tegelikult ühe harrastaja jaoks ikkagi päris suur eesmärk, kõndimata maraton ära joosta. Edu!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks ma selle kõndimata osa nimel olen nõus ka tempos järeleandmisi tegema, mis treeneritele kohe üldse ei sobinud.. Eks eesmärgid ongi ju selleks, et ennast proovile panna. Usu, kui ma ka natuke kõnnin seal, siis ei vähenda see eriti mu rõõmu, kui kord finišisse jõuan! :)

      PS! Sa oled ikka jätkuvalt väga palju parem jooksja minust!

      Delete
  2. Mingi pettumuse/kurbusenoot justkui oli, või vähemalt mulle tundus enne viimaseid lõike kui oodatud vastus saabus. Ma kandideerisin ka eelmisel? aastal aga ju siis polnud piisavalt hea enesetutvustus või vahemaa Tartu-Tallinn sai saatuslikuks, igatahes edasi ei saanud. Mõtlesin, et äkki blogijad välistatakse. See oli hea võimalus, et saite seal oma võimeid näidata ja mingisugust tagasisidet/uusi teadmisi.

    Aga kõik on oma tahtes kinni, ehk isegi andis minu jaoks veel mingisuguse tõuke..ah..mis maraton, ma suudan palju rohkem. Võidud enda üle ja nimi rekordi taga tõestasid, et on võimalik. (Jooksin ka oma esimese maratoni abita, endale seatud alla nelja tunni aeg ei tulnud välja, aga jooksin kogu aja ja sain kogemuse.)

    Ma ei kahtle, et maratoni läbid kui jätkad nagu siiani seda teinud oled. Jõudu ja jooksulusti!

    ReplyDelete
    Replies
    1. pettumusenoot selles loos on küll, aga pigem nende treenerite suhtumise suhtes. Võib olla sain mina valesti aru, aga just ühe treeneri poolt tunnetasin mina küll sellist väga üleolevat suhtumist ja tehti väga selgeks, et pole ma mitte keegi nende jaoks, kui nii aeglane ja kehva treenitusega olen.

      Muud mõttes kurbust tõesti pole. Muidugi oleks see väga äge kogemus, aga 1) peaksin ma siis oma muu elu pausile panema 2) oleksin ma ilmselt juba suve alguseks täiesti stressis ja 3) ei naudiks ma seda jooksmist enam nii väga ja ajaks ainult tulemust taga :) Seega usun, et mu mitte edasi pääsemine tuleb ainult kasuks ;)

      Delete
    2. Väga nõme sellest treenerist. Mind üllatas praegu, et niimoodi nimeliselt teiste ees kohe öeldi, keda eelistatakse. Üsnagi demotiveeriv. See ei tähenda ju midagi, kui keegi hetkel mõnda tehnikat paremini valdab või natuke kiiremini jookseb, sest see, kes praegu ei oska, võib homme olla palju edukam.
      Ja mina usun ka, et selle maratoni teed sa täiega ära. Mul ei olnud ka esimesel korral mingit eesmärki (või oli - läbida maraton, kasvõi pooleldi kõndides). Hoian pöialt sulle igaljuhul. :)

      Delete
    3. Väga nõme oli see jah, aga samas andis ka mingis mõttes seda trotsi ja jonni sisemas juurde, et ikka täiega see ära teha :D

      PS! Ma vist tundsin su ära ka, aga noh jah.. Ujedus sai võitu, et tere öelda :D

      Delete
  3. Mis olid põhi tarkuseterad, mis Sina endale kõrva taha nii öelda panid? Mis on ÜKE ja kuidas seda õigesti teha?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sellest ma teen eraldi postituse ka ;) Varsti varsti tuleb.

      Delete