Minu kolmas poolmaraton

Plaanisin selle nädala lõpetada ühe pikema jooksuga. Mitte lihtsalt veidi pikema, vaid lausa 21,2 km pikaga. Kui juba pikalt joosta ja seda virtuaaljooksu nädalal, siis tuleb võistlusdistants täis joosta. Samas tahtsin ka enne järgmise nädala laagrit (eesmärgiks SEB maraton minilaager) ühe korra selle 21km ära joosta, et näha, kui kiiresti ma hetkel seda joosta suudaks.

Natuke hirmutas mind see, et ma pidin jooksma hommikul vara. Priidul oli päeva peale omad plaanid ja seega oli valida kas hommikul kohe või õhtul. Õhtuks oleksin jõudnud end nii üles keerata (ja ära väsitada), et minust jooksjat poleks ilmselt olnud. Valisin seega hommikuse variandi.

Teine hirm oli see, et kas ma suudan iseend "lõbustada" nii pika maa. Senised poolmaratonid on möödunud mõlemal korral kaaslas(t)ega ja pole olnud seda "mina ja mõtted" momenti. Et enda mõtted vaenlaseks ei saaks, panin spotify ka käima. Ikka nii, et minust 50m ette ja taha oli kosta, et ma tulen (see oli pigem metsloomade hirmutamiseks vajalik :D).

Hommik algas nagu iga teine hommik. Veidi kauem sai vaid magada. Veidi kauema all mõtlen seda, et lausa kolmveerand kuueni oli unekest. Plaanis oli hiljemalt seitsmest startida, seega tuli kohe toimetama hakata. Kuna kell oli juba nii palju, siis putru ei hakanud vaaritama. Valisin kavast hoopis võileivad. Mõtlesin, et ehk saan kiiremini söödud ja ei hakka joostes segama. Tagant järgi öeldes võin öelda, et päris õige variant oli.

Jaki taskusse pistsin jooksu ajaks ühe #SIS geeli ja 0,5liitrise veepudeli. Lootsin nende toel jooksu üle elada. Mõlemad läksid ka kasutusse. Geele oleks isegi võinud kaks olla, siis oleks ilusti lõpuni energiliselt joosta jõudnud.

Aga lähme ajaliselt õiges järjekorras edasi. Kui olin riides ja mineku valmis, siis otsustas mu pulsivöö lolli hakata mängima. Päris mitu minutit läks aega, et see tööle saada. Korra juba mõtlesin, et mis siis ikka, jooksen ilma. Aga selle mõtte peale hakkas vist vööl hirm naha vahele pugema ja hakkas tööle. Sellist trikki pole ta veel enne teinud. Patarei sai ka just vahetatud, seega ei tea, mis viga olla võis.


Jooksma hakkasin 6:47. Õues oli pime, taevas oli poolkuu ja tähed sirasid nii mõnusalt. Enne asfaltile jõudmist suutsin kaks korda end kringliks ehmatada. Mul polnud täna seda lampi kaasas, mida muidu käes hoian. Olid ainult botasetuled ja otsa ees LED helkur (#secosport e-poest), aga nendega ei näinud ju hästi kõrvale. Nii ma kaks korda puunotti loomaks pidasingi :D Aga pole hullu, nagu näha, siis olid need siiski kõigest elutud kujud :D

Asfaltile jõudes oli hirm naha vahelt kadunud ja hakkasin omas mullis edasi liikuma. Vaikselt arvutasin peas, millal veerand maad joostud saab ja mis kiirusega ma jooksma peaks, et enda eesmärgi, joosta alla 2,5 tunni, täidetud saaks. Ma meelega selliseid asju varem välja ei arvuta. Mulle meeldib joostes selliseid tehteid peas genereerida, siis läheb aeg hulga kiiremini :)

Esimese veerandik jooksust oli kerge. Siis ei puhunud veel tuul näkku ega midagi. Peale seda aga keerasin täpselt sellisesse suunda, kus sain täielikult vastu tuult joosta päris pikalt. Üritasin väga tihti mitte kella vaadata, aga siiski läks pilk aegajalt kellale ja ma olin väga üllatunud, et suutsin hoida tempot ka sellise vastutuulega. Olin hinges väga uhke enda üle :D Olgugi, et tempo on enamuste poolmaratoni jooksjate jaoks alles teokiirusel, kuid minu jaoks oli kilomeetri läbimise aeg alla kuue minuti ikka väga hea tulemus. Eriti, kui see kiirus ei võta veel hingeldama, ega midagi :)

Vastutuulega võideldes võtsin ka esimesed veelonksud. Ega väga janu nüüd polnudki, aga kui lonksud joodud sain, siis oli aru saada küll, et kehale oli sellest nii palju kasu. Samm läks kohe reipamaks ja edasi proovisin väga pikki joogivahesid mitte jätta. Mis sest, et joomise ajal pidin kõndima hakkama ja näpud ei tahtnud koostööd teha, kui pudelit oli vaja lahti keerata.

Kui sirge lõpuni jõudsin, tahtsin ohata, et vastutuul on läbi. Natuke pidin pettuma, sest linna sisse keerates pidin natuke aega veel seda tuulekest taluma. Õnneks linna vahel väga see mind enam ei kimbutanud ja sain mõned kilomeetrid rahulikult joosta radu, mida vanasti Võhmas elades joostud sai.

Endale ootamatult sain kella vaadates näha juba 15km distantsiks. Siis otsustasin ka geeli sisse kummutada. Geel oli taskus nii külmaks läinud, et vett polnudki vaja peale juua. Rõõmustasin jälle, sest kartsin, et sellest poolest liitrist muidu lõpuni ei jagu. Aga see külm geel oli superhea. Mul oli alles just mu lemmik apelsinimaitseline, Paljude arvates on see liiga magus, aga mulle nii maitseb. Sööks vabal ajal ka vabalt :D

Aga lähme edasi jooksu juurde. Geelist oli ikka väga palju abi. Kui muidu hakkas vaikselt samm oma tempot kaotama, siis geeli mõjul sain vahepeal isegi alla 6.30-e minuti aegu. Aeg oli ka juba nii palju, et õues oli mõnusalt valge ja päike üritas pilvede vahelt läbi piiluda. Nautisin ilma ja oma mõtteid. Mu lemmikud mõtted jooksu ajal on need, kus kujutan ette, kui kiiresti ma suvel jooksen või kui heas vormis ma olen, kui ma edasi nii tublilt trenni teen ja toitun :D Unistused hetkel, aga loodetavasi varsti juba olevik ;)

Kõige raskem moment jooksust oli kuskil 18 km. Lõpp oli juba nii lähedal, aga tempo oli piisavalt kõrge minu jaoks, et kurnatuse märgid hakkasid pinnale tõusma. Püüdsin mõttetööga neid maha suruda. Vahepeal kastsin kurku veega ja kuulasin laule, et mitte mõelda sellele, et mu kintsuküljes rippuv pekk oli justkui ära jäätunud ja "kolksus" vastu lihaseid :D Täpselt selline tunne oli küll :D

Varsti paistis juba sihtpunkt (ei olnud kodu). Kaugelt siiski ja mul oli veel kaks kilomeetrit minna. Hakkasin arvutama, kas jõuan ilusti otse majani joosta või pean ikka veidi juurde jooksma. Mõned-sajad meetrid jäid puudu. Seega sain veel teeotsast mööda joosta, tagasi keerata ja alles siis maja juurde sisse joosta.

21,1km täitumisel vaatasin kella - 2:25. Jess, mu eesmärk on täidetud ja rekord käes! Jooksu sammu veel ei peatanud, sest virtuaaljooksu reeglite järgi tuleb joosta 21,2km. Seega liikusin veel natuke ja kell läks kinni 21,21km peal. Ajaks jäi 2:25:46. Olen rahul. Tegelikult rohkem kui rahul! Ma olen väga uhke enda üle! Kui ma praegu jõuan sellise aja joosta, siis tean, et ka 2 tundi on täiesti alistatav kevadega algaval hooajal (ainult kui kaal langeb sama edukalt edasi).



No comments:

Post a Comment