Veebruar on läbi..

.. ja mul on selle üle väga hea meel! See kuu on olnud ikka tõsiselt kehv. Alustades jalavigastusest kuni päris korraliku kaalutõusuni välja. Eks üks asi viiski teiseni ja eelmisel nädalal oli nii öelda lõpetuseks ikka korralik rihma mahalaskmine (mis tõi kaasa enneolematu kaalutõusu). Tagajärgedest detailselt siin ei räägi. Küll annan teada, kui kaaluga tagasi olen normaalsete numbriteni jõudnud :D

Mõnes mõttes oli isegi hea, et sai niimoodi kuu vaiksemalt võtta.

Võidab see, kellel on suveks kõige rohkem punkte!

Henry kirjutas oma blogi FB lehel hea mõttekillu, kuidas keegi võiks iga õnnestunud trenninädala eest kingituse anda. Kingitusi ma kuskilt taevast välja võluda ei oska, seega mõtlesin, et tegelikult kingituse asemel oleks ka võidurõõm või kaotushirm päris hea motivaator, et iganädalaselt tubli ja usin olla.

Miks mitte võtta ette nädalasi väljakutseid?

Palju õnne, isamaa!

Ilmselt olen ma paljude arvates imelik, kui arvan, et Eestis on hea elada ning erinevatest muserdavatest asjaoludest olenemata, olen hingelt täielik patrioot. Seega on vabariigi sünnipäeva pidamine üks nendest päevadest, mida on minu arvates oluline tähistada väikse austusavaldusega.

Hambad valge(ma)ks!

Kaebasin (SIIN) mõned päevad tagasi, et tumenevad hambad on üks asi minu puhul, mis mind aegajalt häirib. Selleks, et oleksin oma kehaga veelgi rohkem rahul, kui ma hetkel olen, tuli Liisi hammaste fotovalgendus mulle appi ja ma sain ühe valgenduskorra proovida, kui palju valgemaks selle korraga hambad lähevad.

Kuidas ma korraga peaaegu 2000kcal ära sõin

Tulin eile õhtul trennist koju ja mu jalad pole enam ammu nii tudisenud peale trenni, nagu seda nad eile tegid. terve tee korrutasin endale, et täna ma ei hakka õhtul ülearu palju sööma. Ütlen ausalt, et viimasel ajal on õhtud üks paras sõjatanner, sest ma lihtsalt ei suuda end mitte sööma rääkida. No ilmselt nii mõnigi teab seda tunnet ja teine pool mõtleb, et mis mõttes ei saa endast jagu, eks?

Kolm asja, mis mulle mu keha juures ei meeldi

Ma olen alati öelnud, et olen oma kehas olemisega vägagi rahul. Siiski ei tee ma sellest saladust, et ka minul on mingid kohad kehal, millega ma rahul ei ole. Mõni häirib rohkem, mõni vähem. Mõnel päeval ei märka ma neist ühtegi, teine päev jäävad nad kõik kordamööda mulle ette igas olukorras ja igast peeglist, kuhu pilgu heidan. Nii nagu ilmselt meil kõigil. Aga mis on need kolm kõige häirivamat asja minu keha puhul?

Laupäeva hommikune plaaniseadmine

Aega läheb kibekiirelt ja SEB maratonini on jäänud vähem kui 7 kuud. Ma (veel) ei pabista, kas ma selle ära läbin või mitte. Läbin kindlasti, omaasi on, kuidas. Tahaks ikka joostes (olgu tempo mis tahes) ja elusalt :D Ja ka seda, et lõpetades oleks emotsioon rohkem, kui superhea! Selleks, aga tuleks veidi rohkem eeltööd teha, kui hetkel olen teinud.

Olen aru saanud, et mul oleks ikka kiiresti vaja ära teha kaks asja.

Suurelt sünnipäeva pidamise asemel Spasse?

Marelil on tulemas sünnipäev. Kuigi tal pole juubel, siis on kätte jõudmas üks eriti tähtis vanus. Mareli saab seitsmeaastaseks ja see on oluliste vanuste puhul vist täiskasvanuks saamise järel auhinnalisel teisel kohal. Ma üldjuhul iga aastaselt sünnipäeva suurelt ei pea, aga see aasta mõtlesin, et koolimineja on juba nii vana küll, et tuleks veidi suuremalt pidada.

Kodus meil jätkuvalt pidada ei saa. Eriti varakevadisel ajal, kui õues veel midagi väga teha ei saa. Mängutoa peale ma seekord panustada ei tahaks. Veidi isekalt ütlen, aga see aasta ma tahaks ka ise laste sünnipäevade puhul aja maha võtta ja nautida seda aega lapsega. Raha läheb nagunii sama palju, kas pidada mängutoas sünnipäeva või minna kuhugi perega.

EBA 2017 - millisesse kategooriasse end esitada?

Oodatud üritusele on esimesed ukse avatud  - Mari-Leen kirjutas blogisse, et alates tänasest on võimalik ennast üles seada auhindade jagamisele. Ma eelmine aasta kandideerisin ka ja enda arust läks päris hästi. Esikolmikusse ma ei lootnudki pääseda (ei looda ka seekord), aga arvestades kategooriat, kus kandideerisin (oli üle saja blogi), siis olin ise rahul. Veelgi rohkem rahul olin ma auhindade jagamise üritusega, mis on kogu kandideerimise juures see eriti mõnus osa. Kui seekord on pooltki nii lõbus, kui eelmine kord, siis on üritus minu jaoks korda läinud.

Rukkileiva-punasõstrakook (fitlap)

Sõbrapäevast, kui tähtpäevast, ma väga ei hooli, aga kooki võib ju tähtpäeva puhul ikka teha. Südamega ja puha, nagu tavaks. Valisin sõbrapäeva koogiks Fitlapi koogivaramust rukkileiva-pohla koogi (originaal retsept SIIN).  Nagu aru olete saanud, siis originaali järgi pole mul tavaks küpsetada, seega sai jälle mängu võetud asendusi, mida kava lubas.

Pean tunnistama, et ühe patu lisasin ikka kooki sisse ja ma arvan, et see tuli maitsele ainult kasuks. Selleks oli agaavisiirup (SEE). Seda ei pea panema ja kava seda ka ette ei näe, aga minu meelest andis see nii hea maigu kattele, et ma ei kahetse ühtegi tilka sellest! 


Panen kõige pealt kirja retsepti, kuidas mina tegin. Seejärel mõned märkused ka tegemise juures tekkinust.


Vaja läheb (kogus neljale põhitoidukorrana): 
421 g maitsestamata kohupiimakreemi (rasva 3%),
442 g kodujuustu jogurtiga (rasva 0,9%),
206 g punaseid sõstraid, 1.7 klaasi
210 g klassikalist täisterarukkileiba,
50 g võid (rasva 82%),
Maitseks: Želatiin, stevia (suhkruasendaja) , kaneel ,agaavisiirup. 

Pudista leib hästi peeneks. Lisa sellele natuke steviat ja kaneeli, ning rösti kuival-kuumal pannil krõbedaks.Sulata või ja lisa see leivale. Suru leib tihedalt koogivormi põhja ja aseta külmkappi.
Pane 8 tl želatiini paisuma paar spl veega. Sega kokku kohupiim, marjad ja kodujuust. Kui soovid kaunistada ka, siis jäta osa kattesegusse panemata. Maitsesta kaneeli ja steviaga/agaavisiirupiga. Sulata želatiin mikrouunis või vesivannil ning lisa see kohupiimasegule pidevalt segades. Vala täidis põhja peale ning lase külmkapis täielikult tarduda. 


Leiba oleksin võinud ma rohkem röstida. Mida rohkem röstid, seda parem on. Ära nüüd päris kõrbema lase, aga kui ei rösti piisavalt, siis jääb kohati justkui leivasupi maitse juurde. Eriti, kuna see kaneel ka seal sees. Seega siinkohal on rohkem parem, kui vähem. 

Kui ma põhja ära panin, siis olin enam kui kindel, et sellest tuleb üks "kausikook", ehk siis pole võimalik normaalselt tõsta, et ära ei laguneks. Võite ette kujutada mu üllatust, kui lahti lõigates sain seda ilusti näpu vahelt süüa ilma, et midagi pudeneks (Y). Siinkohal mängis oma rolli želantiin, mis seguga osaliselt leiva vahele vajus ja põhja ka paremini koos aitas hoida. 

želantiini koha pealt ka märkus. Kui kavas koguseid korrutada, siis želantiini kogus ei suurene. Minu jaoks tundus utoopiline, et 2tl suudab nii ühekordse kui neljakordse koguse ühtmoodi ära tarretada. Ma igaksjuhuks korrutasin neljaga selle ja sai superhästi võdisega koogi :D 

Hindamisel feilis see kook nii Mareli kui Priidu poolt. Marek ei saanudki maitsta, sest ta ei söö meil hetkel midagi (haigusest tingitud). Minule ja Margusele (no üllatus, eks :D ) maitses see jälle väga! Ma paneks sellele hinde 8,5 lausa! Oleks paremini röstitud leib olnud, siis lausa 9 punkti. 

Meeldis ta mulle (ja teistele jälle mitte) sest, see oli nii teistsugune. See leib, super! Kodujuust ja kohupiim peal jällegi täielikult minu maitsemeeltele naudinguks. Punased sõstrad andsid jälle mõnusalt särtsakust sinna vahele. No super tõesti!  

Ja mis kõige olulisem - seda oli väga lihtne teha. Ma pole suurem asi kokk, aga see oli tõesti väga lihtsalt tehtav kook. Teen kindlasti uuesti, sest koguseliselt võisin ma ju veerand kooki korraga ära süüa! Nt koolipäevadeks tehes saaksin pool kooki korraga kooli kaasa võtta ja üksi nahka pista, nämma! 


Kuidas läheb, Maris?

Ma pole päris mitu päeva toitumise ja trenni koha pealt siin midagi konkreetset öelnud. Nagu aru saate, siis kooki olen söönud kõvasti. Võiks juba laulda, et täna sööme kooki, homme sööme kooki jne, kuidas selles vanas lastesaates nüüd lauldigi (seal küll sõid komme, aga mõte jääb samaks). Võiks arvata, et no täitsa maha visatud hobuse seljast ja püherdab veel mõnuga mudas ilma püsti tõusmise mõtteta.

No tegelikult võiks seda kahtpidi tõlgendada. Jah, olen jätkuvalt veidi lõdvemal režiimil. Ei ole niivõrd kinni enam grammides ja ampsudes (kuigi ka enne polnud ma ideaalne kaaluja), aga üldjoontes olen kava järgi toitunud ja kõik on ok. Kaalul käinud jätkuvalt pole, aga keha tunnetades võin öelda, et hullem moment on möödas ja kui peale suuremaid "lõdvestus" päevi olid püksid veidi tihke(ma)lt jalas, siis täna läksid jälle lupsti, nagu harjumuspärane oli.

Kookide koha pealt on viimaste päevade ampsud kõik kava järgi lubatud ja võisin täiesti südamerahuga veerand kooki nahka pista. Kava ju nägi ette :D Eriti hästi sobis minule eilne sõbrapäeva rukkileiva-punasõstrakook. Lastele väga ei meeldinud, sest seal oli palju kodujuustu, aga seda parem mulle, sest sain täna ka veel seda nosida :D :D Lucky me! 

Trenni koha pealt olen ka rajal tagasi. Isegi jooksmas käisin eile üle pika aja. Jalg oli superhea ja polnud aru saadagi, et midagi viga oleks olnud. Aga ma võin endale pai teha, sest olen usinalt treeninud ka taldasid. Lausa nii usinalt, et Mareli oli isegi lasteaias ühele sõbrannale seletanud, kuidas need harjutused ikka käivad ja miks see veepudel sinna külmikusse toppida tuleks :D

Pikki jookse kohe ette ei võta. Püüan tasa ja targu maid pikendada ja kui veebruari lõpuks jõuan tagasi pikamaa trennide juurde ilma tagasilöögita, siis võib juba pöidla püsti lüüa küll! Hetke seisuga olen vigastuse suhtes veel omapäi tegutsenud. Perearsti käest küll küsisin nõu, aga ta arvas, et polevat nii hull asi, et edasi saata. No usaldame siis targemaid inimesi ja teeme aga harjutusi edasi, et hullemaks ei lähe.

Ahjaa, sain endale tallad ka, mis aitavad jalatalda hoida. Superhead asjad! Pean lähiajal minema ja ostma endale vähemalt ühed veel, sest ma ei viitsi ühest jalanõust teise neid kogu aeg ümber paigutada. Jooksmas käisin ka nendega ja tõesti ülimugavad asjad. Isegi teisele jalale, millel probleeme pole, oli selles tallast kasud sees.

Trenni ja toitumise teemal muud tarka öelda polnudki, kui see, et olen täiesti rajal, veidi küll lõdvema suhtumisega (nt eile sõin ühe geisha kommi ilma igasuguse kõhkluse või süümepiinadeta). Vaikselt püüan tagasi jõuda trennidega sinna, kus pooleli jäin ja edukalt edasi. Eesmärgid muutunud pole, aega on veel piisavalt, et kõik tehtud saaks!

Küll aga on pereelu poole pealt tavaelust kõrvale kaldeid. Meid on lõpuks haiguselaine tabanud. Kiitlesingi liiga usinalt laupäeval, et kaua terved kõik olnud. Marek alustas oma saja viie erineva haigusnähuga, mis praeguseks on mingisuguse diagnoosi lõpuks ikka saanud ka. Margus võttis täna öösel teatepulga üle ja otsustas nohusse jääda! Vaevalt, et Mareligi kaua venitab terve olemisega. Kui siiani sai Mareku üksi koju jätta ja haiguslehte polnud vaja, siis nüüd peab üks mees (jah, mees :D ) lehele jääma.

Haigustega seoses sai nädalavahetus kohe plaanivabaks, sest nende lastega ei saa ma kuhugi minna. Vähemalt mitte sinna, kus teised inimesed on ja ega ma ausalt akna tagant üritust vaadata ka ei tahaks :D Seega oleme kodus ja ravime. Kahju küll, aga mis parata. Laste (ka peol olevate) tervis on olulisem!

Vot sellised lood, siinpool sood! Ilm on ilus, nii et kes vähegi saab, minge õue kevadelõhna nuusutama. Ausalt ka, täitsa olemas see, kevadelõhn, juba!



Kohupiimatort, mis pidi olema rullbiskviit (Fitlap)

Võtsin eile ette uue katsetuse Fitlapi koogikogust. Valituks osutus rullbiskviit vaarika-kohupiima täidisega. Kuna vaarikaid mul polnud ja kapi otsas oli paras ports mõnusalt küpseid banaane, siis mõtlesin neid asendada, nagu asenduste nimekiri ka lubas. Lisaks muutsin ka koogis kasutatavat jahu sorti, millest minu metsaminek ideaalse rulli valmistamisel algaski.

Nimelt panin kogu ette nähtud kookosjahu koguse vups taignasse ja segades avastasin, et ohhooo, väga paksuks tõmbas asi. Üritasin päästa, lisades veidi vedelikku, aga sellest sai taigent nii palju, et enam hiljem rulli keerata ei õnnestunud seda mingi valemiga. Aga ma olengi üks ebaõnnestunud rullide tegija. See eest kooki pooleks lõigata oskan küll ja nii sellest rullist hoopis tort välja kukkuski. Ja täitsa hea tort! Nii  hea, et tasub kirja panna siia ;) Kirja pandud kogused on mõeldud neljale inimesele üheks söögi korraks.

Vaja läheb:
7 muna (M suurus)
353 g maitsestamata kohupiimakreemi (rasva 3%), /kes tahab ka katta kohupiimaga, siis 300gr lisaks.
3 keskmist kooreta banaani,
94g kookosjahu
Maitseks: vanilje, stevia (minu oma pärit Umami.ee-st) , küpsetuspulber

Vahusta munad korralikult vahtu. Lisa stevia, vanilje, jahu ja küpsetuspulber. Sega. Vala ahjuplaadile ja küpseta, kuni kook on küps. Lase koogil jahtuda veidi ja seejärel lõika pooleks. 
Sega kohupiimakreemile lisaks steviat ja soovi korral kaneeli. Lõika banaan viiludeks. Pane kohupiimakreem pooleks lõigatud koogi alumisele kihile. Kata kiht banaanilõikudega. Pane teine koogi põhjakiht peale.

Kui tahad kavas olla ja tahad samamoodi ka peale kohupiima panna, siis "laena" teisest toidukorrast juurde 300gr kohupiimakreemi. Kes kavas ei ole, siis võta lihtsalt üks 300gr-ne tuutu lisaks. Maitsesta see ja seejärel kata kook sellega. Kaunistuseks lisa ülejäänud banaaniviilud. 

Hinde paneks 10 palli süsteemis 6,5. Täitsa hea ja söödav, aga sellises koosluses peolauale ei teeks. Oleks mandlijahuga teinud, oleks ilmselt rohkem maitsenud. Oleks banaanide asemel midagi särtskama maitsega pannud, oleks ilmselt veelgi kõrgema saanud.

Üks asi, mida ma kindlasti pean ära mainima, siis sellel koolil on väga korralik kogus üheks toidukorraks ette nähtud (Y). Sellest sai kõhu täis ja kannatas vabalt ka kaheks korraks jagada, kui vajadust oleks olnud. :)


Mine metsa!

Priit läks hommikul metsa puid tegema. Kuigi ma hea meelega oleks jooksma läinud, siis otsustasin jala heaolu pärast seda siiski mitte teha. Aga et ikka värske õhu annuse kõik meist kätte saaks, siis mõtlesime ka lastega minna metsa natukeseks uitama ja vaadata, mida see issi seal metsas ikka tegemas käib.


Kaamera võtsin ka kaasa. Sai veidi kuidagi, Margus süles, klõpsitud, kuidas lapsed metsa vahel uitasid ja uurisid. Marelil oli meist vist kõige parem suunataju. Marek oleks täiesti vales suunas tatsama hakanud, kui tagasi hakkasime suunduma :D Oksi oli risti-rästi nii palju ees, et ta oli veendunud, et väljapääs on teisel pool.



Marguse jaoks oli see esimene kord niimoodi metsas tatsata. Alguses ta väga võõristas. Isegi Priitu võõristas :D Aga mingi hetk harjus uue kohaga ära ja hakkas juba ise uurima, et mis ja kus on. Uuris metsamehe tehnikat ka, nagu temale kohane. Oksad näppis ka kõik üle, mis ette jäid.





Kui Margus pidi kõik üle näppima, siis Mareli pidi kõik puud üle ronima :D Mina ja Marek püüdsime kuidagi normaalselt puude vahel liigelda, aga Mareli ronis mööda puid. Küll ühe otsas ja teise all. Küll rippudes, siis jälle puu otsas magades.


Enne, kui koju hakkasime minema, said kõik tunnikese värskes õhus viibimist kätte ja Priidul ajasime tööisu ka ära. Nii et koju läksime juba kõik koos. Mööda minnes külastasime veel üht vana jahimeeste torni, kuhu üles ei julgenud lapsi lasta. Põrand oli nii mäda, et isegi Priit ei julgenud sinna astuda, lastest rääkimata (kuigi nad oleks vist läinud ikka, kui oleks lubatud).



Kuigi Marek oli pooltel piltidel sellise näoga, nagu oleks teda sunniviisiliselt kaasa taritud, siis päris nii polnud. Meeldis neile kõigile seal ringi uudistada. Koju jõudes selgus ka, millest ta nii kurva näoga kogu aeg oli... Nimelt tal oli palavik. Ei tea millest. Eile õhtul tal pea valutas ka, siis palavikku polnud. Täna oli olemine hea olnud ning ei osanud kraadida enne kuhugi minekut. No loodan vaid, et väljas käimine palavikku ei tõstnud.





Kui palju peaks rääkima 1,5 aastane?

Ajendatult ühest vestlusest laste kõne teemal tuli tahtmine teha üks postitus sellest, kui palju keskmine 1,5 aastane (ehk 1a6k) laps võiks (aga ei pea!) rääkida ning kuhu maani sellest keskmisest võib kalduda, et siiski lapse arengut veel normaalseks pidada.

Mainin juba ette ära, et teadmised, mida siit jagan on need, mida ma oma ülikooli õpingute (erialaks eripedagoogika) ajal olen omandanud. Ma olen eripedagoogika magistrantuuri õpilane, mitte paberitega spetsialist. Lisan ka selle ära, et siinkohal on rõhuasetus ainult kõneprobleemidel. Lisaks kõnele tuleks vaadata ka lapse tunnetustegevuse arengut ning paljudel juhtudel on kõnearengu mahajäämus tingitud hoopis tunnetustegevuse mahajäämusest. Seega on oluline jälgida ja arendada ka mälu, mõtlemist, tähelepanu ja taju!

Kõne saab realiseerida kolmel tasandil:
  • mõistmine ja tajumine (domineerib esimesel eluaastal) 
  • mõistmine/tajumine ja kordamine (domineerib teisel eluaastal) 
  • mõistmine ja loomine (domineerib alates kolmandast eluaastast) 
Esimesed sõnad tulevad keskmiselt 1-1,5 aasta vanuselt. Esimesteks sõnadeks on tihti lalinsõnad. See tähendab, et lapsel on sõnal kindel tähendus, aga see ei pruugi kostuda nagu meie seda oleme harjunud nimetama. Näiteks koer on aua, rong on tuh, lennuk on uuu või pall paa. Kui selles vanuses neid sõnu veel ei tule, siis pole maailmalõpp paistmas, aga tasub veidi edasi uurida ning mõelda sel teemal. (NB! Esimesed sõnad ei ole nö kajakõne, kus laps kordab ema öeldud sõna. See on lihtsalt häälikute kordamine. Lapsel ei ole öelduga kujunenud arusaama sõnast. Sõna olemasoluks peab olema öeldul tähendus!) 

Esmalt on oluline heita pilk tagasi. Kuidas lapsel lalisemine arenes? Kas see tuli eakohaselt (tekib keskmiselt 4-7kuu vanuselt)? Kui ka lalina tekkimisega oli hilinemist ning kohe ühtegi lalinsõna 1,5 aastaselt ei ole, siis võiks konsulteerida spetsialistidega, kes uurivad, mis selle põhjuseks võib olla.  

Kui aga lalin oli eakohane, siis tasub kontrollida, kuidas laps mõistab kõnet. Selles vanuses laps peaks juba ilusti täitma lihtsamaid korraldusi. Selleks, et ta neid täita saaks on kaks poolt - ta peab neid kuulma  ja ta peab neist aru saama. Kuulmist tasub alati väikeeas kontrollida, kui kõnega probleeme, sest kõrvapõletiku tagajärjel tekkida võib kergesti tekkida pisike kuulmislangus ja sellest piisab, et kõneareng oleks takistatud. Aru saamiseks on vaja, et tal need sõnad oleks passiivses sõnavaras (ehk ta mõistab neid). Muidugi siinkohal rõhk ka korralduste raskusastmele (peab olema eakohane palve). Mina näiteks lasen Margusel süüa tehes ulatada kööginõusid, mängides tuua konkreetseid mänguasju, tõsta üles asju, tuua mingi kindel riideese jne. 

Kui laps mõistab enamusi korraldusi, mida sa talle annad; mõistab sõnade tähendusi osutades õigetele asjadele (ehk tal on need passiivses sõnavaras olemas) ja suudab end mõistetavaks teha kasutades kehakeelt, žeste jms vahendeid, siis võib veel rahulikult hingata. Eriti poisslaste vanemad, sest poisid on kõnearengus üldiselt veidi tagasihoidlikumad (seda võin ka enda laste pealt öelda). 

Laps paneb üksikud sõnad kokku 1,5-2 aasta vanuses. Kui tal 1,5 aastselt seda veel pole, siis muretsemiseks põhjust pole. Enamasti tuleb lastel kõnespurt just enne teise eluaasta (18-20 elukuu paiku) saabumist. Kui ka 2 aastaseks saades ei suuda laps üksikuid kahesõnalisi lauseid moodustada, siis tasub juba uurida logopeedi abiga, mis selle põhjus võiks olla. 

Üks põhjus, mis on takistuseks kahesõnalise ütluse moodustamiseks ja mida sa ise saad kodus hinnata, võib olla sõnavara vähesus. Selleks, et lapsel oleks materjali, millega neid kahesõnalisi ütlusi genereerida, peaks tal olema vähemalt 50 sõna aktiivses sõnavaras (mõistma peaks tunduvalt rohkem sõnu, umbes 200). 

Kui sõnavara on väike, siis selle probleemi üks "ravidest" algab suhtlemise aktiviseerimisega. Rääkida lapsega kõigest, mis ümberringi toimub, et arendada sõnavara. Selles vanuses lapsele ei ole mõtet rääkida, mida me homme tegema hakkame või kasvõi seda mida me õhtul lasteaiast koju minnes tegema hakkame. Ikka sellest, mida praegu teeme (selline "siin ja praegu" rääkimine peaks domineerima kuni kolmanda eluaastani, sest lapsel ei ole enne  oskust ajaliselt tajuda räägitut). Rääkida tuleb võimalikult lihtsate lausete ja baassõnavara (sõnadega, millega laps igapäevaselt kokku puutub) sõnadega. 

Näiteks võtke pildiraamat (mitte muinajuturaamat) ja vaadake üksikuid asju ja öelge – "Kutsu!!Vaata! (osutad) Kutsu haugub auh-auh!" Kahesõnalised ütlustes on enamasti mingi tuumsõna - tegusõna või määrsõna. Neid sõnu on lapse kõnes vähe, aga need loovad aluse kahesõnaliseks ütluseks. Seega raamatute vaatamisel tuleks suurt rõhku panna nende sõnade tutvustamisele ja aktiviseerimisele. Lisaks on nö avatud sõnad, mis tuumsõnale lisanduvad. Nt: anna kommi, anna süüa, anna palli jne.

Valik Marguse väga ära loetud raamatuid (osaliselt veel Mareku ajast kasutusel) 
Kahesõnalise lause puhul tooks välja ka fakti, et grammatiliselt ei ole see lause kindlasti veel õigesti öeldud. Täiesti eakohane on, kui laps ütleb sõnad algvormis või vales käändes, pöördes. Lisaks on laused nö telegrammi stiilis, et öeldakse midagi, mis on lapse jaoks põhiline, aga lause lõppu ei ole. Seega sellest ärge probleemi tehke, kui laps ütleb "aua jookse" mitte "koer jookseb minema meie juurest".

Põhjuseks, miks kõneareng hilistub või mingi hetk aeglustub/peatub, võib lisaks sõnavara puudumisele olla väga paljudes muudes asjades ka. Ka selliseid, mida (ainult) logopeedi abiga ei saa lahendada. Seega on oluline, et kui su laps on saanud kahe aastaseks ja tal ei ole ühtegi kahesõnalist ütlust (ja seega ilmselt ka väike sõnavara), igal juhul pöörduda abi saamiseks kõige pealt perearsti poole, kes suunab sind edasi logopeedi, neuroloogi, psühholoogi, eripedagoogi poole vastavalt täpselt sinu lapse murest ja arenguloost.

Kui perearst probleemi ei näe, siis soovitan siiski otsida abi spetsialistidelt, sest eluaastad 1,5-3 vahel on väga magus aeg kõnearengu ergutamiseks ja hilisemas vanuses enam nii kergelt abivõtteid rakendada ei saa. Samuti soovitan konsulteerida endast targematega ka siis, kui su laps on noorem ning su sisetunne ütleb, et ei ole kõik õige. Ema sisetunne on paljudel kordadel päästnud olukorra kõige hullemast, seega usaldage ennast.

Panen siis kirja ka need punktid, kuhu maani laps kaheaastaseks saades peaks olema jõudnud või mida ta kolmanda eluaasta jooksul hakkab kiirelt omandama.

Lapse areng:  2aastane (kolmas eluaasta) 

Kõne mõistmine: mõistab tuttavaid korraldusi. Mõistab mittetuttavaid sõnu. Mõistmine loomest tugevalt ees.

Suhtlemine: hoiab täiskasvanuga suhtlemisel silmsidet. Kasutab lühikesi, sageli elliptilisi (osa olulist infot puudu) lauseid/ütlusi oma kavatsuste väljendamisel: eelkõige eseme saamiseks, millestki keeldumiseks. Ta oskab kasutada mõningaid viisakussõnu (aitäh, palun). Lapsele meeldib täiskasvanuga koos tegutseda ja selle käigus vastab ta meelsasti oma kõne arengu tasemele vastavalt täiskasvanu küsimustele (tavaliselt ühesõnaliste vastustega). Ise küsib, kommenteerib laps veel vähe (ei algata dialoogi). Teiste inimeste ütlusi mõistab 2aastane vaid juhul, kui need on lühikesed ja seotud hetkesituatsiooniga.

Grammatika: kõne areneb grammatiliselt väga kiiresti. Esimesel poolaastal võib kõne koosneda 1 ja 2sõnalausetest, mis ei pruugi olla grammatiliselt vormistatud. Laps kasutab sõnu 1-3 vormis juhuslikult (kasutusel enamasti algvorm, omastava käände vorm). Grammatiliselt vormistamata lause ei võimalda hästi suhelda. Dialoog täiskasvanuga aga eeldab ütluse grammatilist vormistamist. Hiljemalt teisel poolaastal toimub üleminek hargnenud lausele (baaslausele), laps hakkab kasutama sõnavorme. Sel perioodil kasutab laps avastatud reeglit sageli eranditeta või segistab õiget ja vale varianti. Laps toetub mõistmisel situatsioonile ja tuttavate sõnade tähendustele, grammatilisele tähendusele ta enamasti tähelepanu ei pööra. Selles vanuses lähtub laps lause mõistmisel pigem sõnajärjest kui grammatikast.

Sõnavara: minimaalselt umbes 50 sõna. Tähtis on oskus olemasolevaid sõnu kombineerida. Sõnu, mille tähendust laps mõistab, on oluliselt rohkem. Väga kiire sõnavara kasv. Umbes pool on nimisõnad ja 1/5 tegusõnad. Kasutusel ülekaalus tegusõnad. Kasutab ka ase- ja määrsõnu, sest tema kõne on situatiivne. Kujuneb esmane sõnatähenduse üldistus. Kiiresti areneb baassõnavara. Areneb sõna kasutamine muutevormides.

Hääldamine: kõnes on mõnikümmend kuni mõnisada sõna. Nii väikse sõnavara puhul ei ole sõnad veel täpselt üksteisest häälduse poolest eristatud. Lapse sõnad ei ole võõrale sageli mõistetavad, sest on häälduslikult tugevasti moonutatud – paljud häälikud üldse puuduvad või on asendatud teistega, sõnad on lühenenud. Laps kasutab lühikesi 1-2 silbilisi sõnu, mis lõpevad sageli lahtise silbiga ehk vokaaliga sõna lõpul. Lapsel on kujunenud aga ebateadlik häälikute eristamise võime, millel põhineb suuresti edasine hääldamise täpsustumine. Laps eristab hästi sõnu, mida kuuleb ümbritsevas keskkonnas iga päev kasutatavat.

Kirjalik kõne: hääldus on ebatäpne, kuid ta eristab kuulmise teel tuttavaid sõnu üksteisest. Laps tunneb huvi ümbritseva vastu ning vaatab meeleldi pildiraamatuid. Täiskasvanu kommenteerib pilte, laps keerab lehti.


Moedemonstratsioon "lõunamaaloomad" (lasteaed)

Mu lapsed käivad nii lahedas lasteaias. Lisaks igasugu muudele üritustele, tehakse teemapäevi, kus vanemad peavad endast maksimumi andma, et laps ikka eriti ägeda kostüümiga kohale saaks maanduda. Kuigi vahel paneb ikka kõvasti pead murdma, et kust kohast ma selle riietuse välja võlun, siis on lõpuks ürituse päeval ikka väga äge vaadata, kuidas enamus lapsed (või õigemini vanemad) on väga pingutanud ja on leidnud väga ägeda riietuse selga. Varasematest üritustest olen kirjutanud ka siin. Näiteks kui oli Kosmose teemaline moedemonstratsioon või eelmise aasta alguses pingviinide paraad.


Seekord oli vaja lapsed riietada lõunamaaloomadeks. Ausalt öeldes oli mul päris pikalt pea täitsa tühi. Mareli kapis tuulates leidsime ühed sebratriibulised retuusid ja sellega igasugune mustrite tuvastus lõppes. Mareli ise oli sellega rahul küll. Aga ma teadsin, et ta oleks natuke kurb, kui teised kõik on kostüümides ja temal ainult retuusid.

Tagavaravariandina laenas meile üks tuttav gepardikostüümi. Oli Marelile väga suur, aga hädapärast oleks välja mänginud küll. Keskelt vööga kinni ja sobib ikka :) Ega ma väga lootnudki, et enam midagi paremat saan. Kuniks läksin  kaks päeva enne üritust kaltsu.


Kaltsukast leidsin täiesti õnne peale lõvi kostüümi. Oli küll teine veidi räsida saanud ja sabata, aga mõtlesin, et nii palju mul ikka õmblemisoskust on, et kasutamiskõlblikuks see aretada. Esialgu tahtis küll Mareli ise seda parandama hakata, aga kuna ma nägin, kuidas ta oma sukapükse parandas, siis mõtlesin seekord ikka ise katsetada :D Lisaks õmblemisele tuli ka saba juurde mõelda.


Sabaks said seekord sukapüksid. Kuna saba koha peal oli auk (eks see oli sealt küljest lahti hargnenud või ära tõmmatud), siis sai ilusti ühe sukapüksisääre sealt läbi pista. Täiteks panime ühe minu suure salli ja sai mõnusalt raske ja lohiseva saba. Muud õmblused sai ilusti kinni tõmmatud ja voilaa, oligi kostüüm olemas. Natuke väike oli Marelile, aga saime selle aasta ürituse üle elatud.


Margusega oli lihtsam, talle laenas mu õde (kellel on kodus vaata et kostüümiladu) tiigririietust. Vanaema andis veel maski ka pähe ja saigi laps valmis. Ma ise ei hakanud maski tegema, sest olin kindel, et ta ei pane seda ette, aga piltidelt vaadates selgus, et pani ikka küll.


Ma loodan, et lapsevanemad nüüd ei pahanda, aga valisin ühe kõige kaugema pildi (et lapsi nii kergelt ära ei tuntaks), et teile näidata, kui palju tegelikult vaeva on nähtud üheks lasteaia ürituseks (kui kellelgi on probleem, siis palun teada anda, võtan maha). Siit on näha vaid vanemate vaeva pool, aga tegelikult oli ka lasteaia poolne kaunistamine, teemaga seotud üritused jne väga ägedad. Aitäh lasteaiale!


Plantaarfastsiit ja harjutused valusale tallale

Kuna tundub, et see talla alune valu on tuttav olnud päris paljudele mingil momendil trenniajaloos või nagu minul, praegusel momendil, siis panen siia siiski kirja need harjutused, mida mina võtsin plaani ning mida on soovitatav teha. Enne aga natuke seisundist, mis seda valu talla all võib tekitada.

Plantaarfastsiit on talla aluse sidekirme põletik. Tegemist on ühe kõige sagedamini esineva kanna ja tallaaluse valu põhjusega. Põhjuseid tekkimiseks on mitmeid. Kõige sagedasem on ülekoormus, aga soodustavateks tingimusteks on lampjalgsus, kõrge tallavõlv, jala vale asend käimisel, ülekaalulisus, halbade taldadega jalatsite kasutamine, tugevad põrutused, treenimine kõval pinnasel jne.

Kõige levinum sümptom on valu kanna keskel. Kõndimise ajal süveneb valu järkjärgult talla all. Kõige intensiivsem valu ja jäikus on hommikul ärgates ning valu võib suureneda trepist üles minnes või varvastele tõustes. Palpeerides on kõige tugevam valu kanna all keskel tallaaluste sidemete kinnituskoha ümbruses.

Diagnoosimine käib läbi patsiendiga vestlemise ning vaatluse, palpatsiooni, röntgenuuringu, MRT (magnetuuring) ja/või elektroneuromüograafia (närvide uuring).

Oluline on jala võimalikult vähene koormamine. Valulikku piirkonda on soovitatav masseerida jääga. Vältimaks sidekirme lühenemist tuleks regulaarselt teha tallaaluste lihastele venitusharjutusi. Et vähendada tallaaluste lihaste pinget võib piirkonda golfipalli abil või sõrmedega ka masseerida. Põletiku ja valu vähendamiseks kasutatakse põletikuvastaseid ravimeid. Kuigi valu võib ravimeetmete rakendamisel suhteliselt kiiresti taanduda, siis Plantaarfastsiidi ravi on enamasti pikaajaline protsess ja võib kesta paar kuud kuni aasta. Plantaarfastsiidi korralikul väljaravimata jätmisel võib välja kujuneda krooniline põletik, mis võib nõuda operatiivset ravi. Mina kasutan ravina hetkel võimlemist, kinesioteipimist, diclac´iga määrimist ja masseerimist. 

Seda haiguslikku seisundit saab ka ennetada. Plantarfastsiidi tekkimist aitavad ennetada treeningueelne korralik soojendus ja treeningjärgne lõdvestus ning venitusharjutused. Oluline on kanda korraliku toestusega jalanõusid, vältida kõval pinnasel jooksmist ja kõndimist, jälgida, et treeningu ja puhkuse vahekord oleks tasakaalus, hoida keha normaalkaalus.

Allikad: Sportest ja spordivigastused

Harjutusi, mille järgi antud vigastust ravida, on Internetist päris palju. Youtube´is on sada eri varianti. Minule endale meeldis allolev tädi oma harjutustega. Hästi lihtsad ja sellised, mida on paras hommikul ärgates vaikselt voodi äärel teha ja siis päeva toimetustega jätkata. 


Õhtuti on ees veidi pikem harjutuste tegemine. Selleks kasutan harjutusi SIIT. Seal on välja toodud soojendusharjutused, jalatalla masseerimise harjutused, liigeseliikuvus ja lihastreeningu harjutused ja venitusharjutused. Ühesõnaga paras kompott kõigest.

Korraga ma õhtul päris kõike ei tee. Valin osad välja ja teen need. Lisaks teen ka natuke harjutusi ühelt pildilt, mille tuttava käest sain. Ta sai ka selle järgmise inimese lehe pealt, seega ma ei hakka seda praegu siia lisama (aga mu blogi FB lehe ühe postituse kommentaarides on see olemas, SIIN). Kui veel varieerimist vaja, siis kasutan ka harjutusi, mida Marek taastusravi võimlemises tegi. Kokku tuleb ajaliselt ikka korralik pooltund või kauemgi, olenevalt kui pikalt masseerida viitsin :D

Abivahenditest, mida kasutan on minul kasutusel velotrenažöör, massaažirull (SELLINE), pall, riidelapp, puidust pulk peal kõndimiseks, jäätunud veepudel, rihm, trepiaste. Vist said kõik kirja. Ühesõnaga mu magamistuba on õhtuti nagu taastusravi kabinet. Lisaks nendele asjadele on veel platsi toodud võimlemispall, mille peal lapsed niikaua harjutusi teevad, graatsiaketas jne. Ühesõnaga ikka täielik perekondlik ettevõtmine on see ema jalalaba parandamise projekt :D

Kuna ma arvan, et neid harjutusi ükshaaval kopeerima siia pole mõtet hakata, siis ma ei hakka eraldi neid siia välja tooma. Vaadake üleval viidatud linki ja seal on hästi ilusti ära kirjeldatud, kuidas teha ja iga harjutuse juures on ka video. Lõpetuseks panengi teile ühe nii nunnu harjutuse, mis ka liiges.ee lehel olevates õpetuste on kirjas. Kapsauss on sellel nimeks.




Omas mullis

Kõige olulisem õppetund elus on see, kui sa õpid oma keha kuulama. Viimaste päevade jooksul on minu keha ja vaim vist üritanud mulle kõigest jõust öelda, et on aeg teha restart. Võtta endale veidi vaba aega ja mitte mõelda, mitu trenni vaja veel ära teha või kas söögi sisse pandavad koostisosad on just need kõige paremad.

Aga ma ju kangekaelne ka. Alati ei kuula oma keha, kuigi vaikselt saan aru küll, millele ta vihjab. Nii siis hakkab ta mind kiusama, et ikka puust ja punaselt aru saaksin. Esmalt igasugused isud, siis kehv olemine, halb uni jne. Kui ma, vana puupea, ikka aru ei saa, siis ründab ta mind erinevate vigastustega, sest need panevad  mind puhkama, isegi kui ma seda ei taha.

Täpselt nii ongi. Suutsin kuidagi moodi kapi otsast karpi alla upitades oma parema talla keskel olevale lihasele haiget teha. No mitte nüüd nii palju, et pisara oleks silma võtnud, aga ikka valus oli. Eks ta mul veidi hellakene oli nagunii (jooksudel vahel tunda andnud). Kuna kahel tuttaval (ühel väga hullult, teisel lihtsalt väga pahasti) on suhteliselt hiljuti sama asjaga probleemid olnud ja kõige hullem on tulnud sellest, et ei pööranud sellele väga tähelepanu, siis ma mõtlesin, et ma sama reha otsa astuda ei taha.

Seega panin kõik plaanid pausile. Teipisin oma jala ilusti ära, otsisin välja vajalikud harjutused, millega oma talla seisukorda parendada ja lubasin endale head-paremat ka külmkapi koha pealt. Las siis see kaal tõuseb. Kui tõuseb. Ma isegi ei suvatse kaalule minna seni, kuni tunnen, et olen valmis hobuse selga tagasi hüppama.

Ma loodan, et see võtab mõned päevad, võib olla ka nädala. Eks näis. Ei pane mingeid ajalisi piiranguid. Ma ei ütle, et ma nüüd selle aja jooksul end üldse ei liiguta või ainult rämpsu sööks. Kindlasti mitte. Aga lähtun täpselt enda olemisest, emotsioonidest ja tujudest. Äkki teen ikka mõne jooksu/trenni/kõnni, võib olla söön täpselt kava järgi (kuigi kava lahti ei kavatse ma teha), kes teab.

Tean vaid seda, et ainuke asi, mida ma 100% järgmistel päevadel kaks korda päevas, on jalgadele harjutused. Hommikul kergemad venitused, õhtul veidi pikemalt, et saaks korralikult masseeritud ja venitatud. Huvitab teid, mis harjutusi teen? Võin nad eraldi postitusena kirja panna ka, kui huvi.

Nii palju tegelikult lubasin endale ka, et kui ikka ilma on, siis ajan end toast välja veidi pikemalt, kui vaid pool tunnikest. Et ikka seda positiivsust päikesest enda sisse ammutada. Sellised ilmad, nagu praegu, aitavad enesetunnet tõsta ja meeleolu paremaks teha. Nii et minge ka välja, isegi kui teil pole asjad nii pahasti, nagu minul. Päike on mõnus!

Ja muideks, täna olevat kohe selline mitte-millegi-tegemise-"püha" :D Loll, kes vabandust ei leia lebotamiseks, eks :D



Jooksmine - odav või kallis spordiala?

Jooksmist on tihti reklaamitud, kui üht spordiala, mis ei vaja lisavarustust. Jooksmiseks piisavat vaid tahtest ning motivatsioonist end ka kehvematel päevadel välja ajada. Mingis mõttes ma olen sellega päri, kuid mida enam jooksurada kulutan, seda enam saan aru, et mis sul seljas või jalas on, võib väga palju mõjutada jooksust saadavat kasu.

Kõige olulisemaks pean ma korralikku jooksujalatsit. Kui jooksma hakkasin, olid mul kõige odavamad jalavarjud, mis poest näppu olid jäänud. Joostud ma sain, kuid päris tihti olid tallad valusad või tekkisid põlvevigastused. Üks hetk võtsin end kokku ja läksin Jooksueksperti jalatesti tegema. Kuigi raha maksin soovitatud botaste eest välja pisarsilmas, siis oma investeeringu kasumist sain aimu juba esimesel jooksul uute jalanõudega. Põrutus jalgadele oli vähenenud, tallad olid toestatud ja jooks muutus kergemaks ning nauditavamaks.

Teine ese, mis on joostes väga oluliseks saanud, on sportrinnahoidja. Kuigi vanust mul väga palju veel pole, siis kolme lapse rinnaga toitmine ja tugevad kaalukõikumised on andnud piisavalt põhjust otsida rinnapartiile parimat tuge, mida turul pakutakse. Selliste kriteeriumite juures pääseb valikusse vaid Shock Absorberi rinnahoidja. Hüppa kasvõi saltosid, aga rinnahoidja sisu on justkui paigale kleebitud. Muideks neil on nüüdseks ka juba e-pood olemas ja selle leiab SIIT

Kolmandaks on minu jooksuriietuses auhinnalisel kohal müts. Soojemal ajal nokamüts, praegusel ajal veidi rohkem peanuppu soojendavam peakate. Mütsi kandmine hoiab ära peavalu, mis mul tuule, päikese ja pingutuse koosmõjust kipub tekkima.

Kuna hetkel on olud õues külmad ja pimedad, siis on lisaks eelnevatele asjadele väga oluline, et riietus, millega uksest välja lähen, hoiaks keha soojana, kuid samas teeks mind nähtavaks autodele. Jakina kasutan ma praeguste ilmadega alati WOWOW reflectivewear sarja jooksujakki, mis hoiab tuule eemal, aga ei jää kartustki, et kellelegi tee ääres märkamatuks jään. Näpuotsa tõmban samast sarjast kindad, mis panevad mind justkui helendama oma täieliku helkurkattega.

Muus riietuses mul väga suuri eelistusi ei ole. Jälgin uksest väljudes seda, et varbaotsa on tõmmatud korralikud sokid, mis aitavad villide tekkimist vältida, ülakeha vastu saaks kihiline riietus, mis keha soojas hoiaks ja jalga ilmastikukindlad retuusid.

Kui lüüa kokku, mis selline tavaharrastaja varustus maksma läheb, siis ei saa enam kuidagi rääkida ainult jooksurõõmu jagamisest. Jagada tuleb muudki.  Samas on see vajalik kulutus, kui tahad nautida igat sammu jooksurajal, mitte tegeleda haiguste ja vigastustega, mis on tekkinud valest riietusest või jalanõust.

*Artikkel ilmunud Sport ajakirja minu kolumnis detsembri numbris. Kui soovid, et postitaksin ajakirja kirjutatud kolumne siia tagant järgi, siis anna sellest märku. 





Täielik motivatsioonilangus

Natuke kohupiima, natuke pähkleid. Ah, nagunii on juba ületatud igasugused kava (ja normaalse söömise) piirid. Võtame siis juba õuna ja maapähklivõid ka. Parem võtame kohe kaks õuna. Ja nii edasi kuni momendini, kus uneaeg peale tuleb või vägisi end magama sunnid, et rohkem ei sööks.

See on see moment, kus mõistusega saad aru küll, et oled üle söönud, aga mõistusel enam pole sõnaõigust. Siin räägivad juba isud, käed ja suu. Ja selline asi käib täiesti hooti peal. Jaanuaris polnud kordagi sellist võimetut tunnet, et mõistus ei saa käte-suu koostöö vastu. Praegu aga ei saa jälle jagu endast.

Kuni kella 18-19-ni on kõik ok. Söön kava järgi, mingeid isusid ei ole. Aga nii kui kell kukub, olen justkui ümber vahetatud. Õnneks ei ole mul kodus midagi kräppi, seega suhu rändavad asjad on samad, mida kava järgi toitumiseks olen ette varunud, aga siiski. Minu puhul on ju teada, et asi polegi niivõrd valikutes, vaid kogustes ja kogused ületavad ettenähtud gramme kordades.

Ma isegi ei tea millest või miks selline võimetus järsku peale tuli, aga olen jälle etapis, kus õhtuti näksimata olla on raske, trennimotivatsioon on ka maas. Eriti, kui ei saa õue jooksma minna, sest jooksma lähen ma tõesti vähemalt 90% ajast tahtmisest, mitte vajadusest.

Näiteks eile. Tahtsin (tegelikult vajasin lausa seda!) jooksma minna, aga arvestades termomeetri näitu ja siinset tuult, sai tuulekülmaks korralik 22 külmakraadi. Seega jätsin jooksmata. Samas toas midagi selle asemel teha ka ei viitsinud. Nii ma siis istusin ja sõin. Tagant järgi on küll ju hea targutada, et miks siis süüa oli vaja, aga sel momendil ei saa mõistus võidule söömislahingus.

Kui nüüd analüüsida sügavamalt, MIKS mul praegu sellised hood peal käivad, siis paar põhjust võib tegelikult oletada küll. Esiteks see, et olen magusat söönud. Seda nii valge suhkru sisaldusega kui ilma. Ilmselt seda väikest õgardlusegeeni ei peta sellega ära, et "aga siin pole ju valget suhkrut". Magus on magus, olgu see nii tervislik kui tahes. Kook  - see on see, mida silmad näevad ja kõrvad kuulevad. Seega on ta maius! Kui ikka on kalduvus magusasöömisest ülesöömisesse kalduda, siis ilmselt ongi praegune moment tulemus. (Samas, miks see isu siis ainult kindlal ajal välja lööb? Nt praegu, hommikul, pole absoluutselt mingit magusa ega muu ülesöömisisu).

Teine asi, mis mõjutada võib, on see, kui ma ei saa ennast maandada. Nagu see eilne näide. Kui ma ei saa oma pingetest vabaneda harjumuspäraselt trenni tehes, siis naasen vanade kommete (ehk söömise) juurde. Vanasti ju sai kõik probleemid lahendatud koogi ja cocaga (pss, selleni ma veel langenud õnneks pole). Ma pole lihtsalt harjunud mingil kolmandal moel end tühjaks laadima.

Ilmselt on siin ka kolmas, neljas ja viies põhjus, ning nende kõigi koosmõjul on ka tulem selline, nagu on, aga nii süvitsi minu mõistus asjale läheneda ei oska. Ehk teie, kõrvalt vaatajatena, oskate midagi öelda, miks just nüüd auku kukkusin või mida muuta, et sellest kiiremini välja ronida?

Endale lihtsalt motivatsiooniks siia oma musklipilt ja kui kaugele ma tegelikult olen jõudnud :D 


Kodused vahendid harrastussportlasele - massaažirull ja kinesioteip (Medpoint.ee)

Medpoint saatis mulle katsetamiseks massaažirulli ja kaks rulli kinesioteipi.  Kuna mul just oli/on kerge vigastus, siis saabusid need kingitused ülimalt täpse ajastusega. Mul oli varem ka üks massaažirull, aga see oli selline sile ja täiesti tavaline. Pealegi, kass arvas, et see on tema kraapimispuu ja... no ühesõnaga, vana rull sai omale väga ootamatu lõpu :D


Uus rull on hoopis teistsugune. Masaaž sellega oli ka hoopis teist sorti. Tunduvalt valusam oli :D Ma sain endale Medpoint PRO massaažirulli, mis on kõige uuema disainiga ja veelgi paremate masseerivate omadustega massaažrull. Ühesõnaga algajale (nagu mina) tähendab see rohkem piinamist :D Ei, tegelikult on see valu ja vaev kõik hea asja eest. Lisangi siia natuke tarka juttu ka, mida  Medpointi kodulehelt oma massaažirulli kohta leidsin:

"PRO Massaažirull on väga vastupidav ja talub suuri koormusi ning korduvat kasutamist. Rullil on uus unikaalne disain ja kasutatud on materjali mille pehmus on võrreldav inimese näpu pehmusega.

Medpoint PRO Massaažirull sobib igale inimesele, kes tahab oma lihasvaludele ja lihaspingetele leevendust ning inimestele, kes tahavad tugevadada oma kerelihaseid. Medpoint massaažirull peaks olema iga tõsiselt treeniva sportlase, lihashoolduse abivahend! Igapäevane rullimine hoiab Teie lihased korras. Kindlasti ei asenda massaažirull massaaži, kuid on tõhus abivahend päevadel, kui massaažis ei käida.  Medpoint Massaažirull on ideaalne abivahend leevendamaks lihaspingeid raskesti venitatavatel kohtadel, milledeks on näiteks reie välisküljed ja sääre pealsed. Oma mustri tõttu on PRO massaažirull eriti tõhus vahend seljas olevate pingete leevendamiseks. 

Medpoint Massaažirullid teeb eriliseks võrreldes teiste massaažirullidega see, et on toodetud kvaliteetsetest materjalidest, mis tähendab, et kui tavalised nn. vahurullid lähevad kiiresti läbi (loe pehmeks ja loperguseks), siis see rull kestab kaua. Kui massaažirull läheb pehmeks, siis ta ei anna enam soovitud efekti ja tulemust.

Kasutamine: Massaažirulli kasutamine on lihtne, tuleb leida oma lihases valulik punkt, toetada selle punktiga rullile ja rullida edasi-tagasi, kuni valulikkus kaob. Esimesel korral ei tasuks väga agressiivselt rullida, vaid proovida kuidas keha reageerib. Tasapisi trikke ja keha tunnetust õppides on võimalik lihaseid lõtvadena hoides maksimaalset effekti saada."

Ühesõnaga üks asjalik abimees nii profile kui algajale. Kui sa kahtled, kas sa iseseisvalt selle rullimisega hakkama saad, siis pole põhjust. Internet on õpetavaid videoid täis. Seega ava näiteks SEE või otsi mõni teine video ja hakka aga masseerimisega pihta.

Kui sa oma treeningutega nii kaugel veel pole, et massaažirulli omamist oluliseks peaks, siis usun, et kiniesioteip võiks olla kodus igal inimesel. Ka neil, kes ei tegele sportimisega. Kuna kinesioteip aitab taastada, parandada ja soodustada lihaste ja liigeste liikumist, siis saab seda kasutada ka kõigi muude vigastuste puhul, mis lihaste-liigestega on tekkinud.

Kui üles lugeda, mida kõike see imeline teip teha "oskab", siis nimekiri saab pikk. Toon välja peamised asjad, miks kinesioteipi kasutatakse. Kinesioteibiga on võimalik vähendada valu, alandada põletikku ja turset, ennetada ja/või leevendada krampide teket, kiirendada lihaste paranemist, aidata taastada lihase pikkust, jõudu ja toonust, toestada lihaseid /liigeseid ilma nende liikumisulatust piiramata ja võimaldada liikumise jätkamist ka siis, kui vigastus seda pärsib.

Kuigi kõige ideaalsem on, kui teibid oleks peale pandud targema inimese poolt, siis tegelikult saab ilusti hakkama ka enda osavuse ja youtube´i abiga. Vähemalt nendes kohtades, kuhu sa kahe käega ligi saad. Mina näiteks teibin oma jalgu pidevalt, kui vähegi kuskilt valus on. Löön aga youtube´i otsingusse jälle sisse, uurin milline video täpselt minu häda jaoks sobib ja lähebki teipimiseks.

Eriti tore nende teipide juures on see, et neid tuleb eri värvides. Teeb kohe vigastusest tekkinud kurvastuse poole väiksemaks, kui jalad ilusad sini-roosa kirjud on :) Aga tagasihoidlikemate inimeste peale on ka mõeldud ja on täitsa naha värvi variant ka olemas. Vahel ju tööl vaja viisakam ka välja näha.

Selleks, et kõik kinesioteibid, sporditeibid ja elastiksidemed oleks teil kodus olemas, saate Medpoint.ee lehelt tellida neid väga hea hinna eest! Minu blogi lugejatele on veel eriti odav sealt neid tellida, sest sisestades sooduskoodi "Mariseblogi", saate nende kolme toodetegrupi toodete hinnast 20% alla! Lisaks on tulemas ka sõbrakuu loosimine, kus loosin välja kolm rulli kinesioteipe, seega hoidke kätt pulsil ;)

PS! Kuigi massaažirullidele antud sooduskood ei kehti, siis soovitan soojalt ka neid just sealt tellida. Nii hea hinnaga ei olem ka veel kuskil neid rulle kohanud. Lisaks on seal ka väga hea hinnaga muud kraami. Näiteks treeningkummid, massaažipadjad ja igasugu muud treeningvahendid (endale jäi silma võimlemispall ja tasakaalupadi).





Brownie (Fitlap)

Kuna ma juba hõikasin maha, et leidsime ideaalse koogiidee, mille põhjal saab tehtud (ilmselt) ka Mareli sünnipäeva tort, siis ei saa ju kauem teid teadmatuses hoida ja kiiresti saab retsept ka siia üles pandud. Algretsept on pärit Fitlapist (täpsemalt SEE), nagu kõik mu selle kuu katsetused, aga minule kohaselt, on jällegi tehtud omad muudatused (mis ka kavajärgselt lubatud).

Kogused antud retseptis on ettenähtud mulle, Marekule, Marelile ja Margusele hiliseks õhtusöögiks trennivabal päeval (ehk umbes pool tavalise söögikorra kogusest). Seega kogused on sellel koogil suhteliselt kopsakad :) Asendusi on tehtud ohtralt, seega panen kirja just need asjad, mida mina kasutasin sellise maitsva tulemuse saavutamiseks.

Vaja läheb: 
3 muna (M suuruses)
106g piima (2,5%)
220g lahjat (0,5% )kohupiima
87g riisijahu
151g punaseid sõstraid
29g toorkakao pulbrit
Maitsestamiseks: stevia, söögisooda, küpsetuspulber

Vooderda koogivorm küpsetuspaberiga.  Lisa blenderisse kokku kõik toiduained ( lisa ka söögisoodat, küpsetuspulbrit,steviat) ja sega ühtlaseks massiks. Soovi korral jäta osa punaseid sõstraid kaunistamiseks (nagu mina tegin).
Kuumuta ahi 180 kraadini. Vala segu koogivormi ja aseta ahju. Küpseta kooki 25-30 minutit (mina ütleks, et isegi 35, sest meil jäi 30 minutiga gramm tooreks).

Kook on mõnus ja kakaone. Tegin täna sama retsepti järgi ka pannkoogi :D Väga vaikselt tulel küpsetasin ja sain nii mõnusa maiuse :) Mareli sünnipäevaks on plaan teha kaks sellist plaati (veidi õhemad lihtsalt) ja siis vahele ning peale panna marju ja kohupiima. 

PS! Seda, et kook oli hea, kinnitab ka fakt, et isegi Marek ütles, et tehku ma tema sünnipäevaks ka seda :D

Näksid autosse, kooli, tööle (Kommi Asemel)

Veidi aega tagasi saatis meile Kommi Asemel terve suure portsu nende tooteid katsetamiseks. Mainisin ära neile, et meil on peres ka üks teatud pähklite suhtes allergiline laps, seega saadeti mõned tooted sellised, mis on 100% igasugusest kokkupuutest pähklitejääkidega vabad (pildil need rohelised pakendid). Aga kuna Mareku allergia ei ole väga tõsine ning arst ütles, et ta võib olla sellest välja kasvanud (diagnoositi 1 aastaselt), siis lasime tal ikka teisi asju ka proovida, mis ei olnud konkreetselt pähkel. Mingit reaktsiooni ei avaldunud :)


Ausalt, me pole veel kõike jõudnud ära süüa, aga oleme erinevad maitsed ära proovinud. Nii et oleks aeg väike ülevaade anda, mis oli üllatavalt hea või mis kindlasti meie koju tee ka edaspidi leiab.

Enne, kui iga sordi juurde täpsemalt lähen, siis tahaks kirjutada üldiselt, mis mulle nende pakendite juures meeldis. Nagu pildilt näete, siis liigitusid "maitsealused" kolmeks pakendite järgi - The Best, Kommi asemel  ja Organic. Organic toodete pakendid olid nagu ikka, tavaliselt pakendid. Aga teised kaks sorti olid natuke teistsuguse pakendiga.

Mis nende teiste pakendite juurde hästi meeldis, oli see, et need pakendid ei rebenenud meeletult edasi, kui pakist otse süüa tahtsime. Eriti tahaks kiita "Kommi asemel" pakendeid. Sain täiesti rahumeelselt pakendi laste kätte anda ja saata nad oma tuppa näksidega ilma, et terve tuba pärast pakisisu täis oleks. Isegi Margus sai ilusti nii söödud, et pakend ei rebenenud edasi kogu aeg.

Mis veel nende oranžide pakendite kasuks räägib, on paki suurus. Olgu, koju laua peale kaussi panekuks ostaks pigem suurema pakendiga pähkleid, kuivatatud puuvilju jne. Aga just tööle, kooli kaasa või autosse näksimiseks on need pisikesed pakendid ideaalsed. Tead täpselt, et võid selle pakendi tühjaks süüa ja pole mõtlemist, kas läks nüüd paar(kümmend) pähklit liiga palju või mitte. Eriti minusugusel, kes peaks jälgima, mida ja kui palju suhu pistab :) Ja ka lastele, kes suurt pakendit ei söökski ühe korraga tühjaks. Aga liigume nüüd maitsete juurde.

Võtame esiteks Organic tooted. Meile saadeti aprikoosid ja banaanilaastud. Maheaprikoosid olid ja ilmselt ka edaspidi jäävad Marguse söögilauale ja minu puhul müslide sisse panekuks. Teised väga suurt neist midagi ei arvanud, aga Margus matsutas kahe suu poole. Olgu olgu, ma ikka natuke ka.. Või natuke rohkem :D


Mahebanaanilõike pidin aga enamvähem ükshaaval jagama, sest igaüks tahtis oma osa saada. Eks nad olid ka natuke magusamad (magustatud mahesuhkru ja mahemeega), mis võis lastele eriti meeltmööda olla.

"The best" sarja tooted on midagi muud, kui enamus turul pakutavaid segusid. Need on peamiselt erinevatest seemnetest. On kaks erinevat segu - proteiini mix ja energia mix. Ma ise paneks viis pluss hindeks proteiinisegule, sest see oli super hea! Oh, mul hakkasid ilamehhanismid täie hooga tööle praegu, kui meenutan seda maitset :D Ka energiamix on väga hea, aga sealt on puudu need seedermänniseemned, mis proteiinimixis üllatuslikult hitiks osutusid! Need on küll ühed segud, mida ma kooli hakkan kaasa ostma. No tõesti, superhead!


Viimaseks olid "kommi asemel" sarja tooted. Saime proovimiseks pähklite mixi, ananass-rosina, õuna ja maapähkli-rosina paki. Täielik hitt oli õun! Isegi mina, kes ma väga kuivatatud õuna fänn väga ei ole, sõin neid päris palju. Nad olid nii armsalt väikesteks kuubikuteks tehtud ja olid ilusti söödavad ka Margusele (tal olidki enamus neist toodetest pidevalt näksikausikeses, kust ta sai neid iga kell võtta).

Ananassi kuivatatud kujul polnud meist keegi enne söönud. Kui värskelt ei ole ta Marekule ega Marelile kummalegi väga meelt mööda, siis kuivatatult läks väga hästi peale. Kuna nendel toodetel ei ole suhkrut lisatud, siis pole ka mingi patt neil neid süüa mõni tükk rohkem.


Pähklitest tahtis üks pakk ära kaduda. Priit vaikselt üritas endale nihverdada, aga mu "pähklisensor" märkas seda :D Me oleme mõlemad suured pähklisõbrad, seega pähklite mix jäi puhtalt meie pärusmaaks. Muideks selles on ka pistaatsiapähkel sees. Nii, kui neid nägin, siis peas käis check ja see lisandus mu järgmise poe ostunimekirja :D Maapähkli - rosina paki saime sõbralikult täiskasvanute-laste jaotusena ära jagada.

Kui muidu poeriiulilt nendest toodetest mööda käies vaatab igaüks ilmselt, et üks pähklisegu, kuivatatud puuvili on lisandunud, siis soovitan soojalt järgmine kord süveneda ka pakkide sisusse. Erinevatest pähklite-seemnete segudest on need pakid kõige paremad kooslusega (vähemalt minu maitsemeelte järgi). Kuivatatud puuviljad (v.a mahebanaanilõigud) on ilma lisatud suhkruta, mis teeb nad enamikest teistest valikus olevatest variantidest mitu korda paremaks. Lisaks on nad mugavates pakkides, et visata kotinurka. Nii saad vältida neid "mul oli kõht nii tühi, et sõin esimest ettejuhtuvat asja" äpardusi.


Nädala kokkuvõte 30.jaanuar - 5. veebruar 2017

Seekordne nädal on ideaalne näide, millist nädalat MITTE teha. Sõin kehvasti, ei arvestanud trenni tehes keha vajadustega ja kaalust võtsin ka takkaotsa juurde (sellise söömise juures polegi midagi imestada). Aga panen ikka andmed kirja, mis tehtud sai.

trenn 
E: rühmatrenn, 1 tund, keskmine pulss 110 (max 163), kaloreid kulus 324.
T: tempojooks, 5,1km, aeg 29:58, keskmine pulss 167 (max 187), kaloreid kulus 355.
K: rühmatrenn, 1 tund, keskmine pulss 129 (max166), kaloreid kulus 415.
N: jooks - sörk + intervallid (1kiire:1aeglane) + sörk. Aeg 37:25, 5,01km, keskmine pulss 140 (max168), kaloreid kulus 324.
R: puhkepäev
L: madala pulsi jooks. Aeg 1:21:46, 10,11km, keskmine pulss 133 (max 143), kaloreid kulus 647.
P: puhkepäev

toitumine 
E-N: toidukava järgi 100%
R: üks toidukord kavast mööda
L: kolm toidukorda kavast mööda
P: toidukava järgi 100%

kaal: 77,2kg (+0,1kg, aga vahepeal oli kaalul juba 76,2kg, seega jah...:S)

Kui ainult trennide graafikut vaadata, siis võiks ju nädalaga täiesti rahule jääda. Korralik arv trenne. On nii lihastrenni, tempot, intervalli kui aeglast jooksu. Ainult selle nurga alt vaadates oligi väga hea nädal. Aga seda kõike vigastusest hoolimata.

Esmaspäevases rühmatrennis tõmbasin endal reie lähendajalihase ära. Alguses arvasin, et ah, niisama kange trennist. Teisipäeval isegi ei mõelnud, et äkki peaks teipima, määrima vms. Läksin uhkelt oma jooksu tegema ja tegin (veel rekordaja peale) ilusti selle ära. Jooksu ajal aga andis jalg sama koha pealt päris kõvasti tunda. Koju tulles määrisin natuke, aga siiski ei arvanud veel suurt midagi. Selle arusaamiseni, et ma nüüd peaks jalale puhkust andma, jõudsin ma alles neljapäeval, kui hommikust jooksu tegin. Tulin tuppa, otsisin netist kinesioteipide videod välja ja panin teibid peale.

Neljapäeva õhtul käisime lastega spordisaalis ja tagusin veidi tennist. Muidu jalg tunda väga ei andnud, kui välja arvata järsemad pöörded ja hüpped tennise palli taga ajades. Aga ega ma joosta ei proovinudki, sest joosta oli valus nagunii. Reede hommikuks oli olemine juba päris hea. Sai ilusti jalaringid kõverdatud jalaga hommikul ära teha ja puha. Aga nii palju olin juba targem, et vägisi võtsin reede vabaks. Olgugi, et reede on just see hea päev, kus ma saaks pikemalt joosta valges. See muidugi tõmbas mu tuju alla ja sealt läks lahti mu nädalavahetuse söömisorgia (mis kestis laupäeva õhtuni).

Laupäeval sain juba ilusti aeglase tempojooksu ära teha. Samas olin hästi ettevaatlik ka. Tegin ülikorraliku soojenduse ja pärast venitused ja puha. Tunduvalt põhjalikumalt kui tavaliselt teen :D Teatud pööretel andis lihas ikka natuke endast märku, aga siiski oli täitsa hea tunne juba.

Pühapäevaks oli ette nähtud ÜKE ja lõigud. Hommikul magasin sisse, seega siis jäi trenn ära. Lõuna ajal koristasin ja mööbeldasin kodus. Pealegi oli Priit kodust ära ja ei Marguse vankriga koos lõike teha on suht mõttetu. Võimalus oli õhtupoole teha, kui Priit metsast koju jõuab. Kui Priit jõudis, käisime tiiru Türil, et mu ilus ja nunnu massaažirull, mille medpoint mulle saatis, ära tuua. Kinesioteibid sain ka, aga nendest pikemalt juba ilmselt homme :)

Igatahes Türilt koju jõudes hakkasin juba õhtusööki tegema. Nüüd, kui kõht on pannkooki täis söödud, siis ei viitsi enam nagu mingit trenni teha :D Ega ma kogu aeg rääkinud, et ma pigem hommikutrenni inimene. Ainult rühmatrenni viitsin õhtuti end vedada (ja sinnagi pooltel kordades suurest kohusetundest). Ühesõnaga päevast sai sujuvalt puhkepäev, aga üritan õhtul enne pesema minekut natuke end massaažirulliga mudida. Meile räägiti laagris, et massaaži päeval suurt trenni ei tasugi teha (loll, kes vabandust ei leia eks :D).

Vot selline see nädal sai. Selle aasta kõige kehvem, aga ilmselt kõige õpetlikum. Lähen nüüd karistuseks end piinama selle rulliga :D


Üks patutoidukord

Käisin täna sünnipäeval. Kuna suhkruvaba jaanuar sai läbi ja üldse oli selline "laseks rihma lõdvaks" meeleolu, siis lubasin endale ühe korraliku patutoidu pärastlõuna.  Ajaliselt venis küll veidi pikemaks, kui üks toidukord, nagu toitumiskava ette näeb, aga... no juhtub 😀 mis ma ikka vabanduseks oskan öelda.

Ma ei hakka detailselt ette lugema, mis kõik suhu läks. Seda materjali oli pääääriiss palju. Täiesti süütundeta sõin ja nautisin. Vähemalt esialgu. Mingi hetk hakkasin tundma, et seest keerab. Siis hakkas sisemus valutama. Konkreetselt iga soolestiku osa tõmbus krampi. Kas see takistas edasi söömast? Oh ei. Oli vaja veel üht ja teist maitsta ja magusasoolikas ikka täiega punni lüüa. Olgugi, et see tegi olemise täiega kehvaks.

Inimloom on juba nii lolliks loodud, et vahel teed edasi just seda, mis sulle kahjulik on. Ei tea mille mõjul või miks. Lihtsalt sööd. Kurdad ja sööd. Ajuvaba eks?! Ilmselt kõik pole sellised ja suudavad oma söömist rohkem kontrollida, aga ma usun et mõned on ikka minusugused piiritundeta õgardid ka 😀

Kojumineku ajaks olin söönud ära päris korraliku kaloraaži. Julgen väita, et ilmselt oli see suurem, kui terveks päevaks (kui mitte kaheks) ettenähtud.  Kõht oli punnis, soolestikus käis sõjalahing täie hooga ja olemine oli väga pläss. Kaine mõistus ei tahtnud söögist midagi kuuldagi, aga suhkrumaias killuke minus nõudis veel, veel, veel.

Kodus käisin mitu korda külmkapi vahel, et äkki leiab midagi. No ei leidnud.  Vähemalt mitte midagi magusat, aga seda just keha nõudis. Lõpuks võtsime lastega jääpommid (külmutatud punased sõstrad) näksimiseks ja läksime multikat vaatama.

Päevale tagant järgi mõeldes võib öelda, et sellised pidupäevad annavad päris palju mõtteainet mu toitumise kohta. Esiteks sellest, kuivõrd negatiivselt tegelikult need nisujahu ja suhkrut täis koogid mulle mõjuvad (friikatest rääkimata). Teiseks tekib dilemma, kas selliste päevade paremaks üleelamiseks tuleks enda organismi tihedamalt "karastada" kehvade asjadega või hoopis hakata pidudele paremaid alternatiive kaasa võtma. Lisaks on väga selgelt näha, kui nõrk see iseloom ikkagi mul on. Ma oleks saanud ka täna paremaid, tervislikemaid valikuid teha, aga lihtsam oli süüa ja pärast takka järgi targutada. Tegelikult ma ju teadsin, et mu olemine nii kehvaks läheb!

Veebruaris tuleb neid istumisi veel mitu. Tuleb ka märtsis, aprillis jne. Seega ei tule minu puhul arvesse see "kord nädalas ju ikka võib". Jah, tüki-kaks võikski, aga mitte sellises koguses. Pean enda jaoks läbi mõtlema hoolikalt, kuidas need kõik sünnipäevad üle elada nii, et iga kord koju jõudes ei tekiks seda "enam ei söö" tunnet.

Ausalt öeldes täielikult selliste toitude välistamine oli minu jaoks kergem, kui lubatud piires söömine. Samas tean juba ette, et elu lõpuni ma ju täielikult keelamist ei suudaks rakendada. Seega tuleks ikka seda iseloomukest kasvatada või kuidagi ennast ära petta nii, et jään normaalsuse piiridesse söömisega. Aga kuidas? Kellelgi head nippi on pakkuda?

Homme ka ma kaalule igatahes astuda ei tahaks. Aga mis teha, tuleb :D Lähen käin (ilmselt) hommikul jooksmas ka ära ja püüan natuke patte lunastada :D Kes teab, äkki keha andestab.


Kompressioonsäärised (CompressSport)


Vahel harva panen endale jooksma minnes jalga kompressioonpõlvikud, mida ma kunagi tellisin endale. Peale paari kilomeetrit tuleb mulle alati meelde, miks ma neid nii harva kannan. Nad lihtsalt pigistavad liiga kõvasti minu jaoks. Olin mõelnud küll korralikke sääriseid osta, aga mõtteks ta seni oligi jäänud.

Jooksulaagris käies saime proovida CompressSport sääriseid. Terve trenn sai neid kantud ja olid täitsa mugavad minu jaoks. Kuna me saime ka sooduskoodi, millega sai e-poest  40% tellimusest alla, siis võtsin lõpuks end kätte ja tellisin endale ühed säärised ära.

Ei olnud küll täpselt sellist värvi, nagu ma oleks ideaalis tahtnud (ega mul polnud päris selge ka, mis värvi ma tahaks), seega valisin lilla ja rohelisega. Ilusad erksad ja mu lillade botastega üht värvi. Regiina arvas, et ma nüüd pean uut värvi blogi pluusi vaatama (pluus ju kollane), aga kui ma maratoni ajaks soovitud kilodearvu kaotan, siis pean seda nagunii tegema :D

Tegelikult valides CEP ja CompressSport sääriste vahel, ei saanudki otsustavaks nii väga see soodustus. Valiku tegin pigem selle järgi, et CompressSport  sääriste suurused olid paremate vahemikega (et ma ei jäänud ühe suuruse algusesse ega lõppu) ning nendega oli proovimise kogemus olemas juba. Seega selline katsetamiseks toote jagamine õigustab end ikka vägagi ära.

Tellimuse tegin jaanuari viimasel päeval ja pakk jõudis kohale väga kiiresti. Kätte sain küll paari päevase hilinemisega, sest pakiautomaat asub ju Türil ja kasutasin koju toimetamisel "erakullerit" :D Aga õnneks lõpuks nad kätte sain ja ma ei jõudnud kojugi sõita enne, kui juba paki lahti pidin kiskuma.

näidis visu.ee lehel 
Tuli välja, et see roheline oli hoopiski kollane :D Üldse olid säärised tunduvalt erksamad, kui pildil tundusid. Reaalselt on ikka täpselt mu kollase blogipluusi värvi. Aga selle üle on mul ainult hea meel! Mätsisid mu riietusega ju ideaalselt!

peaaegu reaalne värv, natuke välk mängib värvidega
Käisin hommikul katsetasin kohe säärised ära ka. Kuigi valisin sama numbri, mida laagris kasutasin, olid nad siiski tugevamalt ümber. Eks laagris proovitud on juba päris pikalt kasutuses olnud ka ning veidi välja venitatud. Samas midagi kobiseda ka ei saanud, et oleks väga pigistanud vms.

Jooksma hakates oli algul natuke võõras tunne joosta. Mõtlesin juba, et hakkab ikka liiga soonima, aga paari kilomeetri pärast see tunne kadus ja jooksin ilusti pika jooksu ära. Jätsin veel peale jooksu ka nad peale. Pidavat kiiremini aitama jalgadel taastuda. Eks näis :)

Aga lõpetuseks paar sõna ka, miks need säärised kasulikud võiksid olla. Nende konkreetsete sääriste kohta on e-poes kirjutatud nii:

Kompressioontooted parandavad vere tsirkulatsiooni lihastes. Toime seisneb selles, et kompressiooni tulemusena sulguvad pindmised veenid, mis omakorda põhjustavad vereringe intensiivistumise lihase süvaveenides. Tänu sellele kiireneb ainevahetuse jääkproduktide neutraliseerimine, mis võimaldab lihaskiudude mikrovigastuste vältimist ja/või leevendamist. Kasutusala on väga lai - nii sportimisel, enne sporti, kui ka peale spordiga tegelemist, nii harrastajad kui ka tippsportlased. Väga paljud sportlased on maininud kompressioontoodete kasutamist reisimisel (autosõit, lendamine).

Säärised CS R2 V2
- Uus! K-Protect - eesmärk: põlvekedra kõõluses pingete vähedamine
- 360` kompressioon ümber lihase
- Jooksmisel tekkiva lihasvibratsiooni ja põrutuse vähendamine
- Väldib krampide teket
- Ülikerged ja vastupidavad pikaajalisele kasutamisele
- Võistlusjärgne lihase kiire taastumine
- Optimaalse surve garantii 2 aastat