Kui palju peaks rääkima 1,5 aastane?

Ajendatult ühest vestlusest laste kõne teemal tuli tahtmine teha üks postitus sellest, kui palju keskmine 1,5 aastane (ehk 1a6k) laps võiks (aga ei pea!) rääkida ning kuhu maani sellest keskmisest võib kalduda, et siiski lapse arengut veel normaalseks pidada.

Mainin juba ette ära, et teadmised, mida siit jagan on need, mida ma oma ülikooli õpingute (erialaks eripedagoogika) ajal olen omandanud. Ma olen eripedagoogika magistrantuuri õpilane, mitte paberitega spetsialist. Lisan ka selle ära, et siinkohal on rõhuasetus ainult kõneprobleemidel. Lisaks kõnele tuleks vaadata ka lapse tunnetustegevuse arengut ning paljudel juhtudel on kõnearengu mahajäämus tingitud hoopis tunnetustegevuse mahajäämusest. Seega on oluline jälgida ja arendada ka mälu, mõtlemist, tähelepanu ja taju!

Kõne saab realiseerida kolmel tasandil:
  • mõistmine ja tajumine (domineerib esimesel eluaastal) 
  • mõistmine/tajumine ja kordamine (domineerib teisel eluaastal) 
  • mõistmine ja loomine (domineerib alates kolmandast eluaastast) 
Esimesed sõnad tulevad keskmiselt 1-1,5 aasta vanuselt. Esimesteks sõnadeks on tihti lalinsõnad. See tähendab, et lapsel on sõnal kindel tähendus, aga see ei pruugi kostuda nagu meie seda oleme harjunud nimetama. Näiteks koer on aua, rong on tuh, lennuk on uuu või pall paa. Kui selles vanuses neid sõnu veel ei tule, siis pole maailmalõpp paistmas, aga tasub veidi edasi uurida ning mõelda sel teemal. (NB! Esimesed sõnad ei ole nö kajakõne, kus laps kordab ema öeldud sõna. See on lihtsalt häälikute kordamine. Lapsel ei ole öelduga kujunenud arusaama sõnast. Sõna olemasoluks peab olema öeldul tähendus!) 

Esmalt on oluline heita pilk tagasi. Kuidas lapsel lalisemine arenes? Kas see tuli eakohaselt (tekib keskmiselt 4-7kuu vanuselt)? Kui ka lalina tekkimisega oli hilinemist ning kohe ühtegi lalinsõna 1,5 aastaselt ei ole, siis võiks konsulteerida spetsialistidega, kes uurivad, mis selle põhjuseks võib olla.  

Kui aga lalin oli eakohane, siis tasub kontrollida, kuidas laps mõistab kõnet. Selles vanuses laps peaks juba ilusti täitma lihtsamaid korraldusi. Selleks, et ta neid täita saaks on kaks poolt - ta peab neid kuulma  ja ta peab neist aru saama. Kuulmist tasub alati väikeeas kontrollida, kui kõnega probleeme, sest kõrvapõletiku tagajärjel tekkida võib kergesti tekkida pisike kuulmislangus ja sellest piisab, et kõneareng oleks takistatud. Aru saamiseks on vaja, et tal need sõnad oleks passiivses sõnavaras (ehk ta mõistab neid). Muidugi siinkohal rõhk ka korralduste raskusastmele (peab olema eakohane palve). Mina näiteks lasen Margusel süüa tehes ulatada kööginõusid, mängides tuua konkreetseid mänguasju, tõsta üles asju, tuua mingi kindel riideese jne. 

Kui laps mõistab enamusi korraldusi, mida sa talle annad; mõistab sõnade tähendusi osutades õigetele asjadele (ehk tal on need passiivses sõnavaras olemas) ja suudab end mõistetavaks teha kasutades kehakeelt, žeste jms vahendeid, siis võib veel rahulikult hingata. Eriti poisslaste vanemad, sest poisid on kõnearengus üldiselt veidi tagasihoidlikumad (seda võin ka enda laste pealt öelda). 

Laps paneb üksikud sõnad kokku 1,5-2 aasta vanuses. Kui tal 1,5 aastselt seda veel pole, siis muretsemiseks põhjust pole. Enamasti tuleb lastel kõnespurt just enne teise eluaasta (18-20 elukuu paiku) saabumist. Kui ka 2 aastaseks saades ei suuda laps üksikuid kahesõnalisi lauseid moodustada, siis tasub juba uurida logopeedi abiga, mis selle põhjus võiks olla. 

Üks põhjus, mis on takistuseks kahesõnalise ütluse moodustamiseks ja mida sa ise saad kodus hinnata, võib olla sõnavara vähesus. Selleks, et lapsel oleks materjali, millega neid kahesõnalisi ütlusi genereerida, peaks tal olema vähemalt 50 sõna aktiivses sõnavaras (mõistma peaks tunduvalt rohkem sõnu, umbes 200). 

Kui sõnavara on väike, siis selle probleemi üks "ravidest" algab suhtlemise aktiviseerimisega. Rääkida lapsega kõigest, mis ümberringi toimub, et arendada sõnavara. Selles vanuses lapsele ei ole mõtet rääkida, mida me homme tegema hakkame või kasvõi seda mida me õhtul lasteaiast koju minnes tegema hakkame. Ikka sellest, mida praegu teeme (selline "siin ja praegu" rääkimine peaks domineerima kuni kolmanda eluaastani, sest lapsel ei ole enne  oskust ajaliselt tajuda räägitut). Rääkida tuleb võimalikult lihtsate lausete ja baassõnavara (sõnadega, millega laps igapäevaselt kokku puutub) sõnadega. 

Näiteks võtke pildiraamat (mitte muinajuturaamat) ja vaadake üksikuid asju ja öelge – "Kutsu!!Vaata! (osutad) Kutsu haugub auh-auh!" Kahesõnalised ütlustes on enamasti mingi tuumsõna - tegusõna või määrsõna. Neid sõnu on lapse kõnes vähe, aga need loovad aluse kahesõnaliseks ütluseks. Seega raamatute vaatamisel tuleks suurt rõhku panna nende sõnade tutvustamisele ja aktiviseerimisele. Lisaks on nö avatud sõnad, mis tuumsõnale lisanduvad. Nt: anna kommi, anna süüa, anna palli jne.

Valik Marguse väga ära loetud raamatuid (osaliselt veel Mareku ajast kasutusel) 
Kahesõnalise lause puhul tooks välja ka fakti, et grammatiliselt ei ole see lause kindlasti veel õigesti öeldud. Täiesti eakohane on, kui laps ütleb sõnad algvormis või vales käändes, pöördes. Lisaks on laused nö telegrammi stiilis, et öeldakse midagi, mis on lapse jaoks põhiline, aga lause lõppu ei ole. Seega sellest ärge probleemi tehke, kui laps ütleb "aua jookse" mitte "koer jookseb minema meie juurest".

Põhjuseks, miks kõneareng hilistub või mingi hetk aeglustub/peatub, võib lisaks sõnavara puudumisele olla väga paljudes muudes asjades ka. Ka selliseid, mida (ainult) logopeedi abiga ei saa lahendada. Seega on oluline, et kui su laps on saanud kahe aastaseks ja tal ei ole ühtegi kahesõnalist ütlust (ja seega ilmselt ka väike sõnavara), igal juhul pöörduda abi saamiseks kõige pealt perearsti poole, kes suunab sind edasi logopeedi, neuroloogi, psühholoogi, eripedagoogi poole vastavalt täpselt sinu lapse murest ja arenguloost.

Kui perearst probleemi ei näe, siis soovitan siiski otsida abi spetsialistidelt, sest eluaastad 1,5-3 vahel on väga magus aeg kõnearengu ergutamiseks ja hilisemas vanuses enam nii kergelt abivõtteid rakendada ei saa. Samuti soovitan konsulteerida endast targematega ka siis, kui su laps on noorem ning su sisetunne ütleb, et ei ole kõik õige. Ema sisetunne on paljudel kordadel päästnud olukorra kõige hullemast, seega usaldage ennast.

Panen siis kirja ka need punktid, kuhu maani laps kaheaastaseks saades peaks olema jõudnud või mida ta kolmanda eluaasta jooksul hakkab kiirelt omandama.

Lapse areng:  2aastane (kolmas eluaasta) 

Kõne mõistmine: mõistab tuttavaid korraldusi. Mõistab mittetuttavaid sõnu. Mõistmine loomest tugevalt ees.

Suhtlemine: hoiab täiskasvanuga suhtlemisel silmsidet. Kasutab lühikesi, sageli elliptilisi (osa olulist infot puudu) lauseid/ütlusi oma kavatsuste väljendamisel: eelkõige eseme saamiseks, millestki keeldumiseks. Ta oskab kasutada mõningaid viisakussõnu (aitäh, palun). Lapsele meeldib täiskasvanuga koos tegutseda ja selle käigus vastab ta meelsasti oma kõne arengu tasemele vastavalt täiskasvanu küsimustele (tavaliselt ühesõnaliste vastustega). Ise küsib, kommenteerib laps veel vähe (ei algata dialoogi). Teiste inimeste ütlusi mõistab 2aastane vaid juhul, kui need on lühikesed ja seotud hetkesituatsiooniga.

Grammatika: kõne areneb grammatiliselt väga kiiresti. Esimesel poolaastal võib kõne koosneda 1 ja 2sõnalausetest, mis ei pruugi olla grammatiliselt vormistatud. Laps kasutab sõnu 1-3 vormis juhuslikult (kasutusel enamasti algvorm, omastava käände vorm). Grammatiliselt vormistamata lause ei võimalda hästi suhelda. Dialoog täiskasvanuga aga eeldab ütluse grammatilist vormistamist. Hiljemalt teisel poolaastal toimub üleminek hargnenud lausele (baaslausele), laps hakkab kasutama sõnavorme. Sel perioodil kasutab laps avastatud reeglit sageli eranditeta või segistab õiget ja vale varianti. Laps toetub mõistmisel situatsioonile ja tuttavate sõnade tähendustele, grammatilisele tähendusele ta enamasti tähelepanu ei pööra. Selles vanuses lähtub laps lause mõistmisel pigem sõnajärjest kui grammatikast.

Sõnavara: minimaalselt umbes 50 sõna. Tähtis on oskus olemasolevaid sõnu kombineerida. Sõnu, mille tähendust laps mõistab, on oluliselt rohkem. Väga kiire sõnavara kasv. Umbes pool on nimisõnad ja 1/5 tegusõnad. Kasutusel ülekaalus tegusõnad. Kasutab ka ase- ja määrsõnu, sest tema kõne on situatiivne. Kujuneb esmane sõnatähenduse üldistus. Kiiresti areneb baassõnavara. Areneb sõna kasutamine muutevormides.

Hääldamine: kõnes on mõnikümmend kuni mõnisada sõna. Nii väikse sõnavara puhul ei ole sõnad veel täpselt üksteisest häälduse poolest eristatud. Lapse sõnad ei ole võõrale sageli mõistetavad, sest on häälduslikult tugevasti moonutatud – paljud häälikud üldse puuduvad või on asendatud teistega, sõnad on lühenenud. Laps kasutab lühikesi 1-2 silbilisi sõnu, mis lõpevad sageli lahtise silbiga ehk vokaaliga sõna lõpul. Lapsel on kujunenud aga ebateadlik häälikute eristamise võime, millel põhineb suuresti edasine hääldamise täpsustumine. Laps eristab hästi sõnu, mida kuuleb ümbritsevas keskkonnas iga päev kasutatavat.

Kirjalik kõne: hääldus on ebatäpne, kuid ta eristab kuulmise teel tuttavaid sõnu üksteisest. Laps tunneb huvi ümbritseva vastu ning vaatab meeleldi pildiraamatuid. Täiskasvanu kommenteerib pilte, laps keerab lehti.


4 comments:

  1. Tere. Lugesin seda postitust suure huviga, sest see on meil praegu aktuaalne teema. Plaanime ka logopeedi külastada, kuid mõtlesin, et küsin siit ka nõu.
    Meil on poiss, kohe 2 aastane. Aru saab väga hästi. Räägib mingis omas keeles, žestikuleerib seejuures. Laulab omas keeles. Ütleb vähe sõnu: aitäh, tita, mjäu, auh. Kui palume järele korrata, siis ütleb rohkem ja pea kõike järgi. Mõned korrad olen kuulnud kuidas ütleb multifilm ja kaisukaru, aga siiski ta ei räägi. Veidi siis sellest, mida me teinud oleme. Ma kogu aeg räägin temaga ja kirjeldan meie tegevusi. Uurime raamatuid. Värvime, joonistame, paneme puslesid kokku. Ekraaniaega on meie peres väga vähe.

    Nüüd ma mõtlen, et mida me veel saame teha, et see kõne ühel päeval tulema hakkaks. Kas teil on ehk koolis midagi soovitatud?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui minu laps nii suhtleks, siis mina probleemi ei näeks :) Miks? Sest laps oskab sõnu korrata, nagu sa välja ka tõid. Talle ei ole veel need oma kõnesse tulnud (ei ole veel automatiseerunud), aga kui ta nende tähendust mõistab (ilmselt mõistab eks?) siis see tuleb varsti, kui ta hakkab ka ise neid kasutama. Peaasi, et need oleks igapäevaselt temaga suhtlemisel kasutuses.

      Kahesõnalisi ütlusi peaks selles vanuses ka vaikselt tulema hakkama, kui me lähtume teooriast. Ilmselt sinu lapsel on aktiivse sõnavara vähesuse taga asi. Kui tuleb sõnu juurde (ka tegusõnu ja määrsõnu), siis küll tulevad ka need.

      Ma isiklikult (lühikirjelduse põhjal) sellise lapse puhul jälgiks veel kuu-kaks ja kui selle ajaga edasiminekut pole olnud, siis konsulteeriks targematega.

      Mis veel võib teha, on artikulatsioonimänge: erinevad suuharjutused, mis tugevadvad neid lihaseid, mis on hääldamiseks vajalikud. Mu enda tehtud mängud (mis kahe aastase jaoks tiba rasked, aga saad mõtteid), leiad aadressilt: http://logopeedilisedmangud.weebly.com/

      Delete
  2. Oi, aitäh.
    Ma ise püüan ka enesekindel olla, süda ütleb, et kõik on ok, aga samas miski ikkagi torgib. Kasvõi see, kui näed, et mõni teine juba lobiseb tema vanuses. Tean, et võrrelda ei tohi, aga jah. Ma arvan, et saad aru, mida ma mõtlen :)

    Ta on mul esimene laps ka ja ei taha miskit nässu keerata. Ma lihtsalt imestan, et ta ei räägi, kuna see tema oma keeles jutt on niivõrd häälikurikas ja lisaks veel laulmine ka. Aga jah, ega kõik saagi ühesugused olla ja usun, et varsti ei jõua tema juttu ära kuulata!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma julgen rahulik olla su kirjelduse peale, sest mu esimene laps oli umbes samasugune, võib olla isegi veel nõrgem selles vanuses. KOlmeselt oli ilusti arengus järgi nö keskmisele ja ainukesed asjad, millega logopeedilist abi vajas/vajab, oli S hääliku hääldus ja liiga kiire kõnelemine (mis ilmselt minult õpitud vead, sest ma ise kipun ka S-i valesti hääldama, kui ei kontrolli oma kõne ja kiiresti räägin ka :D )

      Praegu on kõige õigem jälgida, kas kõne areneb. Selles vanuses peaks juba igakuiselt arengut ilusti näha olema. Kasvõi selles, et omakeelseid sõnu (tsii, päh, kak vms) on juurde tulnud. Väga hea on seda teha nt nii, et iga kuu alguses lased kindlaid väljendeid öelda või mingis kindlas mängus küsid samu asju. Ja kui abiga kordab õige sõna ära, siis on väga hea, sest siis on enda kõnesse üleviimiseni vaid see koerasaba ületada ;)

      Delete