Täielik motivatsioonilangus

Natuke kohupiima, natuke pähkleid. Ah, nagunii on juba ületatud igasugused kava (ja normaalse söömise) piirid. Võtame siis juba õuna ja maapähklivõid ka. Parem võtame kohe kaks õuna. Ja nii edasi kuni momendini, kus uneaeg peale tuleb või vägisi end magama sunnid, et rohkem ei sööks.

See on see moment, kus mõistusega saad aru küll, et oled üle söönud, aga mõistusel enam pole sõnaõigust. Siin räägivad juba isud, käed ja suu. Ja selline asi käib täiesti hooti peal. Jaanuaris polnud kordagi sellist võimetut tunnet, et mõistus ei saa käte-suu koostöö vastu. Praegu aga ei saa jälle jagu endast.

Kuni kella 18-19-ni on kõik ok. Söön kava järgi, mingeid isusid ei ole. Aga nii kui kell kukub, olen justkui ümber vahetatud. Õnneks ei ole mul kodus midagi kräppi, seega suhu rändavad asjad on samad, mida kava järgi toitumiseks olen ette varunud, aga siiski. Minu puhul on ju teada, et asi polegi niivõrd valikutes, vaid kogustes ja kogused ületavad ettenähtud gramme kordades.

Ma isegi ei tea millest või miks selline võimetus järsku peale tuli, aga olen jälle etapis, kus õhtuti näksimata olla on raske, trennimotivatsioon on ka maas. Eriti, kui ei saa õue jooksma minna, sest jooksma lähen ma tõesti vähemalt 90% ajast tahtmisest, mitte vajadusest.

Näiteks eile. Tahtsin (tegelikult vajasin lausa seda!) jooksma minna, aga arvestades termomeetri näitu ja siinset tuult, sai tuulekülmaks korralik 22 külmakraadi. Seega jätsin jooksmata. Samas toas midagi selle asemel teha ka ei viitsinud. Nii ma siis istusin ja sõin. Tagant järgi on küll ju hea targutada, et miks siis süüa oli vaja, aga sel momendil ei saa mõistus võidule söömislahingus.

Kui nüüd analüüsida sügavamalt, MIKS mul praegu sellised hood peal käivad, siis paar põhjust võib tegelikult oletada küll. Esiteks see, et olen magusat söönud. Seda nii valge suhkru sisaldusega kui ilma. Ilmselt seda väikest õgardlusegeeni ei peta sellega ära, et "aga siin pole ju valget suhkrut". Magus on magus, olgu see nii tervislik kui tahes. Kook  - see on see, mida silmad näevad ja kõrvad kuulevad. Seega on ta maius! Kui ikka on kalduvus magusasöömisest ülesöömisesse kalduda, siis ilmselt ongi praegune moment tulemus. (Samas, miks see isu siis ainult kindlal ajal välja lööb? Nt praegu, hommikul, pole absoluutselt mingit magusa ega muu ülesöömisisu).

Teine asi, mis mõjutada võib, on see, kui ma ei saa ennast maandada. Nagu see eilne näide. Kui ma ei saa oma pingetest vabaneda harjumuspäraselt trenni tehes, siis naasen vanade kommete (ehk söömise) juurde. Vanasti ju sai kõik probleemid lahendatud koogi ja cocaga (pss, selleni ma veel langenud õnneks pole). Ma pole lihtsalt harjunud mingil kolmandal moel end tühjaks laadima.

Ilmselt on siin ka kolmas, neljas ja viies põhjus, ning nende kõigi koosmõjul on ka tulem selline, nagu on, aga nii süvitsi minu mõistus asjale läheneda ei oska. Ehk teie, kõrvalt vaatajatena, oskate midagi öelda, miks just nüüd auku kukkusin või mida muuta, et sellest kiiremini välja ronida?

Endale lihtsalt motivatsiooniks siia oma musklipilt ja kui kaugele ma tegelikult olen jõudnud :D 


10 comments:

  1. Vastupidiselt sinule olen mina see, kes püsib isegi soovitud kaloraaži piires, aga sööb jumalast valesid asju. Puhtalt suhkrust loobumisele mõtleminr paneb mu vasaku silma tõmblema :)
    Mul on ka praegu selline näksimiste periood. Tead, see on mul olnd iga talv. Eks keha ja vaim väsib sellest külmast ja pimedast ära. Ma olen nt iga talv olnud paar kilo raskem, kui sûgisel. Uuesti hakkab kogu asi tööle märtsis, kui juba kevad paistma hakkab.
    Ja ma leian, et kasvõi nädalake rajalt maas olla pole hullu. Nagu Erik Orgu ütles (mitte, et ta mulle meeldiks), et ära loobu vaid puhka. Tee paus ja siis jätka samast kohast. See paus võib olla ka päev-kaks. Siht on silme ees ju ikka ;) kaalulangetuse rõõm ongi see teekond, mitte niivõrd see lõpp-punkt. Kujuta ette, kui homme oleksid soovitud kaalus ja vormis. Igav ju! :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Puhkus it is! Aga selle tingimusega, et hiljemalt uue nädala alguseks olen rajal tagasi. Võtangi neid ampse kui pingemaandust. Loodetavasti on sellest (ja õuetempertatuuri normaliseerumisest) abi ja suudan edukalt edasi minna. Võtan ka trenni poole pealt veidi tagasi. Teen täpselt siis, kui isu tuleb ja seda, mida tahan, mitte mida plaan ette näeb.

      PS! Ilmad tegelikult on nii megamõnusad, et kui vaid kraadi natuke soojemaks keerata, siis oleks superilmad, et õues aega veeta ja D-vitamiini koguda :)

      Delete
    2. Talvepäike ei anna kuigivõrd D-vitamiini kahjuks. Vähemalt meie laiuskraadil..

      Delete
    3. Aga õnneks positiivsust süstib ikka 😉

      Delete
  2. Üks põhjuseid võib olla madal kaloraaž - kui kaal langeb, siis järelikult kulutad rohkem, kui sisse sööd ning keha on veidi stressis sellest ja tahab rohkem toitu. Ehk on siin abi, kui tõstad kaloraaži väheke mõneks ajaks? Üks variant on tõesti puhkus ja ära mõtle sellest, kui alla andmisest. Puhkad 1-2 päeva ja jätkad. Kui see kaalu langetamine oleks lihtne, siis oleksid kõik maailma inimesed saledad. ;)
    Teine põhjus võib olla külm ilm. Mida madalam temperatuur, seda rohkem peab keha nägema vaeva püsiva temperatuuri hoidmiseks ja toit=energia=soojus.
    Mul kusjuures on sama, et talvel on paar kilo rohkem kui suvel, kevad teeb asja paremaks. Niiet pea püsti ja ära kurvasta, kui iga päev ei lähe plaani järgi. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Võtsin su nõu kuulda ja võtan paar päeva "puhkust". Kuna täna suutsin talla alt mingi valupojakese üles leida, kui kapi otsast upitasin karpi alla, siis võtsin seda, kui otsest vihjet, et võta päev vabaks. Nii ka tegin (muidugi enne seda tegin jalatallale venitusi ning teipisi korralikult sisse) :D

      Delete
  3. Oh, mul on vaja need viis viimast maha saada, aga millegi pärast on nii, et kui hakkan eesmärgile lähemale jõudma, käib peas mingi klõps ära ja tulemuseks on totaalne ülesöömine. Ise saboteerin oma keha ja eesmärgi täitmist.
    Minu suureks paheks on suhkur. Ma võin tahtejõu najal olla nädalaid kavas (ka Fitlap), aga kui kuskilt mingi nõrkuse hetke ajel midagi magusat suhu saan, olen rongilt jälle maas. Ma olen suhkrusõltlane, täielik. Mulle meeldivad koogid, tordid, küpsised ja no ülekõige meeldib mulle šokolaad. See jutt, et võta magusaisu peletamiseks tükike šokolaadi, minu puhul ei toimi. See tükike pigem süütab süütenööri ja tulemuseks on see, et ma võin vabalt nädal aega iga päev tahvli šokolaadi ja muud jama sisse süüa. Õnneks on mind siiani tohutust kaalutõusust (kõigub kilo-poolteist siia-sinna) päästnud korralik vee joomine ja liikumine. Oma söömasööstudes süüdistan ma talve, külma, koledaid ilmasid, igakuiseid "pühasid" ja stressi. Millegi süüks peab ju ajama, eks ;)
    Siiani lohutan end sellega, et ma vähemalt ei loobu, ikka alustan ilusti igal hommikul :)
    Sina oled juba väga kaugele jõudnud ning ääretult tubli olnud! See, et praegu on hetkeline tagasilangus, no jumal sellega - läheb mööda! Jõudu sulle!

    ReplyDelete
    Replies
    1. me üht masti kaalulangetajad - tükike šokolaadi on ka minu jaoks kui õli tulle :D

      Jõudu läheb tarvis, loodan ka, et läheb mööda. Alati läinud, kuhu ta seekord pääseb :D Alla andmise mõtteid õnneks ei ole, lihtsalt tekitab frustratsiooni, kui miski kõik pekki keerab. Sõna otseses mõttes :D

      Delete
  4. Tere!

    Mina olen täielikult arvamusel, et kui inimesel on enda isude kontrollimisega probleeme, siis ei tohiks kavasid üldsegi kasutada. Pigem õppida keha kuulama ja armastama. Väga suur punkt selle juures on, et teed endaga diili peas, et nt alguses iga 2 päeva tagant sööd miskit magusat. Siis ei teki neid isuderinge ja suuri sööste. Näed, et keha muutub, sina pole stressis, keha pole stressis, teed trenni enda heaolu pärast. Saad lõpuks keha, mida armastad ning suudad enda isusid tuhat korda paremini taltsutada. Mul on olnud toitumishäired ning pärast seda kasutasin kavasid. Kõigest sellest jamast olen välja tulnud pärast kavadest loobumist. Sinu keha teab väga hästi mida ta tahab. Natuke magusat ei tee kellelegi midagi, eriti kui trenni teha. Iseasi kui lavale minna ning sportlase karjääri teha. Minuarust tänapäeval kõik lähevad nende moodsate kavadega kaasa ning üldse ei mõtle, et saab ka ise täiesti vabalt toituda. Kasvõi myfitnesspal. Kui magusaisud, siis süümekateta sisestad sinna sisse ning kasutad stiili makrodesse mahutamine. Igastahes, loodan, et mõtled selle peale. Mina sain tuhat korda paremad tulemused, vaba elu toidust ning ilusa ning tugeva keha, pärast pikka aega harjutamist oma keha kuulama. Alguses tuleb lihtsalt kõik isud andeks anda nign kõigega leppida, mis ette tuleb. Aga see kaob kõik hiljem ning elu muutub tuhat korda paremaks. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh mõtlema paneva tagasiside eest :) Olen tegelikult viimastel nädalatel ise ka natuke uurinud artikleid seoses toitumiskavad vs makrode järgi toitumine. Mingi hetkeni ma usun, et toitumiskavad (kui on laia valikuga kavad, nagu nt Fitlap on), tuleb kasuks. Saad palju teadmisi, mida süüa, mida mitte; kui palju jne. Aga ma ise tunnen, et ma tahaks nüüdseks natuke ka seda makrode poolt tundma õppida ja kava seda ei paku.

      Magusa koha pealt ilmselt mu keha saadab mulle valesignaale, sest pole loogiline, et üks keha nii palju magusat (või üldse sööki) tahaks :D ikka isud räägivad... Aga teen endale nüüd nö restardi. Olen täna toitunud täpselt nii, nagu tahan. Ei astu kaalule ka niipea. Tean, et tuleb 1-2 kg juurde, las tuleb. Lasen ajul puhata, lasen kehal puhata (ka trennist, sest suutsin jala natuke pekki keerata). Tuleb uus nädal ja siis vaatame, et mida ja kuidas edasi :)

      Delete