Üks patutoidukord

Käisin täna sünnipäeval. Kuna suhkruvaba jaanuar sai läbi ja üldse oli selline "laseks rihma lõdvaks" meeleolu, siis lubasin endale ühe korraliku patutoidu pärastlõuna.  Ajaliselt venis küll veidi pikemaks, kui üks toidukord, nagu toitumiskava ette näeb, aga... no juhtub 😀 mis ma ikka vabanduseks oskan öelda.

Ma ei hakka detailselt ette lugema, mis kõik suhu läks. Seda materjali oli pääääriiss palju. Täiesti süütundeta sõin ja nautisin. Vähemalt esialgu. Mingi hetk hakkasin tundma, et seest keerab. Siis hakkas sisemus valutama. Konkreetselt iga soolestiku osa tõmbus krampi. Kas see takistas edasi söömast? Oh ei. Oli vaja veel üht ja teist maitsta ja magusasoolikas ikka täiega punni lüüa. Olgugi, et see tegi olemise täiega kehvaks.

Inimloom on juba nii lolliks loodud, et vahel teed edasi just seda, mis sulle kahjulik on. Ei tea mille mõjul või miks. Lihtsalt sööd. Kurdad ja sööd. Ajuvaba eks?! Ilmselt kõik pole sellised ja suudavad oma söömist rohkem kontrollida, aga ma usun et mõned on ikka minusugused piiritundeta õgardid ka 😀

Kojumineku ajaks olin söönud ära päris korraliku kaloraaži. Julgen väita, et ilmselt oli see suurem, kui terveks päevaks (kui mitte kaheks) ettenähtud.  Kõht oli punnis, soolestikus käis sõjalahing täie hooga ja olemine oli väga pläss. Kaine mõistus ei tahtnud söögist midagi kuuldagi, aga suhkrumaias killuke minus nõudis veel, veel, veel.

Kodus käisin mitu korda külmkapi vahel, et äkki leiab midagi. No ei leidnud.  Vähemalt mitte midagi magusat, aga seda just keha nõudis. Lõpuks võtsime lastega jääpommid (külmutatud punased sõstrad) näksimiseks ja läksime multikat vaatama.

Päevale tagant järgi mõeldes võib öelda, et sellised pidupäevad annavad päris palju mõtteainet mu toitumise kohta. Esiteks sellest, kuivõrd negatiivselt tegelikult need nisujahu ja suhkrut täis koogid mulle mõjuvad (friikatest rääkimata). Teiseks tekib dilemma, kas selliste päevade paremaks üleelamiseks tuleks enda organismi tihedamalt "karastada" kehvade asjadega või hoopis hakata pidudele paremaid alternatiive kaasa võtma. Lisaks on väga selgelt näha, kui nõrk see iseloom ikkagi mul on. Ma oleks saanud ka täna paremaid, tervislikemaid valikuid teha, aga lihtsam oli süüa ja pärast takka järgi targutada. Tegelikult ma ju teadsin, et mu olemine nii kehvaks läheb!

Veebruaris tuleb neid istumisi veel mitu. Tuleb ka märtsis, aprillis jne. Seega ei tule minu puhul arvesse see "kord nädalas ju ikka võib". Jah, tüki-kaks võikski, aga mitte sellises koguses. Pean enda jaoks läbi mõtlema hoolikalt, kuidas need kõik sünnipäevad üle elada nii, et iga kord koju jõudes ei tekiks seda "enam ei söö" tunnet.

Ausalt öeldes täielikult selliste toitude välistamine oli minu jaoks kergem, kui lubatud piires söömine. Samas tean juba ette, et elu lõpuni ma ju täielikult keelamist ei suudaks rakendada. Seega tuleks ikka seda iseloomukest kasvatada või kuidagi ennast ära petta nii, et jään normaalsuse piiridesse söömisega. Aga kuidas? Kellelgi head nippi on pakkuda?

Homme ka ma kaalule igatahes astuda ei tahaks. Aga mis teha, tuleb :D Lähen käin (ilmselt) hommikul jooksmas ka ära ja püüan natuke patte lunastada :D Kes teab, äkki keha andestab.


7 comments:

  1. Tundsin end nii sellest jutust ära! Minu puhul kehtib ka pigem see, et ära söö üldse seda rämpsu, sest pärast pidama ei saa! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nii on kergem küll, aga kas nii ka elu lõpuni suudaks? Keegi võiks mingi võlutriki teha ja ma ikka suudaks piiri kuidagi pidada 😁

      Delete
  2. Ma arvan, et Sa ei tohiks liigselt piirata oma söömist ja isusid. Liigne piiramine toob stressi ja põhjustabki liigse söömishoo.Ma soovitaksin Sul juua rohkem vett nö. patupäevadel.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, see piiramine võib tekitada stressi küll. Samas terve jaanuarikuu, kui ma vältisin igasugust suhkrusisaldusega asja, polnud mul reaalselt kordagi sellist "ah ma tahaks seda magusat" isu. Ja nii kui ampsu olen ära söönud, on nagu mingi deemon mu üle võtnud ja ainult magusat söökski :D :D

      Delete
  3. Mina nüüd juba suudan ettenähtud kaloraažis püsida ka siis, kui kooki söön. Üleeile näiteks läksin koogisöömisega liiale. MyFitnessPal näitas lausa 1400 kcal kooki. Saad sa aru! Aga siis sõingi õhtuks veidi sülti (100 g 53 kcal) ja jõin teed ja sain päevaga ühele poole. Mind aitab see k0nkreetse numbri nägemine. Aga pahna söön ikka. Koguaeg on isu. Imetava ema eõõmyd :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ei suuda, ilmselt mul mingid kõrgema taseme õgardluse geenid :D :D Kui ikka kooki söön, siis ikka mõnuga (ehk siis nii kaua kuni vähegi sisse veel mahub ja kaks ampsu veel peale ka).

      Delete
  4. Väga-väga tuttav teema magusa õgijana. Lihtsam on tõesti üldse mitte süüa kui pidada piiri. :D Ma olen ka pea alati söönud korraga rohkem kui tarvis. Mis sellest, et pärast on päris hull olla. :D Mõni alternatiiv on seda hoogu küll maha tõmmanud, aga siiski on mul targem üldse eemale hoida. :D

    ReplyDelete