Kaal ei tähenda midagi! Aga siiski....

Kaalu kummardamine on üks vastik harjumus. Olgugi, et peegelpilt ütleb meile sada korda paremini, kas me keha on selline, nagu me sooviks, ronime me ikka sihikindlalt sellele kandilisele voodi ääre alt välja tõmmatavale aparaadile. Et ikka saada kinnitust.


Enamustel momentidel küsin täiesti ausalt - mis kinnitust me sealt ootame? Et me oleme õigel teel? Et kaalul ei ole enam mingit kindlat numbrit või just on saavutatud see siht? Et me oleme tervislikumad? Et me oleme normaalkaalus? 

Siit võib küsida edasi - mis on normaalkaal ja tervislik kaaluvahemik? Kuidas saab see julla öelda, kas embkumb on sinu puhul ok? Kas naabri-Malle, kes on sinust 20cm pikem, on sama tervislik, kui kaalub sinuga sama palju? Isegi, kui ta oleks sinuga sama pikk, siis ei näita ju tavaline kaal su kehakoostist. Sa ei saa kinnitust, kas sinus on enamus võdisevat ollust või oled hoopis tugev tükk lihast. 

Ühesõnaga enamasti ei morjenda mind eriti see, et kaalult vastu vaatav number on suurem, kui normid eeldaks minu pikkuses ja minu vanuses naisterahva puhul. Ma tean, et mu kehas olev rasva% on suhteliselt ok (normivahemikus), mu kehas on üle normi lihaseid ja sellest tulenevalt ei saagi see "ideaalkaal", mida erinevad valemid arvutavad, minu puhul eesmärgiks olla. Kindlasti on arenemisruumi veel märgatavas koguses, aga siiski ei ole mul väga palju kobiseda, kui peeglisse vaatan. 

Aga siis on perioodid nagu praegu. Söömine on täiesti õgardlikult väljaspool normaalsust. Mõni õhtu pole vahet, mida ma söön - peaasi, et suu käib ja mõistus ei suuda kehale selgeks teha, et need ampsud ei tee mitte kellelegi head mitte mingil viisil. Kannatab nii mu enesetunne, rahakott kui ka kaalunumber.  Kuigi peegelpilt ei ole märkimisväärselt muutunud ja riidenumber samuti ei ole suurenenud, siis kaalul numbrid on muutunud. Suuremaks. Muidugi mitte nüüd meeletutes kogustes, aga siiski ka 3-4kg kaalutõusu on juba päris suur muutus. 

Siis tulevad need hommikused kaalumised. Jälle suurem number. Kasvõi 200 grammi. Sellistel momentidel läheb mu aju paanikaseisundisse. Esimesena tahaks ta välja lülitada igasuguse söömise. Jah, siiani on see lahenduskäik mu mõistusesopis veel kuskil olemas. Muidugi ei võta ma seda kasutusse, aga paratamatult on esimene mõte jälle suuremat kaalunumbrit nähes, et "täna ma ei söö midagi". Muidugi järgneb sellele kujutletav laks vastu nägu ja mõistuse korrale kutsumine. 

Järgmisena hakkab aju genereerima mingeid graafikuid, et kui ma nüüd kohe tervislikult sööma hakkaks, siis mis ajaks ma saaks nendest lisakilodest lahti. Aga ikka nii, et nädalas läheks rohkem, kui kilo-kaks või isegi kolm. Jällegi pean enda mõttekäiku korrale kutsuma, sest see lahendus ei oleks ka lahendus, vaid nõiaringi veelgi suurema hooga käima tõmbamine. 

Alles kolmanda mõttena suudan ma end sundida vaatama, mida tervislikku ma hommikuks-lõunaks-õhtuks võiks teha, et lahti saada nendest õgardluse hoogudest. Enamasti suudan need kolm toidukorda ka ilusti ära süüa. Aga siis tuleb see haigelt vastik õhtupoolik 19-20 vahel. Vot siis lastakse mingi koletis mu sees lahti ja asi läheb jälle allamäge. Mis omakorda toob hommiku, kus ma kohe kindlasti pean kaalule astuma, sest "suurema kaalunumbri nägemine motiveerib ju korralikuks hakkama". Njah... 

Kui ma kõrvaltseisjana vaatan ja keegi teine sellist olukorda kirjeldaks, siis ütleks, et ära astugi mingi aeg kaalule. Aga seda ma ei saa teha. Lihtsalt hetkel olen ma mingil kummalisel põhjusel kaalunumbrist justkui sõltuvuses. Iga hommik astun sinna peale, et siis tõdeda, et "tuleks nüüd ikka eriti korralikuks hakata" või "oh, kiloke kergem, hurraa". 

Kui nüüd minna kaaluteemalt edasi toitumise juurde ja põhjuste otsimisele, et miks üldse need isud tekivad, siis selle postituse kirjutamise ajaga suutsin isegi mõned kurjajuured välja kaevata. Esiteks pinge - mul on meeletult raske aeg praegu käsil. Igas valdkonnas, mis üldse mu elu läbivad, on mingisugused raskused. Stressi on rohkem, kui mu keha suudab kõrvale tõrjuda. Nii ma üritangi toiduga seda lämmatada. 

Teiseks on ka söögikordade vahed. Hommikupoolikus kipuvad mul söögivahed liiga pikaks jääma. Tihti ma unustan sööki kaasa teha või kui see ka valmis on tehtud, siis tihti jääb see minust koju külmkappi. Ma lihtsalt unustan, sest hommikul on mul peas sada eri asja, mida pean meeles pidama ja kaasa võtma. 

Kolmandaks on see sama "tervislikkuse" mentaliteet, mis nõrkushetkedel välja lööb. Ühesõnaga mu toidukorrad võivad jääda veidi lahjaks. See on selline väike lahing peas. Ühtpidi ma saan aru, et on veidi lahja, aga teine pool minus soovib jätta nö tagavara kaloreid juhuks, kui õhtul jälle lappama läheb. Samas see kalorite defitsiit võibki olla see, mis selle lappama mineku esile kutsub. 

Oh jummel, nüüd sai pikk hala kirja ja otsapidi jõudsin jällegi teise teemasse, kui see, millega alustasin. Aga sain vähemalt hingelt ära. Kui seda postitust üle lugesin, tuli küll mõte, et teen kaalule nii, nagu mingis TLC saates üks naine tegi (ehk virutas sellise suure haamriga kaalu kildudeks), aga see poleks vist ei näitaks mind kõige stabiilsema inimesena :D Seega esialgu jätan kaalu ikka ellu ning püüan temaga suhteid veidi vähendada. 

7. mail tehtud pilt (Y) 
Lõpetuseks tahan vaid seda öelda, et kuigi see kaalunmber masendab mind, siis enamasti (rõhutan, et ka seal on halvemaid päevi) lohutab mind see, kui lähen seisan natukeseks peegli ette, teen mõned selfie´d ja tõden, et ****** see kaal! Ma olen tugevam kui kunagi varem! Ma olen ilusam, kui kunagi varem! Ma olen pagana tubli! Tänasel jooksul näitas mu kell korduvalt ajaks 4:30 min/km või isegi veidi vähem! Rohkem tõestusmaterjali numbrites polegi vaja! 


6 comments:

  1. See vist on selline periood lihtsalt. Mul on täpselt samad tunded ��. Oleme tugevad edasi ja kui vahel tuleb see hull õgimishoog no las siis tuleb.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Täpselt :) Elame üle ja lähme aga vapralt edasi ;)

      Delete
  2. Me oleme üks ja sama inimene! Ma räägin, noh!
    Mul on toitumisega täpselt samasugused suhted. Päeval saan isegi viisakalt toitutud, aga õhtul käib mingi krõks ja lihtsalt ei suuda. Kõik sööks ära, mis kapis on. KÕIK! OLeks siis, et ma maiustan millegi kasulikuga. Pfftt. Süsivesikud! Palju süsivesikuid!
    Ja kaalu peale astudes on ikka peale sellist õgimist päris nukker olla. Mul ta tõuseb nii 300-800 grammi, aga ikkagi. Langema peaks tõbrik ju.

    ReplyDelete
    Replies
    1. :D Mul ka ikka süsivesikud peamine laks. Kusjuures eilsega oli eriti hea lugu. Suutsin isegi peale hunniku hapukoore-kakao segu söömist ennast ohjeldada ja tegin ühe korraliku kodujuustu-valgupulbri pannika. Kalorsuselt muidugi oli üle igasuguste piiride päev, aga mõtlesin, et lõpetan vähemalt viisakalt :D Hommikul kaalule astudes (jaa, ma pean ikka iga päev sinna ronima) oli päris korralik miinus. Nagu kuidas see võimalik üldse on??? Mitte, et mul väiksema kaalunumbri vastu midagi oleks, aga reaalselt ma ei oska seletust leida, et kuidas selline asi võimalik saab olla. Hakka või arvama, et mu kaalul midagi viga, aga selliseid trikke teeb ta ainult minuga, teisele näitab stabiilselt ühesuguseid numbreid.

      Delete
    2. Äkki need kuramuse süsivesikud teevadki kaaluga trikke? Prooviks maiustada valguga, vaataks, mis siis saab.

      Delete
    3. Kes neid süsikaid teab jah :D

      Delete